Obsah (21)

§ 212§ 213§ 15§ 47§ 151§ 21§ 48§ 49§ 3§ 180§ 77§ 170§ 201§ 80§ 90§ 203§ 88§ 28§ 51§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 19.06.2014 A. Pokrase kahjunõude, milles ta palus hüvitada perioodidel 30.05.2008-17.03.2009 ja 30.04.2012-11.06.2013 alla 3 m² suuruses kambris viibimise tõttu inimväärikusele tekkinud 9000 euro suurune mittevaraline kahju. A. Pokrase väitel oli kambrite sisustuse tõttu isikute kohta vaba põrandapinda ca 6 m², mistõttu oli põhimõtteliselt võimatu kambris liikuda; dušši ja telefoni võimaldati kasutada kord nädalas; 23 tundi oli lukustatud kambris; puudus kambriväline tegevus; ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga. A. Pokras leidis, et ta võib kahju hüvitamise nõuet esitada 10 aasta jooksul, kuid mitte hiljem kui 3 aastat hetkest, mil ta sai teada tekitatud kahjust. A. Pokrase väitel sai ta kinnipidamistingimuste mittenõuetekohasusest teada
2. aastal.
3. A. Pokras esitas 24.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks, kehtetuks ja jätta kohaldamata vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 ning mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 9000 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega kambrites perioodidel 30.05.2008-17.03.2009 ja 30.04.2012-11.06.
4. A. Pokras märkis, et ta jääb kahjunõudes toodud põhjenduste juurde, millega palus kohtul arvestada, kui kaebuse põhjendustega. A. Pokrase väitel ei olnud tal võimalik midagi teha olukorra leevendamiseks seonduvalt ruumipuudusega kambris, seega puudus tal tõhus vahend kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks.
5. Vastuseks Tartu Halduskohtu 10.09.
6. a kohtunõudele teatas Tallinna Vangla 11.09.
7. a kirjaga, et kinnipeetavate poolt kahjunõuete massilise esitamise tõttu ei ole vangla A. Pokrase kahju hüvitamise taotlust lahendanud.
8. Tallinna Vangla 04.11.
9. a vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/17693-2 tagastas Tallinna Vangla direktor A. Pokrase kahju hüvitamise nõude perioodi 30.05.200817.03.2009 osas läbivaatamatult ning jättis A. Pokrase kahju hüvitamise nõude perioodi 30.04.2012-11.06.2013 osas rahuldamata.
10. A. Pokras esitas 30.11.2014 täiendava seisukoha, milles ta palus tunnistada kehtetuks Tallinna Vangla 04.11.
11. a vastus kahjunõudele nr 5-18/14/17693-
12. A. Pokras leidis, et tema kahjunõue on esitatud õigeaegselt vastavalt riigivastutuse seaduse (RvastS) § 17 lg-le 3, ning vanglas viibimise ajal kehtis VskE § 6 lg 6 ja ainult kohtulahendist Tunis vs Eesti selgus, et seadusandja viis ta eksitusse. A. Pokras märkis, et tuginevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele tuleb kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja arvata nii tualeti ala kui ka kambris asuva mööbli pindala. Veel märkis A. Pokras, et Euroopa Vanglareeglistiku § 19 lg 2 järgi peab olema tagatud pesemisvõimalus mitte vähem kui 2 korda nädalas, ning talle ei olnud tagatud normaalsed tingimused perega suhtlemiseks. 2
13. A. Pokras esitas 07.12.2014 taotluse, milles palus anda talle tõlk, et tutvuda asja materjalidega ja tõlkida Viru Vangla vastuväited 04.11.2014 ja 28.11.2014 või saata asja ja vastuväidete tõlge vene keelde. Lisaks nõudis A. Pokras, et kaebuse kohtus läbivaatamiseks ja täiendavate dokumentide esitamiseks määrataks uus tähtaeg.
14. Tartu Halduskohus jättis 22.12.
15. a määrusega rahuldamata A. Pokrase taotluse vastustaja vastuväidete tõlkimiseks ja täiendavate dokumentide esitamise tähtaja muutmiseks, kuna vastustaja vastuväidete vene keelde tõlkimine kohtu vahendusel ei ole võimalik, juhinduvalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 80 lg-st 1 ja § 81 lg-st 6, seega ei ole ka vajadust tähtaegade muutmiseks.

1. A. Pokras esitas 29.12.2014 täiendava ja täpsustava seisukoha, milles ta nõudis 30.05.2008-17.03.2009 tekitatud kahju hüvitamist summas 5500 eurot, 30.04.2012-11.06.2013 tekitatud kahju hüvitamist koos tervise kahjustamisega summas 10 000 eurot ning kohtueelsele nõudele mittetähtaegselt vastamisega, s.o vangla 04.11.
2. a vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/17693-2, tekitatud kahju hüvitamist summas 2000 eurot. A. Pokrase väitel sai ta
3. a kevadel teada, et talle tekitati tervisekahju, kui tuvastati osteoartroos (08.03.
4. a meditsiinikaart) ning kinnipeetavate õiguste rikkumisest vangla poolt sai ta teada advokaadilt
5. a jaanuari lõpus. Veel märkis A. Pokras, et vangla on esitanud ebaõigeid andmeid kambrites veedetud päevade ja kinnipeetavate arvu kohta. A. Pokras väitis, et liikumise ja füüsiliste harjutuste puudumisest tingituna suurenes kehakaal ja tekkisid probleemid seljaga.
6. A. Pokras esitas 06.01.2015 protesti, milles ta palus vangla 29.12.
7. a täiendav vastus kaebusele õigusvastaseks tunnistada. A. Pokrase väitel on tõendatud, et vangla tekitas kahju tema tervisele, mida eitades rikub vangla kaebaja õigusi ja eksitab kohut, rikkudes

§ 15lg-d 1 ja 2 ning § 16 lg-d 1 ja 2.

1. Tartu Halduskohus jättis 22.01.
2. a otsusega A. Pokrase kaebuse perioodi 30.04.201211.06.2013 osas rahuldamata (resolutsiooni p 1); jättis kaebuse perioodi 30.05.2008-03.02.2009 osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 2); ei lubanud kaebajal täiendada kaebust kohtueelsele nõudele vastamist ja tervise kahjustamist puudutavate kahju hüvitamise nõuetega (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja oli Tallinna Vanglas 30.05.2008-17.03.2009 ja 30.04.2012-11.06.2013, kus valitsenud tingimustest ja nende tõttu tekkinud kahjust pidi ta teada saama seal viibides. Vangla jätkuva õigusvastase tegevuse korral hakkas kahjuhüvitise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg kulgema hiljemalt vanglast lahkumisele järgneval päeval. Kuna kohtueelse menetluse taotlus vanglale on koostatud 15.06.2014, on RvastS § 17 lg-s 3 ettenähtud kaebetähtaega võimalik järgituks pidada perioodi 30.04.2012-11.06.2013 suhtes. Teise perioodi osas on see oluliselt ületatud. Seadusandja pole pidanud võimalikuks kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise vaidlustatu õigusvastasuse kohta. 3-aastane kahjunõude esitamise tähtaeg on piisavalt pikk, et kahju kannatanud isikul oleks võimalik asjasse süveneda, teha vajalikud valikud ning seejärel oma kaebeõigust efektiivselt ja kõigi nõuete kohaselt realiseerida. 2) Kohtueelses nõudes pole kaebaja tervise kahjustamist puudutavat väidet esitanud ning on nii vanglale adresseeritud nõude kui kaebuse sõnastanud selgelt üksnes soovina saada hüvitist inimväärikuse alandamise eest. Kohtueelne taotlus puudub ka vangla tegevusetusega väidetavalt tekitatud kahju osas. VangS § 1¹ lg 8 ja

