Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Eduard Gaiduki kaitsja adv. Kaire Aus Süüdistatav Eduard Gaiduk (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kriminaalasi Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON Advokaat Kaire Aus Kaido Tuulemäe Pärnu Maakohtu otsus 17.augustist 2015.a. Eduard Gaiduki suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada 1 määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 23.veebruari 2015.a. otsusega süüdi mõista Eduard Gaiduk
alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 19.11.2014.a karistusaja hulka ja seeläbi arvata Eduard Gaiduki karistusaja algust alates 19.11.2014.a. Tõkend vahistamine jätta kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata ning tühistada kohtuotsusese jõustumisel või mõistetud karistuse ärakandmisel. Asitõendid ja salvestised - CD-plaat jälitustoimingute salvestusega, mis on pakendatud paberümbrikusse – KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde; - ekspertiisiaktiga nr 14E-AN0965 tagastatud pakendid, mis on hoiul Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuris – KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada; - 12.09.2014.a Volkswagen Polo reg. märgiga XXXXXX läbiotsimise käigus P-RL seljakotist leitud ja äravõetud narkootiline aine –
MS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada.
Kõigil eelmärgitud põhjendustele tuginedes leiab apellant, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, sest kohtu veendumuse kujunemine ei ole loogiliselt jälgitav ning selle aluseks on põhjendamatult teostatud tõendite välistamise ning ebaõige tõlgendamise ja hinnangute kujunenud või kujundatud mitteobjektiivne seisukoht. Tallinna Ringkonnakohtu 29.oktoobri 2015.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 6.novembrini
lg-s 1 sätestatust ehk tõendite võrdse kohtlemise põhimõttest...“ Kuigi tõenäoliselt on apellant silmas pidanud viidet KrMS-le, jääb siiski arusaamatuks, mida kaitsja mõtleb „tõendite võrdse kohtlemise“ all. Prokuröri hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamise põhimõtteid rikkunud. Lisaks toob kaitsja välja, et „ ... kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ...“, jättes samas välja toomata, millises osas on kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa sisulises vastuolus. Kaitsja ei ole välja toonud, milles seisnevad kohtuotsuses esinevad vasturääkivused, mis on vastuolus tehtud 4 järeldustega KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Samuti on apellant sedastanud, et: „ ... kohtu veendumuse kujunemine ei ole loogiliselt jälgitav ...“. Prokuröri hinnangul on kohtu selgitused selged ja arusaadavad ning on kooskõlas kohtuotsuses tehtud lõppjäreldustega. Esinenud vastuolusid ja kaitsja vastuväiteid on kohus põhjendanud. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et Pärnu Maakohtu 17.08.2015 otsus on seaduslik, taotledes süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooniga, toimiku materjalidega ja prokuröri ning süüdistatava seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis maakohtu otsusele esitatud etteheited ei ole põhjendatud, need on paljasõnalised ning ei saa mingilgi määral mõjutada süüdistatava suhtes maakohtu poolt tehtud otsuse liiki e. viia õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Need kaitse seisukohad , millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ning tõendite usaldusväärsuse osas. Põhjendatud on ka süüdistatavale mõistetud karistust. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumi kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud 5 otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-44-13 p.20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Andmaks hinnangut ringkonnakohtule apellatsioonis esitatud väidete põhjendatusele märgib kohtukolleegium omalt poolt järgmist. Apellatsiooni lõpetab kaitsja järeldusega, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, sest kohtu veendumuse kujunemine ei ole loogiliselt jälgitav ning selle aluseks on läbi põhjendamatult teostatud tõendite välistamise ning ebaõige tõlgendamise ja hinnangute kujunenud või kujundatud mitteobjektiivne seisukoht. Seega on apellatsioonist üheselt väljaloetav, et antud juhul esineb KrMS prg 339 lg 1 rikkumiste loetelust kaitsja arvates p-s 8 nimetatud rikkumine. Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida endast kujutab sisuliselt KrMS prg. 339 lg 1 p.-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte ( 3-1-1-23-11;3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS prg. 339 lg 1 p.-8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi. Peamine kaitseargument, mida omakorda põhjendatakse erinevate muude argumentidega on see, et E.Gaiduk ei ole see isik, kes süüdistuses märgitud ajal ja kohas müüs narkootikume PRL-le. Politsei oli väga huvitatud sellest, et E.Gaiduk süüdi mõistetaks ning sel eesmärgil fabritseeriti kriminaalasi E.Gaiduki suhtes. Selleks mõjutasid politseitöötajad PRL ja SK andma ütlusi E.Gaiduki vastu e. sundisid neid väitma, et isik, kes 12.septembril 2014 a. istus nende juurde autosse ja müüs narkootikume oli just E.Gaiduk. Jättes kõrvale kõik kriminaalmenetluses kogutud ja kohtus uuritud E.Gaidukki süüstavad tõendid peaks kohus tulema järeldusele, et E.Gaiduk, kes kaks nädalat peale silmade laserkorrigeerimist ei olnud võimeline iseseisvalt liikuma, istus oma kodus sõpradega ning ei saanud temale etteheidetavat kuritegu ka toime panna. Tema juurest ei ole leitud ka selliseid riideesemeid, millised olid seljas väidetaval narkodiileril. Menetlejad on ennegi kuritegusid toime pannud ja nii võis see olla ka seekord. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et hindamaks süüdistatavate vastuolulisi ütlusi e. ühelt poolt narkootikumide müüja E.Gaiduki ja teiselt poolt ostja PRL ja temaga kaasasolnud isiku SK ütluste usaldusväärsust ei saa kuidagi jätta arvestamata ka seda, mis on see põhjus, miks üks või teine tehingupool peaks valetama ja miks peaks menetleja hakkama lavastama sellise stsenaariumi alusel ja n.ö. juhuse peale välja minnes sellist kriminaalasja ning sellega iseenda töökoormust suurendama või siis 6 süütõendite kunstliku loomisega saavutama enda väidetava eesmärgi E.Gaiduk pikaks ajaks vangi saata. E.Gaidukil on ilmselgelt kõige mõjuvam põhjus enda tegude eitamiseks, sest uue narkokuriteo toimepanemine eelmise kohtuotsusega määratud katseajal ja olukorras, kus samaliigilise kuriteo eest mõistetud karistusest on kandmata kolm aastat, tähendab pikaks ajaks vangi minekut. Milline on aga PRL ja SK huvi anda süüstavaid valeütlusi just E.Gaiduki vastu ja seda olukorras, kus nad ka ise sama isikuga kohtu alla anti, seda apellatsioonist välja ei loe nagu sedagi, kes on E.Gaiduk, et politsei on sedavõrd huvitatud tema vangiminekust, et ei saa tema tegevusele piiri panna ilma ise kuritegu toime panemata e. kriminaalasja fabritseerimata. Asjassepuutumatuks peab kohtukolleegium siinjuures kaitsja seisukohta, et üks kriminaalmenetlus ühe politseitöötaja – väärteomenetleja – kohta, kes tunnistaja ülekuulamise protokolli ühe lause juurde kirjutas peale allkirjastamist annab aluse igal järgmisel juhul eeldada ka teiste menetlejate ebaausust ja kuritahtlikkust. Siinkohal ei saa jätta ka märkimata, et kaitsja poolt viidatud kriminaalasjas pani menetleja toime kuriteo, mille sisu oli juba menetluses oleva süüteoasjaga