1-13-1368/111

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-1368 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. märtsi 2013 määrus vahistamise elektroonilise valvega asendamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav Mario Kangroni (Kangron) kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistiku (Kivistik) määruskaebus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 390 jätta Tartu Maakohtu
3. märtsi 2013 määrus muutmata ning süüdistatav Mario Kangroni kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistiku määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud
4. Tartu Maakohtu 29.08.2012 määrusega anti luba kahtlustatav M. Kangroni suhtes tõkendina vahistamise kohaldamiseks.
5. 14.03.2013 korraldatud eelistungil esitati maakohtule taotlus M. Kangroni suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine asendamiseks elektroonilise valvega.
6. Tartu Maakohus jättis 15.03.2013 määrusega taotluse rahuldamata. Esimese astme kohtu määruse sisu
7. Maakohtu märkis, et kuigi kriminaalhooldaja arvamuses kajastatu kohaselt on aadressil XXX, Tartu asuv elukoht sobilik elektroonilise valve kohaldamiseks, ei ole süüdistatav M. Kangroni suhtes elektroonilise valve kohaldamine põhjendatud. 4.1 M. Kangroni senisest elukäigust ja käesolevas kriminaalasjas esitatud mahukast süüdistusest nähtuvalt on tema kuritegelik aktiivsus vabaduses viibides väga kõrge ning vahistamisest leebemad meetmed ei ole osutunud otstarbekohaseks, kuna isik on jätkanud vabaduses kuritegelikku eluviisi. 4.2 Maakohus viitas, et M. Kangronit on kriminaalkorras karistatud 4 korral ja seda varavastaste kuritegude toimepanemise eest. 4.3 Käesolevas kriminaalasjas on M. Kangroni isikuga seonduvad süüdistused, võrreldes teiste süüdistatavatega, kõige mahukamad ja ulatuslikumad. Talle, kui füüsilisele isikule on esitatud süüdistus KarS § 389¹ lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises selles, et tema T.S., K.J., A.K., H.A., J.P., I.L., K.B., S.L. ja M.O. kaasabil pani toime OÜ XXX maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise maksukohustuse vähendamise eesmärgil, mille tulemusena jäi maksudena laekumata suurele kahjule vastav summa või enam - kokku 318 184.49 eurot. Veel süüdistatakse M. Kangronit selles, et eelneva kuriteo pani ta toime KarS § 255 lg 1 raames, kuuludes kuritegelikku ühendusse. Süüdistuses kajastatu kohaselt oli tal kuritegelikus ühenduses juhtiv roll. 4.4 M. Kangron oli ja on endiselt ka kriminaalasjas süüdistatava juriidilise isiku XXX OÜ juhatuse ainuliige. Süüdistusest nähtuvalt realiseeris M. Kangron enda majanduslikke ja varanduslikke huve ebaseaduslikul ja kuritegelikul teel nimetatud juriidilise isiku kaudu. Juriidilisele isikule XXX OÜ on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus KarS § 389¹ lg 3 järgi. 4.5 29.08.2012 vahistamismääruses, millega anti luba kahtlustatav M. Kangroni vahistamiseks, on kirjas tõendite loetelu (s.h jälitusprotokollid), mille põhjal loeti M. Kangronile KarS § 255 lg 1 ja KarS § 389¹ järgi esitatud kahtlustused põhjendatuks. 4.6 29.08.2012 vahistamismäärusega anti luba M. Kangroni vahistamiseks ka kuritegude toimepanemise jätkamise ohu tõttu. Osundades nimetatud määruse põhjendustele, leidis maakohus, et M. Kangroni senisest elukäigust nähtuvalt ei ole elektrooniline valve küllaldane ja piisav meede selleks, et välistada temast lähtuvat reaalset uute kuritegude toimepanemise ohtu. Ka kodus elektroonilise valve all viibides on võimalik jätkata uute kuritegude toimepanemist ja seda kaasaja suhtlemisvahendeid silmas pidades – telefoni teel, arvuti kaudu e-posti teel ning elektroonsete suhtlusvõrgustike kaudu jmt. Ka käesolevas kriminaalasjas olemasolevatest jälitusprotokollidest nähtuvalt on telefonisuhtluse kaudu võimalik realiseerida kuritegelikke eesmärke. Vangistuse tingimustes on vanglavälise suhtluse osas säilinud teatav kontroll, milleks tuleb eelvangistuses viibivatel isikutel endil anda kohustuslikus korras ja distsiplinaarkaristuse ähvardusel ülevaated enda tehtud telefonikõnedest. Ka on vanglal endal julgeolekukaalutlustel õigus kontrollida välisilmaga suhtlust. Eelvangistuse tingimustes on M. Kangronil võimalus uute kuritegude toimepanemisega jätkamiseks väiksem ja nendega vahelejäämise tõenäosus olulisel määral suurem.