§ 47

lg 1 ei võimalda kinnipeetaval kohtusse pöörduda nõudega, mille suhtes on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Vangla otsustus, millega jäeti kaebaja kohtueelne nõue rahuldamata, ei ole haldusakt, vaid toimingu tegemisest keeldumise kohta antud kirjalik põhjendus. Selle peale pole võimalik tühistamisnõuet esitada. Esitada ei saa ka iseseisvat tuvastamisnõuet, sest kaebaja on selle lubatavuse ainsaks võimalikuks eelduseks oleva hüvitamisnõude juba esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud. Seega puudub võimalus ja vajadus kaebuse nõude muutmiseks. Kuna perioodi 30.05.2008-17.03.2009 ning tervise kahjustamise ja vangla tegevusetusega seotud täiendavate nõuete osas ei ole kaebaja kinni pidanud kahju hüvitamise nõude suhtes kehtestatud kohustuslikust kohtueelsest korrast, siis tuleb kaebus vastavas osas

§ 151lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata ja taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata jätta. 3) Vang

S-is ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel 3 asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, s.h WC ja pesemiskoht. Seega on mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda ruumi külgede pikkuse korrutisena. Kaebaja pole väitnud, et tal jäi mõni seadusega ettenähtud duši all käimise kord või jalutuskäik saamata, enama nõudmiseks pole tal õiguslikku alust. Kaebaja pole ka väitnud, et tal ei lubatud kord nädalas telefoni kasutada, rohkema nõudmiseks pole tal seadusest tulenevat alust. Kaebaja on 10.-19.12.2012 osalenud suitsetamisest loobumise programmis, mil ta ei ole pidanud olema ööpäev läbi lukustatud kambris. 4) Kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi või erivahendeid, neid saab tahtmise korral teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Kaebaja ei ole väitnud, et vanglateenistuse ametnikud talle seda ei lubanud. Tervisekaardi andmed kinnitavad, et kaebaja on vanglas viibimise ajal kurtnud mitmete terviseprobleemide, s.h peavalu, unetuse ning valu üle põlves ja seljas, kuid nende põhjuseks on märgitud varasematel aastatel saadud peatrauma, jalgpalli mängimisega kaasnenud vigastus ning 29.01.2013 aset leidnud kukkumine jäätunud trepil. 11.03.2013 ja 14.03.2013 kannetes on kirjas soovitus liikuda ja võimelda ning viide iseseisvate harjutuste õpetamisele. Kuna kaebajale kohaldunud tingimused ei saanud vanglas tervishoiuteenust osutavatele isikutele teadmata olla, pole alust arvata, et soovitused sisaldasid midagi niisugust, mille järgimine oli kinnipidamistingimuste tõttu võimatu. 15.04.2013 kande kohaselt ei ole kaebaja ise tahtnud võimlemisest ega liikumisest midagi kuulda ja eelistab passiivset olekut. Seda, et tegelikult pole kaebaja probleemiks olnud ruumipuudusest tulenev vähene liikumisvõimalus, kinnitavad 18.09.2012 ja 06.05.2013 kanded, et kaebaja on palunud arstilt jalutamiseks pingiga boksi, mis on ka väljastatud. 5) Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks jätta tähelepanuta Riigikohtu seisukohad 20.06.

1. a otsuses nr 3-4-1-9-14 (p-d 36, 38, 44). Kaebaja pole tõendanud, et kambri pindala oleks olnud väiksem kui vastav õigusakt kinnipeetavale ette nägi. Ka vastustaja andmed kaebaja paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad, et vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind oli tagatud kogu kaebusega hõlmatud ajal. Seega ei ole vangla rikkunud õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka helistamise, pesemise, liikumise, jalutamise ja kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Euroopa Vanglareeglistik on soovitusliku iseloomuga dokument, milles sätestatu poole peab vangla oma tegevuse korraldamisel püüdlema, kuid ei saa anda alust kaebaja nõude rahuldamiseks. 6) Kasinates elamistingimustes viibimine võis kaebajale ebameeldiv olla ja nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid miski esitatust ei kinnita, et mõjutused olid vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulised, et peab kaasa tooma rahalise hüvitise. Järeldada saab, et tegelikkuses ei ole kaebaja ajendiks ebapiisavast põrandapinnast ja muudest kinnipidamisega kaasnenud tingimustest tulenenud kannatused, vaid EIK lahendi Tunis vs Eesti alusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et kaebaja ei ole vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi kinnipidamistingimuste suhtes ning koostas nõude alles siis, kui sai teada EIK lahendiga teisele kinnipeetavale välja mõistetud suurest hüvitisest. Perioodil 24.09.2012-11.03.2014 väärikuse alandamisest tulenev nõue on lubatav, kuid pole alust pidada vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks. Seega jääb kaebus nimetatud osas rahuldamata. 7) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.
2. a otsuses nr 3-4-1-914 leidnud, et VskE § 6 lg 6 pole põhiseadusega vastuolus. Seega pole alust selle sätte kohaldamata jätmiseks ning kaebuse vastav taotlus tuleb lugeda põhjendamatuks.
3. A. Pokras esitas 29.01.2015 taotluse saada asja kõik materjalid.
4. Tartu Halduskohus väljastas 03.02.2015 vastusega koopiad 30.11.
5. a seisukohast, 07.12.
6. a taotlusest, 28.12.
7. a kaebuse täiendusest ja 29.01.
8. a taotlusest, kuna ülejäänud dokumendid on kaebajale allkirja vastu edastatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 4
9. A. Pokras esitas 22.02.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 22.01.
10. a otsus, millega kohus ei rahuldanud A. Pokrase kaebust ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada apellatsioonkaebus täies ulatuses. Veel märkis A. Pokras, et taotleb kaebuse rahuldamist täies ulatuses, k.a täiendused, täpsustused ja taotlused, mille ta esitas 28.12.2014 halduskohtule. A. Pokras palub lisada asjale tõendina kaebaja meditsiinikaardid 2012-2014 kohta. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on jätnud arvestamata kaebaja esitatud tõendid ja põhjendused vastustaja õigusvastasest tegevusest 701 päeva vältel seoses kaebaja õigusi rikkuvate kinnipidamistingimustega ülerahvastatud kambrites, millega on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
11. Kohus ei arvestanud EIK ega siseriikliku kohtupraktikaga ega ka õiguskantsleri arvamusega. Suitsetamisest loobumise programmis osalemine kestis 4-5 tundi, millega vangla üritab vähendada 5 tunnini kaebaja viibimist ülerahvastatud kambris 701-st ööpäevast. Kaebaja nõustub, et arvestataks kahju tema õigusi alandavates tingimustes viibimise 700 ööpäeva eest. 2) Kohus õigusvastaselt keeldus rahuldamast taotlust tõlgi võimaldamiseks, rikkudes

