← Eesti

3-15-2611/6

Obsah (6)§ 64§ 11§ 94§ 102§ 92§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2611 Haldusasi Osaühingu ATMEOL kaebu

) § 64 lg 1 p 1 ja p 6 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest äriühingu

  1. a majandustehingute kohta. Kuna maksuhaldurile ei olnud teada, kes ja kuidas OÜ ATMEOL AS SEB Pank arvelduskontolt välja võetud sularaha kasutas ning OÜ ATMEOL ei esitanud selle kohta ka ühtegi dokumenti, siis maksustas maksuhaldur eelnimetatud väljamaksed TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetena (revisjoniakti p 1.1.3). Lisaks nähtus OÜ ATMEOL AS SEB Pank arvelduskontolt kaardimakseid ja ülekandeid, mille kohta OÜ ATMEOL maksuhaldurile raamatupidamise algdokumente ei esitanud ja mille maksuhaldur maksustas ettevõtlusega mitteseotud kuludena. OÜ ATMEOL esitatud eriarvamuse kohaselt kasutas OÜ ATMEOL arvelduskontolt välja võetud sularaha majandustegevuseks. OÜ ATMEOL esitatud eriarvamuse kohaselt soetas OÜ ATMEOL 26.04.2010 OÜ Autorollo osad hinnaga 160 000 krooni (10 225,86 eurot), tasudes sularahas. Samas eristati notariaalse lepingu kahest esimesest leheküljest koopiad. Maksuhaldur on analüüsinud OÜ Autorollo maksumenetluse käigus saadud äriühingu
  2. a pearaamatu kassa kontot, kust ei nähtu sularaha laekumine OÜ-lt ATMEOL summas 160 000 krooni. Seega arvestades asjaolu, et OÜ ATMEOL pearaamatu kontole on see kanne lisatud oluliselt hiljem ning OÜ Autorollo pearaamatu kontol ei ole seda kannet üldse, ei ole maksuhalduri hinnangul OÜ ATMEOL sularaha väljamakse OÜ-le Autorollo summas 160 000 krooni tõendatud.
  3. 25.04.2010 andis OÜ ATMEOL väidetavalt laenu T. M.le summas 70 000 krooni (4473,82 eurot) intressiga 12% aastas. Laen anti sularahas. Eriarvamuse kohaselt oli OÜ ATMEOL
  4. a lõpus T. M.le 350 000 krooni (22 369,08 eurot) laenu andnud. 05.05.2010 notariaalse lepingu alusel soetas OÜ ATMEOL T. M.le kuulunud äriühingu InWin Invest OÜ osad (väärtusega 40 000 krooni) 250 000 krooni eest. Tasumine toimus väidetavalt nõuete tasaarveldamise teel. 03.11.2010 sõlmisid O. L. ja OÜ ATMEOL väidetavalt laenulepingu, mille kohaselt andis OÜ ATMEOL O. L.le laenu 300 000 krooni (19 173,49 eurot) intressiga 12% aastas. Laenu tähtaeg oli 31.12.
  5. Laen anti sularahas. Samuti on eriarvamuse kohaselt OÜ ATMEOL juhatuse liige teinud ettevõtlusega seotud kulutusi, mille äriühing on 3

(12)3-15-2611 talle sularahas hüvitanud. Maksuhalduri hinnangul on väidetavalt O. L. ja OÜ ATMEOL vahel sõlmitud laenuleping fiktiivne. O. L. (isikukood xxxxxxxxxxx) suri xx xx xxxx ning see võimaldas OÜ-l ATMEOL koostada laenuleping tagantjärele. Lisaks sellele, et see tehing on lisatud
  1. a pearaamatu kassa kontole oluliselt hiljem, see kirje on pearaamatus osaliselt kustutatud valge korrektuurlindiga ning see on teises kirjastiilis kui ülejäänud konto kanded, ei ole O. L. OÜ-le ATMEOL mitte kunagi teinud laenu tagasimakseid ega ka intressimakseid, kuigi laenulepingu kohaselt arvestatakse intressi igakuiselt. Laenulepingu kohaselt toimub laenusumma üleandmine laenusaajale sularahas või ülekandega laenusaaja arveldusarvele (arveldusarve numbri lahter on lepingus jäetud tühjaks).
  2. Käibemaksuga seoses leidis maksuhaldur, et OÜ ATMEOL ei esitanud revisjoni käigus (ega ka eriarvamusega) maksuhaldurile perioodi 1.01.2010 – 31.12.2010 sisendkäibemaksu kajastavate pearaamatu kontode väljavõtteid ega sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks olevaid raamatupidamise algdokumente (sh ostuarveid), mistõttu maksuhalduril puudus võimalus kontrollida OÜ ATMEOL poolt
  3. a käibedeklaratsioonidel deklareeritud sisendkäibemaksu summade õigsust (vt revisjoniakti p 1.2.2). Nii leiti maksuotsuses, et OÜ-l ATMEOL puudus sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus kokku summas 11 649 krooni (744,51 eurot) maksustamisperioodidel 01.01.2010 – 31.12.2010 (vt revisjoniakti p 1.2.3; KMD lahter 5). MTA tuvastas, et OÜ ATMEOL poolt deklareeritud käibemaks perioodil juuli 2011 ei vasta OÜ ATMEOL pearaamatus (konto 20402 Müügi käibemaks) kajastatule ning OÜ ATMEOL esitatud müügiarvetele. Maksustamisperioodil juuli 2011 ei ole OÜ ATMEOL deklareerinud 04.07.2011 Kesk-Eesti Metsaomanikud OÜ-le esitatud arvet nr 0207/11 (arve summa 768 eurot, sh käibemaks 128 eurot). Pearaamatus on müük kajastatud (vt revisjoniakti p 2.4.2). Seetõttu kohustati OÜ-d ATMEOL deklareerima äriühingu müügiarvete ning pearaamatu käibemaksu konto alusel perioodil juuli 2011 täiendavalt käibemaksu summas 128 eurot (vt revisjoniakti p 2.4.3; KMD lahter 4).
  4. Kaebaja esitas MTA-le ka vaide maksuotsusega 2010 aasta eest määratud tulumaksu osas. Kaebaja lisas vaidele eelnimetatud notariaalsete lepingute terviklikud ärakirjad. MTA jättis vaide oma 3.09.2015 vaideotsusega nr 6-1/2950-2 rahuldamata.
  5. 16.10.2015 esitas kaebaja maksuotsusele kaebuse halduskohtusse. KAEBAJA SEISUKOHAD
  6. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud maksuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud
  7. aasta eest määratud tulumaksu osas. Muus osas kaebaja maksuotsust ei vaidlusta. Kaebaja hinnangul on maksuotsus motiveerimata, toodud seisukohad on oluliste loogikavigadega, järeldused ei põhine asjaoludel ja maksu määramine on põhjendamata.
  8. OÜ ATMEOL esindaja on maksumenetluse käigus maksuhaldurile selgitanud, et seoses juhatuse liikme vastu algatatud kriminaalmenetlusega kasutab ta

