KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 29.01.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2200 Haldusasi A.M. kaebus Tallinna vangla 15.06.2015 käskkirja nr 5-2/816 tühistamiseks. Menetlusvorm Kirjalik menetlus. Menetlusosalised Kaebuse esitaja A.M., vastustaja Tallinna vangla, volitatud esindajad Irene Iskül, Ave Kasvandik, Teerika Marilin Martisen. Resolutsioon 1.Jätta A.M. kaebus rahuldamata. 2.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna vangla 15.06.2015 käskkirjaga nr 5-2/816 tunnistati A.M. süüdi Vangistusseaduse § 67 p 1 rikkumises. Käskkirjast nähtuvalt teostas valvur 13.05.2015 kinnipeetav A.M. saatmist silmaarsti vastuvõtule. Valvur ootas koos kinnipeetavaga kabineti ukse taga järjekorras. Kabineti juures oli veel kaks kinnipeetavat koos saatjatega. Kinnipeetav A.M. suhtles vanemvalvuri Veniamin Judiniga ning peaspetsialist-korrapidaja Vadim Ventmanniga ning ei allunud valvuri korduvale korraldusele suhtlemine lõpetada. Seejärel andis valvur korralduse seista näoga seina poole, mida kinnipeetav ka täitis. Viidatud käskkirjaga karistati A.M.t noomitusega. 08.07.2015 esitas A.M. Tallinna vangla käskkirja peale vaide. Tallinna vangla 10.08.2015 vaideotsusega jäeti A.M. vaie täies ulatuses rahuldamata. 31.08.2015 esitas A.M. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna vangla 15.06.2015 käskkirjale nr 52/816 ja 10.08.2015 vaideotsusele nr 5-15/15/20360-
- 22.09.2015 esitas A.M. kaebuse nõude täpsustuse, mille kohaselt taotleb Tallinna vangla 15.06.2015 käskkirja nr 5-2/816 tühistamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja: Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluses sündmuses on tekkinud ebaselge arusaam nii suhtlemisviisi kui ka ebaselge kommunikatsiooni tõttu. Valvur pöördus kaebaja poole küsimusega „sina“ vormis ning kaebaja vastas selle peale, kas valvur on kaebajale sõber, et kõnetab teda „sina“ vormis. Kaebaja on seisukohal, et valvuritele küsimuste esitamine ei ole võrdsustatav kodukorra rikkumisena. Kaebaja leiab, et valvuri sellises vormis pöördumine kaebaja poole ei saa olla põhjendatud. Kaebaja leiab, et menetluse käigus on menetleja ditsiplinaarkaristuse määramisel selgelt rikkunud uurimisprintsiipi ning asunud kaebajat süüdistama Vangistusseaduse § 67 lg 1 rikkumises. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole toime pannud Vangistusseaduse § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumist. Lähtudes olemasolevatest tõendite kogumist on võimalik asuda seisukohale, et ei distsiplinaarmenetluse ega ka vaidemenetluse käigus pole süü tuvastamiseks piisavalt tõendeid. Lisaks ei ole olemasolevaid tõendeid menetleja poolt objektiivselt hinnatud, mistõttu on alust kahelda kogutud tõendite vastavuses. Kaebaja leiab, et tema karistamine on toimunud meelevaldelt ning seadusliku aluseta. Kaebaja väitel mitte ükski õigusakt ei keela kinnipeetaval suhelda vangla teenistujaga. Sellist tegevust ei ole võimalik samastada allumatusega. Kogutud tõenditega ei ole tuvastatud kaebajale etteheidetav rikkumine. Süü tuvastamiseks esitatud materjalides puudub seos Vangistusseaduse § 67 p 1 nõude rikkumisega. Kaebaja ei nõustu asjaoluga, et isik, kelle poole kaebaja arsti vastuvõtu järjekorras pöördus, oli kõrvaline isik. Kaebaja leiab, et vanglateenistuja puhul ei ole tegemist kõrvalise isikuga. Kaebaja märgib, et tema poolt esitatud ütlusi ja seisukohti ei ole otsuse tegemisel arvesse võetud ega objektiivselt hinnatud. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole jätnud allumata vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja arvates vaidlusalune käskkiri on põhistamata ning sisaldab kaalutlusvigu. Samuti ei ole menetleja ei distsiplinaarmenetluses ega ka vaidemenetluses hinnanud distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasust. Vastustaja: Vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldada muuhulgas noomitust. Tallinna vangla kodukorra punkt 4.3 kohaselt on kinnipeetaval saatmise ajal keelatud vestelda teiste kinnipeetavate ning kõrvaliste isikutega (v.a saatva vanglateenistujaga), tegeleda saatmise ajal kõrvaliste tegevustega, mis tahes esemete mahaviskamine või maast ülesvõtmine, uksesilmade avamine, ükskõik millisele nupule või lülitile vajutamine, ettenähtud marsruudilt kõrvale astumine jne. Käesoleval juhul on distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest nähtuvalt kindlaks tehtud, et kaebuse esitaja ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele. Kaebuse esitaja 2 distsipliinirikkumine on tõendatud Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri Gerda-Ulla Sauli 13.05.2015 ettekandega nr
- Nimetatud ettekandest nähtub, et 13.05.2015 kella 13.19 paiku teostas järelevalveosakonna valvur Gerda-Ulla Saul kaebaja saatmist silmaarsti vastuvõtule ning arsti kabineti ukse taga oodates hakkas kaebaja suhtlema teise kinnipeetavaga. Kaebaja ei allunud valvuri korduvatele korraldustele suhtlemine lõpetada. Valvur andis kaebajale korralduse seista näoga seina poole, mida kaebaja ka täitis, kuid jätkas suhtlemist. Nimetatud ettekande kohaselt teavitati kaebajat ettekande koostamisest ning seletuskirja kirjutamisest kaebaja loobus. Kaebaja on juhtunu kohta 02.06.2015 andnud kirjalikud selgitused, mille kohaselt kaebaja tunnistab suhtlemist vanglaametnikega, kuid leiab, et vanemvalvur ja korrapidaja ei ole kõrvalised isikud, kellega ta suhelda ei tohiks. Samuti pöörab kaebaja tähelepanu sellele, et valvur pöördus tema poole väidetavalt „sina“ vormis. Distsiplinaarmenetluse raames on asjaolude täpsustamiseks 04.06.2015 võetud lisaütlusi valvurilt Gerda-Ulla Saulilt ja 11.06.2015 vanemvalvurilt Veniamin Judinilt. Kaebajale on 11.06.2015 tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli, millele ta esitas vastuväited. Vastustaja on seisukohal, et kogutud on piisavalt tõendeid, neid on objektiivselt hinnatud ja arvestatud on kaebaja ütlustega. Tallinna vanglal puudub põhjus kahelda valvur Gerda-Ulla Sauli ettekandes nr 1319 ja vanemvalvuri Veniamin Judini ütlustes. Kaebaja on seisukohal, et Gerda-Ulla Sauli ja Veniamin Judini ütlused ei kattu, kuid pole seda täpsemalt selgitanud. Nimetatud ütlustest nähtub üheselt, et Gerda-Ulla Sauli ja Veniamin Judini poolt antud ütluste sisu kattub. Samuti on kaebaja ise tunnistanud vanglaametnikega suhtlemist ajal, kui talle antud korralduse kohaselt ta seda teha ei võinud. Seega on eeltooduga tõendatud ja fikseeritud distsipliinirikkumine, mille rikkumise eest võis kaebuse esitajat distsiplinaarkorras karistada. Kaebajat on karistatud korraldusele mitteallumise eest. Asjaolu, et kaebaja ei pea teisi vanglaametnikke kõrvalisteks isikuteks, ei ole õigustuseks talle antud seadusliku korralduse mittetäitmiseks. Kodukorra p 4.3 sätestab arusaadavalt ja ühemõtteliselt, et kinnipeetaval on saatmise ajal keelatud vestelda teiste kinnipeetavate ning kõrvaliste isikutega, v.a saatva vanglateenistujaga. Seega, ametnik, kelle poole kaebaja pöördus ning kes ei olnud antud juhul teda saatev vanglateenistuja, oli antud olukorras kõrvaline isik. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et ka vanemvalvur Veniamin Judin selgitas kaebajale, et ta tohib rääkida ainult oma saatjaga. Kaebaja teistsugune arusaam ei õigusta korraldustele mitteallumist. Samuti ei ole antud rikkumise kontekstis oluline, kas valvur kasutas kaebajaga suheldes „sina“ vormi. Distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et kaebaja rikkus VangS § 67 p-st 1 tulenevat kohustust alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku poolt antud korraldus lõpetada teiste isikutega suhtlemine ei olnud ilmselgelt tühine. Seega oli tegemist korraldusega, mida kaebuse esitaja oli kohustatud viivitamata täitma. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saanud talle antud korraldustest aru või ei ole teadlik õigusaktides sätestatust. Seega pidi kaebuse esitaja olema tuttav õigusaktides sätestatud kohustustega ja kodukorrast tuleneva regulatsiooniga, mistõttu oli tegemist õigusaktide nõuete süülise rikkumisega. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditele tuginedes on vangla asunud õiguspäraselt seisukohale, et kaebaja on toime pannud distsipliinirikkumise. Vanglaametniku poolt antud korraldusele mitteallumine on ilmselgelt lubamatu ning on vastuolus VangS § 67 punktist 1 tuleneva kohustusega, seega on tegemist rikkumisega, mille eest võis isikut karistada distsiplinaarkorras. Vanglaametniku poolt antud seaduslikule korraldusele mitteallumine on rikkumine, mis sunnib vanglateenistust võtma kasutusele meetmeid, et selliseid rikkumisi tulevikus ära hoida. Distsiplinaarkaristuse määramine on seejuures sobivaks meetmeks, mille eesmärgiks on kinnipeetava kallutamine käituma tulevikus õiguspäraselt. Kaebajale 15.06.2015 käskkirjaga nr 5-2/816 määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Distsiplinaarkaristus on sobilik, vajalik ja mõõdukas. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestati asjaoluga, et tegemist oli raske rikkumisega, kuid kehtivaid rikkumisi kaebajal ei olnud, mistõttu tuli kaebajat karistada noomitusega. Karistuse määr ei ületa eesmärgi olulisust ja sellest tulenevalt ei ole kinnipeetava õigustesse sekkumine liiga ulatuslik ega ka intensiivne. Määratud 3 karistus toob kaebaja jaoks kaasa reaalsed tagajärjed, et ta teeks seeläbi vajalikud järeldused oma käitumise korrigeerimiseks. Vastustaja leiab, et kaebajale määratud karistus on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga ning määratud karistus arvestades toime pandud rikkumist ei ole liiga raske. Distsiplinaarmenetluse protokoll kinnitab, et menetluses olid kogutud tõendid, kaebaja oli saanud anda ütlusi ja sellega oli arvestatud. Arvestamine ei tähenda, et kaebajaga tuleb nõustuda. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustunud määratud karistusega, ei tähenda, et määratud karistus ei olnud õiguspärane. Tallinna vangla on piisava selguse ja täpsusega fikseerinud asjaolud, mis on vajalikud sündmuse asjaolude esitamiseks ja mis on tõendatud asjakohaste tõenditega. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus antud asjas on läbi viidud nõuetekohaselt. Käskkirjaga määratud karistus on kaalutletud. Tallinna vangla on seisukohal, et A.M. pani toime distsiplinaarsüüteo, tema süü on distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega tuvastatud ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Tallinna vangla 15.06.2015 käskkirjaga nr 5-2/816 tunnistati A.M. süüdi Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises, mis seisnes vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumises ja saatmise ajal kõrvaliste isikutega suhtlemises, mille eest temale määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et kaebaja suhtles silmaarsti vastuvõtule saatmisel kõrvaliste isikutega ning ei täitnud vanglaametniku korraldust rääkimise lõpetamiseks. Kaebajat saatis arsti vastuvõtule valvur Gerda-Ulla Saul, kelle korraldusele allumatuses kaebajat süüdistatakse ning temale heidetakse ette saatmisel suhtlemist vanemvalvuri Veniam Judiniga ning peaspetsialist-korrapidaja Vadim Ventmanniga (kumbki ei olnud A.M. saatja). Kaebaja ei nõustu süüdistusega, mille kohaselt ta suhtles saatmisel kõrvaliste isikutega. Kaebaja leiab, et vanemvalvur või korrapidaja ei ole kõrvalised isikud. Samuti heidab kaebaja vanglaametnikule ette kaebaja suhtes „sina“ vormi kasutamist. Vastustaja väidab, et kaebajat on karistatud korraldusele mitteallumise eest ning asjaolu, et kaebaja ei pea teisi vanglaametnikke kõrvalisteks isikuteks, ei ole õigustuseks talle antud seadusliku korralduse mittetäitmiseks. Samuti vastustaja väitel Kodukorra p 4.3 sätestab arusaadavalt ja