← Eesti

1-15-4000/38

Obsah (14)§ 238§ 175§ 7§ 339§ 3051§ 312§ 61§ 342§ 180§ 424§ 45§ 189§ 185§ 337

1-15-4000 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. novembril 2015.a Tallinn Kohtuasja number 1-15-4000 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed

§ 238lg 2 ja Kar

S § 68 lg 1 alusel vangistusega 5 kuud ja 27 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga 354 tundi. Mõistetud karistuse ärakandmata osa vangistus 4 kuud ja 19 päeva pöörati Harju Maakohtu 04.12.2012 määrusega täitmisele; karistus on kantud; Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 02.12.2014.a.; tõkend – vahistamine – kohaldatud 03.12.2014.a. Kaitsja Vandeadvokaat Kristina Šuvalova RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 01.oktoobri 2015.a kohtuotsus Aleksei Kirienko suhtes jätta muutmata. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja mõista Aleksei Kirienkolt 312 (kolmsada kaksteist) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X); NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) või DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.Harju Maakohtu 01.oktoobri 2015.a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Aleksei Kirienko süüdi KarS § 113 (alates 01.01.2015 kvalifitseeritav KarS § 113 lg 1) järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 9 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja algust alates kinnipidamisest 02.12.2014.a. Tõkend – vahistamine – jäeti muutama kuni kohtuotsuse jõustumiseni, otsuse jõustumisel tõkend tühistada.

§ 175

, § 179, § 180 alusel mõisteti välja Aleksei Kirienkolt riigituludesse sundraha 2,5 palga alammääras 975 eurot; DNAekspertiisi kulud 4 218 eurot; surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulud 343 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 888 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. 2. Aleksei Kirienko tunnistati süüdi selles, tema ajavahemikus 29.11.2014.a. õhtul kuni 30.11.2014.a. õhtul, viibides Tallinnas XXXXXX XXX XX-XX korteris, lõi korduvalt hulgaliste jõuliste rusikalöökidega AR-le pea piirkonda, tekitades kannatanule tervisekahjustusi – pea tömbi trauma: koldeliste peaaju ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega, verevalumitega kõõlustanul, ninaluude ja alalõualuu murruga, põrutushaavadega otsmikul, ninal, üla- ja alahuule limaskestal, hulgaliste nahamarrastustega ja nahaaluste verevalumitega pea ja valdavalt näo piirkonnas. AR suri sündmuskohal saadud vigastustest tekkinud mehhaanilise lämbuse tõttu vere aspiratsioonist hingamisteedesse. Lüües kannatanut, kes oli poollamavas asendis, hulgaliste jõuliste rusikalöökidega näkku nii tugevasti, et kannatul tekkis saadud vigastustest verejooks ning kes saadud löökide tõttu ei suutnud vastupanu osutada jäädes üksnes selili lamama, pidi Aleksei Kirienko aru saama, et ta ei kontrolli enam sündmuste edasist käiku ja möönis sellest tulenevalt oma rusikalöökide mistahes tagajärgi, sealhulgas pidi võimalikuks pidama ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. Seega, Aleksei Kirienko, tappes teise inimese, pani toime tapmise, s o KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015.a. on sama tegu kuriteona kvalifitseeritav KarS § 113 lg 1 järgi). 2