seonduv. Käesoleval juhul oleks aga kaitseversioonist tulenevalt tegemist ilmselgelt politsei poolt iseendale töökoormuse tekitamisega. Ka on maakohtu otsuse lugejale üheselt selge, et neid tõendeid, millised kinnitavad üheselt seda, et E.Gaiduk valetab, kui väidab, et ta ei olnud üldse mitte tuttavki PRL-ga, neid ei saanud kuidagi fabritseerida peale seda, kui PRL oli kinni peetud. Vastupidisel juhul pidi politsei sundima mitte ainult sõitma PRL E.Gaiduki maja juurde koos SK-ga vaid otsima ka „näitleja“ , kes E.Gaiduki asemel välja tuleb, autosse istub, sealt väljub jne. Miks peaks aga PRL ja SK, kes juba ette teadsid, et nad mingit „doosi“ tegelikult ei saa, nõustuma sellega, et nad sellise politseile vastutulelikkuse eest kohtu alla antakse ja neid karistatakse. Kui kasvõi korraks pidada võimalikuks kaitseversiooni toimumist reaalsuses, siis ei ole kuidagi võimalik seletada, kuidas sai politsei teada, et E.Gaiduk kindlasti leiab mobiiltelefoni, milline tema juurest leiti ja millest tulenvalt on maakohus täiesti põhjendatult viidanud ka kindlale seosele E.Gaiduki ja PRL vahel. Tegemist on telefoniga Samsung numbriga XXXXXXXX, milline leiti E.Gaiduki juurest, mille olemasolu enda juures seletas süüdistatav sellega, et ta leidis selle. Aboluutselt võimatu on ette kujutada, et politsei teadis juba mingi aeg ette kõike reaalselt toimunut ja sokutas selle telefoni E.Gaiduki teele ette ja lootis, et E.Gaiduk selle ka üles korjab. Väär on aga kaitsja väide, et maakohus ei ole üldse selle telefoni leidmise osas oma otsuses midagi märkinud. Maakohus on selle telefoni pinnalt kindlalt tuvastanud asjaolu, et E.Gaiduk ja PRL olid omavahel juba varem tuttavad, mida aga E.Gaiduk eitab. Vaieldamatult on tõendatud, et nimetatud mobiiltelefoni SIM kaarti on oma mobiilis kasutanud ka PRL. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ka ükski kaitsja poolt apellatsioonis välja toodud kaitseväide sellise kaaluga, mis saaks välistada süüdistatava poolt temale süüdistuses etteheidetud kuriteo toimepanemise. Asjaolu, et 19.11 ei leitud läbiotsimisel E.Gaidukil 12.09 seljas olnud nö suveriideid ei tähenda tegelikult seda, et neid temal pole olnud. Esiteks, keegi ei otsinud läbiotsimise käigus riideesemeid – valgeid lühikesi pükse ja erkrohelisi tosse ja päikeseprille. Teiseks, isegi kui neid kogu korteri põhjalikul ja sihipärasel läbiotsimisel poleks leitud, ei tähendaks ka see seda, et mitu kuud tagasi isikul neid riideid ei olnud. Mobiiltelefoni XXXXXXXX osas ringkonnakohus juba märkis, et kaitsjal pole õigus, kui ta väidab, et kohus pole mingit seisukohta selle kohta öelnud. On ja see on ka otsusest väljaloetav. Ja otsusest väljaloetu – nimelt, et selle telefoni SIM kaarti on kasutanud ka PRL oma telefonis, tähendab seda, et ema-tütre sõnumid, lähisuhet kajastavad 7 sõnumid, et neid ei pidanud ilmtingimata toksima mitte E.Gaiduk või et need oleks saadetud temale, vaid need võisid olla kirjutatud siis, kui SIM kaarti kasutas PRL või miks mitte ka keegi kolmas jne. isik. Jälitustoimingu protokollile heidab kaitsja ette, et seal pole näha maja nr 21 sildi juures tänava nimesilti. Paraku on juba nii, et mitte kõik majad tänaval ei kanna ka tänava nimetuse silti, et tänava nimetus on tavaliselt tänava alguses ja lõpus, kui tänav jätkub peale ristmikku jne. Seetõttu ei saa ka sellisele fotole, kus on pildistatud maja nr 21 ja mis ei ole näiteks selle tänava viimane ega loomulikult ka numbrist tulenevalt esimene maja, kuidagi ette heita, et tänava nimetust fotol ei ole. Seda ei saagi paraku seal olla. Kas aga see isik, kes pildilt näha on, on E.Gaiduk, see järeldus põhineb kõigi tõendite kogumis hindamisel. Ka see asjaolu, et mobiiltelefoni