8. Kokkuvõtvalt leidis maakohus eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates, et elektrooniline valve on uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise aspektist ebapiisav ja mitteküllaldane meede ning ei ole põhjendatud. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu
9. M. Kangroni kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja M. Kangroni suhtes vahistamise asemel elektroonilise valve kohaldamist. 6.1 Kaitsja leiab, et maakohtu määrus on motiveerimata ning ebaõige, maakohus on jäänud põhjenduste osas lakooniliseks, paljasõnaliseks ja oletuslikuks ning sisulisi põhjendusi, miks peaks M. Kangronit jätkuvalt vahi all pidama, kohtumäärusest ei nähtu. Kaitsja hinnangul ei ole M. Kangroni vahi all pidamine vajalik ega proportsionaalne. Määruskaebuse kohaselt ei ole 2 maakohus sisuliselt põhjendanud, miks ta leiab, et elektroonilise valve kohaldamine ei ole piisav ja küllaldane meede ning milles seisneb oht käesoleva kohtuasja arutamise vastu suunatud kuritegude toimepanemiseks M. Kangroni poolt. Kaitsja leiab, et üksnes M. Kangroni senine elukäik, s.h tema varasem karistatus ja võimalik menetluse mõjutamine ei ole aluseks tema jätkuvaks vahi all pidamiseks. Kaitsja hinnangul puudub käesolevas menetluses igasugune konkreetne informatsioon, mille alusel saaks asuda seiskohale, et M. Kangron vabaduses viibimine on ühiskondlikult ohtlik või käimasolevat menetlust kahjustav. Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid M. Kangroni soovile menetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-52-02 ja Inimõiguste Kohtu lahendis Sulaoja vs. Eesti avaldatud seisukohtadele ning leiab, et maakohus ei ole M. Kangroni senist elukäiku hinnates pööranud tähelepanu olulisele asjaolule, et isiku varasem kuritegeliku käitumise dünaamika näitab tema tegevuse järjest vähenevat ühiskonnaohtlikkust (esimese astme kuriteolt, teise astme kuriteole). Ka käesolevas kriminaalmenetluses kahtlustatakse M. Kangronit kuriteos, mille põhitegu on teise astme kuritegu ning täiendavalt inkrimineeritud KarS § 255 lg 1 ei ole kaitsja hinnangul süüdistaja jaoks perspektiivikas. 6.2 Kaitsja rõhutab, et M. Kangronil on ka vangistuse tingimustes võimalik kasutada telefoni ning tal puuduvad ka igasugused kõnepiirangud. Asjaolu, et vanglavälise suhtluse osas on säilinud teatav kontroll, ei saa kaitsja hinnangul olla aluseks elektroonilise valve kohaldamisest keeldumiseks. Kaitsja leiab, et ka elektroonilise valve puhul säilib teatav kontroll ning viitab elektroonilise valve täitmise ja järelevalve korra §-le
10. Kaitsja hinnangul on käimasoleva kriminaalmenetluse mõjutamise oht vahistamise alusena käesolevaks hetkeks oma aktuaalsuse minetanud: kohtueelse uurimise lõpuleviimisega on tõendid fikseeritud ja enamasti dokumentaalsed (suures osas jälitusmaterjalid), tunnistajate mõjutamine ei ole tulenevalt kõnepiirangute puudumisest takistatud ka vahi all olles. 6.3 Tõkend vahistamine riivab ebaproportsionaalselt M. Kangroni põhiõigusi, eelkõige PS § 20 tulenevat õigust (vt ka Riigikohtu otsus 3-4-1-16-08). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist artiklist 5 kohaldamispraktikas on korduvalt rõhutatud vajadust iga üksiku kriminaalasja puhul kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et vahi all peetaks isikuid üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (milline põhimõte tuleneb ka KrMS § 137 lg-s 1 sätestatust). Samuti tuleb jälgida PS §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet. 6.4 Kaitsja märgib viidetega EIK praktikale, et isiku kinnipidamisele tuleb alati eelistada tema vabastamist ja tuleb veenduda, kas vähem intensiivsed meetmed tagamaks isiku osalemist kohtueelses ja kohtumenetluses võiksid olla piisavad. Kohtud ei tohi kasutada standardseid formuleeringuid ning peavad analüüsima, kas aja kulgedes endised põhjused kinnipidamiseks on ära langenud. Isiku kinnipidamise vajalikkust ei saa põhjendada „üldiselt ja abstraktselt“, kohtud peavad jälgima menetluse käiku ning käsitlema küsimust, kas esialgsed põhjused kinnipidamiseks võiksid aja jooksul ära kaduda. 