← Eesti

3-14-37/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Madis Ernits 17.11.2015, Tartu 3-14-37 E.T. (T.) kaebus Tartu Vangla 30.10.

  1. a otsuse nr 6-2478908-2 ja 17.12.
  2. a vaideotsuse nr 1-11/502 tühistamiseks, kohustava ettekirjutuse tegemiseks kaebajale jalanõude väljastamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot Tartu Halduskohtu 28.11.
  3. a otsus E.T. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja E.T. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
  4. Võtta apellatsioonkaebusele ja apellatsioonkaebusele esitatud vastusele lisatud täiendavad tõendid (11 lehel) haldusasja materjalide juurde.
  5. Kuulutada haldusasja menetlus kaebaja tervisekaardi väljavõtteid (4 lehel) puudutavas osas kinniseks.
  6. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.11.
  7. a otsus muutmata.
  8. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 17.12.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Vangla lubas juhtkonna 23.09.
  10. a protokollilise otsusega (tl 55) pärast spordisaali remontimist kinnipeetavaid alates 25.09.2013 spordisaali vahetusjalanõudes või paljajalu. 19.10.2013 toimus eeluuritavate eluhoone
  11. osakonnas viibivate kinnipeetavate spordisaali külastus ning kinnipeetavaid saatev vanemvalvur teavitas enne osakonnast väljumist valjuhäälselt trellukse juures, et kõik kinnipeetavad, kes soovivad spordisaali minna, peavad võtma kaasa kas vahetusjalanõud või sisenema sinna paljajalu. Jõudnud spordisaali juurde, soovis kaebaja minna saali jalatseid vahetamata, mille peale andis vanemvalvur talle korralduse siseneda saali kas vahetusjalanõudes või paljajalu. Kaebaja ei olnud nõus korraldust täitma ning läks sektsiooni tagasi. Vanemvalvur koostas kaebaja poolt korralduse täitmata jätmise kohta vangla direktorile ettekande nr 3450 (tl I-126). 13.11.2013 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollis (tl I-14-14p) tegi inspektor-kontaktisik ettepaneku kaebajale distsiplinaarkaristust mitte määrata ning piirduda vestlusega.
  12. 21.10.2013 esitas kaebaja Tartu Vangla direktorile taotluse jalanõude väljastamiseks selleks, et ta saaks minna sektorist spordisaali (tl I-12).
  13. Tartu Vangla peaspetsialist-üksuse juht jättis 30.10.
  14. a otsusega nr 6-24/8908-2 (tl I-13) kaebaja 21.10.
  15. a taotluse jalanõude saamiseks rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt väljastab vangla kinnipeetavale vaid hädavajaliku miinimumi jalatsitest ja seda ainult tingimusel, et kinnipeetaval endal taotletavad jalatsid puuduvad ning tema vanglasisesel isikuarvel puuduvad vahendid endale jalatsite soetamiseks. Kuna kaebajal on isiklike asjade nimekirja kohaselt olemas kambris plätud New Balange, sandaalid Over Drive, spordijalanõud Nike ja poolsaapad, siis ei ole kaebaja taotlus vanglalt jalatsite saamiseks põhjendatud.
  16. 26.11.2013 esitas kaebaja Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl I-15-15p; tl I-56-56p) seoses 19.10.2013 spordisaali mittepääsemisega ning haigestumisega selle tagajärjel, et ta oli sunnitud 26.10.2013 läbi õue plätudega spordisaali minema.
  17. 27.11.2013 esitas kaebaja Tartu Vangla 30.10.
  18. a otsusele nr 6-24/8908-2 vaide (tl I-16), milles taotles otsuse tühistamist ning temale sektorist spordisaali minekuks jalatsite väljastamist. Vaides juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et üks paar temal olevaid välisjalanõusid on kasutamiskõlbmatud, sest need ei lähe talle jalga.