§ 21

lg-t 1 ja § 49 lg-t 3, ning diskrimineeris kaebajat keele ja rahvusvähemusse kuulumise tunnuse alusel, rikkudes EÕIK art-t

1. Lisaks ei rahuldanud kohus teadmata põhjusel 29.01.
2. a taotlust, võttes kaebajalt võimaluse kirjutada apellatsioonkaebus, arvestades kõiki kohtul olemasolevaid materjale, millega käitus õigusvastaselt ja tekitas kaebajale kahju, mille hüvitamist hakkab nõudma RvastS § 17 lg 1 kohaselt. Lisaks ei pööranud kohus tähelepanu kaebaja protestile 06.01.
3. 3) Vangla poolt õiguste rikkumisest sai kaebaja teada hetkest, kui EIK tegi 19.12.
4. a otsuse asjas Tunis vs Eesti. Seega sai ta teada, et vangla tekitas talle kahju vähem kui 3 aastat tagasi ja möödas ei ole üle 10 aasta hetkest, mil vangla hakkas talle kahju tekitama, s.o alates 30.05.
5. Selle alusel nõuab kaebaja kaebuse läbivaatamist ja rahuldamist täies mahus, s.o perioodide 30.05.200817.03.2009 ja 30.04.2012-11.06.2013 eest. 4) Arusaamatu, millises kohas ja mil viisil oleks kaebaja saanud tegeleda kehakultuuriga. 11.03.2013 ja 14.03.2013 soovitati tal liikuda ja õpetati tegema harjutusi, kuid on võimalik, et kuna neid oli võimatu teha ülerahvastatud kambri ja jalutusboksi tingimustes, hakkas tal selg tugevasti valutama, mistõttu ta vajas valuvaigisteid, kuid kokkuhoiu eesmärgil keelduti talle valuvaigisteid väljastamast ja ta oli sunnitud paluma pingiga boksi. Seega passiivse eluviisi lõi tema jaoks vangla. 5) EIK 19.12.
6. a otsuses Tunis vs Eesti määratles täpselt, milliseid kannatusi ja ebamugavusi Tallinna Vangla seadusevastaselt tekitas kinnipeetavale ja määratles vaba põrandapinna täpse piiri inimese kohta, millest väiksema korral rikutakse inimõigusi ja kehtestas täpselt, millise summa peab vangla kannatanule maksma. Kaebaja püüab saada maksimaalset rahalist kompensatsiooni Tallinna Vangla ebainimliku, õigusvastase tegevuse eest kaebaja suhtes pika aja vältel. 6) Nõutav kahjuhüvitise summa 17 500 eurot on õiglane ja piisav, mis sisaldab kahju hüvitamist diskrimineerimise eest keele ja rahvusvähemusse kuulumise tunnuse alusel ning selle eest, et vangla ei vaadanud kahjunõuet läbi ettenähtud tähtajaks ega avaldanud haldusakti õigeaegselt ning vangla esitas valeandmeid kaebajaga koos kambris viibivate kinnipeetavate arvu kohta.
7. A. Pokras ennistamiseks. esitas 24.03.2015 taotluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja
8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17.04.
9. a määrusega A. Pokrase taotluse ja ennistas apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja. 5
10. Tallinna Vangla esitas 08.04.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta A. Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Nõude esitamise tähtaega tuleb arvestada hetkest, kui taotluse esitaja väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata, s.o Tallinna Vanglasse saabumise hetkest. Kaebaja ei ole välja toonud põhjendusi, et kahjunõude tähtaegne esitamine oli objektiivselt takistatud. Kaebaja on hakanud kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada (EIK 19.12.
11. a lahend Tunis vs Eesti). Seda kinnitab kaudselt ka asjaolu, et vanglas viibimise ajal ei ole kaebaja kurtnud kinnipidamistingimuste üle. 3-aastane tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahju kannatanud isikul oleks soovi korral võimalik oma kaebeõigust realiseerida. 2) Passiivne eluviis on põhjustatud kaebaja enda käitumisest. Kamber ja jalutusboks ei ole nii väikesed, et seal ei oleks võimalik liikuda ja võimelda, millist võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad. Tervisekaardi väljavõtted tõendavad, et seljavalu on seotud varasemate vigastustega ega ole põhjustatud kinnipidamistingimustest. 3) Kuna kaebaja ei ole kahjunõudes märkinud, et talle on tekkinud tervisekahju, siis on tal selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ning halduskohus on otsuses õigesti leidnud, et kaebajal ei ole õigust oma kaebust tervise kahjustamist puudutavate kahju hüvitamise nõuetega täiendada. Põhjendamatu on kaebaja kahjunõude suurendamine apellatsioonkaebuses toodud põhjustel, kuna diskrimineerimise, kahjunõude mittetähtaegse lahendamise ja vangla poolt valeandmete esitamise osas on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Seega ei ole lubatav nõude suurendamine.
12. Tallinna Vangla esitas 17.09.2015 vastuse kohtunõudele, milles ta märgib, et kaebaja oli kogu Tallinna Vanglas viibimise aja vahistatu staatuses ja suletud osakonnas. Veel teatas vastustaja, et WC alune pind kambris nr 141 on 1,73 m², kambrites nr 330 ja 334 on 1,43 m² ning kambrites nr 448, 452 ja 459 on 1,5 m².
13. A. Pokras esitas 27.09.2015 täiendava seisukoha, milles ta taotles ühendada asjad nr 31451882 ja 3-15-1344 seoses sellega, et asjas nr 3-15-1344 on kõrvaldatud kaebuse nr 314-51882 puudused ning on läbitud kohtueelne menetlus ja samuti halduskohus. Veel taotles A. Pokras vajaduse korral ringkonnakohtul tagastada mõlemad asjad halduskohtusse, ühendada asjad ühte menetlusse ja teha otsus nende kahe kaebuse ühiste nõudmiste alusel. A. Pokras palus lisada tõenditena vanglas 09.03.2015 registreeritud kahjunõue nr 5-37/15/75-1, halduskohtus 27.05.2015 registreeritud kaebus nr 3-15-1344 ja halduskohtu 08.06.
14. a määruse koopia. Ühtlasi palus A. Pokras teha talle koopia eelnimetatud dokumentidest ning lisada ja läbi vaadata tõendina 21.06.2015 esitatud apellatsioonkaebuse koopia nr 3-15-1344, millest palus koopiat. A. Pokras palus kohtul välja nõuda kõik asja nr 3-15-1344 materjalid, läbi vaadata ja lisada tõendina.
15. Tartu Ringkonnakohus jättis 05.10.
16. a määrusega A. Pokrase taotluse asjade nr 31451882 ja 3-15-1344 liitmiseks rahuldamata; jättis kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata; tagastas kaebajale esitatud tõendid 11-l lehel; jättis kaebaja taotluse koopiate saamiseks rahuldamata. Kohus tegi kindlaks, et asjas nr 315-1344 on tegemist määruskaebuse, mitte apellatsioonkaebuse menetlusega ning kuna käesolevas asjas ei ole täidetud