vaatlusprotokollist selgub, et sõnumi kohtumiseks on PRL saatnud 2011 aastal ning seda ei saa seostada arutatava narkokuriteoga, on maakohtu poolt ümber lükatud. Maakohus on analüüsinud kõiki sellekohaseid tõendeid ning kindlalt tuvastanud, et mobiilsõnumite vahetus toimus 2014 aasta 11.septembril. Kriminaalmenetluslik kogemus kinnitab, et mobiiltelefonid on narkokuritegude toimepanemisel peaaegu et asendamatuteks abimeesteks ja nende abil toimub skeemitamine ja „nipitamine“, neid on ühel isikul mitmeid ja neid vahetatakse. Ka telefonitsi peetavad vestlused on loomulikult n.ö. kodeeritud tekstiga. Naiivne oleks arvata, et vestlustes kasutatakse otseselt selliseid sõnu, millised üheselt viitavad mingile konkreetsele narkoainele või üldse mingile ebaseaduslikule tegevusele. Midagi üleloomulikku ei ole ka selles, et mobiiltelefoni seadete kaudu muudetakse manuaalselt aastanumbrit ja kuupäevi. Väär on arusaam, et selline „nipitamine“ peaks garanteerima kriminaalmenetluse alt pääsemise, kriminaalvastutuse vältimise ja narkootiliste ainete vaba leviku sellest huvitatud isikute seas. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et E.Gaidukil kaks nädalat enne arutatavat sündmust olnud silmade laseroperatsioon ei saanud tuua kaasa sellist tervislikku seisundit, et isik ei saanud kaks nädalat peale seda kodunt iseseisvalt välja ega telefoni kasutada. Ka ei mõjuta kohtuotsuse seaduslikkust asjaolu, kuidas maakohus oma otsuses tervishoiuasutust nimetab – on see haigla, silmakliinik või silmakabinet. Süüdistatav viitab oma apellatsioonina pealkirjastatud seisukohas äratundmiseks esitamise läbiviimise protseduurireeglite ja selle toimingu vormistamise rikkumistele. Kohtukolleegium märgib, et äratundmiseks esitamise protokoll ei ole süüdistatava süüd süüstavate tõendite loetelus ei süüdistusaktis ega ka maakohtu otsuses ning selline uurimistoiming ei saagi antud juhul olla lisatõendit loovaks ega ka vastupidi õigustavaks tõendiks, sest nagu PRL on selgitanud, tundis tema E.Gaidukki juba paar aastat ning on temaga ka varasemalt kohtunud. Süüdistatav on apellatsioonikohtult taotlenud DNA ekspertiisi läbiviimist eesmärgiga tuvastada, kas PRL seljakotist leitud kilepakendil, mis oli pakendatud omakorda salvrätikusse on jälgi sellest, et narkoainet on pakendanud ja käes hoidnud E.Gaiduk. Sellise ekspertiisi läbiviimist ei ole ei süüdistatav ega kaitsja varasemalt taotlenud ja kaitsja pole viidanud, et sellise ekspertiisi läbiviimine välistaks tema kaitsealuse süü. 8 Maakohus on oma otsuses, toetudes kriminaalmenetluslikule kogemusele, juba märkinud, et salvrätikusse pakendatakse narkoainet just sel eesmärgil, et sinna ei jää jälgi. Kohtukolleegium märgib esitatud taotluse osas, et sisuliselt saab selline ekspertiis kas välistada süüdistatava DNA pakendil või mitte välistada. Kui taotletav DNA ekspertiis oleks süüdistatava jaoks negatiivne, mida ta tõenäoliselt ei ole, sest vastasel juhul ei taotleks ta ekspertiisi, siis ei anna see süüdistatava süüküsimuse otsustamisel juba olemasolevate süüstavate tõendite kogumit arvestades tõendite hindamise seisukohast midagi juurde. Samas, arvestades olemasolevat süüstavate tõendite kogumit, ei saa ka süüdistatava DNA olemasolu eitav ekspertiisitulemus, kuidagi välistada tema süüd. Esiteks, nagu maakohus juba märkis, oli kilepakend pakendatud salvrätikusse. Teiseks, kuna süüdistatavat ei süüdistata narkoaine pakendamises, siis ei loo ka kilepakendi DNA uuring mingit süüdistatava süüd välistavat lisatõendit. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p 1; 342; 343 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse Eduard Gaiduki suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.