6.5 Kaitsja rõhutab, et kriminaalhooldaja hinnangul ei ole M. Kangroni elukohas elektroonilise valve kohaldamise osas mitte mingeid takistusi ning toob välja, et M. Kangroni ootab vabaduses pere. Talle on elektroonilise valve kohaldamisel tagatud töö ja sissetulek XXX OÜ poolt. Viimase kinnitusest nähtub, et M. Kangronil on võimalus töötada kodus. Kaitsja hinnangul ei nähtu maakohtu määrusest, et kohus oleks taotlust lahendades arvestanud isiku perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Kaitsja märgib, et M. Kangronit ootavad tema elukaaslane ja kasulaps. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole käesoleval juhul arvestatud isiku perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohast tähtsaid asjaolusid. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud seisukohtadega ja leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks määruskaebuses toodud motiividel puudub alus. Kuna ringkonnakohus 3 nõustub maakohtu põhjendustega, ei pea ta vajalikuks neid tervikuna korrata ning märgib vastuseks määruskaebusele järgnevat. KrMS § 1371 lg 1 sätestab, et kahtlustatava või süüdistatava taotlusel võib eeluurimiskohtunik või kohus asendada vahistamise kohustusega alluda KarS § 751 lg-s 1 sätestatud elektroonilisele valvele.
12. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud seisukohaga, et M. Kangroni puhul ei ole alust arvata, et ta jätkaks kuritegude toimepanemist ning tema suhtes oleks võimalik vahistamise asemel kohaldada elektroonilist valvet. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et M. Kangroni puhul ei oleks elektroonilise valvega saavutatav vahistamisega samaväärselt eesmärk, mida tema vahi alla võtmisega on taotletud, kuivõrd uute kuritegude toimepanemist M. Kangroni poolt ei ole elektroonilise valvega võimalik vältida. 7.1 M. Kangroni kaitsja hinnangul on maakohtu määrus motiveerimata ja ebaõige, jäädes põhjenduste osas lakooniliseks ja oletuslikuks ning sisulisi põhjendusi, miks M. Kangron vahi all viibima peaks, määrusest ei nähtu. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 7.1.1 Ringkonnakohus märgib, et vahistamise elektroonilise valvega asendamise puhul on tegemist kohtu kaalutlusotsustusega. Maakohus on tõkendi muutmise taotluse lahendamisel asjakohaselt viidanud M. Kangroni 29.08.2012 vahistamismääruse põhjendustele ning sellest lähtuvalt motiveerinud, miks M. Kangroni puhul ei ole kuritegude jätkuva toimepanemise oht ära langenud ja elektroonilise valve kohaldamine vahistamisega taotletud eesmärke täita ei suuda. Kohtukolleegium märgib vastuseks määruskaebusele, et maakohus lahendas vaidlustatava määrusega tõkendi muutmise taotlust ega otsustanud M. Kangroni esmakordse vahistamise üle, seega toimus tema vahistamise eelduste otsustamine juba 29.08.2012 vahistamismääruses ning maakohus pidi käesolevas menetluses hindama vaid tõkendi muutmise seisukohalt olulisi asjaolusid. Kuivõrd uute kuritegude toimepanemise ohu hindamine on prognoosotsustus, on maakohus õigustatult juhtinud tähelepanu sellele, et M. Kangroni on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Siinkohal täpsustab ringkonnakohus maakohtu määrust osas, milles märgiti, et M. Kangroni on kriminaalkorras karistatud 4 korral (viimati Tartu Maakohtu 23.09.2009 otsusega). Nimetatud otsuse järgselt on aga M. Kangron süüdi tunnistatud veel Tartu Maakohtu 14.12.2012 otsusega, millega ta mõisteti kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 3, § 213 lg 1 alusel ja karistati tingimisi vangistusega 2 aastat ja 4 kuud, mida ei pöörata KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täitmisele, kui M. Kangron ei pane 2 aasta ja 4 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 alusel talle pandud kontrollnõudeid. Tegemist on jõustunud otsusega. Lisaks maakohtu määruses juba märgitule, on M. Kangronit karistatud 37 korral väärtegude toimepanemise eest. Seega on kahtlemata õige maakohtu hinnang, mille kohaselt on M. Kangroni kuritegelik aktiivsus vabaduses viibides väga kõrge ja vahistamisest leebemad meetmed ei ole osutunud otstarbekohaseks, kuna isik on jätkanud vabaduses kuritegelikku eluviisi. 