§ 48

lg-s 1 toodud eeldus, et kaebuste ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat ja lihtsamat lahendamist, siis ei ole asjade liitmine põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul puudus vajadus kaebaja taotluste – tagastada vajaduse korral mõlemad asjad halduskohtule, ühendada mõlemad asjad ühte menetlusse ja teha otsus nende kahe kaebuse ühiste nõudmiste 6 alusel – rahuldamiseks, kuna käesolevas asjas on ringkonnakohus saanud kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse võtta ja on teatanud asjas ka otsuse kuulutamise aja. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja ei ole uute tõendite esitamist põhistanud ning ilmne ei ole ka nende vajalikkus apellatsioonkaebuse lahendamise seisukohalt. Ringkonnakohus märkis, et kuna tagastab kaebajale esitatud uued tõendid, siis puudub alus rahuldada taotlust teha talle nendest koopiad. Ringkonnakohtu hinnangul puudus kaebajal käesolevas asjas vajadus enda õiguste kaitseks määruskaebusest asjas nr 315-1344 koopia saamiseks, seega jääb kaebaja taotlus rahuldamata.

1. A. Pokras esitas 14.10.2015 protesti, milles leiab, et ringkonnakohus rikub tema õigusi, kuna on võtnud temalt õiguse kaevata 05.10.
2. a määrust kõrgema astme kohtusse. A. Pokras leiab, et 11-l lehel esitatud tõendite vastu võtmata jätmine rikub tema õigusi. A. Pokrase väitel asjade ühendamisest keeldumisega eksitab kohus ja esitab valeinfot selle kohta, et ta on esitanud asjas nr 3-15-1344 määruskaebuse, kuigi kaebuses on märgitud, et see on apellatsioonkaebus. A. Pokras märgib, et ringkonnakohus keeldus tahtlikult koopiate väljastamisest, et ta ei saaks kohtu registreeringuga koopiaid esitada tõendina EIK-le.
3. A. Pokras esitas 19.11.2015 ringkonnakohtule avalduse, milles leiab, et ringkonnakohtu 05.10.
4. a määrusega koopiate väljastamata jätmise kohta rikuti tema õigusi, alandati tema inimväärikust ja võeti võimalus kasutada õiguskaitsevahendeid. A. Pokras nõuab, et ringkonnakohus tunnistaks, et tema õigusi on rikutud ning maksaks talle mittevaralist kahju summas 20 000 eurot. A. Pokras palub avaldusest koopiat. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et A. Pokrase apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
6. Tartu Halduskohus jättis 22.01.
7. a otsusega A. Pokrase kaebuse perioodil 30.04.201211.06.2013 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja perioodil 30.05.200803.02.2009 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja mittevaraline kahju seisnes õigusvastaste kambri tingimustega kaebaja väärikuse alandamises. Halduskohtu otsusest nähtuvalt ei lubanud kohus kaebajal täiendada kaebust kahju hüvitamise nõuetega sel alusel, et vangla kaebaja kohtueelsele kahju hüvitamise nõudele õigeaegselt ei vastanud, samuti sel alusel, et õigusvastased kambri tingimused kahjustasid kaebaja tervist (vt resolutsiooni p 3). Eeltoodust tulenevalt lahendas halduskohus kaebuse vaid Tallinna Vangla poolt õigusvastaste kambri tingimustega tekitatud 9000 euro suuruse mittevaralise kahju, mis seisnes kaebaja väärikuse alandamises, hüvitamise nõudes.
8. Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja halduskohtu otsuse tühistamist ning kahjuhüvitise väljamõistmist summas 17500 eurot, vaieldes sisuliselt vastu nii halduskohtu poolt kaebuse täiendamise mittelubamisele kui ka tuues välja uusi kahju hüvitamise nõude aluseid, milleks on väidetavalt kaebaja diskrimineerimine keele ja rahvusvähemusse kuulumise tunnuse alusel ning vangla poolt valeandmete esitamine kaebajaga koos kambris viibivate kinnipeetavate arvu kohta. Ringkonnakohus tõlgendab seda kaebuse muutmise taotlusena.
9. Ringkonnakohus võtab eeltoodust tulenevalt esmalt seisukoha apellatsiooniastmes esitatud kaebuse muutmise taotluse kohta ning kontrollib halduskohtu poolt kaebuse muutmisest keeldumise (halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3) õigsust (I); kontrollib seejärel, kas halduskohus oli õigustatud jätma kaebuse Tallinna Vanglas viibitud perioodi 30.05.200803.02.2009 osas läbi vaatamata (halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2) (II); uurib, 7 kas A. Pokrase kaebus perioodi 30.04.2012-11.06.2013 eest kahju hüvitamise nõudes on põhjendatud (halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1) (III); võtab seisukoha kaebaja väidete osas, mis puudutavad kohtumenetlust halduskohtus (IV); lahendab A. Pokrase vastuväite ringkonnakohtu tegevusele, taotluse vastuväitest koopia saamiseks ning jätab tähelepanuta 19.11.
10. a avalduse koopiate mitteväljastamisega tekitatud mittevaralise kahju summas 20 000 eurot, väljamõistmiseks ja avaldusest koopia saamiseks (V) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (VI) I
11. Ringkonnakohus ei luba apellatsiooniastmes kahju hüvitamise nõude täiendamist täiendavate kahjuhüvitise nõuetega, mille alusteks on halduskohtu poolt kaebaja diskrimineerimine keele ja rahvusvähemusse kuulumise tunnuse alusel ning vangla poolt valeandmete esitamine kaebajaga koos kambris viibinud kinnipeetavate arvu kohta. Ka halduskohtu otsus, mitte lubada kaebuse täiendamist (otsuse resolutsiooni p 3) on õiguspärane.
12. Vastavalt

§ 49

lõikele 1 võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal.

