Obsah (4)

§ 18§ 23§ 72§ 73

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiit Lõhmus, Mati Kartau ja Maili Lokk 28. juuni 2013, Tartu Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

) § 14 lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel.

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase esmasest kinnipidamisest arvates. H.A. ’d ei ole võimalik koheselt kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saata, samuti ei ole õnnestunud teda koheselt tagasi saata Vene Föderatsiooni ega Läti Vabariiki. PPA Lõuna prefektuur ei pea H.A. vabaduses viibimist proportsionaalseks, mistõttu on vajalik isiku paigutamine väljasaatmiskeskusesse.

1. Kohtuistungil 21.04.2013 selgitas H.A. , et ei taha Venemaal elada, vaid tahab Euroopasse. Üks tuttav Riiast tuli kaebajale ja tema kaaslastele Vene piirile vastu ning Riias elati 2-3 päeva tuttava kodus. Kõik koos ostsid bussipileti Riiast Eestisse, Tallinnast sõideti taksoga metsa. Taksojuhile maksti 70 eurot ning kui talle küsimise peale raha juurde ei antud, viskas taksojuht kõik taksost maha. Tallinnast Vene piirile sattus kaebaja taksojuhi pettuse tõttu. Isikud soovisid jõuda asüülitaotlemiseks mingi büroo juurde. Taheti minna ükskõik kuhu, kus oleks rahulik. Pakistanis oli oma bensiiniäri. Kaebaja saab aru, et ta paigutatakse väljasaatmiskeskusesse. Kaebaja ei taha tagasi minna, vaid tahab asüüli.
2. Tartu Halduskohtu 21.04.
3. a määrusega anti luba H.A. paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse alates 21.04.2013 kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole H.A. ’l seaduslikku alust Eestis viibimiseks, kuna ta ei ole Eesti Vabariigi kodanik ega eestlane ja tal puuduvad nii elamisluba kui ka viisa. Kaebaja suhtes tehti 21.04.2013 ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kuna väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul H.A. kinnipidamisest arvates (20.04.2013 kell 04.00), tuleb väljasaadetav

§ 23lg 1 kohaselt paigutada väljasaatmiskeskusesse.

