Obsah (4)

§ 384§ 238§ 175§ 418

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-2866 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus V

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu
2. mai
3. a otsusega tunnistati Allan Alits süüdi KarS § 121, § 141 lg 1 p-de 1, 6, § 175 lg 11 ja § 179 lg 11 järgi ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendati A.

Alitsale mõistetud vangistust ühe kolmandiku, s.o 2 aasta 8 kuu võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu

1. augusti
2. a otsusega kriminaalasjas nr 1-09-7632 mõistetud ja Tartu Maakohtu
3. detsembri
4. a kohtumääruse alusel moodustatud liitkaristuse ärakandmata osa, s.o on 8 kuu pikkuse vangistuse võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti A. Alitsale 6 aastat vangistust alates
5. oktoobrist 2014.

§ 175lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel mõistis kohus A.

Alitsalt menetluskuluna välja sundraha 975 eurot, määratud kaitsjale väljamakstud tasu 576 eurot ja ekspertiisitasu 1901,70 eurot maksetähtajaga

1. juuni
2. Kohtuotsus jõustus ringkonnakohtu määrusega
3. juulil
6. detsembril 2015 saabus Tartu Maakohtusse A. Alitsa avaldus, milles ta palus loobuda temalt kriminaalasjas nr 1-15-2866 välja mõistetud menetluskulude sissenõudmisest. Taotlusest nähtuvalt viibib A. Alits vangistuses, kus talle ei ole tagatud kindlat ja arvestatava töötasuga töökohta. Samuti ei pruugi tal vabanedes olla kindlat elu- ja töökohta. See kõik võib A. Alitsa hinnangul ohustada tema resotsialiseerumist.
7. Tartu Maakohtu
8. jaanuari
9. a määrusega jäeti A. Alitsa taotlus menetluskulude sissenõudmisest loobumiseks rahuldamata. 3.1 Kohus leidis, et esitatud avalduse kohaselt võiks A. Alitsa puhul ainsa menetluskulude sissenõudmisest loobumise alusena tulla kaalumisele asjaolu, et menetluskulude sissenõudmine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist (

§ 418lg 1 p 2).

Nimetatud aluse kohaldamiseks peaksid kohtu hinnangul aga esinema erandlikud asjaolud, mis on tekkinud pärast menetluskulude väljamõistmist ja mille tõttu põhjustaks väljamõistetud menetluskulude täitmisele pööramine isikule tavapärasest raskemaid tagajärgi ning ohustaks seega oluliselt ka tema edasise elukorralduse seadmist seaduskuulekuse suunas. 3.2 Kohus A. Alitsa puhul eelkirjeldatud asjaolusid ei tuvastanud. Kuigi süüdimõistetu kannab vangistust, mis ilmselgelt piirab tema sissetuleku teenimise võimalusi, oli see asjaolu kohtule teada juba menetluskulude väljamõistmise ajal. Seega ei ole tegemist hiljem tekkinud erandliku asjaoluga. Samuti ei saa asjaolu, et süüdimõistetul on hetkel vangistuse kandmisega seoses rahalised raskused ja tal tuleb vangistusest vabanemisel endale elukoht ning muu eluks vajalik leida, kohtu hinnangul lugeda erandlikuks. Arvestada tuleb, et vabanemisel on süüdimõistetul võimalik endale töökoht otsida ja parandada oma majanduslikku olukorda, mis võimaldaks tasuda ka väljamõistetud menetluskulusid. 4. A. Alits esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles ta palub ringkonnakohtul tema menetluskulude sissenõudmisest loobumise taotlus rahuldada. Menetluskulude tasumine raskendab kindlasti tema resotsialiseerumist. Vabanedes puudub A. Alitsal kindel elu- ja töökoht. Töökoha leidmist takistab A. Alitsa puue – talle on määratud töövõimetus 80%. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus A. Alitsa taotluse rahuldamata jätmise kohta on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Seega jääb A. Alitsa kaebus tagajärjetuks. 6. Maakohus on õigesti leidnud, et

§ 418

lg 1 p 2 alusel menetluskulude täitmisele pööramisest loobumisel tulevad süüdimõistetu resotsialiseerumist ohustavatena arvesse üksnes asjaolud, mis on saanud kohtumenetluse pooltele ja kohtule teatavaks või ilmnenud alles kohtuotsuse jõustumise järgselt. Praegusel juhul on A. Alits oma taotluses tuginenud sellele, et ta viibib vangistuses, kus sissetuleku teenimise võimalused on piiratud. Tegemist ei ole asjaoluga, mis oleks olnud kohtule otsuse tegemisel ja menetluskulude väljamõistmisel teadmata. Samuti leiab A. Alits, et kindla elu- ja töökoha leidmisega võib tal olla probleeme ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist. Selle väite puhul on tegemist süüdimõistetu oletuse, mitte tõsikindla asjaoluga, millele kohus saaks määrust tehes tugineda. Nii, nagu hetkel puudub kindlus selles, kas A. Alits on vabanedes suuteline leidma endale töökoha ja teenima elatist, ei saa välistada ka vastupidist. Määruskaebuses toob A. Alits täiendava argumendina välja selle, et tal on puue ja ta on 80% töövõimetu. Ka selle väite osas tuleb kohtul nentida, et tegemist ei ole asjaoluga, mis ei olnud A. Alitsale süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel teada ning millele ta ei saanud kohtuliku arutamise käigus tugineda. Järelikult ei sisalda A. Alitsa taotlus ühtegi asjaolu, mis annaks aluse temalt Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega välja mõistetud menetluskulude sissenõudmisest loobumiseks. 2 2 7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu

1. jaanuari
2. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 3 3