← Eesti

3-15-2432/6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 16.12.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2432 Haldusasi AT, KR ja KL

) § 30 kohaselt võib isik, kelle õigust on rikutud, sh õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, esitada vaide haldusorganile HMS-s sätestatud korras või kaebuse halduskohtule HKMS-s sätestatud korras. Eeltoodut täpsustab

§ 23

lg 1, mille kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga (

§ 23

lg 2).

§ 23

lg-s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (Riigikohtu 13.05.2015 otsus nr 3-3-1-8-15). Isiku kaebeõiguse olemasolu selgitamiseks tuleb hinnata, kas kaebajal on kaitstav subjektiivne õigus. 2) Kaebajatel puudub kaebeõigus korralduse vaidlustamiseks, kuna kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Kaebajatel võib küll olla oluline puutumus antud keskkonnaga, kuid see ei ole kaebeõiguse aluseks. Korraldusega ei ole rikutud kaebajate subjektiivset õigust terviseja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Ka kaebajad ise pole välja toonud, et korraldusega oleks mõnda sellist õigust rikutud. 3) PS § 34 lubab kehtestada piiranguid isiku vabadusele liikuda. See piirang võib varieeruda keelust teatud ajal või üldse viibida teatud kohas (nagu praegusel juhul) kuni kohustuseni viibida teatud kohas. Seejuures on PS §-s 34 toodud välja, et liikumisvabadust võib piirata riigikaitse huvides, mida käesoleva juhul on tehtud. Kuigi isikutel on üldjuhul õigus viibida avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas (MS § 35), ei tähenda see, et vastavat õigust ei võiks piirata. Samuti ei tekita MS § 35 isikutele kaebeõiguse alust sisuliselt nõudmaks avalikõigusliku isiku omandis olevas metsas viibimise õigust igal ajal. 4) Korraldusest ja sellele lisatud seletuskirjast nähtuvalt kaitseb korraldus mh kaebajate elu ja tervist, kuna ohuala kehtestamata jätmisel võiks kaebajate elu ja tervis sattuda ohtu. Korraldusega ei muudeta ega hävitata kaebajate harjumuspärast looduskeskkonda ega rikuta õigust heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda riigimetsa säilitamist täpselt sellisel kujul nagu see on. Kaebajad saavad oma harjumuspärast looduskeskkonda jätkuvalt kasutada, kuid piiratud ajal, järgides selleks ettenähtud korda ja arvestades laskmiste ajakavaga, mis avalikustatakse. 2

(6)3-15-2432 5) Puutumuskaebust ei saa esitada põhjusel, et rikutud on mõnda õigusakti, kui nimetatud rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga. Samuti ei saa puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute õigusi ega huve (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-84-08). Seega jäävad väited seoses MS-st tuleneva volituse ületamise ning teiste isikute haldusmenetlusest teavitamata jätmise, menetlusse kaasamata jätmise ja ära kuulamata jätmisega tähelepanuta. Kaebajaid ei pidanud haldusmenetlusest teavitama, kuna nad ei olnud vaidlusaluse haldusakti andmisel menetlusosalised (HMS § 11 lg 1). Kaebajaid võiks käsitleda HMS § 11 lg-s 2 märgitud isikutena, kuid vastavate isikute menetlusse kaasamise kohustus puudub. AT on saanud oma seisukohti avaldada ning tema seisukohtadele on vastatud. Ärakuulamiskohustuse rikkumiseks ei saa pidada seda, kui isiku ettepanekuid ja arvamusi põhjendatult ei arvestatud. Kaebuse kohaselt olid teised kaks kaebajat teadlikud haldusakti eelnõust, mistõttu oleks ka neil olnud võimalus esitada soovi korral oma seisukoht, kuid seda nad ei teinud. Haldusmenetluses puuduvad menetlusvead. 6) Riigi eriplaneeringu eesmärk on sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi (PlanS § 27 lg 1). Tegemist ei ole olulise ruumilise mõjuga ehitise ehitamisega, vaid üksnes ohutsooni määramisega riigi metsamaa kasutamiseks riigikaitseliseks väljaõppeks. Ühtegi olulise ruumilise mõjuga ehitist ohualale ei ehitata. Seega on kaebajate väited PlanS §-s 27 sätestatud menetluse läbiviimise kohustuse osas põhjendamatud ja asjakohatud.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 14.10.2015 AT, KR ja KL määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. AT, KR ja KL paluvad määruskaebuses halduskohtu 05.10.2015 määrus tühistada. 1) Kaebajatel on kaebeõigus. Kui halduskohus leidis, et kaebuses oli puudusi (milleks saab pidada ka seda, et kaebajad täpsustaksid subjektiivsete õiguste rikkumist), siis saanuks kohus jätta kaebuse käiguta. Kaebuses pole otsesõnu nimetatud, et rikutud on kaebajate õigust terviseja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, kuid see on kaebusest üheselt järeldatav. PS § 34 võimaldab liikumisvabadust piirata, kuid kohus on jätnud hindamata, kas liikumisvabaduse piirang on proportsionaalne (PS § 11). Kuigi korralduse seletuskirjas on märgitud, et looduskeskkonda ja looduskaitseala suure tõenäosusega ei kahjustata, ei saa sellest siiski järeldada, et kahjustusi üldse ei teki. Ohuala kehtestamine ei pruugi olla proportsionaalne, sest seletuskirja kohaselt on Kaitseväel võimalik viia harjutusi läbi ka ohuala kehtestamata jätmisel, kui see kooskõlastatakse iga kord maaomanikega ja looduskaitseala valitsejaga. 2) Kaebajad ei nõustu halduskohtuga, et nad saavad harjumuspärast looduskeskkonda jätkuvalt kasutada. Seletuskirjas on välja toodud, et ohuala kasutamine toimub 90-l päeval aastas ja reeglina oktoobrist maini. Pole mingit kindlust, et see nii jääb, sest korralduses ei ole määratletud ohuala kasutamise aega. Välistatud ei ole, et ohuala võidakse kasutada ka suve- ja sügisperioodil. 3) Kohus on jätnud arvestamata, et ohuala kehtestati MS § 36 lg 2 kohaselt aladele, mis riigimetsa koosseisu ei kuulu. Seega on ületatud MS § 36 lg-s 2 toodud volituste piire, mis tähendab, et kaebajad ei saa teostada