§ 49

lg-st 2 tuleneb, et pärast

§ 49

lõike 1 esimeses lauses nimetatud tähtaega, sealhulgas apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses, võib kaebuse nõuet või alust muuta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige, kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. 28. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse täiendamine halduskohtu poolt väidetavalt käesolevas kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõudega ei ole lubatav. Arvestades asjaolu, et vastav vaidlus ei seondu Tallinna Vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudega ning selles asjas ei ole vastustajaks Tallinna Vangla, vaid Justiitsministeerium (RvastS § 17 lg 1), kes ei ole esimeses astmes vastustajana osalenud, ei ole seaduse järgi lubatav (

§ 3

) asuda käesoleva vaidluse esemega (Tallinna Vangla kambripinna nõuetekohasus) mitteseonduvat vaidlust esmakordselt lahendama teises kohtuastmes. Samamoodi ei ole lubatav täiendada senist kahju hüvitamise nõuet kahju hüvitamise nõudega uuel alusel, milleks on vangla poolt valeandmete esitamine kaebajaga koos kambris viibinud kinnipeetavate arvu kohta, kuna vastaval alusel esitatud kahju hüvitamise nõude osas ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud.

1. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga, mitte lubada kaebuse täiendamist vangla poolt kaebaja tervise kahjustamist ning kohtueelsele nõudele vastamist puudutavate kahju hüvitamise nõuetega (halduskohtu otsuse motiveeriva osa p-d 5-8). Halduskohus märgib õigesti, et käesolevas haldusasjas esitatud kaebaja kahju hüvitamise nõudest vanglale (tl 12-14) ei nähtu, et nõude aluseks olnuks Tallinna Vangla kambri tingimustega kaebaja tervise kahjustamine (otsuse p 8), vaid ainult väärikuse alandamine. Tallinna Vangla kambri tingimustega tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude registreeris Tallinna Vangla alles 03.06.2015 ning vastaval alusel esitatud kaebust menetleb halduskohus asjas
2. Kaebaja taotlus kahju hüvitamise nõude täiendamiseks seoses tervise kahjustamisega on käesolevas asjas halduskohtule esitatud 28.12.2014 (tl 98-99) ning halduskohtu otsus, mitte lubada kaebuse muutmist, on tehtud 22.01.
3. Seega on nii taotlus 8 kui ka otsus koostatud enne kaebaja poolt kohtueelses menetluses vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamist. Seetõttu leidis halduskohus õigesti, et kaebajal on VangS § 11 lg-st 8 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Halduskohtu otsuse õigsuse kontrollimisel ei oma tähtsust see, kas käesolevaks ajaks on kaebaja kohtueelse menetluse läbinud või mitte.

§ 180

lg 1 sätestab, et poolel on õigus halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Eeltoodust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse õiguspärasust selle tegemise ajal esinenud faktilistest asjaoludest lähtudes.

1. Halduskohtule esitatud kaebuse täienduses taotles kaebaja mittevaralise kahju väljamõistmist ka selle eest, et kaebaja kahju hüvitamise nõue lahendati vangla 04.11.
2. a vastusega seaduses ettenähtust hiljem. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebaja vaidlustas sisuliselt vangla vastuse kahju hüvitamise nõudele ning selgitas, et olukorras, kus hüvitamisnõue on juba esitatud, puudub võimalus ja vajadus kaebuse nõude muutmiseks vangla vastuse tühistamisnõudeks (otsuse p 8). Ringkonnakohus asub erinevalt halduskohtust seisukohale, et kaebaja eesmärgiks ei olnud kaebuse täiendusest nähtuvalt siiski vangla vastuse, vaid viivituse vaidlustamine kaebaja kahju hüvitamise nõude lahendamisel. RvastS § 18 lõikes 2 sätestatu, mille kohaselt võib kannatanu pärast seda, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, esitada halduskohtule kaebuse kahju väljamõistmiseks, mitte haldusorgani otsustuse peale, millega kahjuhüvitise nõue lahendati, ei välista iseenesest halduskohtule kaebuse esitamist ka haldusorgani poolt kahju hüvitamise nõude lahendamisel tehtud menetluslike rikkumiste peale. Samas ei muuda eksimus kaebuse täienduse tõlgendamisel ebaõigeks halduskohtu otsust, mitte lubada ka nimetatud osas kaebuse muutmist. Nimelt ka nimetatud nõude puhul ei nähtu, et kaebaja oleks vastavas osas läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega olid mõlemad halduskohtule kaebuse täienduses esitatud nõuded

§ 49

lg 1 järgi lubamatud, mistõttu ei lubanud halduskohus õigesti kaebuse täiendamist uute nõuetega.

1. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses lisada asjale tõendina meditsiinikaardid 2012-
2. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja esitanud halduskohtule 09.12.2014 (I kd, tl 75) halduskohtu nõudel väljavõtte kaebaja tervisekaardist, mis on eraldi köidetuna käesoleva haldusasja materjalide juures. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata. Samas kuulutab ringkonnakohus

§ 77lg-st 1 ning Ts

MS § 38 lg 1 p-st 3 lähtudes käesolevas asjas menetluse kinniseks kaebaja tervisekaardi väljavõtet puudutavas osas. II 32. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-st 2 nähtuvalt jättis halduskohus kaebuse perioodi 30.05.2008-03.02.2009 osas läbi vaatamata. Otsuse põhjendustest nähtuvalt (p-d 6 ja 18) on halduskohus perioodina käsitlenud siiski kaebaja poolt kaebuses ja vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes nimetatud perioodi, s.o 30.05.200817.03.2009, mille osas on halduskohus ka otsustanud, et vastavas osas tuleb jätta kaebus läbi vaatamata. Seega saab ringkonnakohtu hinnangul lugeda otsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud perioodi 30.05.2008-03.02.2009 ilmseks ebatäpsuseks, mis ei mõjuta otsuse sisu.

§ 170

lg 1 p 1 järgi võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata. Kuna kaebaja halduskohtule vastavat taotlust ei esitanud, puudub ka ringkonnakohtul alus 9 halduskohtu otsuse resolutsiooni täiendamiseks. Järgnevalt uurib ringkonnakohus, kas halduskohtu otsus vaidlusaluse perioodi osas kaebuse läbi vaatamata jätmiseks on õiguspärane. 33. Vaidlust ei ole selle üle, et vangla tagastas kaebaja 19.06.2014 vanglas registreeritud kahju hüvitamise nõude perioodi 30.05.2008-17.03.2009 osas läbivaatamatult, kuna leidis, et nõue oli esitatud tähtaja rikkumisega (tl 41p). Nimelt sätestab RVastS § 17 lg 3, et taotlus haldusorganile tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõude tähtaegsust kontrollis ka halduskohus, leides õigesti, et sellest oleneb, kas lugeda kaebaja poolt kohtueelne menetlus läbituks või mitte. Nii sätestab VangS § 11 lg 8, et kinnipeetaval või vahistatul on õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda vaid tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud RVastSis sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

§ 47

lg 1 järgi võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. 34. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega (vt otsuse p 6) selles, et kahjuhüvitise taotlus vanglale perioodi 30.05.2008-17.03.2009 osas ei olnud tähtaegselt esitatud, ega pea