ühemõtteliselt, et kinnipeetaval on saatmise ajal keelatud vestelda teiste kinnipeetavate ning kõrvaliste isikutega, v.a saatva vanglateenistujaga, seega ametnik, kelle poole kaebaja pöördus ning kes ei olnud antud juhul teda saatev vanglateenistuja, oli antud olukorras kõrvaline isik. Distsiplinaarmenetluse materjalist nähtub, et vanemvalvur Veniamin Judin selgitas kaebajale, et ta tohib rääkida ainult oma saatjaga. Vastustaja leiab, et antud rikkumise kontekstis ei ole oluline, kas valvur kasutas kaebajaga suheldes „sina“ vormi. Tallinna vangla direktori 31.01.2013 käskkirja nr 20 „Tallinna Vangla kodukord“ punkti 4.3 kohaselt on kinnipeetaval saatmise ajal keelatud vestelda teiste kinnipeetavate ning kõrvaliste isikutega (v.a saatva vanglateenistujaga), tegeleda saatmise ajal kõrvaliste tegevustega, mis tahes esemete mahaviskamine või maast ülesvõtmine, uksesilmade avamine, ükskõik millisele nupule või lülitile vajutamine, ettenähtud marsruudilt kõrvale astumine jne. Antud juhul oli kaebajat saatvaks vanglateenistujaks valvur Gerda-Ulla Saul. Viidatud kodukorra punktist tuleneb, et kinnipeetaval on saatmise ajal lubatud vestelda üksnes teda saatva vanglateenistujaga ning kõiki teisi isikuid loetakse kõrvalisteks isikuteks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vestles saatmise ajal vanemvalvuri Veniam Judiniga ning peaspetsialist-korrapidaja Vadim Ventmanniga, kes ei olnud tema saatjateks. Kohus 4 nõustub vastustajaga, et kuna käesoleval juhul vanemvalvur Veniam Judin ning peaspetsialistkorrapidaja Vadim Ventmann ei olnud kaebaja saatjad, siis nende puhul oli tegemist kõrvaliste isikutega, kellega kaebajal ei olnud lubatud saatmise ajal vestelda. Seega kaebaja suhtles 13.05.2015 arsti juurde saatmise ajal kõrvaliste isikutega ning seaduse kontekstis ei oma tähtsust, kas need isikud olid vanglateenistujad või mitte. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ja kinnipeetav on kohustatud täitma vanglaametniku korraldust. Riigikohus on 01.03.2007 kohtuotsuse nr 3-3-1-103-06 punktis 14 leidnud: „/…/Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
- märtsi
- a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13) /…/ üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest/…/“. Seega võib täitmata jätta vaid ilmselgelt õigusvastase korralduse. Kohus leiab, et kaebaja ei ole tõendanud ega ole ilmnenud ka kohtumenetluse käigus, et vanglaametniku poolt kaebajale antud korraldus lõpetada suhtlemine kõrvaliste isikutega oli ilmselgelt õigusvastane korraldus. Järelikult tuli kaebajal seaduslik korraldus täita. Eeltoodust järeldub, et kaebuse esitaja rikkus VangS § 67 punkti 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning pani sellega toime distsiplinaarsüüteo, mis on vastustaja poolt õigesti tuvastatud ning tõendatud distsiplinaarasjas kogutud tõenditega. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks. Kohus märgib, et kaebaja ei ole kohtule esitatud seisukohtades esile toonud selliseid asjaolusid ning ka kohtumenetluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla vastustaja poolt tuvastatu, samuti määratud karistusliigi ja määra valiku ning põhjendatuse. Kohus ei ole ka tuvastanud vastustaja poolt menetlusnormide rikkumist distsiplinaarmenetluse läbiviimisel. Ülaltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaevatava käskkirja koostamisel on vastustaja õigesti rakendanud kaalutlusõigust ja toonud välja karistuse valiku põhjendused. Kohtu hinnangul vastustaja on kaalutlusõigust teostanud kooskõlas oma volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega. Kohus asub eeltoodu põhjal seisukohale, et määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumise suhtes. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaevatav käskkiri on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Vastavalt HKMS §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 5