(15)
  1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav Aleksei Kirienko ja tema kaitsja Kristina Šuvalova. 3.1 Aleksei Kirienko taotleb maakohtu otsus tühistamist ning temale inkrimineeritud kuriteo KarS § 113 ümberkvalifitseerimist KarS § 117 järgi. Tema tegevuses puudub KarS § 113 koosseis ning puudub ka subjektiivne külg. Tema ei ole tahtnud kannatanut tappa ning ta isegi ei mõelnud sellest. Samuti palub vähendada menetluskulusid, kuna on raske majanduslik olukord. 3.2 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu
  2. oktoobri 2015 a otsus kriminaalasjas nr 115-4000 Aleksei Kirienko süüdistuses KarS § 113 ning teha uus otsus, millega mõista Aleksei Kirienko KarS § 113 õigeks ning süüdi tunnistada Aleksei Kirienko KarS § 121 järgi või saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Samuti vähendada Aleksei Kirienkole mõistetud karistust. Kaitsja asub seisukohale, et KarS § 113 järgi süüditunnistamisel rikkus kohus oluliselt menetlusõigust ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Apellant leiab, et kohtuotsus ei ole nõutaval määral põhjendatud, kuna kohus piirdus vaid tõendite loetelu kirja panemisega (kohtuotsuse osa II), andmata nendele oma analüüsi, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kohtuotsuse järeldused ei vasta asjas tuvastatud asjaoludele ning Aleksei Kirienko löökide eriline tugevus ei ole tõendatud. Kohus ei saanud tugineda löökide tugevuse kindlakstegemisel surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis esitatud ekspertarvamusele, kuna ekspert kinnitas kohtus, et ei ole võimalik kindlaks teha löökide tugevust (25.08.2015.a kohtuistungi protokoll, lk 4). Verepritsmete jälgede paiknemisest ei ole võimalik teha löökide tugevuse astet, vastava uuringu tulemusena tuvastati kannatanu asukoht löömise ajal, mitte löökide tugevust. Apellant leiab, et ei ole asjakohane rääkida Aleksei Kirienko löökide tugevusest, kuna on selge, et rusikaga löök näkku ei saa olla õrn jne. Ei ole põhjendatud ka omistada Aleksei Kirienko eriti tugevate löökide sooritamist, seda enam, et löökidega ei olnud kannatanule tekitatud eluohtlike tervisekahjustusi. Kohtu järeldused kannatanu asendi kohta löömise ning süüdistatava korterist lahkumise ajal on vastuolulised. Samas asjaolu, mis asendis isik leiti hommikul sündmuskohal ei oma tähtsust, kuna surma saabumise aeg ei olnud tuvastatud, kannatanu teadvust ei kaotanud löömise tagajärjel ning ei ole kohtuliku uurimise käigus tuvastatud, mis konkreetselt toimus kannatanuga pärast seda, kui süüdistatav korterist lahkus. Kusjuures ei ole asjakohased kohtu viited surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktile, kuna sealt tuleneb, et eksperdi arvates puudub alus arvata, et asendit (milles kannatanu oli leitud) oleks peale surma saabumist ja enne surnukeha avastamist muudetud, s.o ei ole kindlaks tehtud, mis asendis oli kannatanu löökide ajal ning pärast löömist (kuna kannatanu teadvust ei kaotanud, siis võis olla mitu asendit, milles ta oli enne surma saabumist). Verejälgede uuringu järeldustest ei tulene, et kannatanu oli teda löömise ajal lamavas asendis, seal räägitakse, et ta võis olla pikali voodis, kuid see ei välista poollamavas seisundis olekut. Asjaolu, et tapetu soki taldadelt, puudus kohtu arvates verekahtlane määrdumus, kuigi põrandal voodi läheduses oli verekahtlane määrdumus, võib tõendada vaid seda, et kannatanu ei liikunud põrandal kohas, kus vastav määrdumud paiknes, kuid ei saa kuidagi kinnitada asjaolu, et R peale löökide saamist ei liikunud iseseisvalt. Vastava järelduse tegemine on põhjendamata. Samas juhib kaitsja tähelepanu sellele, et 12.03.2015.a kannatanu R-l seljas olnud riidesemete vaatlusprotokollist ning selle juurde lisatud fototabelist lk-dest lk 45 ja 47 nähtub, et kannatanu vasakus jalas olnud soki kanna ja päkaosas on näha punakat-pruunikat värvi määrdumist, samas kannatanu paremas jalas olnud soki väiksema varba piirkonnas on näha punakat-pruunikat värvi määrdumist (27.08.2015.a kohtuistungi protokoll, lk 15). Apellandi arvates ongi tegemist verekahtlase määrdumistega, mis kinnitab kannatanu korteris liikumist pärast süüdistatava lahkumist. Asjas puuduvad aga 3
(15)tõendid, et kannatanu jäi just niisugusse tahapoole kallutatud poollamavasse asendisse. Arvestades seda, kuidas isikud istusid diivani peal vahetu enne kannatanu löömist, so kolmekesi diivani serval, ning seda, et süüdistatav lõi kannatanut istudes, ei ole võimalik, et kannatanu jäi selili lamavas asendis voodi peal ning tema jalad oleksid voodi peal. Seega ei ole alust kahelda süüdistatava sõnades, et kui ta korterist lahkus oli kannatanu poollamavas asendis, toetudes seinale. Ei ole mingit alust väita, et kannatanu kehaasend löömise ajal ning ajal, millal süüdistatava korterist lahkus oli sama kui sündmuskoha vaatluse käigus fikseeritu. Isikuliste tõenditega on tõendamist leidnud, et kannatanu ei kaotanud teadvust löökide tagajärjel, süüdistatav kinnitab, et kannatanu veel pobises midagi, kui Aleksei Kirienko lahkus. Tunnistaja K tegevusetust ning kannatanule kiirabi väljakutsumata jätmist süüdistatavale etteheitmine on põhjendamata. Kõik ülekuulatud isikud P. K ja süüdistatav Aleksei Kirienko kinnitasid, et kannatanu seisund ei andnud alust arvata, et tema vajab kiirabi või tema tervis on tõsiselt kahjustatud ja tema elu on ohus. Siinjuures märgib kaitsja ka seda, et kannatanule tekitatud vigastused ei olnud eluohtlikud ning süüdistataval puudus alus arvata, et kannatanu elu on ohus. Seega on alusetu süüdistatavale etteheitmine, et tema ei teinud midagi R surma vältimiseks. Ta ei teinud midagi, kuna ta ei teadnud ega näinud ette, et kannatanu võib saadud vigastuste tagajärjel surra. On vastuolus tuvastatud asjaoludega, et Aleksei Kirienko vahetas oma riideid enne, kui sai telefoni teel teada, et