) § 28 lg 1 mõtte järgi on võlgniku valduses olevatesse ruumidesse ja maatükile sisenemise eesmärgiks läbiotsimine. Kohtutäitur ei ole põhjendanud läbiotsimise vajadust. Kui võlgnik ja sissenõudja ei ole saavutanud asja hinna suhtes kokkulepet ja kui üks nendest ei ole arestimise juures, saab
Võlgnik vaidlustab sissenõude õigsust, kuna krediidilepingust nr 0703032/96tt tulenev nõue on täidetud. Võlgniku poolt tasumisele kuulunud summasid ja temalt nõutavaid summasid võrreldes on selge, et sissenõudja ei käitu heauskselt.
lg 1 kohaselt ei või arestida võlgniku vara rohkem, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Võlgnikule kuuluva korteri koos osaga maatükist turuhinnaks on ca 20 000 eurot. Täitmisel olev nõue koos kohtutäituri tasu ja kuludega on kokku 3629,01 eurot. Arvestades nõutavat summat ja arestitava vara väärtust, puudub igasugune vajadus nõude rahuldamiseks võlgnikule kuuluvat vara arestida.
Kohus leidis, et kohtutäitur on põhjendanud võlgniku ruumidesse ja kinnistule sisenemise vajadust ning kohtutäituri taotlus tuleb
lg-te 1 ja 2 alusel rahuldada.
kohaselt on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Kuna võlgnikul puudub sissetulek või muu vara, millele sissenõuet pöörata, on kohtutäitur kohustatud pöörama sissenõude võlgniku korteriomandile. Võlgnik ei ole andnud kohtutäiturile nõusolekut tema ruumidesse ja kinnistule sisenemiseks, ei ole kohtutäituril võimalik läbi viia täitedokumendi täitmiseks vajalikke toiminguid, sh hinnata korteriomandit ning tutvustada seda enne enampakkumist ostuhuvilistele. Riigikohus on leidnud (3-2-1-140-10, p 11), et
lg 2 alusel võib kohus anda loa võlgniku ruumidesse siseneda ka juhul, kui see on vajalik selleks, et määrata kindlaks võlgnikule kuuluva kinnisasja hind. Samuti on Riigikohus leidnud (3-2-1-35-15, p 12), et kohus võib
lg 2 alusel anda kohtutäiturile loa selleks, et siseneda koos ostuhuvilistega võlgniku ruumidesse, kui sisenetakse võlgniku ruumide ostuhuvilistele tutvustamise eesmärgil. Kolleegium on asunud seisukohale, et selline tõlgendus on mh võlgniku huvides, sest võib kaasa tuua enampakkumisel osalejate arvu suurenemise ning seeläbi müügihinna tõusu. Praeguses menetluses on ebakohased võlgniku vastuväited kohtuotsusega väljamõistetud summa suuruse kohta. Kohtuotsus on jõustunud ja selle vaidlustamine ei ole enam võimalik. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip ning kohtutäitur on kohustatud asuma täitma täitedokumenti, mis formaalselt vastab täitedokumendile esitatavatele nõuetele. Kohus selgitas, et juhul kui on vaidlus nõude täitmise üle, võib võlgnik
alusel esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Nimetatud hagimenetluses saab kohus poolte esitatu alusel teha kindlaks, kas ja kui suures ulatuses on nõue täidetud. Hagejal on võimalik kuni vaidluse lahendamiseni taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. Kohus märkis, et võlgnik on esitanud kohtule avalduse täitemenetluse peatamiseks alusel, et täitemenetluse jätkamine on avaldaja suhtes ebaõiglane (tsiviilasi nr 2-15-5559) ning kohus on 17.04.2015 määrusega võtnud avalduse menetlusse. Selles asjas ei ole kohus lahendit teinud. Kohus leidis, et võlgniku esitatud tõendid 3 (pangakonto väljavõte ja koopia inglisekeelsest nn lihtvekslist) ei tõenda kohtuotsuse täitmist täies ulatuses. Tõenditest nähtub, et võlgnikult kohtuotsusega väljamõistetud summast, kokku 4439,05 eurost, on tasutud 1452 eurot. Seega on võlgnikul tasumata 2987,05 eurot, mida kohtutäitur täitemenetluse käigus õigustatult võlgnikult sisse nõuab. Hinnates, kas esinevad
§-s 53 nimetatud alused, mis takistavad vara arestimist, märkis kohus, et selliste aluste olemasolu ei ole teada. Kohtutäituri taotlus saada luba kinnisasjale sisenemiseks on esitatud muu hulgas eesmärgil korteriomand hinnata. Käsutusõiguse kitsendus on kinnisasjale seatud kohtutäituri avalduse ja kohtuotsuse alusel 20.02.2015. Alles pärast vara hindamist saab teha otsustused vara arestimise kohta, võttes arvesse ka
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
lg 1 järgi ei või arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik. Võlgniku korteriomandi turuhind võib olla ca 20 000 eurot. Määruses on märgitud, et täitmisregistri andmetel on võlgnevuse suuruseks 2987,05 eurot. Seega pidi kohus tulenevalt
lg-st 1 andma loa võlgniku vara arestimiseks 2987,05 euro ulatuses; 2) ei ole kohus põhjendanud, miks kuulub määrus täitmisele viivitamata, sõltumata jõustumisest. TsMS § 478 lg 4 järgi on kohtul määruse täitmise osas kaalutlusõigus. Kui kohus leidis, et määrus kuulub täitmisele viivitamata, pidi ta sellist otsustust põhjendama; 3) peab kohtutäitur kohtutäituri seaduse § 2 lg 3 järgi olema ametitegevuses erapooletu ning äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb.
