MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene 9. september 2013, Tartu Haldusasi Nikolai Lilitškini kaebus Tartu

v.r) § 11 lg 3 alusel, kuna N. Lilitškin ei kõrvaldanud kaebuses esinenud puudusi kohtu antud tähtajaks.

1. Tartu Halduskohtusse laekus
2. oktoobril 2011 hilinenult N. Lilitškini määruskaebus Tartu Halduskohtu
3. septembri
4. a määrusele. Tartu Halduskohus jättis
5. novembri
6. a määrusega rahuldamata N. Lilitškini taotluse määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja tagastas määruskaebuse.
7. Tartu Halduskohtus tagastas
8. detsembri
9. a määrusega
10. novembri
11. a määrusele esitatud määruskaebuse, kuna määruskaebus oli esitatud tähtaega rikkudes.
12. Tartu Halduskohtusse saabus
13. jaanuaril 2012 hilinenult N. Lilitškini määruskaebus Tartu Halduskohtu
14. detsembri
15. a määrusele.
16. Tartu Halduskohus keeldus
17. jaanuari
18. a kirjaga menetlemast N. Lilitskini määruskaebust Tartu Halduskohtu
19. detsembri
20. a määrusele. Halduskohus leidis, et
21. detsembri
22. a kohtumäärus jõustus
23. detsembril 2011, mistõttu on menetlus asjas lõppenud.
24. Tartu Ringkonnakohtu
25. aprilli
26. a määrusega tühistati Tartu Halduskohtu
27. jaanuari
28. a määrus ja saadeti määruskaebus menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi Tartu Halduskohtusse.
29. Tartu Halduskohtu
30. juuni
31. a määrusega jäeti N. Lilitškini taotlus määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ning tagastati N. Lilitškini määruskaebus Tartu Halduskohtu
32. detsembri
33. a määrusele.
34. N. Lilitškin esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu
35. juuni
36. a määruse tühistamiseks. Koos määruskaebusega esitas N. Lilitškin taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
37. Tartu Halduskohtu
38. juuli
39. a määrusega jäeti N. Lilitškini menetlusabi taotlus rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetlusabi andmisel lähtuda halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 110 lg 1 p-st 1, § 111 lg-st 1 ja § 112 lg 1 p-st 1. N. Lilitškini isikukonto väljavõttest nähtub, et kaebaja nelja viimase kuu sissetulek enne menetlusabi taotluse esitamist on olnud 240 eurot.

§ 112

lg 1 p-s 1 nimetatud väljaminekuid, mida võiks sissetulekust maha arvata, on kokku 168 eurot. Kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on seega 36 eurot, mistõttu tuleb kaebaja menetlusabi taotlus jätta rahuldamata, kuna eeldatavad menetluskulud ei ületa kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. N. Lilitškin esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
2. juuli
3. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt puudub kaebajal sissetulek. Kaebaja ei tea, kes talle raha on saatnud. Tegemist on ühekordsete annetustega. Kohtud on käesoleva haldusasja menetlust pahatahtlikult venitanud. Halduskohus on jätnud täitmata Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditest nr 3-3-1-89-09 ja 3-3-1-12-10 tulenevad nõuded, mis puudutavad riigilõivust vabastamist juhtudel, mil halduskohtule on esitatud kahju hüvitamise nõue, kus kahju on tekitatud kehavigastuse või muu tervisekahjustusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 13.

§ 110

lg 1 p 1 alusel võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest.

§ 111

lg 1 kohaselt on menetlusabi andmise eelduseks kaebaja maksejõuetus ja menetluses osalemise edukus. Füüsilisele isikule menetlusabi andmisel tuleb arvestada

§ 112

lg 1 p-st 1 tuleneva piiranguga, mille kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. 2 Riigilõivust vabastamise taotluse esitas kaebaja

1. juunil 2013, mistõttu tuleb kohtul arvestada kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid perioodil
2. veebruar 2013 kuni
3. juuni 2013 (tl 164–164p). Nimetatud ajavahemikul on kaebajal sissetulekuid olnud 240 euro ulatuses. Sellest summast saab maha arvata kinnipidamised summas 168 eurot. N. Lilitškini kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on seega 36 eurot [(240-168):4x2]. Seega ületab N. Lilitškini kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek tasumisele kuuluvaid menetluskulusid, mistõttu ei ole menetlusabi taotluse rahuldamine põhjendatud.
4. Kaebaja märkis määruskaebuses, et tal puudub sissetulek ning summa, mille kohus on võtnud arvesse sissetulekuna, on moodustunud ühe kaebaja jaoks tundmatu isiku ühekordsetest annetustest. Riigikohtu halduskolleegium sedastas
5. märtsi
6. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9, et kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid kui ühekordseid laekumisi. Kinnipeetava isikukonto väljavõttest (tl 164–164p) nähtub, et
7. märtsil,
8. aprillil ja
9. mail 2013 laekus kinnipeetava vanglasisesele arvele vastavalt 50, 70 ja 120 eurot. Võttes arvesse Riigikohtu seisukohta sissetuleku mõiste käsituse osas, tuleb viidatud summat siiski arvestada kaebaja maksevõimelisuse hindamisel.
10. Määruskaebuses esitatud viited Riigikohtu määrustele haldusasjades nr 3-3-1-89-09 ja nr 3-3-1-12-10 ei ole antud juhul asjakohased, kuna viidatud lahendite asjaolud erinevad käesolevast vaidlusest. Tegemist ei ole riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 alla kuuluva juhtumiga.
11. Tulenevalt eelpool esitatust tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
12. juuli
13. a määrus muutmata. Tiina Pappel Agu Timmi 3 Einar Vene