kannatanu on surnud. Kohtu järeldused, et enne K telefonikõnet 30.11.2014.a hommikul möönis süüdistatav kannatanu surma saabumise võimalikkust on vastuolus asjas kogutud tõenditega ning vastav järeldus on ümber lükatud süüdistatava enda, tunnistaja P, I ja K ütlustega. Aleksei Kirienko poolt tapmise toimepanemine ei ole tõendamist leidnud ning apellant leiab, et süüdistatava A.Kirienko teos puudub KarS § 113 koosseis. Lööke ei olnud palju, need ei olnud tavalöökidest jõulisemad, süüdistatav ei näinud ette, et R-l vigastustest tekkinud verejooks võib viia lämbumiseni, kannatanu ei kaotanud teadvust, tema asend ei olnud selili lamav ning süüdistataval puudus alus arvata, et esineb oht kannatanu elule, kannatanuga korterisse jäi kolm isikut, üks nendest viibis kannatanuga samas toas ning süüdistatav ei saanud teada, et korteris viibijad ei osuta R-le abi vajaduse korral, samas ei olnud vastava vajaduse tekkimine süüdistatavale teada. Süüdistatav ei tekitanud kannatanule eluohtlike vigastusi ning tema teod ja kannatanu surm ei ole põhjuslikus seoses. Surnu ekspertiisi käigus on tuvastatud, et AR surma põhjuseks on mehhaaniline lämbus vere aspiratsioonist hingamisteedesse. Kannatanul tuvastatud tervisekahjustused ei ole iseenesest eluohtlikud. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 3 p 4 kohaselt võib tervisekahjustus olla eluohtlik, kui sellega kaasneb äge hingamispuudulikkus. Antud juhul tekkis kannatanul hingamispuudulikkus mehhaanilise lämbuse tõttu, kuid mehhaanilise lämbuseni viis mitme asjaolu kokkulangemine, mida süüdistatav ei põhjustanud ega saanud ette näha, seega ei saa süüdistatavale kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist inkrimineerida. Surnu ekspertiisist nähtub ka seda, et tervisekahjustuste tekitamise järjekorda ega kannatanu kehaasendit tervisekahjustuste tekitamise ajal ei ole võimalik kindlaks teha (p.7-8), samas ei saa välistada, et kannatanu võis peale tervisekahjustuste saamist ja enne surma saabumist teatud viisil toimida (sh käia, osutada vastupanu, hüüda jms) (p.11). Ekspert seletas kohtuistungil, et surnu ekspertiisi käigus ei saa kindlaks teha löökide tugevust ning seda, kas teadvuse kaotus esines löökide tagajärjel või mitte. Nii tunnistajad kui ka süüdistatav kinnitavad, et lööke näkku ei olnud palju (kuni 6 korda), süüdistatav lõi kannatanut istudes, seega ei saanud ta lüüa täisjõuga. Tunnistajate P, K ja süüdistatava ütlustest nähtub, et kannatanu ei kaotanud teadvust löömise tagajärjel. Ajavahemikku löömise, vere sattumise hingamisteedesse, mehhaanilise lämbuse ja surma saabumise vahel ei suudetud kindlaks teha. 4
(15)Samuti arvestades viidatud tunnistajate ja süüdistatava ütlusi ei olnud kannatanu kui Aleksei Kirienko lahkus korterist samas asendis, kui ta oli sündmuskoha vaatluse ajal, s.o kogu kehaga diivanil selili lamavas asendis, samuti oli tema padi hommikul mitte diivanil vaid põrandal diivani eemal. See näitab seda, et kannatanu veel toimetas pärast süüdistatava toast lahkumist. Seega leiab apellant, et kannatanu surm ja süüdistatava tegevus ei olnud põhjuslikus seoses, seega puudub Aleksei Kirienko teos KarS § 113 koosseisu objektiivne külg. Aleksei Kirienko teos puudub KarS § 113 koosseisu subjektiivne külg. Aleksei Kirienko kaudse tahtlusega tapmise inkrimineerimiseks peab käesoleval juhul vastama esiteks küsimusele, et kas Aleksei Kirienko, lüües istudes 4 või 5 korral kannatanut pea piirkonda, pidas nende löökide tagajärjel kindla teadmisega võimalikuks (intellektuaalne element) kannatanu surma saabumist. Tuginedes Aleksei Kirienko poolt kohtus antud ütlustele tuleb eeltoodud küsimusele vastata eitavalt. Aleksei Kirienkol oli tema üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure, kuna paar lööki näo piirkonda ei kujuta endast sellise ohtlikkusastmega tegu, mille puhul võiks üldist elukogemust silmas pidades eeldada kannatanu surma. Mis puudutab tahtluse voluntatiivset ehk tahtelist elementi, mille kaudu kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine toimub, siis sellega seoses juhib apellant kohtu tähelepanu sellele, et Riigikohtu praktika kohaselt (nt otsus nr 3-1-1-142-05), et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Antud juhul aga Aleksei Kirienko võimalikku tagajärge, so kannatanud surma ette ei näinud, mistõttu küsimust selle tagajärje vältimisest isegi ei tõusetu. Eelnevast tulenevalt Aleksei Kirienko endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje – käesoleval juhul surma saabumise – vahel ette ei kujutanud. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta, et Aleksei Kirienko näol ei ole tegemist meditsiinilist eriharidust omava isikuga, mingit eraldiseisvat ründevahendit (nt nuga) – mis võib rääkida vähemalt surma saabumise võimalikkuse möönmise ja seega kaudse tahtluse voluntatiivse elemendi täidetavuse kasuks – antud juhul ei kasutatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.03.2006.a otsuses asjas nr 3-11-142-05 märgitakse, et kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil. Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-01, RT III 2001, 11, 119). Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida“ Kannatanu surm oli väljapoole Aleksei Kirienko tahtlust, kuna reaalsuses surma saabumiseni viinud kausaalahela kulgu ei võinud ta tavalise igapäevakogemuse põhjal ette näha. Paar lööki näopiirkonda ei kujuta endast sellise ohtlikkusastmega tegu, mille puhul võiks üldist elukogemust silmas pidades eeldada kannatanu surma. 5
(15)Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.11.2014.a otsuses nr 3-1-1-29-14 p-s 10 kohaselt: „Isiku süüküsimuse lahendamisel ei lähtuta üksnes kahtlusest, et isik võib kuriteoga seotud olla, vaid see seos tuleb tõsikindlalt tuvastada. Olukorras, kus võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist

§ 7

lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks“. Antud asjas ei ole kinnitamist leidnud, et süüdistatav pidas võimalikuks kannatanu surma saabumist ning soostus sellega. Juhul, kui kohus leiab, et Aleksei Kirienko oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud kannatanu surma saabumist ette nägema, siis on ta surma põhjustanud ettevaatamatusest hooletuse vormis ning tema teod tuleb kvalifitseerida KarS § 121 ja § 117 järgi. Asjas tuvastatud asjaolud annavad alust määrata karistus sanktsiooni alammääras. Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse kannatanu käitumist (tunnistas, et oli lapseealisega seksuaalvahekorras), süüdistatava Aleksei Kirienko reaktsiooni põhjust (12-aastase õe vägistamine), süüdistatava poolt politseisse helistamist ning tema puhtsüdamlikku kahetsust. Samas arvestas kohus sellega, et süüdistatav ei ole isikuks, kes igasuguse põhjuseta ja valimatult vägivallatseb, viimase kuriteo toimepanemisest on möödunud rohkem kui 3 aastat ning see ei olnud kuidagi seotud isikuvastase kuriteoga, vaid tegemist KarS § 424 koosseisuga. Süüdistataval on olemas ka alaealine tütar. Vabaduses on Aleksei Kirienko elukoht ning garanteeritud töökoht. Apellant leiab, et eeltoodud asjaolud annavad alust mõista karistust sanktsiooni alammääras ning palub vähendada Aleksei Kirienko mõistetud karistust sõltumata sellest, kas tema teo kvalifikatsioon muutub või mitte. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsioone ja jäid apellatsioonides toodu juurde. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kaitsja apellatsioon on oma taotlusest ja sisust tulenevalt vastuoluline. Nii on apellant taotlenud maakohtu otsuse tühistamist, mõistes süüdistatava KarS § 113 järgi õigeks ning tunnistada süüdi KarS § 121 järgi või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule tulenevalt

§ 339lg 1 p 7, 8 sätetest.

Samuti vähendada mõistetud karistust. Samas on apellatsiooni sisus leidnud kaitsja, et süüdistatava tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 117, § 121 järgi. Riigikohus on varem leidnud, et juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 13.1, 3-1-1-48-10). Esitatud apellatsioonis märgib kaitsja, et Aleksei Kirienko tegu tuleb kvalifitseeritav KarS § 121 järgi, kuid käesolevas kriminaalasjas saab kaitsja apellatsiooni motiividest ühemõtteliselt järeldada, et kaitsja taotleb Aleksei Kirienko teo kvalifitseerimist KarS § 121, 117 järgi, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et apellatsiooni põhistuste pinnalt on ilmne, et kaitsja nõue on Aleksei Kirienko teo kvalifitseerimine KarS § 121, 117 järgi ja karistuse kergendamine või alternatiivselt saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 6

(15)5.1 Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellantide apellatsioonide motiividega ja kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule kas käesoleval juhul on tegemist maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Seejuures on väär apellandi väide, nagu tugineks kohtuotsus üksnes tõendite loetlemises kohtu poolt. Maakohtu otsuses on tõepoolest loetletud tõendid mida kohus uuris (kd 3 lk 33-34), kuid nimetatud tõendeid on kohus analüüsinud ka kogumis ning näidanud ära milline tõend antud juhul teo toimepanemist tõendab ja kinnitab süüdistatava poolt toimepandut (kd 3 lk 34-36 pöördel). Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Kaitsja apellatsioonis on viide ka

§ 339

lg 1 p 8 sättele, kuid apellatsiooni sisust ega põhistustest ei nähtu motiive kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. Kohtukolleegium leiab üheselt, et ainetu on kaitsja viide, et maakohus on rikkunud

§ 339lg 1 p 8 sätteid.

Kolleegium kordab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-13-07; 3-1-1-15-13), et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus (vt kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-09 p 5.3). Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse 7

(15)resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-09 p 6). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida

§ 339

lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kaitsja nende järeldustega nõustub või mitte. Maakohtu otsuse põhiosas on kohtu poolt tuvastatud asjaolud esitatud ning on leitud, et Aleksei Kirienko on temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud, on selles süüdi ning talle tuleb mõista karistus. Kohtuotsuse resolutiivosas ongi süüdistatav esitatud süüdistuse alusel süüdi tunnistatud ja karistatud. Käesoleval juhul ei ole maakohtu kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa omavahel sisulises vastuolus ning otsus on vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused vastavad täielikult tuvastatud asjaoludele. 5.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonis ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 61

lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  2. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 5.3 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente 8

