← Eesti

3-16-57/9

Obsah (5)§ 119§ 111§ 112§ 110§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 17.02.2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-57 Haldusasi

§ 119lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AL esitas 04.11.2015 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega (kambris põrandapinda vähem kui 4 m2 ja vähene liikumisvõimalus) ajavahemikul 04.11.2012–04.11.
  3. Tallinna Vangla tagastas 11.12.2015 vastusega nr 5-37/15/299-2 AL kahju hüvitamise taotluse ajavahemikku 04.11.2012–29.05.2014 puudutavas osas ning jättis ülejäänud osas taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et taotleja oli perioodil 30.05.2014–04.11.2015 paigutatud kambritesse, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähemalt 3,4 m
  4. Taotlejale võimaldati iga päev tunniajane jalutuskäik värskes õhus. Lisaks jalutuskäigule sai 3-16-57 taotleja iga päev vähemalt 4 tunni jooksul päevas liikuda väljaspool elukambrit. Taotleja sai teha võimlemisharjutusi jalutusboksis ning külastada ka spordisaali. Kambrites, milles taotleja viibis, oli olemas piisav valgustus ja ventilatsioon, tualetinurk, kraanikauss, igale kinnipeetavale oma voodi; kambreid köeti piisavalt.
  5. AL esitas 08.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7 000 eurot. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 30.05.2014–04.11.2015 Tallinna Vangla kambrites, mille põrandapind kinnipeetava kohta oli vähem kui 4 m 2 ning arvestades kambris paiknevat tualetinurka ja mööblit, siis vaba ruum liikumiseks ja füüsiliste harjutuste tegemiseks kambris praktiliselt puudus. Jalutuskäigud toimusid vaid korra päevas umbes 15 m2 suuruses boksis, kus üheaegselt viibis mitu kinnipeetavat. Nimetatud tingimustes pikema perioodi vältel viibimine põhjustas kaebajale hingelisi üleelamisi, ahistatuse tunnet, nõrkust alakoormusest, stressi ja meeleolulangust. Kaebaja hoidmine ööpäevaringselt sellistes tingimustes on käsitatav piinamise ja alandava kohtlemisena. Koos kaebusega esitas AL menetlusabi taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest.
  6. Tallinna Halduskohus jättis 29.01.2016 määrusega AL menetlusabi taotluse rahuldamata. Kaebaja K-Raha väljavõttest nähtub, et tema kahekordne ühe kuu keskmine sissetulek taotluse esitamisele eelneva nelja kuu jooksul oli 34,50 eurot. Seega ei ole kaebaja võimeline tasuma riigilõivu 210 euro ulatuses. Kaebaja menetlusabi taotlus tuleb aga jätta täielikult rahuldamata, kuna kaebust ei saa pidada perspektiivikaks. Kaebusele lisatud materjalidest nähtub, et ajavahemikul 30.05.2014–04.11.2015 oli kaebajale tagatud vähemalt 3 m2 suurune põrandapind. Kaebaja ei väida selliste asjaoludele esinemist, mis oleksid tema olukorda raskendanud. Tallinna Vangla 11.12.2015 vastus on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga (Riigikohtu 09.12.2015 otsus asjas nr 3-3-1-42-15).
  7. AL esitas 10.02.2016 määruskaebuse halduskohtu 29.01.2016 määrusele. Tallinna Halduskohus ei pidanud 11.02.2016 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  8. AL palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest või vähendada tasumisele kuuluvat summat ning määrata selle tasumine ositi. Ka kohus märkis, et kaebaja ei ole võimeline tasuma riigilõivu summas 210 eurot. Kaebaja sissetulek ei ole püsiv, kuna sõltub tema lähedaste varalisest seisundist. Kaebajale ei ole praegu antud võimalust vanglas töötada. Arvestades, et 210 euro suuruse riigilõivu tasumine on kaebaja jaoks võimatu, takistab menetlusabi andmata jätmine kaebajal oma põhiõiguste kaitsmist. Põhjendamatu ja praeguses menetlusstaadiumis ennatlik on kohtu seisukoht, et kaebus on perspektiivitu. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et kambri pind oli piisav ja kaebaja inimväärikust ei alandatud. Kohus jättis arvestamata sellega, et kambris asub mööbel, mille tõttu väheneb vaba põrandapind vähemalt poole võrra. Kaebuses on ka viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele, kus leiti, et kui kambris on alla 4 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta, võib olla tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga (EIÕK) kaitstava õiguse rikkumisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Halduskohtu 29.01.2016 määrus tuleb tühistada ning kaebaja menetlusabi taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 2

(4)3-16-57 8.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi, kui selle taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt ei ole füüsilisele isikule menetlusabi andmine lubatav, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kinni peetava isiku maksujõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh menetluskulu). 9. Halduskohus on

