← Eesti

3-14-52657/36

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52657

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

3-14-52657 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Finantsinspektsioon tegi 03.10.2014 otsusega nr 4.1-1/51 AS-le Inges Kindlustus ettekirjutuse, mille p-ga 1 kohustas AS-i Inges Kindlustus arendama liikluskindlustuse registri kasutamiseks vajaliku tarkvara lõplikult ja ammendavalt välja ning täitma sellega seonduvalt liikluskindlustuse seadusest (LKindlS) tulenevaid nõudeid hiljemalt nelja nädala jooksul ettekirjutuse jõustumisest (p 1.1), andma Finantsinspektsioonile iga päev hiljemalt kell 17.00 vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülevaate ettekirjutuse p-s 1.1 nimetatud töödest ja veel teostamist vajavatest tegevustest ning esitama võimaliku tööde ajalise graafiku (p 1.2), vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis informeerima Finantsinspektsiooni viivitamatult, kuid mitte hiljem kui järgmisel tööpäeval ettekirjutuse p-s 1.1 nimetatud kohustuste täitmisest (p 1.3). Ettekirjutuse p-ga 2 keelati AS-l Inges Kindlustus alates ettekirjutuse jõustumisest kuni punkti 1.1 kohase täitmiseni LKindlS §-s 12 nimetatud lepingute sõlmimine. Ettekirjutuses tehti hoiatus, millega määrati ettekirjutuse täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral esimeseks sunnirahaks 3200 eurot. Finantsinspektsioon andis 07.11.2014 otsusega nr 4.1-1/61 täitekorralduse, mille p-ga 1 kohaldas AS-i Inges Kindlustus suhtes Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutuses nr 4.11/51 märgitud sunniraha summas 3200 eurot. Ettekirjutusest tuleneva tarkvara lõplikult ja ammendavalt väljaarendamise kohustuse täitmise tähtaeg oli 31.10.
  2. Selleks ajaks tarkvara lõplikult ja ammendavalt välja ei arendatud.
  3. AS Inges Kindlustus esitas halduskohtule kaebuse ja palus Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutuse nr 4.1-1/51 tühistamist ning 07.11.2014 otsuse nr 4.1-1/61 õigusvastasuse tuvastamist ja Finantsinspektsioonile 07.11.2014 otsuse nr 4.1-1/61 tagasitäitmiseks ettekirjutuse tegemist. Ettekirjutus on vastuoluline, ebaproportsionaalne ja motiveerimata. Vastustajal puudub õigus määrata tähtaeg tarkvara arendustegevuse lõpetamiseks ning nõuda kindlustusseltsilt teatud IT-lahendust. Ettekirjutuse oleks saanud teha konkreetsete LKindlS-st tulenevate kohustuste rikkumiste korral. LKindlS § 74 ega ükski teine säte ei näe rikkumisena ette asjaolu, et liikluskindlustuse registri kasutamiseks vajalik tarkvara ei ole 01.10.2014 seisuga lõplikult välja arendatud. LKindlS § 74 lg 1 näeb ette andmete esitamise kohustuse, mitte konkreetse infotehnoloogilise lahenduse kasutamise. Kaebaja on täitnud kõik LKindlS § 74 lg-s 1 sätestatud tingimused ning nõuded. Kõik andmed olid kaebaja poolt registrisse esitatud korrektselt vastavalt kriisiplaanile ning kaebaja oli võimeline esitama neid andmeid registrisse ka jooksvalt. Kriisiplaan oli koostatud kooskõlas Eesti Liikluskindlustuse Fondiga (LKF). Kaebaja koostas kriisiplaani võimalikeks probleemideks juhuks, kui valmistatav programm täies ulatuses 01.10.2014 tööle ei hakka (ei liidestu). Ettekirjutuse p-ga 2 keelati kaebajal 2