(15)maakohtu otsuse tühistamiseks ja Aleksei Kirienko suhtes teo ümber kvalifitseerimiseks KarS § 117 ega KarS § 121, § 117 järgi. Maakohus on põhistanud miks ta leiab, et käesoleval juhul ei ole Aleksei Kirienko tegu kvalifitseeritav KarS § 115 järgi ning ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu argumentidega ja ei pea sellest tulenevalt vajalikuks neid korrata. Lisaks on apellatsiooni piirid seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga, mis käesolevas apellatsioonis on Aleksei Kirienko teo kvalifitseerimine kas KarS § 117 järgi või kaitsja apellatsioonis toodu KarS § 121, § 117 järgi. 5.4 Kohtukolleegium viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsuses nr 31-1-19-05 ja
  3. septembri
  4. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate ütlused, samuti eksperdiarvamuse usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud ütlustest. Maakohus on esitanud põhjalikud motiivid miks tuleb kvalifitseerida süüdistatava Aleksei Kirienko käitumine KarS § 113 järgi (kd 3 lk 34-36 pöördel) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega. 5.5 Vastuseks apellatsioonis toodule, et süüdistatava Aleksei Kirienko löökide eriline tugevus ei ole tõendatud, märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava löögid kannatanu näkku olid jõulised. Süüdistatava ütlused, et tema kannatanut jõuliselt näkku ei löönud ei ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Kaitsja on märkinud apellatsioonis, et ekspert kinnitas kohtus, et ei ole võimalik löögi tugevust kohtumeditsiiniliselt kindlaks teha. Kolleegium leiab, et apellant on eksperdi AA ülekuulamisel antud ütlustele viidanud osas, mis sobilik valitud kaitsetaktikaga ning jätnud ilmselgelt tähelepanuta eksperdi AA ütlused osas, et kannatanul tuvastatud peaaju ämblikuvõrkkestaalune verevalum paremal pool suuraju poolkera kohal, mis võib olla seostatav vere sattumisega hingamisteedesse ja mehhaanilise lämbusega, kuna ämblikuvõrkkestaaluse verevalumi tekitamiseks on vajalik mehhaaniline mõjutus, löök pea piirkonda. Nimetatud vigastus näitab, et pea piirkonda on esinenud mehhaaniline mõjutus ehk löök ja tõenäoliselt pidi see olema küllalt tugev (kd 1 lk 87). Õige on kaitsja apellatsioonis toodu, et verejälje uuringuga kriminaalasjas tuvastati kannatanu asukoht löömise ajal ning sellise uuringuga ei ole tuvastatud löökide tugevuse astet. Samas on kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et nimetatud uuringiga on tuvastatud magamistoas verepritsmeid, mis tekivad õhus laialipihustatud verest vereallikale mõjunud välisjõu toimel ja voolamisjälgi, mis tekib teatud hulgale verele mõjuva gravitatsioonijõu tagajärjel. Kannatanu oli vigastuste tekitamise hetkel voodis pikali asendis. Kannatanu pea asetses vigastuste tekitamise hetkel uuringuks esitatud fototabeli nr 143449 fotol nr 57 ja 60 oleva voodi peatsis asuva padja parempoolsel osal (kd 2 lk 45, kd 1 lk 178, 180). Puutuvalt veepritsmetesse magamistoa seinal ja arvestades kannatanu asendit vigastuste tekitamise ajal, ei pea järelduste tegemiseks olema ekspert või asjatundja ning löögi tugevuse hindamiseks või selgitamiseks ei ole vaja eriteadmisi. On ilmselge, et löögid kannatanu näkku on olnud tugevad, kuna verepritsmed on paiskunud seinale ning neil on ka voolamisjälgi (teatud hulk verd), mis viitavad löökide suurele jõule, mitte vastupidi nagu kaitsja on apellatsioonis märkinud. Vähemjõuliste löökide puhul ei oleks veri paiskunud seinale ega ka verepritsme vere hulk ei oleks saanud olla suur ning seega ei oleks verepritsmetel ka voolamisjälgi. Ka ei oleks vähemjõuliste löökide 9
(15)tagajärjel tekkinud süüdistatava käele vigastused (kd 2 lk 118-119). Asjaolu, et löökidega ei tekitatud kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi, ei näita seda, et löögid ei olnud jõulised. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arvestades ka tekitatud vigastusi kannatanu pea piirkonnas (pea tömp trauma: verevalumid, ninaluude murd, alalõualuu murd paremal, nahaalused verevalumid) (kd 1 lk 76) saab tõsikindlat viidatud tõenditele kogumis lugeda tõendatuks, et süüdistatava löögid kannatanu näkku on olnud jõulised. 5.6 Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et maakohtu järeldused kannatanu asendi kohta löömise ja süüdistatava korterist lahkumise ajal on vastuolulised ning kohtu järeldus ei vasta eksperdi poolt kohtus öeldule. Maakohus on leidnud kokkuvõtvalt, et ei oma tähtsust kas kannatanu jäi lamavasse või poollamavasse asendisse, kuna kohtus ülekuulatud ekspert AA sõnul nii poollamav kui ka lamav asend soodustavad isiku lämbumist ja vere valgumist hingamisteedesse. Kõik ülekuulatud tunnistajad on kinnitanud, et kannatanu asend löömise ajal oli poollamav ja oli seda ka peale löömist. Tunnistaja AP andis ütlusi, et kannatanu AR oli löömise ajal poollamavas asendis (kd 1 lk 43). Tunnistaja AP ütlused kannatanu seisundi osas peale peksmist luges maakohus mitteusaldusväärseteks ning tõendina ei arvestanud. Kolleegium nõustub sellise maakohtu käsitlusega. Tunnistaja GK andis ütlusi, et kannatanu oli löömis ajal selili maas ning täpsustas, et mitte maas, vaid voodi peal (kd 1 lk 106-107). Peale löömist oli selja peal, ei oska öelda kas vahepeal liigutas, aga selja peal ta oli (kd 1 lk 109). Kannatanu oli nii löömise aeg kui ka ajal mil süüdistatav lahkus samas asendis (kd 1 lk 111), poollamavas (kd 1 lk 114). Süüdistatav on andnud ütlusi, et tema lahkumisel oli kannatanu pool istuli asendis (kd 1 lk 130). Kaitsja märgib, et asjas puuduvad tõendid, et kannatanu jäi tahapoole kallutatud poollamavasse asendisse ning eksperdi sõnade kohaselt soodustab vaid poollamav tahapoole kallutatud asend lämbuse tekitamist. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Ekspert on üheselt märkinud, et ei tekiks mehhaanilist lämbust peaks isik olema kas külili, kõhuli, kummargil asendis, välistama peaks selili asendi (kd 1 lk 87). Samuti on ekspert selgitanud, et istuv asend ei soodusta lämbuse tekitamist (kd 1 lk 90). Maakohtus toimunud istungil ei ole kaitsja ristküsitluse käigus kannatanu kehaasendi osas (tahapoole kaldu, viltu, otse jne) tunnistajaid ega süüdistatavat ristküsitlenud, mis ilmselgelt oleks olnud vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Seega ei saa apellant ka tõsikindlalt väita, et kannatanu ei olnud tahapoole kaldu. Apellant asub seisukohale, et ei ole välistatud, et kannatanu AR peale löökide saamist ei liikunud iseseisvalt ning asjaolu, et kannatanu soki taldadel puudus verekahtlane määrdumus võib tõendada vaid seda, et kannatanu ei liikunud kohas kus oli verekahtlane määrdumus. Samuti märgib apellant, et surnu ekspertiisiaktist nr 14E-PõS0058/626 ei ole täpset ajavahemikku tervisekahjustuste tekitamise ja surma saabumise vahel võimalik kindlaks teha. Kolleegium asub seisukohal, et kaitsja on jätnud tähelepanuta eksperdi arvamuse, mille kohaselt surnukehal tuvastatud tervisekahjustused on tekitatud suhteliselt lühikest aega enne surma saabumist. Samuti nähtuvalt tunnistaja GK ütlustest ei teinud kannatanu midagi peale peksmist, jäi peale peksmist samasse asendisse ( kd 1 lk 108, 111). Seega nõustub kolleegium maakohtu tehtud järeldusega, et kannatanu AR peale löökide saamist ei liikunud ning kaitsja väited kannatanu võimaliku liikumise osas peale löömist on oletuslikud ega põhine esitatud ja uuritud tõenditel. Apellant on lisaks asunud seisukohale, et on vastuolus tuvastatud asjaoludega, et süüdistatav vahetas oma riided enne, kui sai teada, et kannatanu on surnud. Kolleegium ei nõustu ka selle apellandi väitega, kuna apellatsioonis on toodud ära vaid süüdistatav ütlused osas, mis sobivad maakohtu järelduse ümberlükkamiseks, kuid jäetud täielikult tähelepanuta maakohtu poolt viidatud tunnistaja Igor Iljin ütlused (kd 1 lk 91) ja ka süüdistatava Aleksei Kirienko ütlused osas ( kd 1 lk 137), millest tulenevalt on maakohus asunud õigustatult seisukohale, et süüdistatav möönis surma saabumise võimalikkust. 10
(15)5.7 Kaitsja viitab apellatsioonis asjaolule, et süüdistatav ei tekitanud kannatanule eluohtlike vigastusi ning süüdistatava teod ja kannatanu surm ei ole põhjuslikus seoses. Surnu ekspertiisiaktist nr 14E-PõS0058/626 nähtub, et AR surma põhjuseks oli mehhaaniline lämbus vere aspiratsioonist hingamisteedesse ning kohtuistungil kohtuarst-eksperdi AA seletuste kohaselt kannatanul tuvastatud tervisekahjustused ei olnud iseenesest eluohtlikud, kuid eluohtlikuks tegi seisundi peatraumaga kaasnenud verejooks, vere sattumisega hingamisteedesse, millega kaasnes mehhaaniline lämbus. Seega kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et surma põhjustanud tegu saab olla üksnes selline, mis on eksperdi arvamuse kohaselt eluohtlik ning tapmise korral peab surm olema põhjustatud kehavigastusega. Selline kaitsja seisukoht on ekslik, kuivõrd Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt asunud seisukohal, et tapmine on nn suvalise teokirjeldusega koosseis - surma põhjustavana tuleb käsitada iga tegu, mille isik toime pani ja mis on surma kui tagajärjega põhjuslikus seoses. Asudes teistsugusele seisukohale on välistatud vastutusele võtmine näiteks peksmisest tingitud traumaatilise šoki tagajärjel surma põhjustamise eest, sest ükski vigastustest pole eluohtlik (vt RKKK 3-1-1-28-01). Samuti on ekspert Anu Adams andnud ütlusi kohtuistungil, et tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korras on eluohtlike tervisekahjustustena käsitletud ka eluohtliku seisundina mehhaanilist lämbust § 7 lg 3 p 4. Tulenevalt sellest korrast esines kannatanul AR-il eluohtlik tervisekahjustus § 7 mõttes, kuna mehhaaniline lämbus põhjustab eluohtliku seisundi (kd 1 lk 89). Viidates eeltoodud Riigikohtu seisukohale on Riigikohus lisaks leidnud, et tähtsust ei oma kausaalahela täpne kulg. Riigikohus on leidnud, et kausaalseos peksmise ja kannatanu surma vahel on olemas ka juhul, kui tekitatud vigastused ise ei ole surmavad, kuid surm saabub löögist tekkinud ninaverejooksu ja sellest põhjustatud lämbumise tõttu. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et kannatanu AR surma põhjuseks oli mehhaaniline lämbus vere aspiratsioonist hingamisteedesse, mis sai võimalikuks pea tömbi trauma tagajärjel tekkinud verejooksust. Seega süüdistatava poolt löömisega tekitatud vigastused (trauma) kutsus esile verejooksu ning kannatanu tõmbas vere hingamisteedesse ja lämbus. Võimalik kehaasendi muutus või teatud viisil toimimine (nt liigutamine) ei välista objektiivse põhjusliku seose olemasolu ega seega ka kannatanu surma põhjustamist süüdistatava Aleksei Kirienko poolt. Apellantide poolt märgitu, et süüdistatava Aleksei Kirienko lahkumisel korterist oli kannatanu veel elus ning kannatanu ei kaotanud koheselt löömise tagajärjel teadvust, ei oma kolleegiumi arvates tähtsust, kuna põhjuslik seos ei sõltu asjaoludest, kas surm saabus koheselt pärast tegu (löömist) või pikema ajavahemiku jooksul. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt RKKK 3-1-1-101-96). Seega asjaolu, et kannatanu AR suri talle tekitatud kehavigastuste tõttu hiljem kui süüdistatav oli juba sündmuskohalt lahkunud, ei välista Aleksei Kirienko käitumise kvalifitseerimist tapmisena, kuna esines põhjuslik seos AR kehavigastuste tekitamise ja tema surma vahel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et kuriteo kvalifikatsioon sõltub eelkõige subjektiivsest küljest. Süüdistatava Aleksei Krienko süüdi tunnistamiseks KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et süüdistatav põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt Riigikohtu 11