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud valemit rakendades õigesti leidnud, et kaebaja ei ole võimeline tasuma 210 euro suurust riigilõivu. Arvestades kaebuse esitamisele eelneva nelja kuu sissetulekuid, on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 34,50 eurot. 10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga kaebuse edukusele osaliselt. Tallinna Vangla 11.12.2015 vastuses esitatud andmetest nähtub, et ajavahemikul 30.05.2014– 04.11.2015 oli vangla arvestuse kohaselt kaebajale igal ajal tagatud vähemalt 3,4 m2 põrandapinda. Seejuures kinnipeetavate arv kambrites vaheldus, mistõttu osa ajast oli põrandapinda kinnipeetava kohta veelgi rohkem. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla toodud andmed on ekslikud. 11. Riigikohus on 09.12.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-des 14–15 märkinud järgmist: „EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m 2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: (

  1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; (
  2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; (
  3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata)“. 12. Mis puutub isikliku põrandapinna piisavuse hindamisel tualetinurga ja mööbli alla jääva pinna arvestamisse, siis ülalviidatud lahendi p-s 17 leidis Riigikohus, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. 3

(4)3-16-57
  1. Kohtupraktika kohaselt sõltub mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamine sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-11-11 (p 10) ja 3-3-1-95-10 (p 7)). Samas ei tohi riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, kuna see piiraks isikute kaebeõigust ülemääraselt (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).
  2. Toimikus olevaid materjale ja eeltoodud kohtupraktikat arvestades ei nähtu, et kaebaja õiguste võimalik riive oleks iseäranis intensiivne, kuid praeguses menetlusstaadiumis, mil kohus pole kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitanud, ei saa täiesti välistada kaebajale mittevaralise kahju tekkimist ja selle eest hüvitise väljamõistmist või vähemalt rikkumise tuvastamisega piirdumist. Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju, sh ka kinnipidamise kestust. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja erinevates kambrites inimväärikust alandavates tingimustes kokku 524 päeva vältel. Tegemist on võrdlemisi pika ajavahemikuga ning tingimused eri kambrites ja eri ajaperioodidel võisid olla erinevad. See, millised tingimused, sh liikumisvõimalused, igas konkreetses kambris olid, tuleb halduskohtul välja selgitada kaebuse menetlemisel. Hetkel ei saa öelda, et kõik kahju hüvitamist mõjutavad asjaolud on selged. Näiteks on vangla 11.12.2015 vastuses märgitud, et kaebaja sai lisaks jalutuskäigule vabalt liikuda ka osakonna piires vähemalt 4 tunni jooksul päevas. Kaebaja seevastu väidab, et teda hoiti ööpäevaringselt väikestes kambrites, välja arvatud ühetunnine jalutuskäik kord päevas.
  3. Ehkki kaebust ei ole hetkel põhjust pidada ilmselt perspektiivituks, ei saa kaebaja õiguste riivet pidada sedavõrd intensiivseks, et oleks põhjendatud hüvitise väljamõistmine kaebaja taotletud summas (7000 eurot). Kui arvestada senist kohtupraktikat inimväärikust alandavaid kinnipidamistingimusi (eelkõige ebapiisavat põrandapinda) puudutavates asjades, on ebatõenäoline, et käesolevas asjas mõistetav hüvitis võiks ületada 1000 eurot, millelt riigilõivuseaduse § 60 lg 2 kohaselt tuleks tasuda riigilõivu 30 eurot. 16.

§ 110lg 1 p 1 alusel võib vabastada isiku riigilõivu tasumise kohustusest osaliselt.

Kuna kaebaja on tema sissetulekuid arvestades ilmselt võimeline tasuma riigilõivu 30 euro suuruses summas ning on seejuures määruskaebuses ka ise alternatiivselt taotlenud osalist vabastamist, leiab ringkonnakohus, et kaebaja tuleb vabastada riigilõivu tasumisest 30 eurot ületavas osas, s.o kaebajal tuleb tasuda riigilõivu 30 eurot. 17. Ringkonnakohtu arvates ei ole 30 eurot sedavõrd suur summa, et kaebajale peaks andma võimaluse see ositi tasuda. Kaebajal on riigilõivu tasumiseks ja riigilõivu tasumise kohta halduskohtule andmete esitamiseks aega 15 päeva käesoleva määruse jõustumisest. Määrus jõustub, kui möödub selle edasikaebamise tähtaeg, edasikaebamise korral jõustub määrus Riigikohtu lahendi tegemisest. Põhjendatud vajadusel on kaebajal võimalik taotleda halduskohtult riigilõivu tasumiseks määratud tähtaja pikendamist. Riigilõivu tasumiseks vajalikud kontod ja viitenumber sisalduvad lahendile lisatud makseinfo dokumendis. Riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral kuulub kaebus

§ 104lg 2 alusel tagastamisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.