kohaselt on kohtutäitur kohustatud selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kohtutäitur ei ole võlgniku suhtes erapooletu, kuna keeldus võlgnikku ära kuulamast. Kui kohus oleks nende asjaoludega arvestanud, oleks ta määranud vara arestimise ulatuse
MS § 478 lg 4 teist lauset.
Kohtutäitur esitas avalduse võlgniku nõusolekuta võlgniku valduses olevatesse ruumidesse sisenemiseks ja kohus rahuldas avalduse. Kohus ei lahendanud tsiviilasjas võlgniku vara arestimiseks loa andmise küsimust. Juhul kui võlgnik leiab, et kohtutäitur eksis vara arestimisel
lg-s 1 sätestatud piirangute vastu, tuleb võlgnikul vaidlustada kohtutäituri tegevus
§-s 217 ettenähtud korras. Olukorras, kus võlgnikul puudub muu vara, mille arvelt oleks võimalik nõue efektiivselt rahuldada, on vältimatu sissenõude pööramine korteriomandile.
Riigikohus on selgitanud (3-2-1-95-15, p 26), et kinnistu arestimist ei takista ainuüksi see, et kinnistu väärtus on nõudest oluliselt suurem. Kui puudub muu võõrandatav vara, jääks sellisel juhul nõue üldse rahuldamata. Kinnistut ei saa arestida ega müüa n-ö nõude ulatuses, vaid siiski tervikuna; 2) ei pidanud kohus põhjendama, miks kuulub määrus täitmisele viivitamata, sõltumata jõustumisest. Tegemist on üldreegliga, põhjendamist vajab üldreeglist erandi tegemine; 3) on asjakohatu määruskaebuse etteheide, et kohtutäitur ei ole käitunud võlgniku suhtes erapooletult. Kohtutäituri tegevuse vaidlustamise kord on reguleeritud
§-des 217 ja 218, mistõttu ei pea kohtutäitur vajalikuks välja tuua võlgniku regulaarsete pöördumiste sisu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 kohaselt võib kohtutäitur siseneda võlgniku nõusolekul võlgniku valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida, kui see on vajalik täitedokumendi täitmiseks. Sel juhul on kohtutäituril õigus avada või lasta avada suletud maja- ja korteriuksi ning hoiuruume.