(15)kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 19 ja
  3. mai
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Pekstes kannatanut pähe kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et üheselt on tuvastamist leidnud, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt peapiirkonda ja nägi, et vigastused tekitasid verejooksu kannatanu näos. Samuti on üheselt tuvastamist leidnud, et süüdistatava Aleksei Kirienko lahkumisel korterist jäi kannatanu voodil poollamavasse asendisse ning süüdistatav nägi seda ning oli sellest teadlik. Kaitsja apellatsioonis toodu, et süüdistatav ei kujutanud ette endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel, kuna süüdistatava Aleksei Kirienko näol ei ole tegemist meditsiinilist eriharidust omava isikuga ning mingit ründevahendit (nuga) ei kasutatud, ei oma tähtsust. Kolleegium asub seisukohale, et pekstes kannatanut jõuliselt ja korduvalt peapiirkonda (peapiirkond on elutähtis organ) ja tekitades verejooksu on ilmselgelt väliselt ohtlik tegu ning sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav. Seda enam, et süüdistatav on ristküsitlusel nõustunud, et kuna tegeles poksiga, siis oli teadlik, et peatraumade puhul on meditsiiniline sekkumine vajalik ning löögid pähe on ohtlikud (kd 1 lk 139). Väites mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure. Riigikohus on varem selgitanud sedagi, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Lüües kannatanut korduvalt rusikaga peapiirkonda, mille tagajärjel tekkis verejooks ja jättes kannatanu lamama (poollamavas või lamavasse asendisse) voodisse ja lahkudes sündmuskohalt, ei kontrollinud süüdistatav Aleksei Kirienko ilmselgelt sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis süüdistatav löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 10). Kolleegium leiab üksmeelselt ja nõustub maakohtuga, et süüdistatava Aleksei Kirienko käitumisest ei nähtu midagi sellist, mille põhjal võib asuda seisukohale, et süüdistatav lootis tagajärje kujunemist vältida. Seejuures ei oma tähtsust apellatsioonis toodu, et kannatanuga jäi korterisse kolm inimest ning üks nendest viibis kannatanuga samas toas, mistõttu ei saanud süüdistatav teada, et korteris viibijad ei osuta kannatanule abi. Süüdistatava Aleksei Kirienko käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning antud juhul puudusid asjaolud, mis oleks lubanud süüdistataval mõistlikult ja tõsimeeli uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Käesoleval juhul ei saanud sündmuskohalt lahkunud süüdistatav tõsimeelselt loota, et teises toas olevad isikud, kes juhtunust midagi ei teadnud osutavad kannatanule kindlasti abi. Ka ei saanud süüdistatav tõsimeeli uskuda, et kannatanuga ühte tuppa jääv alkoholijoobes isik, kes kannatanu korteris ei elanud, kindlasti jääb korterisse, kannatanuga ühte tuppa ja valvab kannatanu järgi ning sekkub juhul kui kannatanu peaks abi vajama ning muudab sellega Aleksei Kirienko poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Seda enam, et süüdistatava Aleksei Kirienko enda sõnade kohaselt on tegemist isikuga, kes suhtub kõigesse apaatiaga (kd 1 lk 126). Kriminaalasjas puuduva tõendid, et süüdistatav oleks palunud isikuid, kes viibisid sündmuskohal jääda kannatanuga ühte korterisse ja tuppa ning vaadata kannatanu järele ja hoolitseda kannatanu eest, vaid ainult nii oleks võinud süüdistatav tõsimeeli loota tagajärje mittesaabumisele. Süüdistatava Aleksei Kirienko käitumisest ei nähtu 12
(15)mingeid tegusid, mille põhjal võinuks asuda seisukohale, et ta lootis eelmärgitud tagajärje kujunemist vältida. Nii on süüdistatav andnud ütlusi, et peale peksmist ei küsinud kannatanult kuidas ta end tunneb, ei pööranud talle tähelepanu ja lihtsalt lahkus (kd 1 lk 130). Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega ning tema käitumises on tuvastatud kaudse tahtluse voluntatiivne element. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Aleksei Kirienko käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 järgi ning kuna ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja tuvastas nii teo kui tagajärje suhtes tahtluse, siis ei ole võimalik süüdistatava teo kvalifitseerimine ei KarS § 117 ega KarS § 121, § 117 kogumina.
  1. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud Aleksei Kirienko inkrimineeritud kuriteo KarS § 113 ümberkvalifitseerimisega, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt Aleksei Kirienkole mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. KarS § 113 näeb ette karistusena kuue kuni viieteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Aleksei Kirienkole mõistnud KarS § 113 järgi vangistuse 9 aastat, seega alla sanktsiooni keskmist määra. Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavat asjaolu ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, kannatanu käitumist, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Maakohus on põhjalikult analüüsinud nii süüdistatava Aleksei Kirienko poolt toimepandut kui ka kannatanu enda käitumist (kd 3 lk 36 pöördel-37) ning karistust kergendavat asjaolu. Ei ole õige ringkonnakohtu poolt veelkord arvestada kannatanu käitumist täiendavalt süüdistatava süü suurust mõjutavaks ja karistust vähendavaks asjaoluks. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kaitsja ei ole põhjendanud miks tuleks apellatsioonis toodud asjaolusid (kannatanu käitumine, viimaset kuriteo toimepanemisest möödunud 3 aastat jne) korduvalt lugeda karistusmäära vähendavateks asjaoludeks. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Aleksei Kirienko süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub alus.
  2. Süüdistatav on apellatsioonis vaidlustanud ka menetluskulusid.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. 13