§ 64lg 1 p 6 sätestatud õigust mitte anda teavet ja esitada dokumente.

Maksuhaldur jõudis kontrollaktis täiesti põhjendamatult järeldusele, et juhatuse liige on pangast välja võtnud sularaha ja sularaha on pangast puudu 667 235,51 eurot. Analüüsinud kontrollaktis toodut ja kriminaalmenetluse asjaolusid jõudis kaebuse esitaja seisukohale, et osade soetamine ja laenude andmine ei ole seotud käimasoleva kriminaalmenetlusega ja toimunud tehingute kohta on võimalik dokumendid esitada. Arvestades eeltoodut esitas OÜ ATMEOL väljavõtted notariaalsetest ostu-müügi lepingutest, mis tõendavad üheselt sularaha kasutamist ettevõtluses. Tõendite esitamine toimus maksumenetluse käigus (tõendid esitati eriarvamuse lisana). Maksuotsuses toodud maksuhalduri väide, et ”OÜ ATMEOL ei ole esitanud maksuhaldurile Osaühingu Autorollo ja InWin Invest OÜ osa 4

(12)3-15-2611 omandamise notariaalsete müügilepingute originaale või kinnitatud koopiaid, sest nende sisu ei vasta OU ATMEOL eriarvamuses väidetule“ on arusaamatu, eksitav ja ebaõige. Kaebuse esitaja esitas eriarvamuses maksuhaldurile väljavõtted notariaalsetest lepingutest. Eriarvamuses selgitatu vastas täielikult notariaalsetes lepingutes toodule. Kontrollaktis ega maksuotsuses ei ole jõutud järeldusele, et Osaühingu Autorollo ja InWin Invest OÜ osa soetamine oleks ettevõtlusega mitteseotud kulu. Eriarvamuses viidati lepingute konkreetsetele punktidele, mis sisaldasid infot osade eest tasumise kohta s.o. kinnitasid sularaha kasutamist ettevõtluse tarbeks.
  1. OÜ ATMEOL esitas väljavõtted notariaalsetest lepingutest, pearaamatu konto 1000 kassa väljavõtte ja laenulepingu O. L.ga eriarvamuse lisana. Notariaalsetest lepingutest tehtud väljavõtetelt on selgelt näha, mis lepinguga on tegemist, kelle vahel on tehing toimunud ja kuidas on tehinguga tekkinud kohustuse eest tasutud. Kõik eelpool nimetatud tõendid esitati maksumenetluse ajal (vt VO p15), mistõttu on vale maksuhalduri väide vaideotsuse p-s 16, nagu vaide lisana esitatud lepingute näol oleks tegemist uute maksumenetluses esitamata tõenditega. Puudub vaidlus, et maksuhaldurile oli maksumenetluse käigus teada, et eelpool mainitud lepingud on terviktekstina ka olemas ja et need tõendavad OÜ ATMEOL sularaha kasutamist.
  2. Eriarvamuses kontrollaktile märkis OÜ ATMEOL: „26.04.2010.a. soetas OÜ ATMEOL Osaühingu Autorollo osad, summaga 160 000 krooni (10 225,86 eurot). Vastavalt kokkuleppele tasus äriühing osade eest sularahas. Tasumine nähtub notariaalsest müügilepingust.“ Tallinna notar Margus Veskimäe 26.04.2010.a koostatud ja tõestatud osaühingu osa müügilepingu, p 2.1 on märgitud: “Müüja müüb lepingu eseme Ostjale hinnaga ükssada kuuskümmend tuhat ( 160 000) krooni, milline summa on Müüjale tasutud sularahas enne käesoleva lepingu sõlmimist”. Seega on dokumentaalselt notariaalses vormis tõendatud, et OÜ ATMEOL tasus Autorollo OÜ osade eest sularahas.
  3. Eriarvamuse punkti 2.2.1 lõikes 3 selgitas kaebuse esitaja, et 25.04.2010.a. andis ATMEOL laenu T. M.le summas 70 000 krooni (4473,82 eurot) intressiga 12% aastas. Laen anti 25.
  4. 2010 sularahas. OÜ ATMEOL oli andnud T. M.’le laenu ka