lg 2 järgi võib võlgniku nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse siseneda või tema valduses oleval maatükil viibida ja need läbi otsida üksnes kohtu määruse alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et võlgnik keeldub andmast kohtutäiturile nõusolekut ruumidesse ja kinnistule sisenemiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et seetõttu ei ole kohtutäituril võimalik läbi viia täitedokumendi täitmiseks vajalikke toiminguid, sh hinnata korteriomandit ning tutvustada seda enne enampakkumist ostuhuvilistele. Maakohus andis vaidlustatud määrusega kohtutäiturile
lg 2 alusel loa siseneda koos täitetoimingus osalevate isikutega ilma võlgniku nõusolekuta võlgniku omandis oleva korteriomandi ruumidesse ja viibida korteriomandi kaasomandi osaks oleval maatükil kahel eesmärgil: 1) hindamise ja arestimistoimingu läbiviimiseks ning 2) korteriomandi ostuhuvilistele tutvustamiseks. Maakohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu poolt korduvalt antud juhistele (nt tsiviilasjades nr 3-2-1-140-10, p 11; 3-2-1-35-15, p 12), et
lg 2 alusel võib kohus anda loa võlgniku ruumidesse siseneda nii juhul, kui see on vajalik selleks, et määrata kindlaks võlgnikule kuuluva kinnisasja hind, kui ka selleks, et tutvustada ostuhuvilistele võlgniku ruume. Maakohtu määrus on asjakohaselt põhjendatud ning vastuvõetud otsustus konkreetne, arusaadav ja täidetav. Määruskaebuse esitaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada maakohtu otsustuse ebaõigsust. Määruskaebuses esitatud seisukoht, et määruses ei ole põhjendusi, miks andis kohus loa võlgniku korteriomandi arestimiseks täies ulatuses, ei ole asjakohane. Antud tsiviilasjas lahendatakse kohtutäituri poolt
lg 2 alusel maakohtule esitatud avaldust võlgniku nõusolekuta võlgniku valduses olevatesse ruumidesse sisenemiseks. Avalduse lahendamisel ei ole kohtul vaja võtta seisukohta võlgniku vara arestimise või selle ulatuse küsimuses. Samas on kohtutäitur vastuses määruskaebusele õigesti märkinud, et juhul kui võlgnik leiab, et kohtutäitur eksis vara arestimisel
lg-s 1 sätestatud piirangute vastu, tuleb võlgnikul vaidlustada kohtutäituri tegevus
§-s 217 ettenähtud korras. Lisaks on kohtutäitur põhjendatult 5 viidanud Riigikohtu juhistele 29.09.2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15 (p 26), kus on selgitatud, et kinnistu arestimist ei takista ainuüksi see, et kinnistu väärtus on nõudest oluliselt suurem. Kui puudub muu võõrandatav vara, jääks sellisel juhul nõue üldse rahuldamata. Kinnistut ei saa arestida ega müüa n-ö nõude ulatuses, vaid siiski tervikuna. 9.2. Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuses esitatud etteheitega, et maakohus ei ole põhjendanud, miks kuulub määrus täitmisele viivitamata, sõltumata jõustumisest. TsMS § 478 lg 4 kohaselt hakkab määrus kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib määrata, et määrus kuulub osaliselt või täielikult täitmisele alates hilisemast asjast, kuid mitte hiljem kui alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega tavajuhul võib TsMS § 478 lg 4 esimese lause kohaselt hagita menetluses tehtavat määrust täita viivitamatult alates selle teatavakstegemise päevast. Maakohus ei ole pidanud vajalikuks lükata TsMS § 478 lg 4 teise lause alusel viivitamatut täidetavust edasi määruse jõustumiseni. Maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu juhistega 29.12.2010 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-10 (p 12) ja 03.10.2012 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-107-12 (p 14), kus on samuti märgitud, et
MS § 478 lg 4 järgi viivitamata täidetav, kui kohus ei määra hilisemat täitmisele kuulumise aega. 9.3. Määruskaebuses märgitud üldsõnaline väide, et kohtutäitur ei ole võlgniku suhtes erapooletu, kuna ei ole väidetavalt võlgnikku ära kuulanud, ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks või tühistamiseks. Võlgnik ei ole kohtutäituri sellekohast tegevust
§-des 217 ja 218 ettenähtud korras vaidlustanud. Lisaks seostatakse määruskaebuses väidet kohtutäituri erapoolikusest väidetega maakohtu poolt vara arestimise ulatuse kindlaksmääramata jätmise ja määruse viivitamatu täitmise kohta, milliste väidete põhjendamatuse osas on ringkonnakohus ülalpool juba seisukoha võtnud. 10. Maakohtu määruses on märkimata menetluskulude jaotus. Seoses kaebuse ja määruskaebuse rahuldamata jäämisega jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel M. Tamme kanda, välja arvatud riigi õigusabi tasu, mis tuleb M. Tammel hüvitada vastavalt Tartu Maakohtu 16.06.2015 määrusele. Sellekohase määruse saab maakohus teha pärast riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist. Tartu Maakohtu 22.09.2015 määrusega vabastati M. Tamm riigilõivu tasumisest Tartu Maakohtu 26.08.2015 määruse peale määruskaebuse esitamisel. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb määruskaebuse esitajalt TsMS § 190 lg 4 alusel riigilõiv summas 15 eurot (maakohtu määruses on ebaõigesti märgitud riigilõivu summaks 50 eurot) riigituludesse välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.