(7)3-14-52657 liikluskindlustuse lepingute sõlmimine, kuid kaebaja oli 10.09.2014 vastustajale teatanud, et juhul, kui tarkvara ei ole lõplikult valmis, kaebaja uusi lepinguid ei sõlmi. Puudub vaidlus, et kaebaja oleks liikluskindlustuse lepinguid sõlminud, mistõttu puudus vajadus ja objektiivne põhjendus täiendava keelu rakendamiseks. Ettekirjutuse õigusvastasuse tõttu on õigusvastane ka sunniraha otsus. Lisaks on sunniraha otsus õigusvastane põhjusel, et sellest ei nähtu, miks on sunniraha suuruseks määratud 3200 eurot ehk maksimaalne summa kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 181 lg 2 järgi. Kaebaja tegi kõik endast oleneva liikluskindlustuse uue infosüsteemi rakendamiseks ning süsteem esitati kaebaja poolt testimiseks 26.09.
  1. Kaebaja korraldas oma tegevuse ümber nii, et mistahes seadusest tulenevaid nõudeid ei rikutud. Kaebaja on kindlustusandjana tegutsenud alates
  2. aastast ning kogu aeg õigusaktidest tulenevaid nõudeid täitnud.
  3. Finantsinspektsioon palus jätta kaebus rahuldamata.
  4. Tallinna Halduskohtu 23.04.2015 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tuvastati Finantsinspektsiooni 07.11.2014 otsuse nr 4.1-1/61 õigusvastasus ning tehti Finantsinspektsioonile ettekirjutus selle otsuse tagasitäitmiseks. Finantsinspektsiooni 03.10.2014 otsuse nr 4.1-1/51 tühistamise nõude jättis kohus rahuldamata. Finantsinspektsioonilt mõisteti AS Inges Kindlustus kasuks välja menetluskulud 1275 eurot. KindlTS § 167 lg-te 1 ja 2, § 168 p-de 4 ja 13, § 172 ning § 173 p 11 järgi on Finantsinspektsioonil laiaulatuslik järelevalvefunktsioon kindlustustegevusega tegelevate isikute tegevuse seadusele vastavuse üle. Oluline on tuvastada, kas kohustus, mille täitmist vastustaja kaebuse esitajalt ettekirjutusega nõudis (arendada liikluskindlustuse registri kasutamiseks vajalik tarkvara lõplikult ja ammendavalt välja), tulenes seadusest või muust õigusaktist. LKindlS § 74 lg-d 1, 4 ja 5 loetlevad andmed, mis kindlustusandja on kohustatud registrisse esitama. Registrisse esitatavate andmete andmekoosseisud ning andmete esitamise tingimused ja kord sätestatakse registri pidamise põhimääruses. Põhimääruse § 5 sätestab, et andmevahetus toimub registri kasutamiseks loodud tarkvara abil või infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu. Andmed ja andmete muudatused esitatakse registrisse koheselt. LKindlS ja selle alusel antud põhimääruse tulemusel pidid kindlustusandjad olema alates 01.10.2014 valmis esitama kindlustusregistrisse reaalajas LKindlS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed registri kasutamiseks spetsiaalselt loodud uue tarkvara või infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu. Vajalik oli luua spetsiaalne uus IT-lahendus, mitte edastada andmeid endale meelepärases või siis n-ö kriisiformaadis. Vaidlus puudub selles, et kaebajal puudus ettekirjutuse tegemise aja seisuga LKindlS-le ja põhimääruse nõuetele vastav ja töötav IT-lahendus. Vastav lahendus puudus ka 07.11.2014, mil tehti täitekorraldus. Vastav lahendus liidestati liikluskindlustuse registriga alles 14.11.
  5. Vastustajal oli KindlTS § 172 p-de 2 ja 3 ning § 173 lg 11 alusel pädevus teha kaebajale ettekirjutus seaduse nõuetele vastava tarkvara väljaarendamiseks. Seega on ettekirjutuse p 1 õiguspärane. Arusaamatu on ettekirjutuse p 2 vaidlustamine. Kui kaebaja nagunii ei planeerinudki uusi lepinguid sõlmida ajal, mil IT-lahendus veel ei funktsioneerinud, siis ei saa ettekirjutus, mis sellise tegevuse keelab, kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Äriühingu ausõna, et ta mingist tegevusest hoidub, ei ole järelevalvet teostavale haldusorganile kriteerium, millest saab ettekirjutuse tegemisel lähtuda. 3
(7)3-14-52657 KindlTS § 181 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib vastustaja ettekirjutuse täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (ATSS) sätestatud korras. Juriidilise isiku puhul on esimesel korral sunniraha suuruseks kuni 3200 eurot ja järgnevatel kordadel kokku kuni 48 000 eurot. Ettekirjutuses ja täitekorralduses puudub igasugune põhjendus, miks on kaebaja suhtes esimesel korral rakendatud kohe maksimumsummat. Kuigi täitekorraldus on toiming, ei saa see olla tehtud põhjendamatult, s.o haldusorgani suva järgi. Täitekorraldus on koosmõjus ettekirjutuses tehtud hoiatusega õigusvastane, kuna on ebaproportsionaalne ning antud kaalutlusõigust rikkudes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Finantsinspektsioon palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 23.04.2015 otsus tühistada osas, millega halduskohus kaebuse rahuldas. Täitekorralduse andmisel ei oma tähendust, miks seadust mitte täitev isik seadust ei täida, vaid asjaolu, et kehtivat ettekirjutust ei ole täidetud ning tehtud on nõutav hoiatus. Mõistlik ei oleks olukord, kus täitekorralduses peaks eraldi ja iseseisvalt hindama ettekirjutuse asjaolusid. Otsusest ei nähtu kohtu põhjendus, miks ta peab sunniraha selgelt ebaproportsionaalseks. Oludes, kui kindlustusandja ei suuda kasutada kohustuslikku registrit, on ohus eelkõige kliendid, kuna registriandmeid kasutavad ka muud asutused, nt politsei. Andmete õigsus registris on väga oluline, mistõttu on 3200 euro suurune sunniraha igati põhjendatud. Kaebajale anti seaduse tähtajale lisaks neli nädalat nõuete täitmiseks. ATSS § 7 kohane hoiatus oli kaebajale tehtud ettekirjutuse lõpus ning kaebaja oli teadlik võimalikest järgnevatest sunnivahenditest. Nii hoiatus kui täitekorraldus on menetlustoimingud, mida tuleb vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 108 lg-le 1 põhjendada, kui isik seda nõuab. Kaebaja ei ole põhjenduste esitamist või sunniraha vähendamist taotlenud. ATSS § 10 lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab isik tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. Seega on ka seaduse kohaselt sunniraha hoiatuses kindlaks määratud summa. Ettekirjutus sisaldas hoiatust, kus oli sunniraha suurus fikseeritud. Täitekorraldus ei pea sisaldama selliseid põhjendusi, millele tuginedes on kohus täitekorralduse tühistanud. Täitekorraldust loetakse sunniraha sissenõudmisel sisuliselt avaldusena kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks.
  2. AS Inges Kindlustus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus ei ole väitnud, et sunniraha kohaldamisel tuleb korrata ettekirjutuse põhjendusi, vaid sunniraha kohaldamine peab olema proportsionaalne ning kooskõlas kaalutlusõigusega. Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Ekslik on vastustaja seisukoht, et kaebaja ei taotlenud sunniraha vähendamist. Kaebaja pöördus 01.10.2014 kirjaga vastustaja poole, kus kirjeldas tekkinud olukorda ja palus ettekirjutuses antud tähtaega pikendada. Tähtaja pikendamine oleks kaasa toonud ka sunniraha kohaldamise edasilükkamise. 4
(7)3-14-52657
  1. AS Inges Kindlustus palub vastuapellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 23.04.2015 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus tervikuna. Põhimäärus ega ükski muu õigusakt ei näe ette konkreetseid nõudeid IT-lahendusele, mille kaudu tuleb andmeid registrile reaalajas esitada. Kaebaja asus arendama uut suurt tarkvarasüsteemi, mis hõlmas lisaks LKindlS § 74 lg-s 1 nimetatud andmetele oluliselt laiemaid andmeid. Eelnimetatud säte nõudis üksnes konkreetsete andmete reaalajas kandmist registrisse. Kuna suure süsteemi valmimine ja testimine võttis esialgselt kavandatust rohkem aega, asus kaebaja koostöös LKF-ga välja töötama ajutist IT-lahendust ja tegevuskava, millega oleks tagatud nõutavate andmete reaalajas registrile esitamine. Ajutine lahendus toimis ning kõik andmed jõudsid reaalajas registrisse. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebajal puudus LKindlS-le ja põhimäärusele vastav ja töötav IT-lahendus. Vaidlus puudub selles, et kaebaja uus IT-süsteem ei olnud liidestatud liikluskindlustuse registriga, kuid kaebaja on seisukohal, et eeltoodule vaatamata oli andmete nõuetekohane esitamine registrile tagatud. Seda on kinnitanud ka LKF. Andmete esitamine toimus samuti tarkvara vahendusel ning reaalajas. Halduskohus asus ekslikule seisukohale, et andmete esitamine oli alates 01.10.2014 registrile lubatud üksnes uue IT-lahenduse abil. Kohus jättis seetõttu ekslikult välja selgitamata, kas kaebajal oli tagatud andmete reaalajas registrile esitamine või mitte. Otsuses ei ole põhjendatud, miks jättis kohus sisuliselt hindamata kriisikava ning LKF kinnituse. Põhjendamata on halduskohtu seisukoht, et ettekirjutuse eesmärgiks oli suunata kaebaja seadusenõuetele vastava tarkvara väljaarendamisele. Uue tarkvara väljaarendamisega alustas kaebaja juba aastal
  2. Süsteem oli seisuga 26.09.2014 valmis, kuid testimine viibis. Õige ei ole halduskohtu hinnang, et ettekirjutuse p 2 ei saanud kaebaja õigusi rikkuda. Ettekirjutuse saab teha objektiivse vajaduse ning aluse esinemisel. Olukorras, kus kaebaja poolt kasutatav ajutine tehniline lahendus ei võimaldanud uute lepingute andmete registrile esitamist ja kaebaja loobus uute lepingute sõlmimisest juba enne ettekirjutuse tegemist, puudus objektiivne vajadus selles osas täiendava ettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja usaldusväärsust ei ole ettekirjutuses kahtluse alla seatud. Sõltumata süsteemi liidestamise viibimisest, rikkumisi ei esinenud.
  3. Finantsinspektsioon palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemas menetluses avaldatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus lahendab esmalt vastuapellatsioonkaebuse, sest ettekirjutuse õiguspärasusest sõltub ka sunniraha määramise õiguspärasus (I), seejärel hindab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse põhjendatust (II) ning lõpuks lahendab menetlusosaliste taotlused (III). I
  5. Vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning

§ 201lg-le 4 tuginedes ei korda neid. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 5

(7)3-14-52657
  1. LKindlS § 74 lg 1 loetleb andmed, mis kindlustusandja on kohustatud registrisse esitama. Liikluskindlustuse registri põhimääruse § 5 lg 1 näeb ette, et andmevahetus toimub registri kasutamiseks loodud tarkvara abil või infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu. Eeltoodud õiguslikus raamistikus pidi andmevahetus kaebaja ning LKF vahel toimuma alates 01.10.
  2. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal vastav tarkvara selleks ajaks valmis ei olnud ning andmevahetus toimus n-ö kriisikava alusel. Vastustaja ei ole kaebajalt nõudnud konkreetse IT-lahenduse olemasolu. Ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust, kas ja kuidas oli kaebaja leidnud ajutise alternatiivse võimaluse andmete esitamiseks. Oluline ei ole ka see, kas andmed lõpuks nõutaval kujul registrisse jõudsid. Seetõttu ei pidanudki halduskohus hakkama tõendina hindama kriisikava või LKF kinnitust. Ettekirjutus on õiguspärane siis, kui ettekirjutuse adressaadil on õigusnormis sätestatud kohustus täitmata ning ettekirjutuse tegijal on õigus selle kohustuse täitmist nõuda. Nimetatud eeldused on käesolevas asjas täidetud. Kuna kaebajal ei olnud üksnes andmete edastamise kohustus, vaid seda tuli teha põhimääruse § 5 lgs 1 sätestatud viisil, oli vastustaja õigustatud ettekirjutuse tegema. Ettekirjutuse tegemisel ei pidanud vastustaja arvestama põhjustega, miks ei ole kaebaja suutnud ettenähtud tähtajaks vajalikku tarkvara välja töötada.
  3. Samadel põhjendustel on õiguspärane ka ettekirjutuse p
  4. Asjaolu, et kaebaja lubas süsteemide liidestamiseni uusi lepinguid mitte sõlmida, ei muuda tõsiasja, et selliste lepingute sõlmimine oli vajaliku tarkvara puudumise tõttu ka objektiivselt lubamatu. Finantsinspektsioon vastustab oma järelevalvevaldkonna nõuetekohase toimimise eest. Ettekirjutuse tegemiseks ei pea õigusrikkumine olema juba toime pandud, ettekirjutuse eesmärgiks on ka õigusrikkumiste ärahoidmine. Seda eesmärki ei taga vaid isiku lubadus õigusrikkumisest hoiduda. II
  5. Apellatsioonkaebuses leitakse, et vastustaja ei pidanud sunniraha suurust täiendavalt põhjendama ning isegi põhjendamispuuduste esinemisel ei ole sunniraha suurus ebaproportsionaalne.
  6. ATSS § 7 lg 1 kohaselt tuleb enne sunnivahendi rakendamist teha adressaadile kirjalik hoiatus, vastavalt lg-le 2 võib hoiatus kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena. ATSS § 7 lg 5 näeb ette, et sunniraha rakendamise hoiatuses märgitakse ettenähtud sunniraha summa. Käesoleval juhul oli hoiatus tehtud 03.10.2014 ettekirjutuses, kus oli selgesõnaliselt märgitud, et esimeseks sunnirahaks määratakse 3200 eurot. Täitekorralduses ei olnud vaja hakata sunniraha suurust uuesti määrama ja hindama. Samas on sunniraha õigusvastasuse puhul õigusvastane ka täitekorraldus ning isikul on õigus nõuda juba tasutud sunniraha tagastamist. Kuna hoiatus oli tehtud ettekirjutuses, ei saanudki vastustaja sinna märkida põhjendusi seonduvalt kaebaja püüdlustega ettekirjutust tähtajaks täita. Sunniraha suuruse määramisel sai vastustaja lähtuda vaid ettekirjutuse tegemise ajaks teadaolevatest asjaoludest. Sunniraha ebaproportsionaalsus ei saa tuleneda vaid sellest, et vastustaja on rakendanud maksimummäära, kuid maksimummäära rakendamine eeldab, et vastustaja on seda teinud teadlikult ning konkreetse järelevalvemenetluse asjaoludega arvestades.
  7. Kuna haldusorgan määrab sunniraha suuruse kaalutlusõiguse alusel, peab sunniraha suurus olema põhjendatud. Antud juhul ei suutnud vastustaja halduskohtule maksimummäära 6
(7)3-14-52657 rakendamist ka kohtumenetluses selgitada, viidates üksnes sellele, et nii täitis sunniraha kohaldamine oma eesmärki. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et selline põhjendus ei ole piisav. Vastustaja on sunniraha suuruse määramisel jätnud kaalutlusõiguse sisuliselt kohaldamata. Kohus ei hakka sunniraha suurust vastustaja eest põhjendama ja hindama.
  1. Eeltoodud põhjendustel jääb Finantsinspektsiooni apellatsioonkaebus rahuldamata. III
  2. Kuna nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, ei kuulu nende esitamisega seotud menetluskulud pooltele väljamõistmisele. Kaebajal on õigus nõuda üksnes nende menetluskulude hüvitamist, mis on seotud vastustaja apellatsioonkaebusele vastamisega (

§ 108lg 1).

Kaebaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjade kohaselt on ta asjas kandnud esindajakulusid kokku 1575 eurot. Arve spetsifikatsioonide kohaselt on apellatsioonkaebusele vastamisega osutatud õigusabi 5,25 h, s.o 787,50 euro eest. Sellele lisandub kohtuistungiga seotud kulu 262,50 eurot, mis saab põhjendatud olla pooles ulatuses (131,25), sest samal istungil vaadati läbi ka kaebaja vastuapellatsioonkaebus. Seega on esindajakulude suuruseks 918,75 eurot, mida ei saa pidada ülemääraseks. Kulule kandmine on tõendatud ning tuleb vastustajalt välja mõista. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.