  5. aasta lõpus ja seda summas 350 000 krooni (2 236,90 eurot). Vastavalt 05.05.2010 notari Anneli Alekand tõestatud notariaalses lepingus toodule soetas OÜ ATMEOL T. M.´le kuulunud InWin Invest OÜ osad 250 000 krooni eest. Tasumine toimus nõuete tasaarveldamise teel. Eelpool mainitud lepingu p 3.2 alusel leppisid võõrandaja ja omandaja kokku, et võõrandaja müüb lepingu esemeks oleva osa omandajale kahesaja viiekümne tuhande (250 000) krooni eest. Jääb arusaamatuks, milles seisneb maksuhalduri hinnangul erinevus notariaalselt kinnitatud lepingutes ja eriarvamuses märgitud väidetes. Kuna erinevust seletuse ja lepingute vahel ei eksisteeri on maksuhalduri väited ja järeldused ebaõiged ning maksuhalduril puudub alus maksu määramisel eeltoodule tugineda.
  6. T. M.le antud laenude kohta on sõlmitud laenulepingud, kuid kuna kaebuse esitaja oli arvamusel, et notariaalselt tõendatud leping juba kinnitab laenude andmist ja laenust tuleneva nõude olemasolu, puudus vajadus sularaha kasutamise kohta laenulepingute esitamiseks. Laenulepingud esitati maksuhaldurile vaide lisana, mis kinnitab juba varem esitatud notariaalses lepingus toodut.
  7. Maksuotsuse lk-l 11 märgib maksuhaldur järgmist: „OÜ ATMEOL esitatud
  8. a pearaamatu kassa konto on koostatud HansaRaama raamatupidamisprogrammis, kus kande viimased numbrid peaksid minema järjest (nt 2010.2010003, 2010.2010004, 2010.2010005 jne). OÜ ATMEOL selgitab, et finantskande numbrid lähevadki järjest, kuid see ei tähenda, et kassaga seotud finantskanded peaksid minema järjest. Finantskandeid tehakse ka teiste kannete puhul (nt maksuamortisatsioon, panga teenused, majanduskulu aruannete alusel tehtavad kanded, maksuhaldurile maksete tasumised jne), mis ei ole seotud kontoga „kassa“ ja seetõttu ei saagi kassat puudutavad kanded minna järjest. Kaebuse esitaja on eriarvamuse käigus esitanud pearaamatu konto ”kassa” väljavõtte, mis kajastab OÜ ATMEOL kassa arvestust. Esitatud pearaamatu väljavõtte summad ühtivad OÜ ATMEOL äriregistrile esitatud majandusaasta 5
(12)3-15-2611 aruandes tooduga. Äriühingu raamatupidamise arvestuses peab kajastuma ühingu varad ja kohustused. Kaebaja hinnangul ei ole oluline, kas kanne raamatupidamise arvestuses kajastatakse kohe samal päeval või hiljem, oluline on see, et kanne näitab toimunud tehingut ja vastab tehingu sisule. Vastavalt raamatupidamise seaduse (RPS) § 6 lg-le 2 alusel on raamatupidamiskohustuslane kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul pärast majandustehingu toimumist selliselt, et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete tähtaegne esitamine. OÜ-l Atmeol on kohustus esitada majandusaasta aruanne järgmise aasta
  1. juuniks. OÜ ATMEOL esitas majandusaasta aruande 7.07.2011.a. Raamatupidamises kajastati kanded 4.07.
  2. Seega ei ole aruannet esitatud küll tähtaegselt, kuid kõik laenude andmised (nõuded) ja tasaarveldused on majandusaasta aruandes kajastatud.
  3. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et OÜ ATMEOL soetas Autorollo OÜ osad 160 000 krooni eest Autorollo OÜ osanikult V. P.lt ja ka raha osade eest maksti osade omanikule. Miks oleks pidanud V. P. osade müügist saadud raha kandma müüdud osaühingu kassasse, jääb kaebuse esitajale arusaamatuks. Kaebuse esitaja hinnangul on sularaha tasumine tõendatud nii esitatud kassa arvestuse kui ka notariaalse lepinguga, kus müüja kinnitab, et on osade eest 160 000 sularahas kätte saanud. Kaebuse esitajale teadaolevalt ei ole osade müüjalt V. P.lt osade müügi eest saadud raha osas informatsiooni küsinud.
  4. OÜ ATMEOL kinnitab, et on andnud O. L.le sularahas laenu. Laenu andmist kinnitab laenu saajaga 3.11.2010 sõlmitud kirjalik leping, mis on esitatud maksuhaldurile eriarvamuse lisana. Kaebuse esitaja on vaidemenetluses pakkunud käekirjaekspertiisi tegemise võimalust, et tuvastada laenulepingul märgitud allkirja tõesus. Seisukohta ekspertiisi kohta maksuhaldur vaideotsuses ei ole võtnud.
  6. aasta aruande lõppsaldod ühtivad
  7. aasta aruandes toodud algandmetega, mistõttu maksuhalduri süüdistus
  8. aasta kassa konto võltsimisest on alusetu ja põhjendamata.
  9. OÜ ATMEOL on vaidemenetluses maksuhaldurile selgitanud ja esitanud ka tõendid, et O. L. antud raamatupidamise kandes oli ekslikult sisestatud vale laenusaaja nimi. Eeltoodu oli tingitud sellest, et eelmises kandes oli laenusaajaks T. M. Uue kande tegemisel oli laenusaaja nimi jäänud ekslikult muutmata.Tegemist oli raamatupidaja puhtinimliku eksitusega. OÜ ATMEOL juhatuse liige Toivo Israel esitab kinnituse selle kohta ja see esitati maksuhaldurile vaidemenetluse käigus. Maksuhaldurile esitati pearaamatu konto „kassa“ väljatrükk 18.08.2014 ning alles maksuhaldurile esitades avastati viga ning korrigeeriti vastavalt tegelikule sisule - laen O. L.le. OÜ ATMEOL esitas ka esialgse (korrigeerimata) konto väljavõtte, kus on näha, mida maksuhaldurile esitatud esialgsel väljatrükil on parandatud. Laenu summa ühtib O. L.le antud laenu summa ja kuupäevaga. T. M.le oli laen antud juba varem (25.04.2010) ja hiljem laenu pole antud (KA lisa 13). Tegemist ei ole dokumentide võltsimisega, vaid väljatrükil olnud vigade parandusega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et paranduse tegemise näol ei ole tegemist võltsimise ega valeandmete esitamisega, parandati vaid varem sisestamisel ekslikult tehtud vead.
  10. Maksuhalduri väide, et tegemist ei pruugi olla ATMEOL OÜ kassa väljavõttega, on asjakohatu ja põhjendamata. On ilmselge, et tegemist on ATMEOL OÜ kassa arvestusega. Võrreldes kaebuse esitaja poolt äriregistrile esitatud aruandeid ja revisjoni käigus esitatud kassa väljavõtteid on ilmselge, et tegemist on väljavõttega, millel on kajastatud ATMEOL OÜ kassa arvestus. Olukorras, kus äriühing on esitanud aruande
  11. aastal ja revisjon algas 2014 aastal puudub võimalus kassa arvestuses väljamakseid suurendada
  12. aastal. Kui seda tõesti oleks tehtud, ei oleks esitatud kassa arvestus ühtinud juba
  13. aastal esitatud majandusaasta aruandega.
  14. Maksuhaldurile oli maksumenetluses esitatud tõenditele tuginedes teada, et OÜ ATMEOL on soetanud Osaühingu Autorollo ja InWin Invest OÜ osad ning maksnud osade eest sularahas. Olukorras, kus maksuhaldur ei pidanud usaldusväärseks maksumaksja poolt esitatud notariaalse lepingu väljavõtteid ja seadis kahtluse alla nii laenu andmise kui ka kohustuste tasaarvlemise T. M.ga (InWin Invest OÜ osade soetamine) ja sularahas Osaühingu Autorollo osade eest tasumise, 6
(12)3-15-2611 oli maksuhalduril võimalus tehingu toimumiste kohta selgitusi saada T. M.lt ja Osaühingu Autorollo tehingus osalejatelt. Kuna maksuhaldur ei ole kolmandatelt isikutelt täiendavalt teavet kogunud, on maksuhaldur jätnud kogumata tõendid, mis kinnitavad tehingute toimumist ja mis vähendavad maksukohustust ning kinnitab maksumaksja ütlusi ja esitatud dokumente (