7.1.2 Eeltoodust tulenevalt on ka ringkonnakohus veendunud, et käesoleval ajal esineb M. Kangroni suhtes jätkuvalt vahistamise alus. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid on käesolevaks ajaks formuleeritud süüdistuseks. Kohtule esitatud süüdistusakti kohaselt on M. Kangroni näol tegemist isikuga, kes oli antud kriminaalmenetluses menetletava maksupettuse initsiaator ja juhtfiguur, kes täitis keskset rolli kuritegelikus ühenduses ja kelle korraldusel, juhtimisel ja heakskiidul toimus ühenduse tegevus. Arvestades M. Kangronile süüksarvatavate kuritegude olemust ja tema osa neis, ei täidaks elektroonilise valvega vahistuse asendamine oma eesmärki, kuna süüdistatava roll kuritegude toimepanemisel seisnes just telefoni ja interneti teel korralduste andmises, mida on sisuliselt võimalik jätkata ka elektroonilise valve all viibides. 7.1.3 Arusaamatuks jääb kaitsja väide, et M. Kangroni varasem kuritegelik dünaamika näitab tema tegevuse järjest vähenevat ühiskonnaohtlikkust. 4 Andmata hinnangut M. Kangroni süüküsimusele ja hindamata esitatud süüdistuse perspektiivikust KarS § 255 lg 1 järgi (mille puudumisele kaitsja viitab), tuleb märkida, et M. Kangroni näol on tegemist isikuga, keda on korduvalt karistatud erinevate varavastaste kuritegude toimepaneku eest nii tingimisi kui ka reaalse vangistusega. Viimati vabanes ta karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegselt 18.10.2010 (katseaja lõpuga 18.10.2011). Käesolevas asjas on teda esitatud süüdistuse kohaselt alust kahtlustada kuritegude toimepanekus ajavahemikul
13. aasta maist kuni augustini, s.o poole aasta möödumisel katseaja lõppemisest, mistõttu ei saa teda kindlasti liigitada väheohtlikuks. 7.2 Samuti ei lükka ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuses esitatud väited vanglas suhtlemispiirangute puudumisest ümber maakohtu järeldust, et M. Kangronil oleks võimalik elektroonilise valve all kuritegude toimepanemist jätkata sidevahendeid kasutades. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega, et vanglas on võimalike uute kuritegude toimepanemise oht kontrolli ja järelevalve tõttu selgelt piiratum, samas kui elektrooniline valve ei takistaks M. Kangronil uute samalaadsete kuritegude toimepanemist. 7.3 Kaitsja on esitanud ka etteheite, mille kohaselt ei ole maakohus arvestanud määruse tegemisel M. Kangroni perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohast tähtsaid asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole M. Kangroni puhul, kes süüdistuse kohaselt osales lühikese aja jooksul pärast talle KarS § 202 lg 1,2 järgi mõistetud karistuse vabastamisele järgnenud katseaja lõppemist uues ulatuslikus maksukuriteos, perekonna olemasolu ilmselgelt selliseks asjaoluks, mis annaks alust teda vahi alt vabastada. Ka käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt pani ta teiste isikutega toime kuriteod materiaalse kasu saamiseks (grupp teenis märkimisväärses summas tulu). Seega ei välista määruskaebuses toodud asjaolud nagu töö- ja elukoha olemasolu ning perekondlikud kohustused M. Kangroni vahistamise asendamist, kuna need olid süüdistataval olemas ka kuriteo toimepanemise ajal, kuid süüdistusakti kohaselt pani ta sellele vaatamata toime uued kuriteod. 7.4 Puutuvalt kaitsja väidetesse M. Kangroni vabaduse võtmise kooskõlast põhiseadusega ja EIK praktikaga tuleb märkida, et vabadusõigusesse sekkumine on tõepoolest lubatud üksnes juhul, kui see on seaduses selgelt ette nähtud, see on põhjendatud ja kooskõlas kehtiva õigusega. Käesoleval juhul leiab kohtukolleegium, et maakohus on arvestanud M. Kangroni käitumist selle terviklikkuses ja vahistamisaluse olemasolu ning jõudnud õigustatult järeldusele, et taotlus vahistamise asendamiseks tuleb jätta rahuldamata.
14. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maarika Kuusk Mati Kartau 5 Tiit Lõhmus