H.A. ’d ei õnnestunud tagasi anda Vene Föderatsiooni ega Läti Vabariiki. Isikul on küll reisidokument, kuid Pakistani Islamivabariiki tagasisaatmise marsruudi koostamiseks, dokumentide vormistamiseks ja transiitriikidega kooskõlastamiseks kuluks aega rohkem kui 48 tundi. H.A. kinnipidamine on õigustatud väljasaatmisdokumentide vormistamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. H.A. esitas 10.05.2013 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 21.04.
2. a määruse tühistada ja kaebaja väljasaatmiskeskusest vabastada. 5.
3. Halduskohus rikkus uurimisprintsiipi ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-d 1 ja 5, hindas asjaolusid valesti ja kohaldas valesti menetlus- ja materiaalõigusnorme. Uurimisprintsiibi järgimisel oleks kohus teada saanud, et kaebajal oli õigus Eestis viibida, sest ta taotles riiki saabudes esimeselt kohatud PPA ametnikult varjupaika. Kaebaja esitas taotluse koheselt ametivõimudele 20.04.
4. Taotlus jäi aga PPA tegevusetuse tõttu vormistamata. Kaebaja avaldas ka kohtus soovi saada varjupaika ning kohus oleks pidanud seda kuuldes paluma PPA-l varjupaigataotlus vormistada. Kohus on vaidlustatavas määruses märkinud, et kaebaja ega tema kaaslased ei mõistnud ühtegi rahvusvaheliselt mõistetavat keelt, kuid tegelikult kaks isikut viiest rääkisid inglise keeles hästi ja suhtlus toimis. Fakt, et viieliikmeline grupp PPA ametnike eest ei põgenenud, näitab, et nende soov oli saada varjupaika. Varjupaigataotlus vormistati alles väljasaatmiskeskuses. Varjupaigataotleja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses rikub tema õigust liikumisvabadusele, õiglasele menetlusele ja võrdsele kohtlemisele võrreldes teiste varjupaigataotlejatega, keda ei peeta alusetult kinni. Kohus jättis tuvastamata, et kaebaja otsis Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskust ning soovis saada kaitset. Kohus jättis välja selgitamata, et kaebaja elu ja tervis võis tema kodumaal ohustatud olla. 2 5.
5. Kaebaja kui varjupaigataotleja viibimist Eestis loetakse seaduslikuks EL direktiivi 2005/85 ja 2008/115 põhjenduse 9 kohaselt. Seoses kaebaja varjupaigasooviga tulnuks tema suhtes teha välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §-s 15 nõutud toimingud, kuid seda ei tehtud. 5.
6. Halduskohus ei põhjendanud piisavalt väljasaatmiskeskusesse paigutamise proportsionaalsust. Kohus nõustus PPA seisukohtadega neid ise kontrollimata ning leidis põhjendamatult, et kaebaja viibib riigis ebaseaduslikult. Varjupaigataotleja väljasaatmist ei ole võimalik täide viia varjupaigamenetluse tõttu, sest igasugused väljasaatmistoimingud on varjupaigamenetluse kestel keelatud. Seega varjupaigamenetluse ajal väljasaatmismenetlust ei toimu ja selle menetluse tagamiseks ei ole mõistlik ega proportsionaalne kohaldada väljasaatmiskeskuses kinnipidamist kui liikumisvabadust piiravat tõkendit. See on vastuolus ka erinevate rahvusvahelise ja EL õiguse aktidega, mille kohaselt võib varjupaigataotlejat kinni pidada vaid erandjuhtudel. Kuna varjupaigamenetluse alustamisel väljasaatmismenetlus peatub, siis kohaldub varjupaigataotlejale väljasaadetavatest erinev õiguslik regulatsioon. Ka mitmed Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu (EK) lahendid kinnitavad, et varjupaigataotlejatele tuleb tagada Genfi pagulasseisundi konventsioonist ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenev kaitse ning varjupaigataotlejalt saab vabaduse võtta vaid piiratud juhtudel. Kaebaja on võrreldes vastuvõtukeskuses viibivate varjupaigataotlejatega ebasoodsamas olukorras, kuna ei saa Interneti kaudu kontakteeruda oma lähedastega, et viimased saaksid talle saata näiteks varjupaigamenetluses vajaminevaid dokumente.
7. PPA leiab vastuses määruskaebusele, et määruskaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja tahtlus oli suunatud ebaseaduslikule sisenemisele EL-i. Seda näitavad tema ning tema kaaslaste korduvad püüded võltsitud viisadega erinevatesse EL-i riikidesse pääseda. PPA ei teinud kaebajale takistusi varjupaigataotluse esitamiseks ning taotlus esitati pärast väljasaatmismenetluse alustamist. Kaebaja ei ole tema kinnipidamisel ega väljasaatmismenetluse alustamisel selgesõnaliselt avaldanud soovi saada varjupaika. Kaebaja ega Iftikhar-Uz Zaman ei oska inglise keelt, mistõttu suheldi urdu keele tõlgi vahendusel, kuid tema kaudu varjupaigataotluse esitamise soovi ei avaldatud. Seda tehti esmakordselt alles kohtuistungil. Praegusel juhul kohaldub VRKS § 33 lg 1, millest tulenevalt peab kaebaja kuni varjupaigamenetluse lõpuni viibima väljasaatmiskeskuses. Kaebaja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on õiguspärane ning proportsionaalne. Viited rahvusvahelisele kohtupraktikale ei ole relevantsed, sest need puudutavad isiku kinnipidamist varjupaigamenetluse raames, kaebaja peeti aga kinni väljasaatmismenetluse raames, erisusega, et ta esitas väljasaatmismenetluse käigus varjupaigataotluse. Kahe menetluse eristamist on oluliseks peetud ka EK kohtuasjas nr C-534/
8. Kohtujuristi arvamuse kohaselt võib varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamise korral varjupaigataotlejat ikkagi kinni pidada ning kõiki ettevalmistusi tema väljasaatmiseks jätkata. Kaebajal puudub tegelik kaitsevajadus ning tõenäoliselt esitas ta varjupaigataotluse väljasaatmismenetluse takistamise eesmärgil. Tegeliku kaitsevajaduse korral oleks kaebaja varjupaigataotluse esitanud juba Soome või Vene võimudele. Ekslikud on kaebaja väited, et varjupaigataotluse menetlemise ajal on igasugused väljasaatmismenetluse toimingud keelatud. Kaebaja kinnipidamine on proportsionaalne ning vajalik väljasaatmismenetluse tagamiseks, sest kaebaja vabastamisel väljasaatmiskeskusest esineb oht põgenemiseks või edasisest menetlusest kõrvalehoidmiseks.
9. Kaebaja 16.06.
10. a täienduses määruskaebusele leitakse, et kaebaja soov oli saada varjupaika, mitte siseneda ebaseaduslikult EL-i. Seda näitab sündmuste käik, et kaebaja sõitis Tallinnast Tartusse ning üritas sealt taksoga Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse jõuda. Kaebaja jääb seisukohale, et ta viibib Eestis seaduslikult. Tema eesmärk Eestisse tulles 3 ei olnud enda majandusliku olukorra parandamine, kuna ta töötas Pakistanis niigi edukas ettevõttes. Kaebaja taotleb varjupaika, kuna shiade olukord Pakistanis on äärmiselt eluohtlik. Kaebaja paigutamine väljasaatmiskeskusesse ei ole õiguspärane, proportsionaalne ega kooskõlas rahvusvahelise ja EL õigusega. Kaebaja ei saanud varjupaika taotleda Soomes ega Poolas, sest Vene võimud takistasid tema sinnaminekut. Vene Föderatsioon ei ole turvaline kolmas riik, kus varjupaika taotleda. Lätis ei esitatud taotlust põhjusel, et mitte kaebajat aidanud isikule probleeme tekitada. PPA on olnud menetluses pahatahtlik ning takistanud kaebajapoolse varjupaigataotluse esitamist. PPA valetas esialgu, et keegi leitud isikutest ei saanud aru ühestki rahvusvaheliselt mõistetavast keelest. Seetõttu pole usutav, et kaebaja juba enne kohtuskäiku PPA-le varjupaigataotluse soovi ei avaldanud. Halduskohus oleks pidanud kohe pärast varjupaigataotluse esitamise soovi kuulmist pöörduma vastava ametkonna poole. Kaebaja on teinud koostööd Eesti ametivõimudega, see näitab tema heas usus tegutsemist. Kaebaja väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on karistus ebaseadusliku riiki sisenemise ja seal viibimise eest, mida tegelikult ei tohiks kohaldada. PPA väide kaebaja kaitsevajaduse puudumise kohta on oletuslik ning kaitsevajadust hindavad pädevad ametnikud varjupaigamenetluses. Määruskaebuses viidatud kohtupraktika on asjakohane, sest väljasaatmismenetlus peatus ning käimas on varjupaigamenetlus. Vaidlus ongi selles, et pagulane/varjupaigataotleja ei tohiks olla kinnipeetav. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 21.04.
12. a määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
13. Määruskaebuses väidetakse põhiliselt, et kaebajat poleks pidanud väljasaatmiskeskusesse paigutama, kuna ta avaldas varjupaiga saamise soovi PPA-le juba 20.04.2013 ning samuti kohtule 21.04.2013 kohtuistungil. VRKS § 14 lg 1 järgi tuleb varjupaigataotlus esitada PPA-le viivitamatult pärast Eestisse saabumist. Määruskaebuses on esitatud väide, et kaebaja taotles Eestisse saabudes esimeselt PPA ametnikult, keda ta kohtas (20.04.2013), kohe varjupaika. Asjaolude kirjelduse kohaselt saabus kaebaja Eestisse 19.04.2013, seega tõelise varjupaiga saamise soovi korral oleks kaebaja pidanud juba 19.04.2013 PPA-le varjupaigataotluse esitama. Selle asemel sõideti Eestis kõigepealt Tallinnasse, siis Tallinnast Tartusse ning sealt võeti väidetavalt takso Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse sõitmiseks. Sellise sündmuste käigu pinnalt ei ole kaebaja kohese varjupaiga saamise soov usutav. Varjupaigataotluse esitamiseks ei pea sõitma Illukale, vaid pöörduda oleks saanud ükskõik millisesse PPA jaoskonda. Isikud, kes teavad, et varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus asub Eestis Illukal, teavad eeldatavalt ka seda, et varjupaigataotlusi saavad nad esitada PPA poole pöördudes ka igal pool mujal, ning et seda tuleb teha võimalikult kiiresti pärast Eestisse saabumist. Kaebaja ei pöördunud Eestis koheselt ise varjupaiga saamiseks PPA poole, vaid ta sattus PPA ametnikega kokku alles pärast seda, kui kohalikud kaebaja ja tema kaaslased avastasid ning politsei kutsusid (määruskaebuse täienduste p 1.5). Väide, et kaebaja tegutses heas usus ja varjupaiga saamise sooviga, sest ta ei põgenenud politseinike eest ja esitas temalt nõutud dokumendid, on otsitud. Pigem ei jäänud kaebajal ja tema kaaslastel tol hetkel enam muud üle, sest nad olid juba avastatud. Selle kohta, et kaebaja oleks PPA ametnikega 20.04.2013 kokku sattudes varjupaigataotluse esitanud, pole ühtegi dokumentaalset tõendit. Väide, et ametnikud jätsid varjupaigataotluse vormistamata, pole usutav, kuna ringkonnakohus ei näe mingit motiivi, miks pidanuks ametnikud nii tegema. Seega on tõendamata väide varjupaigataotluse esitamise kohta 20.04.
14. Kohtuistungil väljendatud tahe saada asüüli (tl 17) ei ole samastatav VRKS § 14 lg 1 järgi PPA-le kohese varjupaigataotluse esitamisega. Lisaks ei saa isik enda väljasaatmiskeskusesse 4 paigutamise menetlust takistada üksnes sellega, et kirjeldab alles kohtuistungil soovi Eestis varjupaika saada. Vastasel juhul muutuks

§ 23

lg-s 1 sätestatud väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa taotlemise instituut täielikult sisutuks, sest kaebaja loogika järgi saaks selline isik alati väljasaatmiskeskusesse paigutamist vältida pelgalt sellega, et väidab halduskohtu istungil soovi Eestis elada. On ilmne, et sellisel juhul võib selline kohtuistungil esitatud soov olla kantud üksnes eesmärgist vältida väljasaatmiskeskusesse paigutamist. Isegi, kui lugeda kaebaja avaldatud soov varjupaigataotluseks, oli väljasaatmiskeskusesse paigutamine ikkagi õiguspärane. VRKS § 33 lg 1 sätestab: „Taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas viibimise ajal või väljasaatmise täideviimise käigus, ei paigutata esmasesse vastuvõtukeskusesse, vaid ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni vastavalt väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas. Kui välismaalane, kes esitas varjupaigataotluse vanglas või arestimajas viibimise ajal, vabastatakse karistuse kandmisest vanglas või arestimajas, suunatakse ta vastuvõtukeskusesse“. Haldusasja materjalidest nähtub, et koos taotlusega H.A. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks esitas PPA kohtule ka koopia 21.04.2013. a lahkumisettekirjutusest (tl 9).

§ 72

lg 2 p 3 kohaselt ei määrata lahkumisettekirjutuses lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe, kui lahkumisettekirjutus tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele. Käesoleval juhul on kaebaja saabunud Eestisse ebaseaduslikult, mistõttu on tuginemine

§ 72lg 2 p-le 3 õiguspärane.

Nimetatud ettekirjutus kuulub sundtäitmisele 21.04.2013.

§ 73

lg 2 kohaselt välismaalase lahkumiskohustus sundtäidetakse tema kinnipidamise ja Eestist väljasaatmise teel. Seega oli H.A. juba halduskohtus toimunud istungi ajal Eestist väljasaadetav, millest tulenevalt ei mõjutanud ka istungil võimaliku varjupaigataotluse esitamine H.A. edasist viibimiskohta. Kokkuvõtvalt on tuvastatud, et kaebaja ei esitanud Eestisse saabudes koheselt PPA-le varjupaigataotlust, varjupaigataotluse esitamine 20.04.2013 pole tõendatud ning olenemata sellest, kas kohtuistungil avaldatud tahet pidada varjupaigataotluseks või mitte, tuli kaebaja igatahes paigutada väljasaatmiskeskusesse. Määruskaebuse kohaselt vormistati varjupaigataotlus väljasaatmiskeskuses (tl 51 p).

1. Kaebaja kohese varjupaiga saamise soovi muudab ebausutavaks ka fakt, et viimane saanuks varjupaigataotluse esitada juba Venemaal või Lätis. Määruskaebuse täienduste väide, et Venemaa pole turvaline kolmas riik, on otsitud. Määruskaebuses ei ole viidatud asjaoludele, mis lubaksid arvata, et kaebajat ähvardaks Venemaal tõsine oht. Lisaks saanuks varjupaigataotlust esitada ka Lätis, kus kaebaja vahetult enne Eestisse saabumist viibis. Väited selle kohta, et Lätis ei taotletud varjupaika seetõttu, et kaebaja abistaja soovitas seda mitte teha, sest see võib tekitada konflikti tema ja ametivõimude vahel, ei ole usutav. Tõelise kaitsevajaduse korral oleks kaebaja vaatamata sellele väitele varjupaigataotluse esitanud.
2. Samuti pole asjakohane väide, et varjupaigataotleja viibimine riigis loetakse EL direktiivi 2005/85 ja 2008/115 põhjenduse 9 kohaselt seaduslikuks. Isikul, kes esitab varjupaigataotluse alles väljasaatmiskeskuses, võib varjupaigataotluse esitamise motiiv ollagi üksnes väljasaatmise edasilükkamine. Sellise isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on põhjendatud (vrdl Euroopa kohtu otsus nr C-534/11). Seega kaebajal puudus igasugune seaduslik alus Eestis viibimiseks, kuna vaidlust pole selles, et tegemist on välismaalasega, kellel puudub VMS § 43 lg 1 kohane viisa või elamisluba ning kaebaja viibimist Eestis ei loeta seaduslikuks ka muul alusel.
3. Viide väljasaatmiskeskusesse paigutamise ebaproportsionaalsusele ei ole põhjendatud. Halduskohtul ei ole võimalik hinnata väljasaatmiskeskusesse paigutamise proportsionaalsust, kui täidetud on

§ 23

lg-s 1 sätestatud eeldus – kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule 5 viia 48 tunni jooksul (

§ 18lg 1).

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et väljasaatmist ei olnud võimalik selle aja jooksul lõpule viia. Samuti nähtus eelnevast, et varjupaigataotlust ei olnud kaebaja varem esitanud.

1. Määruskaebuse ülejäänud põhjendused lähtuvad valdavalt eeldusest, et määruskaebuse esitaja oli varjupaigataotleja juba enne väljasaatmiskeskusesse paigutamist. Kuna ringkonnakohus selle eeldusega ei nõustu, siis ta neile põhjendustele hinnangut ei anna.
2. Kaebaja väiteid, nagu PPA valetaks kohtule, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. Küsimus, kes leitud viiest isikust ning kui palju inglise keelt oskas, ei ole määruskaebuse lahendamisel oluline. Tiit Lõhmus Mati Kartau 6 Maili Lokk