§ 11lg 2).

Olukorras, kus nõuetekohased tõendid puuduvad, võib teha tingimusliku maksuotsuse (KMS § 93 alusel) või määrata maksusumma hindamise alusel (

§ 94). Eeltoodut maksuhaldur teinud ei ole.

Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur püüdnudki välja selgitada maksukohustuse tegelikku tulumaksukohustust, isegi mitte kaalunud maksusumma määramist hindamise teel, kuigi selline kaalumine oleks olnud maksuhalduri väiteid arvestades vajalik. Osad on võõrandatud, selle kohta on tehtud ka kanded äriregistris. Puudub alus eeldada, et osad on saadud tasuta.

  1. Maksuhaldur ei ole kahtluse alla seadnud eelpool mainitud äriühingute osade soetust ning osade soetamisega seonduv ei ole maksuhalduri hinnangul maksustamise aluseks (KA Lisa 14 p19). Kui kahtluse alla ei ole seatud osade soetust ja osade eest ei ole tasutud pangaülekandega ning on ilmselge, et osade eest on tasutud, siis kuidas on maksuhalduri arvates osade eest tasutud.
  2. O. L.le anti laen intressiga, millest planeeriti saada intressitulu. Kaebuse esitajal ei olnud võimalik ette prognoosida laenusaaja surma. Maksuhaldur ei ole andnud seisukohta kaebaja tehtud ettepanekule allkirja ekspertiisi kohta, mis näitab, et maksuhalduril isegi puudus huvi tõe väljaselgitamiseks.
  3. Tegemist ei ole maksusumma tahtliku tasumata jätmisega ja rakendub 3 aastane aegumistähtaeg. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et sularaha väljavõtmine tõendaks mingilgi määral äriühingu tahtlust makse mitte tasuda. Sularaha väljavõtmine on teadlik tegevus, pangast ei võeta raha välja kogemata, kuid eeltoodu ei tähenda, et sularaha väljavõtmine iseenesest tekitaks maksukohustuse ja tegemist oleks tahtliku maksude tasumata jätmisega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et oluline on raha kasutamine, mitte selle välja võtmine. Raha kasutamise osas on maksumaksja maksumenetluse ja vaidemenetluse käigus esitanud dokumentaalselt tõendatud lepingud, mistõttu sularaha väljavõtmine ja selle eest hiljem osade soetamine ei saa olla tahtliku maksudest kõrvalehoidumise tunnuseks.
  4. Haldusasjas nr 3-3-1-54-11 on Riigikohus selgitanud, et maksuhaldur peab pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Võlaõigusseaduse § 104 lg 5 kohaselt seisneb tahtlus õigusvastase tagajärje soovimises. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist, kusjuures maksuotsuses tuleb põhjendada tahtlust iga tehingu kohta eraldi. Eeltoodut arvestades kuulub rakendamisele kolmeaastane aegumistähtaeg ja puudub õiguslik alus maksu määramiseks.
  5. Lisaks eelpool toodud maksuotsuse ebaõigetele väidetele, millega on püütud jätta mulje, nagu sularaha kasutamine ei ole tõendatud, ei ole maksuhaldur maksuotsuses viidanud, millise sätte alusel on maksustatud OÜ ATMEOL
  6. aasta pangakontolt kassasse viidud raha, mille arvelt on äriühing andnud laenu ja soetanud teiste äriühingute osasid. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
  7. Vastustaja kaebust ei tunnista ning leiab, et esitatud kaebus on põhjendamata.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda, esitades selle kohta järgmised põhjendused. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja jättis maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse tahtlikult täitamata. Vastustaja arvates tuleb halduskohtul hinnata, kuidas kohaldada

§ 102

lg 1 p 2 olukorras, kus kaebaja jättis tõendid maksumenetluses esitamata

§ 64lg 1 p-le 6 tuginemise tõttu.

Kaebuse lisadena märgitud 4, 5, 9 ja 10 esitati kaebaja poolt eriarvamuse lisana üksnes dokumendi esimesed kaks lehekülge (vt täpsemalt maksuotsuse p 3.1 lk 10). Lisadena 6 ja 12 märgitud dokumendid esitati eriarvamusega, kuid kustutatud andmetega, kus puudusid äriühingu nimi jms (vt täpsemalt 7

(12)3-15-2611 maksuotsuse p 3.1 lk 10-11) ning alles vaidega esitatud kassa kontot ja kaarte maksumenetluses ei esitatud. Lisadena 11 ja 13 märgitud dokumendid jäid kaebaja poolt maksumenetluses sootuks esitamata. Ühegi nimetatud tõendi puhul ei saanud olla tegemist uue asjaolu või tõendiga, mida kaebajale ei olnud maksumenetluse ajal teada. Dokumentide puudustele viitas vastustaja juba revisjoniaktis, kaebaja neid puudusi eriarvamusega ei kõrvaldanud. Vastustaja viitab täiendavalt Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2013 otsusele nr 3-11-2695 (p 25), kus ringkonnakohus ei pidanud usutavaks, et eksisteerivad tõendid, mis on maksumenetluses isikut soosivad, kuid samadel asjaoludel toimuvas kriminaalmenetluses hoopis isikut süüstavad ja mida seetõttu ei saanud esitada. Ringkonnakohus märkis, et kui kaebaja valis kriminaalmenetluses enda kaitsmiseks vaikimistaktika ja seetõttu ei esitanud põhimõtteliselt ühtki seisukohta või tõendit kriminaalmenetluses ega maksumenetluses (isegi kui see on isiku kasuks), siis ei anna see alust lugeda kaasaaitamiskohutuse rikkumist maksumenetluses põhjendatuks ja piisavaks menetluse uuendamiseks

§ 102lg 1 p 2 alusel.

  1. Maksuhaldur on tulnud kaebajale menetluse kestel vastu ja korduvalt pikendanud korraldustele vastamise tähtaegu, kuid samas on pidanud teabe saamiseks kohaldama ka sunniraha. Kaebajale on igati võimaldatud kaasaaitamiskohustuse täitmist.
  2. Maksuotsuses on põhjalikult analüüsitud kõiki tõendeid ja on tehtud õiged järeldused. Kaebaja on kaebuse punktides 2 ja 3 piirdunud hilinenult esitatud tõenditele tuginevate paljasõnaliste väidetega, millega ei saa ümber lükata maksumenetluses tuvastatud asjaolusid ega maksuotsuses kajastatud tõendite analüüsi ja järeldusi. Kaebuses tehtud viidet

§ 64lg 1 p-le 6 ei ole kaebaja pikemalt selgitanud.