§ 201lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna alust eeltoodud osas halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks kaebaja väidetele selgitab ringkonnakohus täiendavalt, et RVastS § 17 lg 3 seob kahjunõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 331-20-15, p 11). Seega, kuna kohtupraktika puudutab üksnes võimalikku õiguslikku hinnangut, mitte väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole oluline see, millal kaebaja sai EIK seisukohtadest teada. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3 näeb ette, et menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Taotlus Tallinna Vanglale on koostatud 15.06.2014 ning vanglas registreeritud 19.06.2014 ehk üle kahe aasta hiljem esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast, mistõttu vanglal ei olnud võimalik HMS § 34 lg-st 3 juhinduvalt menetlustähtaega ennistada. Seetõttu puudub ka kohtul vajadus hinnata, kas A. Pokrasel esinesid objektiivsed või subjektiivsed põhjused tähtaja rikkumiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendustele lisaks täiendavalt ka märkida, et A. Pokrase kaebus kuulus perioodi 30.05.2008-17.03.2009 osas läbivaatamata jätmisele

§ 151

lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel, sest nimetatud perioodi osas ei olnud kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud, mistõttu ei saanud halduskohus nimetatud osas A. Pokrase kaebust tulenevalt

§ 47lg-st 1 lubatavaks lugeda.

III

1. Halduskohus jättis A. Pokrase kaebuse perioodi 30.04.2012-11.06.2013 eest kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Halduskohus asus otsuse p-s 10 seisukohale, et kambri 10 põrandapinna hulka saab arvata nii pinna, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed kui ka WC ja pesemiskoha. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga kambri sisustust puudutavas osas. Kaebaja on vastupidiselt halduskohtule seisukohal, et isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast tualeti ala välja arvata. Ringkonnakohus nõustub selles osas kaebajaga. Ringkonnakohus on seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna suuruse arvutamisel arvesse võtta, kuna WC alust pinda ei saa lugeda eluruumiks, kus kaebajal on võimalik ainuisikuliselt liikuda lisaks kambri elupinnale. Ka ei ole see kasutatav väljaspool selle otstarvet. Ka EIK on 19.12.
2. a otsuses asjas Tunis vs Eesti (p 11) jätnud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast tualeti pindala välja. Seega on halduskohus käesolevas asjas kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ebaõigesti lähtunud põhimõttest, et WC alust pinda ei arvata kambri üldpinnast välja. Halduskohus on otsuse p-s 15 vastustaja esitatud andmete alusel lugenud tuvastatuks, et vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind oli kaebajale tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja jooksul. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse pinna põrandapinna hulka, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi, lähtudes põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja. Kambrite nr 141, 330, 334, 448, 452 ja 459 WC aluse pinna suuruse kindlakstegemiseks võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde vastustaja 17.09.
3. a vastuse ja loeb asjas tuvastatuks, et WC suurus kambris nr 141 on 1,73 m², kambrites nr 330 ja 334 on 1,43 m² ning kambrites nr 448, 452 ja 459 on 1,5 m².
4. Vastustaja poolt halduskohtumenetluses esitatud andmete (I kd, tl 45-49) ning vastustaja 17.09.
5. a vastuse alusel loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja viibis 30.04.04.06.2012 kambris nr 334, kus sõltuvalt kinnipeetavate arvust oli kinnipeetava kohta põrandapinda 2,48-2,97 m² (kambris 5-6 kinnipeetavat), millest 2,48 m² 35-l päeval (30.04.21.05.2012, 23.05.-04.06.2012) ja 2,97 m² 1-l päeval (22.05.2012); 05.06.-23.10.2012 kambris nr 330, kus kinnipeetava kohta oli 2,563,84 m² põrandapinda (kambris 46 kinnipeetavat), millest 2,56 m² 102-l päeval (05.06.-15.07.2012, 02.-07.08.2012, 21.08.13.09.2012, 19.09.-04.10.2012, 08.-22.10.2012), 3,07 m² 26-l päeval (16.-18.07.2012, 20.-21.07.2012, 31.07.-01.08.2012, 08.-14.08.2012, 18.-20.08.2012, 14.-18.09.2012, 05.07.10.2012, 23.10.2012) ja 3,84 m² 13-l päeval (19.07.2012, 22.-30.07.2012, 15.17.08.2012); 24.10.-03.11.2012 kambris nr 452, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kogu perioodi jooksul (11 päeva) 3,6 m² (kambris 6 kinnipeetavat); 04.11.2012-01.01.2013 kambris nr 448, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kogu perioodi jooksul (59 päeva) 2,68 m² (kambris 6 kinnipeetavat); 02.01.-27.03.2013 kambris nr 459, kus kinnipeetava kohta oli 3,42-5,1 m² põrandapinda (kambris 4-6 kinnipeetavat), millest 3,42 m² 45-l päeval (02.06.01.2013, 08.-10.01.2013, 07.-21.02.2013, 25.-28.02.2013, 07.-24.03.2013), 4,1 m² 39l päeval (07.01.2013, 11.-30.01.2013, 01.-06.02.2013, 22.-24.02.2013, 01.-06.03.2013, 25.27.03.2013) ja 5,1 m² 1-l päeval (31.01.2013); 28.03.-11.06.2013 kambris nr 141, kus kinnipeetava kohta oli 2,45-3,67 m² põrandapinda (kambris 4-6 kinnipeetavat), millest 2,45 m² 38-l päeval (28.03.-03.04.2013, 10.04.-01.05.2013, 07.-15.05.2013), 2,93 m² 37-l päeval (04.09.04.2013, 02.-06.05.2013, 16.-28.05.2013, 30.05.-11.06.2013) ja 3,67 m² 1-l päeval (29.05.2013). Seega ajavahemikul 30.04.2012-11.06.2013 viibis kaebaja kambrites, kus tal oli isiklikku põrandapinda alla 3 m² kokku 272-l päeval, s.h alla 2,5 m² kokku 73-l päeval, ning üle 3 m² kokku 136-l päeval. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu järeldusega selles, et kaebajale oli tervel vaidlusalusel perioodil tagatud vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind.
6. Kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas perioodil 30.04.2012-11.06.2013 sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel 11 viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK 12.03.
7. a lahendis Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13) leidis kohus, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Antud asjas eitati artikli 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi väljaspool kambrit liikuda, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.
8. a otsuses nr 3-41-9-14 leidnud (p 38), et ainuüksi 2,5 m² suurune kambripind isiku kohta ei ole niivõrd intensiivne rikkumine, et seda tuleks lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ja rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Riigikohus leidis, et inimväärikust alandava kohtlemise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (otsuse p 44). Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja väitnud muude kambri tingimuste õigusvastasust, vaid ainult seda, et talle ei olnud tagatud piisav põrandapind. Seega loeb ringkonnakohus, et vaidlust kambrite muus osas nõuetekohasuse üle ei ole. Kaebaja väited seonduvalt kehakultuuriga tegelemise võimatusega loeb ringkonnakohus alusetuks ning nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega (otsuse p 14) ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et ajal, mil kaebaja viibis kambrites põrandapinnaga üle 3 m2, puudub alus kambri tingimuste õigusvastasuse tuvastamiseks.