  19. 12.12.2013 ja 02.01.2014 esitas kaebaja Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotlused (tl I-33-36; tl I-37-39p), milles nõudis kokkuvõtvalt hüvitisi selle eest, et ta ei ole saanud alates 19.10.2013 käia spordisaalis ning et ta pidi 26.10.2013 minema spordisaali plätudega läbi õue.
  20. Tartu Vangla jättis 17.12.
  21. a vaideotsusega nr 1-11/502 (tl I-20) kaebaja 27.11.
  22. a vaide Tartu Vangla 30.10.
  23. a otsusele rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt oli otsustus, et kinnipeetavad võivad spordisaali kasutada vaid vahetusjalanõudes, sokkides või paljajalu, vastu võetud selleks, et kaitsta vastremonditud spordisaali põrandat õuest sisse kantavast liivast tekkivate kahjustuste eest. Juhul, kui kinnipeetaval on olemas üks paar sisejalanõusid või üks paar välisjalanõusid, siis teist paari sama liiki jalanõusid temale ei väljastata.
  24. 10.01.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl I-1-8p; I-29-31), milles avaldas oma mittenõustumist Tartu Vangla 17.12.
  25. a vaideotsusega ning taotles kahju hüvitamist summas 1000 eurot selle eest, et jäi 19.10.2013 ilma spordisaali kasutamise võimalusest, pidi 26.10.2013 vihmase ilmaga minema läbi poriloikude spordisaali sisejalanõudes, mille tagajärjel jäi ta haigeks, ning et tal ei ole vahetusjalanõude puudumise tõttu võimalik kuni kevadeni (november 2013 kuni aprill 2014) kasutada spordisaali. Pärast suvist perioodi, mil sportimine toimub staadionil, läks ta 19.10.2013 tavapäraselt vangla spordisaali spordijalatsites, sooviga osa võtta kinnipeetavatele ettenähtud 1-tunnisest 2 sporditegevusest. Vanemvalvur selgitas talle, et spordisaali tohib minna ainult vahetusjalatsitega või paljajalu, ning kui kaebaja korraldust ei täida, tuleb tal tagasi minna elusektsiooni. Kaebaja läkski tagasi elusektsiooni. Kaebaja ei olnud rahul, et vangla direktori vastavat korraldust ei olnud talle teatavaks tehtud ning sellisest muudatusest ei teavitanud teda ka inspektor-kontaktisik. 19.10.2013 tema ilmajätmisega 1-tunnisest spordisaali kasutamise võimalusest rikkus Tartu Vangla vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-t 1, mille kohaselt peab vangla tagama kinnipeetavatele võimaluse kehakultuuriga tegelemiseks. 26.10.2013 pidi kaebaja minema vihmase ilmaga sisejalanõudega (plätudega) läbi poriloikude kuni spordisaalini, mille tagajärjel said tema sokid märjaks ja liivaseks. Pannes märgade sokkide peale spordijalanõud, hõõrus kaebaja ära oma jalad ning lisaks tõusis kaebajal järgmisel päeval palavik ning tal oli peavalu. Kaebaja soovis talle vangla poolt jalanõude väljastamist selleks, et ta saaks minna sektorist spordisaali. Kaebajal olevad võimalused spordisaali kasutamiseks – sektorist spordisaali minek lahtiste jalanõudega või siis spordisaalis paljajalu olemine – on tema väärikust alandavad ning vangla on seetõttu kohustatud andma talle sektorist spordisaali minekuks jalanõud.
  26. 28.01.
  27. a otsusega nr 1-13/226-2 (tl I-57-57p) jättis Tartu Vangla kaebaja 26.11.
  28. a kahjunõude rahuldamata. Otsuse kohaselt on spordisaalis vahetusjalatsite kandmise kohustus spordisaali heakorra tagamiseks proportsionaalne meede. Kuigi kaebajal on juba
  29. aastal tuvastatud probleem kolmiknärviga, ei tingi see ettekirjutuse tegemist jalanõude osas. Kaebajale olid 26.10.2013 õues valitsenud ilmastikuolud teada enne spordisaali minekut, mistõttu oleks ta saanud enda tervise väidetavat kahjustamist ise vältida.
  30. Tartu Halduskohus tagastas 31.01.
  31. a määrusega (tl I-25-26) kaebuse kahju hüvitamise nõudes.
  32. 12.02.
  33. a otsusega nr 1-13/263-2 (tl I-32-32p) jättis Tartu Vangla kaebaja 12.12.
  34. a ja 02.01.
  35. a kahju hüvitamise taotlused rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole Tartu Vangla keelanud kaebajal spordisaali kasutada. Sellest loobus kaebaja ise pärast seda, kui talle sai selgeks, et remonditud spordisaali ilma vahetusjalatsiteta ei lubata. Vahetusjalatsite nõue spordisaali kasutamiseks on õiguspärane, kuna see on vajalik spordisaali pikemaaegse kasutamise ning heakorra tagamiseks. Vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt tegutsenud ega tekitanud temale ühtegi riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 loetletud kahjulikku tagajärge.
  36. 10.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse uus kaebus (tl II-1-1p) Tartu Vangla vastu, milles kaebaja taotles Tartu Vanglalt kahju hüvitamist summas 1000 eurot. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-14-
  37. Tartu Halduskohus liitis 25.03.
  38. a määrusega haldusasjas nr 3-14-267 (tl II-16-17) kaebused haldusasjas nr 3-14-267 ja haldusasjas nr 3-14-37 ühte menetlusse ning haldusasja numbriks jäi 3-14-
  39. Haldusasjade liitmise järgselt jäi halduskohtu menetlusse kaebaja kaebus, mille nõueteks on Tartu Vangla 30.10.
  40. a haldusakti nr 6-24/8908-2 tühistamine; kohustava ettekirjutuste tegemine jalatsite väljastamiseks; Tartu Vangla 17.12.
  41. a vaideotsuse nr 1-11/502 tühistamine; ning Tartu Vanglalt 1000 euro suuruse kahju hüvitamine seoses 19.10.2013 spordisaali kasutamise võimalusest ilma jäämise, 26.10.2013 tervise kahjustamise ja alates november 2013 kuni aprill 2014 spordisaali kasutamise võimaluse puudumisega. 12.11.2014 kohtule saabunud avalduses (tl I-72) märkis kaebaja, et vastustaja väljastas talle septembris 2014 jalanõud, millega ta saab minna läbi hoovi spordisaali.
  42. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-53-54) jätta see rahuldamata. 3
  43. Tartu Halduskohus jättis 28.11.
  44. a otsusega (tl I-75-77p) kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et
  45. aasta septembrist sisse viidud spordisaali kasutamise kord on eesmärgipärane ja proportsionaalne meede. On üldteada olev asjaolu, et spordisaale kasutatakse sportimiseks vahetusjalatsites, et tagada spordisaali põrandate, sinna kantud märgistuste jmt säilimine, mis on mh vajalik saalide sihipäraseks kasutamiseks. Lisaks ei ole vanglatingimustes sisse viidud nõuet kasutada nt ainult selliseid vahetusjalanõusid, mis ei jätta põrandatele sportimisel musti jooni, nagu seda nõutakse spordisaalides tavaliselt. Tavapärases spordisaalis kaebaja musta värvi spordijalanõusid Nike seega ilmselt kasutada ei lubataks. Arvestades seda, et uus kord kehtestati alates 25.09.2013 ning kinnipeetavatel on Tartu Vanglas võimaldatud spordisaali kasutamine üks kord nädalas, siis ei ole eluliselt usutav, et 19.10.2013 oli kaebajale üllatuseks see, et teda ei lubata ilma vahetusjalanõudeta enam spordisaali. Vastava korra puhul on tegemist üldkorralduse laadse vangla administratsiooni otsustusega. Kohtule ei ole teada, et kaebaja oleks kehtestatud korda seadusega sätestatud korras vaidlustanud ja/või saavutanud selle kehtetuks tunnistamise. Kaebajale on Tartu Vangla territooriumil tagatud VangS § 55 lg-s 1 sätestatud subjektiivne õigus tegeleda kehakultuuriga. Osundatud õiguslikul alusel ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda ka tema soovitud spordijalanõude muretsemist, kui temal kasutada olev riietus ja jalanõud vastavad vanglas kehtestatud miinimumstandarditele. Kaebajal on 19.10.2013 olnud kambris kaks paari sisejalanõusid ja ka kaks paari välisjalanõusid. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei ole meditsiiniosakond tuvastanud, et kaebajal esineks näidustus teatud kindlat liiki vahetusjalanõudega spordisaalis käimiseks, ei tähelda kohus 19.10.
  46. a intsidendi puhul kaebaja subjektiivsete õiguste riivet. Kohus ei pea tõsiselt võetavaks kaebaja 27.11.
  47. a vaides esitatud väiteid selle kohta, et ta ei saa plätudes minna spordisaali, kuna siis saavad ja said 26.10.2013 tema sokid märjaks. Kaebaja puhul on tegemist keskealise, mitte lapseealise või vanadusest tingitud vaevuste ja iseärasuste all kannatava kinnipeetavaga. Keskealisele tavalisele inimesele peaks olema kohane lahendada tekkinud probleem iseseisvalt. Ta peaks olema suuteline otsustuseks, milliste jalanõudega neljast paarist läheb ta üle vangla asfalteeritud platsi spordisaali ja millistega spordib ta spordisaalis neid vahetult eelnevalt väljas kandmata. Kui ta ei ole selleks otsustuseks suuteline, ei kohusta VangS § 55 lg 1 teda kehakultuuriga tegelemiseks spordisaali kasutamiseks, vaid ta võib teha seda ka kohas, kus tema jalad on soojas ja kuivas. Kokkuvõtvalt ei tähelda kohus kaebaja õiguste rikkumist seoses 26.10.
  48. a intsidendiga, 30.10.
  49. a otsusega ega vaideotsusega. Kuna VangS § 55 lg 1 ei kohusta vastustajat kehakultuuriga tegelemiseks kaebajale spordisaali kasutamise võimaluse tagamiseks, ei saa vangla varaliselt vastutada selle eest, et kaebaja jalad said liivaseks ja/või märjaks kaebaja enda ebaõigeks osutunud valiku tulemusel, mida vihmase ilmaga jalga panna. Samal alusel on välistatud ka kahjunõude rahuldamine seoses spordisaali kasutamise takistusega seoses jalanõude probleemiga
  50. a novembrist kuni
  51. a aprillini. Kui kaebajale on kambris olevad jalanõud väiksed, pole neid otstarbekas kambris hoida. Seejärel peaks kaebaja otsustama, kas taotleda vanglalt puudust kannatava isikuna abi, kas siis sisejalanõude või välisjalanõude soetamiseks, sõltuvalt sellest, mida kaebaja rohkem vajab. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  52. 11.12.2014 saabus kohtule kaebaja hiljem täiendatud apellatsioonkaebus (tl I-82-90p; I-96-100p; I-106), milles kaebaja palub Tartu Halduskohtu 28.11.
  53. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tühistada Tartu Vangla 30.10.
  54. a haldusakt nr 6-2478908-2 ja vaideotsus nr 1-11/502 ning hüvitada talle mittevaraline kahju summas 1000 eurot (300 eurot tervise kahjustamise ning 700 eurot spordisaali kasutamise võimaluse puudumise eest perioodil 19.10.2013 kuni aprill 2014). Kaebaja sõnul loobub ta kohustamisnõudest, kuna Tartu Vangla on talle jalanõud väljastanud. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 4 Kaebaja leiab, et halduskohus on jätnud kõik tema poolt kaebuses kirjeldatu tähelepanuta. Kaebaja sõnul pidi ta 26.10.2013 minema plätudes läbi poriloikude spordisaali, sai külma ning jäi selle tagajärjel haigeks. Viis päeva enne seda oli kaebaja aga avaldusega Tartu Vangla poole pöördunud ning osutanud sellele, et arsti korraldusel peavad tema pea, käed ja jalad soojas olema. Kaebajal on kolmiknärvi neuralgia diagnoositud novembris
  55. Pärast 26.10.2013 haigestumist pidi kaebaja kolm nädalat valude käes piinema ning sai arsti vastuvõtule alles 16.12.
  56. Arvestades kaebajal diagnoositud haigust, on sellise käitumisega suhtutud temasse lohakalt. Tartu Vangla on talle jalanõude väljastamata jätmisega jätnud ta ilma kehakultuuriga tegelemise võimalusest. Kuna vangla ei andnud kaebajale teisi jalanõusid, oli ta sunnitud spordisaali minemisest keelduma. Kaebajal diagnoositud haigus ei võimalda tal spordisaalis paljajalu viibida ning kaebajal olnud mustad poolsaapad ei läinud talle jalga. Kaebaja sõnul ei pidanud ta vajalikuks poolsaapaid ka ära visata ning selleks ei saa teda sundida. Juhul, kui ta oleks läinud spordisaali sporditossudes, oleks ta saanud distsiplinaarkorras karistada. Kaebajal ei olnud raha, et endale vangla kauplusest vajalikke vahetusjalanõusid osta. Plätudega ei saanud kaebaja aga sügisel ja talvel läbi õue spordisaali minna. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et teade spordisaalis vahetusjalanõude kandmise nõude kohta pandi teadete tahvlile üles 14.02.
  57. Seega ei saanud kaebaja 19.10.2013 sellest nõudest teadlik olla ning sel päeval tehti tema kohta ettekanne põhjuseta. Sellega, et Tartu Vangla hoolimatuse tulemusel ei saanud kaebaja käia spordisaalis, rikkus Tartu Vangla kaebaja põhiõigusi, sh alandas inimväärikust ja kohtles ebavõrdselt, ning võttis temalt ära võimaluse sportida ja tegeleda kehakultuuriga.
  58. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl I-115-116) jätta see rahuldamata. Halduskohus on õigesti järeldanud, et kaebajale on tagatud VangS § 55 lg 1 tähenduses võimalus tegeleda kehakultuuriga Tartu Vangla territooriumil. Spordisaali kasutamine on üks võimalustest, kuidas kinnipeetavad saavad oma VangS § 55 lg-st 1 tulenevat õigust realiseerida. Kehakultuuriga on võimalik tegeleda ka jalutuskäikude ajal ning kambris, kasutades harjutuste tegemiseks oma keharaskust. Kui kinnipeetavad soovivad minna spordisaali, peavad nad selleks kasutama vahetusjalanõusid või olema saalis ilma jalanõudeta. Tegemist ei ole tavapärast praktikat arvestades ebamõistliku nõudmisega. See, et kaebaja otsustas perioodil 19.10.2013 kuni aprill 2014 spordisaali mitte minna, oli tema enese valik. Meditsiiniosakonna juhataja on kinnitanud, et kaebajal diagnoositud haiguse ning käte ja jalgade külmetamise või niiskuse vahel puudub seos. Antud juhul puudusid ka alused kaebajale jalanõude väljastamiseks, kuna kaebajal oli vanglale teadaolevalt piisavalt erinevaid jalanõusid, mille vahel valida. Vastustaja selgitab, et eeldas kaebajale jalanõude väljastamise otsuse tegemise ajal, et kui jalanõud (mustad poolsaapad) olid kaebajal kambris, siis ta ka kasutab neid või vähemalt saab neid kasutada. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajaks on kaebaja andnud talle väikeseks jäänud jalanõud Tartu Vangla lattu hoiule ning talle on humanitaarabi korras väljastatud teised välisjalanõud.
  59. Tartu Ringkonnakohus võttis 11.02.
  60. a määrusega vastu kaebaja loobumise nõudest Tartu Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks ja lõpetas selle nõude osas menetluse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  61. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.11.
  62. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-st 4 käesolevas otsuses täies ulatuses korrata. 5
  63. Kaebaja on apellatsioonkaebusele lisanud 22.01.2014 ja 26.08.2014 vanglale esitatud avaldused ning Tartu Vangla 14.02.
  64. a ja 11.04.
  65. a vastused kaebaja selgitustaotlustele. Kuivõrd tegemist on käesolevas asjas vaidluse all olevat teemat käsitlevate kaebaja avalduste ning vangla vastustega, ei ole tegemist asjakohatute tõenditega, ning kohus peab asjaolude selguse huvides võimalikuks võtta need tõendid käesoleva asja materjalide juurde. Ka vastustaja poolt kohtule esitatud väljavõte kaebaja tervisekaardist tuleb liita kohtuasja materjalide juurde, kuna sellest nähtuvad andmed kinnitavad nii poolte poolt väidetut kui annavad ülevaate kaebaja terviseseisundist. Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna andmed terviseseisundi või puude kohta on isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 kohaselt delikaatsed isikuandmed ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, peab ringkonnakohus vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetlus HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja tervisekaardi väljavõtteid puudutavas osas kinniseks.
  66. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud väited alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Vastuseks neile väidetele märgib kohus järgmist.
  67. Tulenevalt Tartu Vangla kodukorra punktist 11.4.1 on kinnipeetaval võimalik taotleda vajadusel vanglalt riideesemeid ja jalanõusid, mis on talle vanglas lubatud, esitades selleks inspektor-kontaktisikule taotluse. Taotlust menetledes arvestatakse kinnipeetava vanglasisesel isikuarvel kasutamiseks olnud rahalisi vahendeid ja taotletud riideesemete ja jalanõude saamise põhjendatust (vajadust). Vastavalt kodukorra punktile 11.4.2 väljastatakse kinnipeetavale vaid hädavajalik miinimum, mis on kuni 2 paari sokke, kuni 2 paari aluspükse ning kuni 2 paari jalanõusid - ühed välisjalanõud ja ühed sisejalanõud. Juhul kui kinnipeetaval on olemas üks paar sisejalanõusid või üks paar välisjalanõusid, siis teist paari sama liiki jalanõusid temale ei väljastata. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajal 21.10.2013 vanglale taotluse esitamise ajal kambris kaks paari sisejalanõusid (plätud ja sandaalid) ning kaks paari välisjalanõusid (spordijalanõud ja poolsaapad). Seega ei olnud vangla tulenevalt kodukorra punktist 11.4.2 kohustatud kaebajale täiendavaid jalanõusid väljastama. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja õigesti osutanud, et kuivõrd kasutuskõlbmatuid jalanõusid ei ole otstarbekas kambris hoida, sai vanglateenistus eeldada, et kaebaja kasutab kõiki tal kambris olevaid jalanõusid. Kaebaja ei ole kohtule selgitanud, millistel põhjustel ei andnud ta poolsaapaid, mida ta väidetavalt kasutada ei saanud, lattu hoiule juba
  68. aasta lõpus, vaid tegi seda alles hiljem
  69. aastal, mille tulemusena väljastati talle ka humanitaarabi korras välisjalanõud. Samas puudus vanglal kaebaja 21.10.
  70. a taotluse lahendamisel kohustus kaebajale täiendavate jalanõude väljastamiseks ka juhul, kui vangla poleks arvestanud kaebajal kambris olnud poolsaapaid, sest ka sel juhul oli kaebajal kambris vähemalt üks paar sise- ja välisjalanõusid. Seega ei saa
  71. aastal kaebajale jalanõude väljastamata jätmist pidada õigusvastaseks.
  72. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust kaebaja väited selle kohta, et vangla, olles teadlik kaebajal diagnoositud haigusest, on kaebaja suhtes käitunud hooletult. Ringkonnakohus leiab, et vastustajale ei saa panna süüd selles, et kaebaja tegi 26.10.2013 spordisaali minemisel jalanõude osas ebaõige valiku ning selle tagajärjel haigestus. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtu poolt osutatuga, et kaebaja näol on tegemist keskealise tavalise inimesega, kellele peaks olema jõukohane otsustada, millistega temal olemasolevatest jalanõudest läheb ta üle vangla asfalteeritud platsi spordisaali ja milliseid kannab ta spordisaalis. Kuivõrd kaebaja pidi ka ise olema teadlik tal diagnoositud haigusest ja sellest, et vihmase ilmaga lahtiste jalanõudega väljas käimise tagajärjeks võib olla haigestumine, sai 6 kaebaja jalanõude valimisel sellega arvestada. Kuigi eluliselt on usutav, et sportida on mugavam spetsiaalsetes spordijalanõudes kui plätudes või sandaalides, ei olnud kaebajal siiski välistatud näiteks minna sektorist spordisaali kinniste spordijalanõudega ja viibida spordisaalis sandaalidega, tehes selliseid kehalisi harjutusi, mis sandaalidega võimalik oli. Teisisõnu, välisjalanõudega spordisaalis viibimise keeld võis küll sundida tegema kaebajat valikuid konkreetsete spordialade või nende sooritamisviiside osas, kuid ei takistanud kaebajal sportimist. Kuivõrd meditsiiniosakonna hinnangul ei vajanud kaebaja sportimiseks eritingimusi, ei saanud ka kaebaja tervislik seisund neid valikuid, mida ta sportimisega seonduvalt tegema pidi, märkimisväärselt piirata. Seega ei saa pidada põhjendatuks kaebaja väiteid, et vastustaja ei taganud talle VangS § 55 lg-st 1 tulenevat õigust tegeleda kehakultuuriga.
  73. Alusetud on kaebaja väited kinnipeetavate ebavõrdsest kohtlemisest. Nagu kohus on eespool viidanud, saab Tartu Vanglas kehtiva kodukorra kohaselt iga kinnipeetav, kellel puuduvad spordisaalis välisjalanõudega viibimise keelu tõttu sportimiseks sobivad jalanõud ja nende hankimiseks rahalised vahendid, taotleda jalanõude väljastamist vanglalt. Kui vangla peab taotlust põhjendatuks, väljastab ta kinnipeetavale ka vajalikud jalanõud. Asja materjalidest nähtuvalt on vanglateenistus kinnipeetavaid alates 25.09.2013 kehtima hakanud uuest spordisaali kasutamise korrast teavitanud ning kinnipeetavatel oli võimalik selle nõudega arvestada. Ainuüksi sellest, kui kinnipeetaval puudus kohe pärast vastavast nõudest teadasaamist võimalus vahetusjalanõusid spordisaali kaasa võtta, ei saa veel järeldada, et tema õigusi oleks rikutud. Kui kinnipeetaval, kel vastavaid jalanõusid ei olnud, oli endiselt soov spordisaalis sportimiseks, sai ta koheselt võtta selleks kasutusele vastavad abinõud (nt taotleda talle jalanõude väljastamist laost, tellida jalanõud kauplusest või taotleda neid vanglalt humanitaarabi korras) ning endale spordisaali kasutamise võimalus tagada. Seega olid kõigil Tartu Vangla kinnipeetavatel võrdsed võimalused spordisaali kasutamiseks. Kuivõrd asjas puudub vaidlus, et kaebaja oli spordisaali uuest kasutamise korrast teadlik vähemalt 19.10.2013, ei oma asja lahendamisel tähtsust apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et spordisaali kasutamise graafik ja reeglid pandi teadete tahvlile üles alles 14.02.
  75. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.11.
  76. a otsus muutmata. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu puudub vajadus selles osas seisukoha võtmiseks. Kaebaja on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega jäävad vastavalt HKMS § 118 lg-le 3 kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda. Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.