(15)Tulenevalt

§ 175

lg 1 p 3, 4, 9 on menetluskulud ekspertiisi tegemise kulu, määratud kaitsjale määratud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis tuleb süüdimõistetul hüvitada. Kõik kulud kokku moodustavad summa 6 424 eurot ja on

§ 180lg 1 kohaselt mõistetud õigesti Aleksei Kirienkolt välja.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et nimetatud kriminaalmenetluse kulud on kirjas süüdistusaktis p 4, seega olid kõik kohtumenetluse pooled teadlikud kriminaalmenetluse võimalikest kuludest. Maakohtus toimunud kohtuistungil ei olnud süüdistataval mingeid vastuväiteid menetluskulude osas, nagu ka tema kaitsjal. Kohtukolleegium juhib süüdistatava Aleksei Kirienko tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Aleksei Kirienko ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud. Ainuüksi Aleksei Kirienko väide, et menetluskulud on väga suured ja tema jaoks ületamatud, ei tõenda veel tema maksejõuetest, mistõttu süüdistatava väited maksejõuetusest on paljasõnalised. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-105-12. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Aleksei Kirienkol esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Kolleegiumi arvates ei ole vähetähtis, et maakohtu istungil ei ole Aleksei Kirienko ega tema kaitsja taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist ega ositi tasumist. Samas on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus arvestanud menetluskulude summa suurust ning andnud süüdimõistetule seetõttu võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Lisaks on pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist tulenevalt

§ 424

sättest kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid käesoleval juhul ei ole kohtuotsus jõustunud ja täitmisele veel pööratud menetluskulude osas. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-

  2. Kaitsja esitas ka taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsja kokku 5 tundi (1,0 tundi kokku kohtumine kaitselausega, arutelu kaitsealusega ja 4,0 tundi apellatsiooni koostamine) ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 240 eurot. Kohtukolleegium peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas 240 eurot koos käibemaksuga.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

Kaitsja esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud summas 72 eurot koos käibemaksuga, millise moodustab kaitsealusega kohtumine vanglas 0,5 t, ettevalmistamine kohtuistungiks 0,5 tundi ja kohtuistung 0,5 tundi. Kohtukolleegium peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas 72 eurot koos käibemaksuga. Lähtudes eeltoodust rahuldas kolleegium

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotlused apellatsioonimenetluses ja määras Aleksei Kirienko kaitsjale välja maksta kokku 312 eurot koos käibemaksuga.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Aleksei Kirienko suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 14

(15)9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1, § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 01.oktoobri 2015.a otsuse Aleksei Kirienko suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava Ivi Kesküla 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.