1. Mis puudutab kambri tingimusi ajal, mil kaebaja viibis 2,5 – 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris, leiab ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus arvestab seda, et kaebaja oli Tallinna Vanglas viibimise ajal kuni tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 22.03.2013 (k.a.) vahistatu staatuses ja seejärel kuni 11.06.2013 (k.a.) vastuvõtuosakonnas kinnisel režiimil (II kd, tl 38), mil tal oli võimalik väljaspool kambrit igapäevaselt liikuda vaid ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal (I kd, tl 38p, p 16). Samas osales kaebaja ajavahemikul 10.-19.12.2012 suitsetamisest loobumise sotsiaalprogrammis (I kd, tl 44). Programmis osalemise ajal oli kaebajal võimalik viibida kambrist oluliselt rohkem väljas kui ainult 1tunnisel jalutuskäigul. Vastustaja 04.11.
2. a vastuses nr 5-18/14/17693-2 nimetatud andmetel olid kambrites osaliselt avatavad aknad, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikauss. Samuti oli kinnipeetavale tagatud duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, voodipesu vahetamine reeglina 2 korda kuus, öörahu kl 22.00-6.
3. Ka on kaebaja kasutanud võimalust lühiajalisteks kokkusaamisteks ning tal oli võimalus laenutada raamatuid; vanglas väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ajal (kokku 10 päeva), mil kaebaja osales sotsiaalprogrammis, ei saa kinnipidamistingimusi kogumis, arvestades sotsiaalprogrammis osalemise kompenseerivat mõju, õigusvastaseks pidada. Muul ajal, kui kaebaja viibis alla 3 m 2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites, tuleb kinnipidamistingimused seoses täiendava liikumisvõimaluse puudumisega, olenemata vangla muudest võimalustest ning kambrite muus osas nõuetekohasusest, õigusvastaseks lugeda. Kuna kaebaja viibis 2,5 m2 - 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites kokku 199 päeva, sh 10.-19.12.2012, mil ta osales sotsiaalprogrammis, tuvastab ringkonnakohus kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse 189 päeva osas. 12
4. Kaebaja viibis alla 2,5 m² suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites kokku 73-l päeval järgnevalt: kambris 334 kokku 35 päeva ja kambris 141 kokku 38 päeva. Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites nr 334 ja 141 ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t vaidlusalustel ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks.
5. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.
6. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Ringkonnakohus on seisukohal, et 262 päeva eest, mil kaebaja pidi ilma täiendava liikumisvõimaluseta viibima alla 3 m² suuruse põrandapinnaga kambrites, on tegemist kaebaja õiguste sellise riivega, mille puhul on põhjendatud välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 järgi. Arvestades rikkumise iseloomu ja ulatust koosmõjus asjaoluga, et muude kambri tingimuste rikkumist ei ole tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja kahjuhüvitis üle 2,5 kuni 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris viibitud 189 päeva eest kokku 189 eurot (1 euro päevas) ning alla 2,5 m 2 suuruses kambris viibitud 73 päeva eest kokku 146 eurot (2 eurot päevas). IV
7. Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud ka vastuväiteid halduskohtu poolt tõlgi mittevõimaldamisele. Asja materjalidest nähtuvalt taotles kaebaja halduskohtus tõlgi andmist või vangla 04.11.
8. a ja 28.11.
9. a vastuväidete tõlke edastamist. Kohtupraktikas on sedastatud, et kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või tõlkida

§ 80

nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke seisukohti (Riigikohtu 22.09.

1. a määrus nr 3-3-1-40-15, p 14). Asja materjalidest nähtuvalt on vangla 04.11.2014 koostanud vastuse A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse ja selle osalise tagastamise kohta (I kd, tl 41-43) ning 28.11.2014 esitanud halduskohtule vastuse A. Pokrase kaebusele (I kd, tl 37-40p). Eelnimetatud dokumentides on vastustaja väljendanud samaseid seisukohti seonduvalt kaebaja taotlusega mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses nõuetele mittevastavate elutingimustega Tallinna Vanglas. Seega on sisult tegemist identsete seisukohtadega. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tõlke mittesaamisest hoolimata saanud 30.11.2014 esitada täiendava seisukoha (I kd, tl 61-67) vangla 04.11.
2. a vastusele. Ka on kaebaja saanud esitada 29.12.2014 täiendava ja täpsustava seisukoha (I kd, tl 89-96). Seega ei ole tõlke mittesaamine kaebajal täiendavate seisukohtade esitamisel takistuseks olnud, mis annab ringkonnakohtu hinnangul aluse järeldada, et kaebaja on olnud tegelikkuses vastustaja seisukohtadest igati teadlik hoolimata tõlke mittesaamisest. Seetõttu puudub alus asuda seisukohale, et tõlke võimaldamata jätmine mõjutas asja lõpptulemust, mistõttu ei too kaebaja vastuväited eraldiseisvalt kaasa halduskohtu otsuse tühistamist.
3. Põhjendamatu on ka kaebaja väide, et talle ei ole teada põhjused, miks halduskohus ei rahuldanud tema 29.01.
4. a taotlust (I kd, tl 131, tõlge tl 132). Halduskohus vastas kaebaja 29.01.
5. a taotlusele, milles viimane soovis asja kõiki materjale, 03.02.2015 (I kd, tl 133). 13 Kaebaja sai halduskohtu vastuse tõlke kätte 05.02.2015 (I kd, tl 137). Halduskohus on vastuses selgelt märkinud, millised dokumendid ta kaebajale edastab ning selgitanud ka seda, et ülejäänud kohtudokumendid on kaebajale juba allkirja vastu edastatud. Eeltoodust tulenevalt sai kaebaja järeldada, et seoses ülejäänud kohtudokumentide edastamisega puudus alus kaebaja taotluse vastavas osas rahuldamiseks.
6. Kaebaja väitel jättis halduskohus kaebaja 06.01.
7. a protesti (I kd, tl 113) tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib, et

§-st 256 tulenevalt võib protesti esitada haldusorgan, kellele see õigus on antud seadusega. Seega kaebajal protesti esitamise õigus puudub. Kaebaja poolt esitatud dokumenti saab käsitleda vastustaja täiendava vastuse kohta esitatud seisukohana. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole protesti näol tegemist vastuväitega kohtu tegevusele

§ 90

mõistes, kuna kaebaja seisukoht ei seondu kohtu tegevusega, vaid vastustaja poolse tegevusega ehk täiendava vastuse esitamisega. Ekslik on kaebaja arvamus, et halduskohus ei ole protestis toodud väiteid hinnanud. Kaebaja 06.01.