Tõepoolest kaebaja tugines maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile, kuid isegi tõendite õigeaegne esitamine maksumenetluses ei tähenda, et neid tõendeid oleks saanud kriminaalmenetluses piiramatult kasutada. Riigikohus selgitas 17.02.2004 otsuses asjas nr 3-1-1-120-03 (p 17), et kuigi (maksu)kuritegude uurimisel on tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid, samuti maksuotsus või halduskohtu otsus, tuleb selliseid tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. 22.10.2007 otsuses asjas nr 3-1-157-07 asus Riigikohus seisukohale, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud selgituste (või dokumentide) kasutamine tõendina selgitusi või tõendeid esitanud isiku vastu on vastuolus PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Sealjuures ei ole nende selgituste või tõendite kasutamine isiku tahte vastaselt lubatav ka siis, kui isik on jätnud kasutamata võimaluse tugineda enese mittesüüstamise privileegile. Lisaks seati kaebaja poolt enese mittesüüstamise õigusele tuginemise heauskne kasutamine kahtluse alla ka juba vaidemenetluses. Vastustaja leiab samuti, et arvestades kaebaja käitumist menetluse kestel, on alust arvata, et kaebaja on hoopis kuritarvitanud oma õigust tugineda mittesüüstamise privileegile. Isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid tähtaegselt, ei ole kaebaja siiani ümber lükanud maksuhalduri seisukohti kaebaja ettevõtlusega mitteseotud kuludest. Nimelt puuduvad siiani sellised sularahas tasumise dokumendid, millelt nähtuksid andmed, mis võimaldaksid tuvastada sularaha vastuvõtnud isiku või tema esindaja isikut, esindusõiguse alust, vastuvõtmise aega vm üksikasju väljamaksete kohta. Vastustaja toonitab, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mida saaks käsitleda raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud algdokumendina, mis tõendavad väljamakse ettevõtlusega seotust, TuMS § 51 lg 2 p 3 tähenduses. 33. Riigikohtu halduskolleegium on oma varasemas praktikas maksukohustuslase tegevuse kohta leidnud, et maksukohustuslane peab korraldama oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse 8

(12)3-15-2611 väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad (vt halduskolleegiumi 4.06.2013 otsus asjas nr 3-3-1-15-13, p 15 ja 11.02.2015 otsust asjas nr 3-3-1-65-14, p 13). Nimetatud hoolsuspõhimõte kehtib kolleegiumi hinnangul ka muude maksukohustuslasele maksukohustuse kaasa toovate või seda välistavate tegevuste kohta, mis ei ole käsitatavad tehingutena. Hoolsusnõuete eiramine toob maksukohustuslasele kaasa riski, et tõendamiskoormuse üleminekul maksukohustuslasele ei suuda ta oma hooletuse tõttu tõendada, et tehingud või muu tegevus väidetavatel tingimustel siiski toimusid. Sellist tõendamatust tuleb maksuhalduri põhjendatud kahtluse alusel mõista olukorrana, kus maksukohustuslane pole suutnud tõendada talle soodsat maksuõiguslikku asjaolu (vt halduskolleegiumi 20.01.
  1. a otsust asjas nr 3-3-1-74-09, p 18).
  2. Kaebaja leiab kaebuse punktis 4, justkui kinnitaksid peale maksuotsuse koostamist esitatud tõendid asjaolu, et isik ei tegutsenud tahtlikult. Maksuhaldur jääb tahtlust puudutavas kõikide enda varasemate seisukohtade juurde (revisjoniakti p 1.3, maksustuse p 4, vaideotsuse p 21). Täiendavalt, väljakujunenud kohtupraktikas on järjekindlalt leitud, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole sageli võimalik. Määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksu tasumisest kõrvalehoidumist. Kui faktilistest asjaoludest tuleneb piisavalt selgelt maksudest kõrvalehoidumise eesmärk, oleks ebamõistlik sellise järelduse eiramine (3-3-1-57-08, p 13; 3-3-1-52-09, p 15; 3-3-1-23-09, pd 14 ja 15). Asjas nr 3-3-1-54-01 (p 2) on kolleegium leidnud, et tahtlus võib tuleneda ettekirjutus aluseks oleva õigusrikkumise iseloomust, maksuhalduri tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest. Seega ei ole tahtlust puudutavas määravaks kaebaja poolt tõstatud küsimus, kuidas on maksukohustuslane soovinud õigusvastase tagajärje saabumist, vaid isiku käitumist iseloomustav faktiliste asjaolude kogum.
  3. Kaebaja leiab kaebuse p-s 5, et on selgusetu, millise sätte alusel on toimunud maksusumma määramine. Maksuhaldur kaebajaga ei nõustu. Esiteks, kaebaja poolt viidatud maksuotsuse punkti 2.1.3 esimest lõigust nähtub, et nõuetekohase algdokumendi puudumise tõttu on tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuludega. Seega on maksusumma määramise materiaalõiguslikuks aluseks TuMS § 51 lg 2 p
  4. Teiseks, viide TuMS § 54 lg-le 2 ja 4 on samuti asjakohane, kuna TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel maksusumma määramisest johtuvalt on kaebaja automaatselt rikkunud ka seaduses sätestatud tulumaksu deklareerimise ja tasumise kohustust. Kolmandaks, arvestades, et kaebajat esindab maksuvaldkonnas kogenud vandeadvokaat, ei ole eluliselt usutav, et kirjeldatud asjaolu tegelikult selgusetuks jäi. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. MTA 6.07.2015 maksuotsus nr 12.2-3/024123-15 on õiguspärane, nõuetekohaselt motiveeritud ja kooskõlas seadusega, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks. Kohus nõustub maksuotsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Kohus märgib vaid, et maksuhaldur on eksinud selles, justkui pidanuks raha Osaühingu Autorollo osa müügist laekuma Osaühingule Autorollo, samas kui müüjateks olid osanikud S. P. ja V. P.
  6. HKMS § 158 lg 2 alusel kontrollib kohus maksuotsuse õiguspärasust andmise aja seisuga ning seega ei saa kohus arvestada asjaolusid ja tõendeid, mis ei olnud ega pidanudki olema maksuhaldurile teada. Kaebaja tugines maksumenetluses

§ 64lg 1 p maksumenetluses teabe andmisest ja tõendite esitamiseks küsimustes, millele vastamine tähendaks tema 9

(12)3-15-2611 õigusrikkumises süüditunnistamist. Samas sätestab

§ 92

lg 4, et maksuhaldur ei ole maksusumma määramisel kohustatud arvestama maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks maksukohustuslase poolt deklareerimata jäetud maksukohustust vähendavat asjaolu, millest maksuhaldur ei ole teadlik ilma maksukohustuslase tahteavalduseta.

§ 102

lg 1 p 2 kohaselt muudetakse või tunnistatakse maksuotsus kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Riigikohus selgitas 14.11.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-09 (p 27), et maksukohustuslane saab tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile juhul, kui tõendi esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Kaebaja ei ole esitanud mõistlikku selgitust, miks ta ei saanud kaebusele lisatud tõendeid esitada tervikuna täies ulatuses juba maksumenetluses. Arvestada tuleb ka asjaolu, et kaebajat esindas juba maksumenetluses kogenud vandeadvokaat, seega ei saa kaebaja vabandada end teadmatusest tuleneva eksimusega. Kaasaaitamiskohustuse täitmine ei saa olla juhuslik ja sõltuda maksukohustuslase suvast, sest sellisel juhul muutuks efektiivne maksude kogumine väga keeruliseks või suisa võimatuks, kuna ilmselgelt on maksustamise seisukohalt oluliste dokumentide esitamine alles vaidemenetluses suunatud maksuotsuse muutmisele ja ei saa välistada, et ka revisjoni uuendamisele. 38. Enese mittesüüstamise privileegile tuginemine peab olema heauskne ja järjekindel. Tallinna Ringkonnakohus on 15.11.2013 otsuses haldusasjas nr 3-11-2695 p-s 25 pidanud ebausutavaks seda, et eksisteerivad tõendid, mis on maksumenetluses isikut soosivad, kuid samadel asjaoludel toimuvas kriminaalmenetluses hoopis isikut süüstavad ja mida seetõttu ei saanud esitada. Ringkonnakohus märkis, et kui kaebaja valis kriminaalmenetluses enda kaitsmiseks vaikimistaktika ja seetõttu ei esitanud põhimõtteliselt ühtki seisukohta või tõendit kriminaalmenetluses ega maksumenetluses (isegi kui see on isiku kasuks), siis ei anna see alust lugeda kaasaaitamiskohutuse rikkumist maksumenetluses põhjendatuks ja piisavaks menetluse uuendamiseks

§ 102lg 1 p 2 alusel.

Puudub arvestatav põhjendus, miks kaebaja ei esitanud sularaha kasutust tõendavaid dokumente maksuhaldurile kohe peale maksuhalduri vastava nõude esitamist, mitte kasutanud

§ 64lg 1 punktis 6 sätestatud õigus teabe ja dokumentide esitamisest keelduda.

  1. Isegi kui võtta maksustamisel aluseks esitatud notariaalsed lepingud, ei tõenda need
  2. aastal kaebaja kontolt välja võetud sularaha kasutamist. Kuivõrd kontodelt on sularaha välja võetud ebaregulaarselt, erinevates summades ja ükski summa ei ole seostatav nimetatud lepingute täitmisega (ei ole sularaha väljavõttu nende lepingute sõlmimisele eelnevalt või järgselt, sularaha väljavõtud vastavad pigem regulaarsetele jooksvatele kulutustele). Puudub igasugune põhjendus, miks ei oleks saanud osade eest maksta pangaülekandega (kasvõi osamaksetena). Uurides kaebaja
  3. aasta konto väljavõtet leiab kohus, et kaebaja ei ole kasutanud kontolt väljavõetud sularaha osaluste soetamiseks ega laenu andmiseks. Nii näiteks on 26.04.2010 sõlmitud Osaühingu Autorollo osa ostu-müügilepingus kirjas, et lepigu eseme hinnaks on 160 000 krooni, mis on lepingu sõlmimise hetkeks müüjatele sularahas tasutud. Kaebaja kontolt on 2010 aastal võetud raha regulaarselt välja reeglina 1000, 3000, 5000 või 10 000 krooni kaupa korraga ja seda üsna ühtlase voona terve aasta jooksul. Aasta algusest kuni 26.04.2010 on võetud sularaha kaebaja AS SEB Pank arvelduskontolt nr EE511010220016269016 välja kokku 155 000 krooni. Nimetatud väljavõtmiste kohta puuduvad kuludokumendid. Puudub info selle kohta, et nimetatud summasid oleks kogutud kaebaja kassasse (selliseid kandeid kaebaja pearaamatust ei nähtu, esitatud pole ka kassa sissetuleku ordereid). Eelkõige puudub aga adekvaatne põhjendus selle kohta, miks ei oleks saanud osaühingu osa eest teha makset pangakonto vahendusel või vähemalt sularahas vahetult enne tehingut ühe või mitme summana. 10

(12)3-15-2611
  1. O. L. laenuleping on väidetavalt sõlmitud 3.11.2010 ning sisaldab tingimust, et laenusumma kantakse laenusaaja kontole (kusjuures konto lahter on jäetud lepingus tühjaks) või antakse sularahas kahe nädala jooksul lepingu sõlmimisest. Kontolt O. L.le ülekandeid ei nähtu, sularaha väljavõtmisi alates 3.11.2010 kahe nädala jooksul on 3300 krooni (4 erineva osana) ja 3.11-31.12.2010 63 000 krooni (13 erineva osana). Kuivõrd kaebaja raamatupidamisest ei nähtu igakuiseid intrtessimakseid O. L. poolt (mida ta vastavalt laenulepingule oleks pidanud tegema) ja tagasimakse lõpptähtaeg on 31.12.2013, O. L. suri xx xx xxxx, laenu kanne kaebaja pearaamatus on parandatud (kanne on valge markeriga loetamatuks tehtud ja kirjutatud peale „L.“), viitavad need faktid kogumis sellele, et kaebaja koostas tagantjärgi fiktiivse laenulepingu, mille järgi on laen antud näilikult O. L.le ning kuivõrd isik on surnud, siis ei ole laenu tagastatud ja isikult ei saa selle kohta ka aru pärida.
  2. Maksuhaldur kohustas 16.10.2014 korraldusega nr 12.2-3/24123-5 kaebajat andma kirjalikke selgitusi perioodil 01.01.2010 kuni 31.12.2010 toimunud majandustehingute kohta, s.h. andma selgitusi AS SEB Pank arvelduskontolt nr EE511010220016269016 väljavõetud sularaha kasutuse kohta vaide esitaja ettevõtluses. Tol korral piirdus kaebaja selgitus vaid sellega, et pangakontolt väljavõetud sularaha on toodud kassasse ning ei ole eluliselt usutav, et alles peale kontrollaktiga tutvumist meenus vaide esitajale tegelik rahakasutus ning ta „leidis üles“ dokumendid, mis seda tõendavad.
  3. Kui kaebaja valis oma taktikaks tõendite mitteesitamise enese mittesüüstamise privileegile tuginedes, pidi ta arvestama sellega, et maksuhalduril on õigus maks määrata muudest allikatest saadud teabe ja tõendite põhjal. Tõendite maksumenetluses esitamata jätmine sai olla üksnes kaebaja teadlik otsus, sest kõik maksuotsuses kajastatud asjaolud ja järeldused olid kaebajale teada juba revisjoniaktist. Isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid tähtaegselt, ei ole kaebaja siiani ümber lükanud maksuhalduri seisukohti kaebaja ettevõtlusega mitteseotud kuludest. Nimelt puuduvad siiani sellised sularahas tasumise dokumendid, millelt nähtuksid andmed, mis võimaldaksid tuvastada sularaha vastuvõtnud isiku või tema esindaja isikut, esindusõiguse alust, vastuvõtmise aega vm üksikasju väljamaksete kohta. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mida saaks käsitleda raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud algdokumendina, mis tõendavad väljamakse ettevõtlusega seotust, TuMS § 51 lg 2 p 3 tähenduses. Olukorras, kus kaebajale on võimaldatud kogu maksumenetluse kestel esitada tõendeid väljamaksete ettevõtlusega seotuse kohta, kuid kaebaja on jätnud selle võimaluse kasutamata, on alusetu heita maksuhaldurile ette uurimiskohustuse täitmatajätmist. Pidades väljamakseid ettevõtlusega seotud kuludeks ja jättes väljamaksed ettenähtud korras vormistamata, võttis kaebaja riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib väljamakse ettevõtlusega seotuse tõendamine olla raskendatud.
  4. Haldusasjas nr 3-11-495 tehtud otsuses on Tallinna Ringkonnakohus muuhulgas märkinud, et õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine ning et seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. Samuti, et isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis asjas John Murray vs Ühendkuningriik 8.02.1996 tehtud otsuses, et isiku vaikimine võib olukorras, kus isiku vastu kogutud tõendid eeldavad selgituse andmist, viia järeldusele, et isikul ei olegi midagi selgitada ja ta on süüdi. Kaebaja poolt eriarvamusele ja vaidele lisatud dokumentidest ei saa aga järeldada, et nendel oleks mingigi seos OÜ Autorollo suhtes alustatud kriminaalmenetlusega, mistõttu võib tagantjärele tõdeda, et kaebaja keeldumisel teabe ja dokumentide esitamisest puudus seaduslik alus. Mis omakorda viitab sellele, et kaebaja sooviks oli varjata tegelikku rahakasutust, millest omakorda järeldub, 11
(12)3-15-2611 et väljavõetud sularaha ei kasutatud kaebuse esitaja ettevõtluses ning puuduvad dokumentaalsed tõendid vastupidise tõendamiseks. 44. Tahtlus ja seeläbi 5-aastase aegumistähajale tuginemine (

§ 98) maksuotsuses on põhjendatud.

Kohus nõustub selles osas täielikult maksuotsuse lehekülgedel 13-15 tooduga, märkides, et sularaha väljavõtmised kontolt, ettevõtlusega ilmselgelt mitteseotud maksete äriühingu kuludesse kandmine, kulutusi tõendavate dokumentide maksumenetlsues esitamata jätmine, pearaamatus andmete kustutamine ja parandamine saavad olla vaid tahtlikult teostatud ega saa olla seotud hooletusega. 45. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.