3-12-283/32

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi ja Einar Vene

1. november 2012, Tartu Haldusasi Eduard Pavljutšenko kaebus Viru Vangla
2. jaanuari
3. a käskkirja nr 6-3/10-D õigusvastaseks tunnistamiseks. Tartu Halduskohtu
4. mai
5. a määrus Eduard Pavljutšenko määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Eduard Pavljutšenko Vastustaja Viru Vangla Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-12-283 RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
6. mai
7. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Eduard Pavljutšenko esitas
9. veebruaril 2012 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles taotles Viru Vangla
10. jaanuari
11. a käskkirja nr 6-3/10-D õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse kohaselt karistati kaebajat antud käskkirjaga ebaõiglaselt 35-ööpäevase kartserikaristusega tööst keeldumise eest. Põhjendatud huviks märkis kaebaja soovi esitada tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõue.
12. Tartu Halduskohtu
13. märtsi
14. a määrusega tagastati kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Määruse kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Distsiplinaarkaristuse tühistamise nõue või sellega tekitatud kahju hüvitamise nõue oleksid perspektiivitud. Kaebaja ei ole vaidlustanud tööle määramise käskkirja, mis on kehtiv haldusakt. Vangistusseaduse (VangS) kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. E. Pavljutšenko keeldus täitmast vanglaametniku korraldust asuda tööle ja teda karistati distsiplinaarkorras VangS § 67 p 1 rikkumise eest 35 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käesoleval juhul on ilmselge, et vanglaametniku korraldus tööle asuda ei vastanud tühise haldusakti tunnustele.
15. E. Pavljutšenko esitas
16. aprillil 2012 määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada. Määruskaebuses esitas E. Pavljutšenko menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest.
17. Tartu Halduskohtu
18. aprilli
19. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, jäeti määruskaebus käiguta ja anti kaebajale tähtaeg riigilõivu 12,78 euro tasumiseks. Määruse kohaselt ei ületa menetluskulud taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, millest on tehtud lubatud mahaarvamised, mistõttu ei ole menetlusabi andmine antud juhul HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel lubatud.
20. E. Pavljutšenko esitas määruskaebuse, milles palus sisuliselt halduskohtu
21. aprilli
22. a määruse tühistada. Kaebaja väitel puuduvad tal riigilõivu tasumiseks vahendid ning halduskohtu arvutused ei vasta tegelikkusele.
23. Tartu Halduskohtu
24. mai
25. a määrusega tagastati E. Pavljutšenko määruskaebus halduskohtu
26. aprilli
27. a määruse peale läbivaatamatult. Halduskohus leidis, et kaebaja ei olnud määruskaebuses esinenud puudusi tähtaegselt kõrvaldanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
28. E. Pavljutšenko määruskaebuses palutakse sisuliselt halduskohtu
29. mai
30. a määrus tühistada. Määruskaebuse kohaselt on halduskohus määruskaebuse ebaõigesti tagastanud, sest kaebajal puudub võimalus riigilõivu tasumiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
31. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
32. Vaidlus asjas käib määruse üle, millega tagastati kaebaja määruskaebus läbivaatamatult seetõttu, et kaebaja ei olnud määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasunud. Kaebaja oli eelnevalt taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest ja kohus oli jätnud selle taotluse rahuldamata. Pärast seda kaebaja riigilõivu ei tasunud. Seega oli tegemist olukorraga, kus kaebaja ei kõrvaldanud määruskaebuse puudusi, ning järelikult tagastas halduskohus määruskaebus HKMS § 206 lg 1 ja § 187 lg 4 järgi õigesti.
33. Riigilõivu tasumisest vabastamata jätmisel on halduskohus juhtinud kehtivast regulatsioonist ja Riigikohtu praktikast. Samuti on kohus tuvastanud õigesti riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise asjaolud – et kaebaja jaoks ei ületa menetluskulud kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Kaebaja väide, et tal kohtusse pöördumise hetkel enam raha isikuarvel polnud, ei ole riigilõivu tasumisest vabastamise aluseks. HKMS § 112 lg 1 regulatsioon lähtub muuhulgas eeldusest, et isikul, kelle kuusissetulek pärast vajalikke mahaarvamisi on vähemalt pool menetluskulust, on võimalik mõistlikult käitudes kohtusse pöördumiseks vajaminev summa säästa. Riigipoolse menetlusabi eesmärk ei ole kanda kohtumenetluse kulusid isikute eest, kes saanuks seda ise teha. Madis Ernits Agu Timmi 2 Einar Vene