1. a protestis toodud seisukohad kajastuvad Tartu Halduskohtu 22.01.
2. a otsuses kaebaja seisukohana (I kd, tl 119p) ning halduskohus on otsuses võtnud seisukoha nii perioodi 30.05.2008 kuni 03.02.2009 puudutava kaebuse lubatavuse kui ka kaebaja tervise kahjustamist puudutava kaebuse täienduse osas, millega seonduvaid väiteid esitas kaebaja ka oma 06.01.
3. a protestis halduskohtule. Seega on kaebaja etteheide halduskohtu tegevusele alusetu. V
4. Kaebaja esitas 14.10.2015 protesti ringkonnakohtu 05.10.
5. a määrusele (II kd, tl 68). Nimetatud määrusega jättis ringkonnakohus A. Pokrase taotluse haldusasjade nr 3-14-51882 ja 3-15-1344 liitmiseks, haldusasjas nr 3-15-1344 tõendite juurdevõtmiseks ning koopiate saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et A. Pokrase protest on käsitletav vastuväitena kohtu tegevusele

§ 90mõistes.

Nimetatud sättes reguleeritud kohtu tegevusele vastuväite esitamise eesmärk on juhtida kohtu tähelepanu võimalikele menetlusvigadele, mis puudutavad selliseid menetlustoiminguid, mille peale menetlusseadustik ei võimalda esitada iseseisvalt määruskaebust (vt K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2013, lk 347). Ringkonnakohus leiab, et kaebaja vastuväide tuleb jätta rahuldamata. 45. Ringkonnakohtu 05.10.2015. a määruses tehtud otsustused ei ole

järgi määruskaebusega vaidlustatavad, mistõttu on kaebaja arvamus, nagu võtnuks ringkonnakohus temalt võimaluse Riigikohtusse edasikaebamiseks, väär. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaebajal on võimalik osundada ringkonnakohtu menetluslikele eksimustele ka käesolevat kohtuotsust Riigikohtusse edasi kaevates. Seega ei ole ringkonnakohus A. Pokrase kaebeõigust mingilgi viisil piiranud. Kaebaja väide asjas nr 3-15-1344 apellatsioonkaebuse esitamise kohta on ebaõige, sest Kohtute infosüsteemi andmete kohaselt on kaebaja nimetatud asjas esitanud ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 08.06.2015. a määruse vaidlustamiseks. Hoolimata kaebaja poolt dokumendile märgitud pealkirjast on

§ 203

lg-st 1 tulenevalt halduskohtu määruse peale võimalik esitada üksnes määruskaebus ning

§-st 180 tulenevalt on apellatsioonkaebust võimalik esitada vaid halduskohtu otsuse peale. Seega ei ole ringkonnakohus 05.10.

1. a määruses eeltoodu osas valeinfot esitanud. Kuna kaebaja ei ole nõus ka sellega, et ringkonnakohus keeldus talle määrusega kohtu registreerimismärkega dokumentidest koopiate tegemisest, märgib ringkonnakohus, et EIK poole pöördumisel ei kehti nõuet, et isik peab esitama kohtu registreeringuga koopiad. EIK kohtureeglite reegli nr 47 (http://www.echr.coe.int/Pages/home.aspx?p=applicants/est&c=) kohaselt, mis reguleerib individuaalkaebuse sisu ja lisatavaid dokumente, tuleb kaebusele lisada dokumentide koopiad, kuid ei ole nõuet, et lisada tuleb kohtu registreerimismärkega 14 dokumentide koopiad. Seega on kaebaja vastav etteheide asjakohatu. Eelnevat arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja vastuväide tuleb jätta rahuldamata.
2. Kaebaja taotluse, saada koopia 14.10.
3. a vastuväitest, jätab ringkonnakohus samuti rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebajal käesolevas asjas vajadus enda õiguste kaitseks vastuväitest koopia saamiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks veelkord selgitavalt märkida, et menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerivad

§-d 88 ja 89. Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Kohtupraktikas on selgitatud, et

§ 88

kohaldamisel tuleb arvestada täiendavalt

§ 28lg-ga 2.

Selle kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Ka see säte piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Lisaks puudub menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri (Riigikohtu 08.09.

1. a määrus nr 37150215).
2. A. Pokras esitas 19.11.2015 ringkonnakohtule täiendava avalduse, milles leiab, et ringkonnakohtu 05.10.
3. a määrusega koopiate väljastamata jätmiseks rikuti tema õigusi, alandati tema inimväärikust ja võeti võimalus kasutada õiguskaitsevahendeid. A. Pokras nõuab, et ringkonnakohus tunnistaks, et tema õigusi on rikutud ning maksaks talle mittevaralist kahju summas 20 000 eurot. A. Pokras palub avaldusest koopiat. Ringkonnakohus märgib, et kuna taotlus on esitatud pärast ringkonnakohtu poolt määratud täiendavate tõendite ja taotluste esitamise tähtpäeva, jätab ringkonnakohus taotluse

§ 51lg 4 ning § 55 lg 2 alusel tähelepanuta.

VI

1. Eeltoodust lähtudes ei luba ringkonnakohus apellatsiooniastmes kaebuse täiendamist kahju hüvitamise nõuetega seonduvalt kaebaja diskrimineerimisega keele ja rahvusvähemusse kuulumise tunnuse alusel ning vangla poolt valeandmete esitamisega kaebajaga koos kambris viibinud kinnipeetavate arvu kohta, jätab rahuldamata kaebaja vastuväite ringkonnakohtu tegevusele ning rahuldamata kaebaja taotluse vastuväitest koopia saamiseks. Ühtlasi jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse toimikusse tõendina meditsiinikaartide lisamiseks aastate 2012-2014 kohta; kuulutab menetluse kinniseks kaebaja tervisekaardi väljavõtet puudutavas osas ning võtab asja materjalide juurde Tallinna Vangla 17.09.
2. a vastuse kohtunõudele. Ringkonnakohus rahuldab A. Pokrase apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 22.01.
3. a otsuse resolutsiooni p 1 osas. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega rahuldab A. Pokrase kaebuse perioodi 30.04.201211.06.2013 osas osaliselt ning mõistab Tallinna Vanglalt A. Pokrase kasuks välja kahjuhüvitise summas 335 eurot. Ringkonnakohus jätab Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas muutmata. Kuna ringkonnakohus ei kasutanud asja lahendamisel Tallinna Vangla 17.09.
4. a vastuse lisa, mis puudutas Tallinna Vangla kodukorda selle muudetud versioonides, tagastab ringkonnakohus vastustajale vangla 17.09.
5. a vastuse lisa 65-l lehel. 49.

§ 108

lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja 15 oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 16.10.

1. a määrusega (I kd, tl 25-25p) kaebaja täielikult riigilõivu 270 euro tasumisest kaebuse esitamisel. Tartu Ringkonnakohus jätkas 17.04.
2. a määrusega (I kd, tl 193-194p) kaebajale menetlusabi andmist. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (3,72%), tuleb Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista 20 eurot. Kaebaja menetluskulud (riigilõiv) summas 520 eurot jäävad tervikuna Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 16 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel