§-is 145 lõikes 5 sätestatud vastuväite. Juhul kui kostja oleks teadnud, et laevale seatud hüpoteegi väärtus ei ole laeva turuväärtus, või et laeva omanik ei ole hagejale andnud garantiid kõigi krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, ei oleks kostja hageja käenduslepingut sõlminud. Käenduslepingu nr. xxx sõlmimisel on kasutatud ära kostja kogenematust juriidilistel küsimustes ning käendusleping on sõlmitud kostja suhtes äärmiselt ebasoodsatel tingimustel kohustuse tagamiseks, mida kostja ei olnud kunagi võimeline täitma. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes leidis hageja, et kostja suudab juhul, kui laenusaaja kohustust ei täida, tasuma hagejale koheselt 400 000 eurot. Seega rikkus hageja käenduslepingu sõlmimisel hoolsuskohustust, sõlmides lepingu tarbijaga, kes mõistlikult võttes mingilgi juhul polnud suuteline täitma 400 000 euro suurust kohustust. Kostja ei nõustu hagejaga, et kostja ei ole vaidlusaluses lepingulises suhtes laenuvõtja juhatuse liikmena tarbija. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja krediidilepingu sõlmimisel kontrollinud ka laenusaaja maksevõimet ega teavitanud kostjat asjaolust, et laenusaaja ei suuda 3 206 057 euro suurust kohustust 84 kuu jooksul tasuda, sest isegi 38 167,35 euro suuruse osamakse tasumine käis laenusaajal üle jõu. Hageja on jätnud laenusaaja suhtes laenuanalüüsi tegemata ja pole sellest kostjat käenduslepingu sõlmimisel teavitanud. Eeltoodust tulenevalt on kostjal hageja vastu võlausaldaja teavitamiskohustuse (
käenduslepingu nr. xxx sõlmimisel kahju hüvitamise nõue summas 400 000 eurot, mis seisneb käesolevas hagis esitatud käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude kostja tasaarvestab hageja nõudega summas 400 000 eurot. Kostja hinnangul ei saa 23.09.2008 koostatud krediidi memorandumist kuidagi välja lugeda, et tegemist oleks XxxOÜ laenuanalüüsiga. Kostja arvates ei puuduta see tulude-kulude rahavoog XxxOÜ-d, kuna XxxOÜ-l pole mitte kunagi olnud sõlmitud mitte ühtegi m/v Xxx prahilepingut, siis ei ole XxxOÜ-le mitte kunagi laekunud prahitasusid. Hageja memorandumis viidatud m/v „Xxx“ prahileping oli sõlmitud Xxxja XXX. vahel 28.05.2007 kuueks kuuks, milline pikenes veel kahel korral kuueks kuuks ning lõppes 28.05.
lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
Kostja on väitnud, justkui poleks hageja laenusaajale, XxxOÜ-le, viimase ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu nr xxxalusel laenusummat üldse välja maksnudki. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kohtule esitatud XxxOÜ arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on hageja 16.12.2008 OÜ-le Xxxvälja maksnud 3 206 057 eurot (II kd tlk 75).
kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik.
kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Vastavalt hageja ja XxxOÜ vahel sõlmitud laenulepingu nr xxx punkti 6.1 (Laenude tagasimakse) alapunktile c kuulus esimene tagasimakse maksmisele 2 kuud pärast laenu väljamaksmist, seega 16.02.2009. Järgmised laenu tagasimaksed kohustus laenusaaja hagejale tasuma 1 kuu möödudes arvates eelmise tagasimakse kuupäevas, seega 16.03.2009. Vastavalt laenulepingu punkti 9.1. alapunktile (
§-is 145 lõikes 5 sätestatud vastuväite. Kohus leiab, et kostja viidatud kohtutäituri dokumendis on tõepoolest märgitud nagu oleks hageja nõue laenusaaja vastu täitemenetluses täielikult rahuldatud (III kd tlk 55). Kohus nõustub hagejaga, et tõenäoliselt on tegemist kohtutäituri hooletusest tingitud eksimusega või ebaõnnestunud sõnastusega, mida tuleks tõlgendada selliselt, et täitemenetluses koostatud jaotuskavale vastav summa on kohtutäituri ametialaselt arveldusarvelt hagejale täielikult tasutud. Vaidlust ei ole selle üle, et laenu tagatiseks olnud laevahüpoteegi realiseerimisest täitemenetluses on laekunud hagejale 88 451,16 eurot. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 02.06.2009 esitas Swedbank AS Tallinna kohtutäiturile Marek Laanemetsale täitmisavalduse Xxx suhtes täitemenetluse alustamiseks võlgnevuse 54 777 442,36 krooni (s.o 3 500 916,58 euro) sissenõudmiseks võlgnikule kuuluva hageja kasuks hüpoteegiga koormatud laeva Xxx suhtes. Seega kuna kohtutäiturile esitatud täitmiseavalduse kohaselt oli hageja nõue laenusaaja Xxx OÜ vastu 3 500 916,58 eurot, siis ei ole võimalik lugeda hageja nõue täitemenetlusest laekunud rahasummadega täielikult rahuldatuks, vaid üksnes osaliselt. Seega ei ole täiteasjas nr. 014/2009/606 hageja nõuded täielikult rahuldatud. Kostja on esitanud vastuväite, et 20.11.2008 hageja ja Xxx OÜ vahel sõlmitud krediidileping nr XXXning 20.11.2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 p 3 kohaselt, juhul kui TsÜS § 86 lg 2 p 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludes. Vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel kontrollib kohus, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginenud pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Eelnimetatud asjaolude tõendamiskoormus lasub TsMS § 230lg 1 järgi poolel, kes tühisusele tugineb, seega kosjal. Kohus on seisukohal, et 9 lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutust, ajendeid, eesmärke. Kostja arvates krediidileping on sõlmitud hageja ettepanekul hageja poolt kolmandatele isikutele väljastatud ja ebatõenäoliselt laekuvate laenutähtaegade edasilükkamiseks. Antud lepinguga soovis hageja saada näiliselt õiget tagatist Xxx OÜ-le antud oluliselt suure laenu tagastamiseks Xxx omandis oleva laeva „Xxx“ arvelt. Nagu nähtub sõlmitud laenulepingust, soovis hageja Xxx OÜ-ga sõlmitava lepinguga refinantseerida kolmandatele isikutele väljastatud varasemaid laene. Kostjale pole teada hageja suhted XxxOÜ-ga ega nendevaheliste laenude tagamaid, kuid viimase 2008 finantsnäitajatest võib aimu saada, et hagejal puudus 2008 sellelt äriühingult laenu tagasisaamise tõenäosus. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et Xxx OÜ ja Swedbank AS (endise ärinimega AS Hansapank) vahel 20.11.2008 sõlmitud krediidileping nr XXX, mida on muudetud poolte vahel 09.12.2008.a. sõlmitud muutmise kokkuleppega nr 1, mille tulemuste kohaselt võimaldas Swedbank AS XxxOÜ-l kasutada krediiti 3 206 057,00 euro ulatuses lepingu punkti 3 (a) kohaselt oli laenusumma 3 206 057,00 kasutamise sihtotstarbeks OÜ-ga Xxx sõlmitud laenulepingust nr xxx ja Xxx XXX-ga sõlmitud lepingust nr XXX tulenevate võlgnevuste refinantseerimine. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt oli Xxx OÜ üheks osanikuks ja juhatuse liikmeks XXXja teiseks osanikuks ja juhatuse liikmeks XXX(I kd tlk 87-88) ning OÜ Xxx(pankrotis) ainuosanikuks on XXXja XXXoli OÜ XXX(pankrotis) juhatuse liige kui äriühingu pankroti väljakuulutamiseni ( IV kd tlk 34-35). 25.09.2015 toimunud kohtuistungil on kostja kohtule selgitanud, et OÜ-l Xxxoli veel üks omanik, kes omas XxxOÜ-t. Skeem oli selline, et XxxInglismaal oli peaettevõte ja oli registreeritud Edinghburis ja iga ostetud laev oli ostetud iga teise offshore firma poolt. Iga offshore firma omanikuks oli XxxInglismaal. See skeem töötas 90% ja nii töötab see skeem üldse laevanduses. Finantsjuhtimine offshore firmade üle oli Eesti äriühingu käes. Idee oli selles, et kogu juhtimine oleks olnud seotud Eestiga. XxxInglismaal ja XxxOÜ vahel oli sõlmitud agendileping. Xxxsai oma tasu juhtimise eest. Kõik ülejäänud tasu sai XxxInglismaal. See skeem oli pangaga kooskõlastatud ja see skeem töötas mitu aastat. Kolm laeva oli ostetud XxxOÜ poolt sularaha eest, kolme aktsionäri poolt. Seejärel panga osavõtul osteti veel kaks lava. 100% aktsiatest kuulusid XXXInglismaal. Viimased laevad olid ostetud XXXpoolt. Kui hakkasid probleemid, siis kõigepealt müüdi ära üks laev ja seejärel kustutati kõik võlgnevused seoses teise kahe laevaga. Kuna saadi aru, et laenu tagastamisega on raskusi, siis võeti vastu otsus refinantseerimiseks. Finantseerimine oli mõlema poole huvides. Kui XxxOÜ finantseerimist ei oleks olnud, oleks panklaeva ära võtnud. Erinevatel firmadel oli üks omanike ring. Xxxoli agendifirma ja tulu sai ainult juhtimisest. XxxOÜ lootis, et saab laenu tagastada. XXX, kes oli kõige omanik, lisas ärisse oma raha 2,5 miljoni euro väärtus ja tema huvid olid ühised huvid. Xxx tegevust kontrollisid samad isikud, kes oli kontrollisid XxxOÜ-t ja XXX Inglismaal. XxxInglismaal kuulub XXXle läbi teiste offshore firmade. Kõigil neil oli üks omanike ring (IV kd tlk 20-22). Kohtule esitatud Xxx ja AS Hansapank vahel 9.12.2008 sõlmitud hüpoteegi kohuste lepingust nähtuvalt Xxx Sipping N.V seadis omanikule kuuluvale mootorlaevale „Xxx“,registreeritud Dominica Ühenduse rahvusvahelises laevaregistris registrinumbri XXX all, koos seadmete ja varustusega hüpoteegi AS Hansapank kasuks summas 3 700 000 eurot intressimääraga 12% aastas kõigi hüpoteegipidajate võlgnevuse tagamiseks. Samuti leppisid pooled kokku, et omanik allub kohesele sundtäimisele hüpoteegiga tagatud võlgnevuse täitmiseks. Hüpoteegiga tagati hageja ja Xxx OÜ vahel krediidileping nr xxx laenu summas 3 206 057 eurot tagastamise kohustust. Nimetatud lepingu sõlmimisel on Xxx XXX-d esindanud volikirja alusel kostja XXX(III kd tlk 44-50). Kohus leiab kohtule esitatud tõenditest ja kostja poolt kohtuistungil antud selgitusest nähtuvalt oli XxxOÜ läbi omanike XXXja kostja huvitatud 20.11.2008 hagejaga krediidilepingu nr XXXsõlmimisest ja hagejalt 3 700 000 euro suuruse krediidi saamisest hageja ja OÜ Xxxvahel sõlmitud laenulepingust nr xxxnng hageja Xxx XXXga vahel sõlmitud lepingust nr XXXtulenevate võlgnevuste refinantseerimiseks kuna kõige 10 nende äriühingute omanike ring kattus. Kui XxxOÜ ei oleks sõlminud hagejaga eelnimetatud laenulepingut ja kostja ei oleks sõlminud hagejaga käenduslepingut, siis oleks hageja Xxx XXXle kuuluva mootorlaeva „Xxx“ suhtes alustanud sundtäitmise menetlust. Krediidilepingu sõlmimisel XxxOÜ lootis, et suudab laenu tagastada. Kostja vastuväidete kohaselt 23.09.2009 credit memos on viide, et Xxx laenu põhiosaks on kapitaliseeritud ka viivised. Arvestades hageja esitatud laenuanalüüsi, on kostjal alust arvata, et 20.11.2008 laenulepingu järgne laenusumma 3 206 057 eurot sisaldas OÜ Xxx ja Xxx lepingujärgseid viiviseid. Kuna aga nendelt laenusaajatelt polnud hagejal võimalik intressidelt ja viivistelt täiendavalt intresse ja viiviseid nõuda, siis vormistatigi OÜ Xxx ja Xxx laenude intressi ja viivise kõrvalnõuded XXXOÜ laenuks, milline tehing on ilmselgelt heade kommetega vastuolus. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Hageja poolt kohtule esitatud OÜ Xxx laenulepingu nr xxx väljavõtte kohaselt, ajaperioodi 30.08.2008 - 16.12.2008 kohta on 16.12.2008 (so laenulepingust nr xxx tuleneva laenu väljamaksmisel) osaliselt tasutud (refinantseeritud) laenulepingust nr xxxtulenenud OÜ Xxx võlgnevused alljärgnevalt: põhiosa võlgnevus summas 1 486 281,71 eurot, intressivõlgnevus summas 149 011,70 eurot, kokku: 1 635 293,41 eurot. Nagu nähtub eelnimetatud väljavõtte viimaselt realt, on viivisvõlgnevus, summas 37 043,22 eurot, refinantseerimisel tühistatud (III kd tlk 202). Hageja on kohtule selgitanud, et Xxx võlgnevus tulenes lepingu nr XXX alusel esitatud arvest nr 8526609880, summas 26 881 222,58 EEK, mis Eesti Panga kursi järgi (1 euro = 15,6466 EEK) vastab 1 718 023,25 eurole ning mis koosnes põhiosavõlgnevusest, summas 20 539 102,97 EEK (1 312 687,93 eurot) ja debitoorsest võlgnevusest, summas 6 342 119,62 EEK (405 335,32 eurot) (III kd tlk 203). Debitoorne võlgnevus omakorda tulenes varem esitatud arvete nr 8205672031, 8205875058, 8205968978, 8206200952, 8206366799, 8206692829, 8502219427, 8506830501, 8510858090, 8515629253, 8518869418 ja 8522415227 põhiosa ja intressi maksetest ning samuti viivistest, summas 1 844 677,97 EEK, mis vastab 117 896,41 eurole (III kd tlk 203-209. Kui lahutada arve nr 8526609880 summast eelnimetatud viivised, jääb arve summaks 1 600 126,84 eurot (so suurem summa, kui eelpool nimetatud arvete osaline refinantseerimine, summas 1 563 479,81 eurot). Xxx OÜ konto väljavõtte järgi on 16.12.2008 laenu väljamaksmisega kustutatud (refinantseeritud): laenulepingust nr xxx tulenenud OÜ Xxx võlgnevus, summas 1 635 293,41 eurot; ja lepingust nr XXX tulenenud Xxx võlgnevus, summas 1 563 479,81 eurot( II kd tlk 75). Seega on laenulepingu nr xxx alusel väljastatud laenusummaga refinantseeritud üksnes ja ainult põhiosa ja intressi võlgnevused, mitte aga viivisvõlgnevused nagu on ekslikult väitnud kostja. Seega on et laenulepingu nr xxx alusel väljastatud laenusummaga refinantseeritud üksnes ja ainult põhiosa ja intressi võlgnevused. Kohus leiab, et kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oleks eelnimetatud laenulepingu ja käenduslepingu kohaselt soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või et tehing oleks tehtud Xxx OÜ jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, et Xxx OÜ või kostja oleks sõlminud eelnimetatud krediidilepingu ja käenduslepingu sundolukorras- erakorralisest vajadusest, kogenematusest või muust asjaolust tulenevalt. Kostja ei ole kirjeldanud muid TsÜS § 86 lg-s 2 nimetamata asjaolusid, rääkimata nende tõendamisest, mis oleksid kostjat laenulepingu ja käenduslepingut sõlmima mõjutanud. Kostja ei ole samuti tõendanud, et Xxx OÜ oleks sõlminud krediidilepingu ja kostja käenduslepingu mõjutatuna sõltuvussuhtest. Kohtul puudub mistahes alus mõistlikult järeldada, et kostja tahe krediidilepingut ja käenduslepingut sõlmides ei kujunenud vabalt ja/või krediidilepingu ja käendusleping ei vastu kostja tahtele. Liisaks eelnevale kohus märgib, et laenulepingu tühistuse aluseks ei saa olla vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine või hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ei ole leidnud tõendamist, et hageja ja Xxx OÜ vahel sõlmitud krediidileping nr XXXning 20.11.2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping oleks vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine.. 11 Kohus on eelnevalt tuvastanud, et Swedbank AS (endise ärinimega AS Hansapank) ja Xxx vahel 20.11.2008 sõlmitud käenduslepingust nr xxx tulenevalt vastutab kostja käendajana XXXOÜ ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust nr. xxx tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest panga ees solidaarselt laenusaajaga, kuid mitte suuremas summas kui 6 258 640 Eesti krooni, mis vastab 400 000 eurole. Vaidlus on selle üle, kas kostja vastutab käendajana OÜ Xxx kohustuste eest hageja ees. Kostja esitatud vastuväidete kohaselt 20.11.2008.a Swedbank AS ja kostja vahel käenduslepingu sõlmimisel hageja rikkus hoolsuskohustust, sõlmides lepingu tarbijaga, kes mõistlikult võttes polnud mingilgi juhul suuteline täitma 400 000 euro suurust kohustust. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et 20.11.2008.a Swedbank AS ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga.
lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.
lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, seega on hageja antud juhul
lg 1 sätestatu kohaselt õigustatud valima millise solidaarvõlgniku vastu ta nõude esitab. Käenduslepingu sõlmimise ajal (s.o. seisuga 20.11.2008.a ) kehtinud
redaktsiooni kohaselt
Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud
kohaselt mõisteti tarbijana füüsilist isikut, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-või kutsetegevuse läbiviimisega. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 01.02.2012.a. otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-148-11 p-des 13 ja 14 järgmisele seisukohale: “Seega on Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendajana tarbijakäenduselepingust tulenevat kaitset. /.../ Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandusetegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte. Äriregistri väljavõttega on leidnud tõendamist, et kostja oli põhivõlgniku Xxx OÜ osanik ja juhatuse liige (I kd tlk 87-88), seega omas otsest majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, täitmise ja põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingu sõlmimisel ei tegutsenud kostja tarbijana ja tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga. Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. Kostja on seisukohal, et käenduslepingu punkti 1 viimase lause kohaselt käendaja vastutab sissenõutavaks muutnud summa tasumise eest 6 258 640 krooni ulatuses, mis on hageja nõutav 400 00 eurot ning sama lepingu punkti 4 teise lause kohaselt lepingu ülesütlemise korral on kohustuse täitmise tähtpäev päev, milleks võlgnik on lepingu kohaselt kohustatud tasuma kõik tasumata summas. Hageja ütles laenulepingu üles ühepoolselt 14.04.2009 ja laenusaaja oli 14.04.2009 kohustatud hagejale kogu laenu summas 3 206 057 eurot tagasi maksma. Seega oli kostja kohustuse täitmise tähtpäev 14.04.2009.a. 12 Kostja leiab, et käenduslepingust tulenev nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks seega 14.04.2009 ning nõue aegus 14.04.
lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Laenuleping on tüüpiline kestvusleping
lg 3 mõttes, s.t leping, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kuna laenulepingus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, oli nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus. Laenulepingust tulenevaid nõudeid tuleb seega hinnata iga üksikut kohustust eraldi hinnates. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-153-10 p 12 asunud seisukohale, et eristada tuleb nõudeid, mis muutuvad sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks maksegraafiku alusel s.o enne krediidilepingu ülesütlemist. Enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb lähtuda TsÜS §-st
§-de 14 ja 115 alusel, kuna hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja vastuväidete kohaselt kostjale teadaolevalt ei ole 14 hageja krediidilepingu sõlmimisel kontrollinud ka laenusaaja maksevõimet ega teavitanud kostjat asjaolust, et laenusaaja ei suuda 3 206 057 euro suurust kohustust 84 kuu jooksul tasuda, sest isegi 38 167,35 euro suuruse osamakse tasumine käis laenusaajal üle jõu. Kostja väidete kohaselt hageja on jätnud laenusaaja suhtes laenuanalüüsi tegemata ja pole sellest kostjat käenduslepingu sõlmimisel teavitanud. Alates 01.01.2007 kehtiv KAS § 83 lg 3 sätestas sõnaselgelt krediidiasutustele krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse. Kui hageja on oma kohustust rikkunud, on kostjatel õigus nõuda kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede hüvitamist. Kostja on teinud hagejale tasaarvestuse avalduse 400 000,00 euro ulatuses.
lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Vastavalt
toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.
lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Käesolevas asjas on hageja esitanud tasaarvestatavale nõudele vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja XxxOÜ-le krediidi andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohustust ega ka
§-s 14 lg 1 ja 2 sätestatud põhimõtteid.
lg 1 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Osundatud paragrahvi 2.lõike kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või lepingu sõlmimist muul viisil ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Eesti pangandusõiguses kehtib alates 01.01.2007 vastutustundliku laenamise põhimõte, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3. Nimetatud sätte kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Lisaks on krediidiasutusel kohustus kooskõlas KAS § 89 lg-ga 3 1 enne lepingu sõlmimist klienti sõnaselgelt teavitada, millised ohud võivad tekkida seoses pikaajalise laenu tagasimaksmisega, kusjuures lähtuda tuleb konkreetse kliendi laenu teenindamise võimekust ohustavatest asjaoludest. Lisaks sellele on Riigikohus leidnud, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla ka
lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24). Kohus selgitab üldiselt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei muuda lepingut tühiseks, ega tähenda, et laenusaaja vabaneb laenu tagastamise kohustusest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Kohtu hinnangul peab krediidisaaja siiski eelkõige ise hindama oma 15 võimekust võetud kohustusi täita. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikul võimalik otsustada, kas ta soovib pakutavatel tingimustel lepingut sõlmida või mitte. Hageja on hinnanud Xxx OÜ maksevõimet, millise asjaolu tõendamiseks on hageja esitanud väljavõtte 23.09.2008 koostatud krediidi memorandumist ja mootorlaeva “Xxx” opereerimisest tulenevate rahavoogude tabeli (III kd tlk 121-126). Analüüsides Xxx OÜ kreiidivõimekust on laenuprojektiga tegelenud pangatöötajad jõudnud krediidi memorandumis seisukohale, et arvestades tagatiseks oleva laeva prahtimisest laekuvaid rahavoogusid, on XxxOÜ-l võimalik taotletavat laenu teenindada. Mootorlaeva „Xxx opereerimisest tuleneva rahavoogude tabelist nähtuvalt on rahavood piisavalt suured, et teenindada Hansapank AS ( praeguse Swedbank AS) laenu. Asja materjalidest nähtuvalt krediidi andmine Xxx OÜ-le oli hageja hinnangul piisavalt tagatud- tagatiseks oli hüpoteek mootorlaevale „Xxx“ koos seadmete ja varustusega AS Hansapank kasuks summas 3 700 000 eurot intressimääraga 12% aastas kõigi hüpoteegipidajate võlgnevuse tagamiseks. Hüpoteegiga tagati hageja ja Xxx OÜ vahel krediidileping nr xxxlaenu summas 3 206 057 eurot tagastamise kohustust (III kd tlk 44-50). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja seega laenu väljastades hinnanud XxxOÜ krediidivõimelisust, mitte ei ole nõustunud laenutaotlejale koheselt hindamata laenu väljastama. Lisaks ei ole kostjad tõendanud seda, et saadud krediidist tuli laenusaajale kahjulikke majanduslikke tarajärgi. Ainuüksi tõsiasjast, et laen tuleb tagastada, ei saa teha järeldust, et krediidist tuli laenusaajale kahjulikke tagajärgi Kostja vastuväidete kohaselt käenduslepingu nr. xxx sõlmimisel on kasutatud ära kostja kogenematust juriidilistel küsimustes ning käendusleping on sõlmitud kostja suhtes äärmiselt ebasoodsatel tingimustel kohustuse tagamiseks, mida kostja ei olnud kunagi võimeline täitma. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes leidis hageja, et kostja suudab juhul, kui laenusaaja kohustust ei täida, tasuma hagejale koheselt 400 000 eurot. Seega rikkus hageja käenduslepingu sõlmimisel hoolsuskohustust, sõlmides lepingu tarbijaga, kes mõistlikult võttes mingilgi juhul polnud suuteline täitma 400 000 euro suurust kohustust. Kohus märgib, et Riigikohus on 18. veebruar 2015. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14 leidnud, et käenduslepingut TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks pidada ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega seetõttu, et hageja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist, on krediidiasutusel selline kohustus siiski laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes
§-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. Käendaja võib
lg-te 1 ja 3 järgi esitada võlausaldaja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik, sh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, krediidiandja nõudega. Samuti võib käendajal olla iseseisev kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest. Sel juhul võib käendaja ka käenduslepingu eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu
lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud ning lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) Kostja leiab, et kuna hageja on oma kohustust rikkunud, siis on kostjal õigus nõuda kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede hüvitamist. Kohus leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et hageja laenuandjana oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei ole kostja tõendanud, et laenusaajale oleks vaidlusalusest krediidist tekkinud kahju. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagejal on alus
OÜ vahel sõlmitud krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostja nõude olemasolu hageja vastu, mida oleks võimalik hageja nõudega tasaarvestada, ei ole kohtu hinnangul tõendatud. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja käenduslepingust tuleneva võlgnevuse summas 44 871,21 eurot. Seoses hageja nõude aegumisega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue 355 128,79 euro ulatuses. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning nende esitatud tõendi hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega on hagi hinnaks 400 000 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 11,21 % ulatuses kostja ning 88,79 % ulatuses hageja kanda. 17 Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 176 lg 1 kohaselt juhul, kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Kostja esitas 25.09.2015 menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ning hagejalt väljamõistmiseks. Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulu kokku summas 7564,60 eurot käibemaksuga. Hageja ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, seega juhindudes TsMS § 174 lg 1 sätestatust määrab kohus hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks, võttes aluseks tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 143 p 1 kohaselt on asja läbivaatamise kulu tõlgikulu. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulu dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulu. TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus hindama m.h esindaja tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust (Riigikohus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu praktika kohaselt on vandeadvokaadi põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot (Riigikohtu 1.10.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.