S § 76 lg 8 ja § 65 lg 2 alusel 1 aasta 11 kuu ja 19 päeva pikkuse vangistusega,
EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, kui isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohus 19.01.2016 resolutiivotsusega tunnistati O. Varik süüdi KarS § 175 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest, karistades teda 2 aasta pikkuse vangistusega. Samuti tunnistati O. Varik süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest ja teda karistati vangistusega 1 aasta. KarS § 64 lg 1 ja
S § 76 lg 8 ja § 65 lg 2 alusel mõisteti O. Varikule liitkaristus kohtuotsuste kogumi eest ning O. Varikule lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks loeti 1 aasta 11 kuud ja 19 päeva vangistust. Karistusaja kandmise alguseks loeti alates 18.06.2015, so alates tema kinnipidamisest ning tema suhtes suhtes kohaldatud tõkend - vahistamine - jäeti kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Vaatlusaluse otsusega mõisteti O. Varikult menetluskuludena välja sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest 1075.- eurot ning kaitsjatasu 24 eurot. Kohus määras, et O. Varik kohustub menetluskulud tasuma 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 1 1-15-9918 Kõnealuse otsusega mõisteti süüdi ka V. K , T. A ja T. I , kuid nende osas kaebemenetlust ei toimu.
lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu kohaselt on seadusandja pidanud võimalikuks lahendada menetluskulude hüvitamist, kas kohtuotsuses või sellest eraldi koostatavas kohtumääruses ja erandina üldreeglist on menetluskulude hüvitamise osas võimalik maakohtu otsust vaidlustada ka kriminaalmenetlus seadustiku 15. peatükis sätestatud määruskaebe korras. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-44-15 p-s 10 juhtinud tähelepanu sellele, et
lg 8 sätestatud õigust tuleb tõlgendada viisil, et kohus võib esitada põhjendused üksnes menetluskulude hüvitamise osas s.t tulenevalt
lg 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsust ja
Eeltoodust juhindudes pidas kohus vajalikuks koostada käesolevas kohtumääruses motiveeritud seisukoha üksnes Harju Maakohtu 19.01.2016 kohtuotsuses süüdistatavatelt O. Varikult, V. K alt, T. A lt ning T. I ilt riigituludesse väljamõistetud menetluskulude osas. Kohus selgitas, et
lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.
lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. 19.01.2016 otsusega mõistis Harju Maakohus O. Variku süüdi nii teise kui ka esimese astme kuriteo toimepanemises ja nimelt KarS § 175 lg 1 ja KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises. V. K , T. A ja T. I mõisteti süüdi KarS § 1451 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude, s.t teise astme kuritegude toimepanemises. Kohus osutas, et
lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 2 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on: esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäär ja teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäär ning, kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus karistusseadustiku mitme paragrahvi järgi, tuleb tal maksta sundraha, mis vastab raskeima kuriteo astmele. 01.01.2016 kehtima hakanud ja 18.12.2015 vastu võetud Vabariigi Valitsuse määruse nr 139 s.o töötasu alammäära kehtestamine § 1 p 1 kohaselt on
p-st 4 tulenevalt kohaselt, õiguspäraselt ja vastavas kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-44-15 p-s 10 toodud seisukohast, mille kohaselt olukorras, kus kohtuotsust soovitakse vaidlustada üksnes menetluskulude osas, võib kohus esitada põhjendused üksnes menetluskulude hüvitamise osas. 3 1-15-9918 Seejuures on seda on võimalik
lg 2 alusel teha ka määruses, esitas menetluskuludega seonduvad põhjendused määruses. 6.2.
lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel
ptk) teine lause lubab ringkonnakohtul jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et see on ilmselt põhjendamatu. Tulenevalt
lg-st 1 kehtib
lg-s 3 ringkonnakohtule antud õigus ka määruskaebuse põhjendatuse üle otsustamisel.
lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud. Antud juhul on kaebeõigust realiseerinud üksnes O. Varik, mistõttu kujundab kohtukolleegium seisukoha üksnes O. Variku menetluskuludega seonduvalt. Esitatud kaebusest nähtuvalt on O. Varik taotlenud talt kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulude, so sundraha vähendamist, tasumise peatamist ja menetluskulude tasumise võimaldamist karistuse kandmise järgselt. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud määruskaebusega, leiab üksmeelselt, et see määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu
lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus
lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtukolleegium leiabki, et esitatud määruskaebusel puudub edulootus ehk antud juhul on tegemist perspektiivitu taotlusega. Maakohus on juba märkinud, et
Tulenevalt
lg-st 3 võib kohus menetluskulude hüvitamise otsustust tehes jätta osa menetluskuludest riigi kanda, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Seega võimaldab nimetatud säte kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda või võimadada nende tasumist pikema aja vältel, kuid ei näe ette võimalust jätta menetluskulud täielikult riigi kanda. Mis puudutab võimalikke menetluskulude vähendamist seoses vangistusega, siis sellega seonduvalt tuleb märkida, et kehtiv ja asjakohane kohtupraktika on kestvalt seisukohal, et kui süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt nt RKKKm nr 3-1-1-105-12 p 7). Antud juhul ei ole süüdistatav mistahes asjakohaseid tõendeid esitanud ega taotlenud ka vastava teabe väljanõudmist. Seega on isiku võimetus seoses varatusega tasuda menetluskulusid tõendamata ning kohtul puudub objektiivne võimalus jaatada isiku võimetust menetluskulusid mitte tasuda seoses varatusega ning vähendada või kaaluda menetluskulude vähendamist seoses süüdistatava varatusega. Osutatada tuleb ka vangistusseaduse §-le 37, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui 4 1-15-9918 kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Seega sõltumata sissetuleku võimalikust vähesusest kinnipidamisasutuses on võimalik süüdistataval vangistuse tingimustes menetluskulusid tasuda ning nagu nähtub maakohtu otsusest, on maakohus arvestanud asjaoluga, et süüdistatavale mõistetakse reaalne vangistus ning seda silmas pidades on talle võimaldatud menetluskulude hüvitamist 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 6.3. Samuti osutab kohtukolleegium kõrgeima astme kohtu lahendi nr 3-1-1-120-12 p-le 7, kus kõrgeima astme kohus selgitas, et menetluskulude tasumise ajatamisega seonduvas osas on asjassepuutuv
, mis sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Kuivõrd rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib
, mille kolmandas lõikes viidatakse
§-le 424, saab menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra. Seega tuleneb Riigikohtu selgitustest menetluskulude ajatamise küsimuses, et menetluskulusid on võimalik ajatada kuni 1 aasta peale, mida maakohus O. Varikult menetluskulude väljamõistmises osas on ka teinud. Märgitust tuleneb, et seaduslik alus O. Variku taotluse - võimaldada tal menetluskulusid tasuda karistuse kandmise järgselt rahuldamiseks puudub. Kõnealuses lahendis on Riigikohus täiendavalt selgitanud, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Seega, kuna sellised asjaolud, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise väljamõistetud menetluskulude osas puuduvad ning puudub ka seaduslik alus O. Variku taotluse rahuldamiseks, siis tuleb Harju Maakohtu lahend O. Variku suhtes menetluskuludesse puutuvalt jätta muutmata ja tühistamata. Arvestades eeltoodut ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada määruskaebemenetlust menetluskulude vaidlustamisega seonduvalt ja lähtuvalt
lgst 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et esitatud määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. 7. O. Varik on taotlenud ka talle mõistetud karistuse ümbervaatamist, soovides, et tema suhtes kohaldataks osaliselt tingimuslikku karistust.
lg 1 esimene lause sätestab, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest.
lg 2 kohaselt esitatakse apellatsioon ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast (
Nagu kohtukolleegium eelnevalt märkis, koostas Harju Maakohus 19.01.2016 resolutiivotsuse, milles selgitas ka edasikaebe korda ja tähtaega. O. Varik sai kõnealusest otsusest teada 19.01.2016 (kd III tl 66). 25.01.2016 registreeris maakohus O. Variku teate, milles O. Varik selgitas, et soovib vaidlustada kohtuotsust menetluskulusid puudutavas osas. Maakohus koostas 01.02.2016 määruse, milles motiveeris mh O. Varikult menetluskulude väljamõistmist. Karistuse ülevaatamist taotles O. Varik alles 01.02.2016 Tallinna Ringkonnakohtule adresseeritud dokumendis (kd III tl 94). Arvestades, et O. Varik sai maakohtu otsuse resolutiivotsusena kätte 19.01.2016, siis apellatsioonõiguse realiseerimiseks kohustus ta hiljemalt 26.01.2016 teavitama maakohut selles, et soovib vaidlustada maakohtu otsust tervikuna, so ka karistuse mõistmise osas. Kuna O. Varik ei teavitanud maakohut apellatsioonteate esitamisel, et soovib kohtuotsust vaidlustada karistuse 5 1-15-9918 mõistmise osas, seda ei teinud ka ükski teine menetluspool ning seejuures oli maakohtul kehtivast kohtupraktikast tulenevalt seaduslik alus esitada menetluskuludega seonduvad põhjendused eraldi määruses, siis osutusega
lg 2 p-le 2, mille kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellant ei ole
lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul teatanud otsuse teinud kohtule kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, kui sellest teavitamine oli kohustuslik, jätab kohtukolleegium O. Variku apellatsiooni karistuse mõistmist puudutavas osas apellatsiooniteate esitamata jätmise tõttu sisuliselt läbi vaatamata ja tagastab apellatsiooni apellandile. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.