§ 32lg-st 2 tulenevat õigust viibida ka neil maatükkidel.

Ekslik on halduskohtu seisukoht, et kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda riigimetsa säilitamist täpselt sellisel kujul nagu see on. Isikutel, kellel on oluline puutumus 3

(6)3-15-2432 tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonnaga, on õigus nõuda haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete võtmist, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele (

§ 23lg 5).

Kaebajad on selgitanud, et kasutavad korraldusega määratud ohuala pidevalt, millest saab järeldada, et neil on oluline puutumus

§ 23lg 2 tähenduses.

Seega saavad kaebajad nõuda, et vastavat keskkonda säästetakse ja säilitatakse olemasolevale võimalikult ligilähedaselt. 4) Kaebajad on selgitanud, miks rikuti MS-s sätestatud volituste ületamisega nende õigusi. Halduskohus jättis ebaõigesti sellekohased väited tähelepanuta. Kaebus on esitatud kaebajate õiguste kaitseks. Haldusmenetlusse jäeti kaebajad kaasamata. Tapa valla kaasamisest ei saa järeldada vastupidist. Kaasaegses ühiskonnas ei saa olla aktsepteeritav, et kohalikud elanikud saavad kavandatavatest ning ülisuure mõjuga liikumispiirangutest teada eelnõude infosüsteemist. Ühe kaebaja poolt õigusakti eelnõu leidmine eelnõude infosüsteemist oli erandlik. Kaebajad on käsitatavad menetlusosalistena HMS § 11 lg 1 p 3 tähenduses, sest korraldus puudutab nende õigusi. AT on saanud küll oma arvamust avaldada, kuid halduskohus ei selgitanud, miks ta leiab, et AT arvamusi ei arvestatud põhjendatult. Seega ei saa välistada, et vastustaja on rikkunud ärakuulamiskohustust ning võimalik, et ka põhjendamiskohustust. Arusaamatuks jääb, millest on halduskohus järeldanud, et ka teised kaebajad olid eelnõust teadlikud ja saanuks seisukohti avaldada. Haldusakti menetluse käigus on kaasamisega seotud probleemidele viidanud ka Keskkonnaministeerium oma 22.06.2015 kirjas nr 1-7/15/4792-

  1. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti kaebuse tagastanud kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
  3. Halduskohtul puudus vajadus jätta kaebus käiguta, sest kaebuses toodud faktiliste asjaolude õigsust eeldades oli ilmne, et kaebajatel ei saa korralduse vaidlustamiseks olla kaebeõigust. Kaebuse käiguta jätmine on põhjendatud, kui kaebuses esineb kõrvaldatavaid puudusi. Praegusel juhul see nii ei ole.
  4. Vaidlustatud korraldusega lubas Vabariigi Valitsus MS § 36 lg 2 alusel kasutada alalise riigikaitselise väljaõppe korraldamiseks Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevaid metsaalasid, mille asukoha kaart on esitatud korralduse lisas. Korralduse lisaks oleva kaardi (tl 29) ja seletuskirja (tl 25-28) kohaselt on tegemist Kaitseväe keskpolügooni ümbritsevate metsaaladega. MS § 36 lg 2 näeb ette, et § 36 lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud juhtudel on väljaõppe korraldamiseks vajalik Vabariigi Valitsuse luba. MS § 36 lg 1 p 2 kohaselt kasutatakse metsa riigikaitseks riigimetsas alalise väljaõppe korraldamiseks. Korralduse õiguslikust alusest ja korralduse tekstist tuleneb, et luba on antud alalise väljaõppe korraldamiseks riigimetsas. Korraldusega antud luba ei hõlma väljaõppe korraldamist eramaal ega kohaliku omavalitsuse maal, ning seda ka siis, kui asukohakaardil on kasutatavate metsaaladena tähistatud ka alad, mis ei ole Keskkonnaministeeriumi valitsemisel, vaid kuuluvad eraisikutele, äriühingutele ja kohalikule omavalitsusele, nagu väidetakse kaebuses. Korralduse seletuskirjas on selgitatud, et „…tuleb kokkulepped sõlmida eraomanikega, kelle maad jäävad riigikaitselisel otstarbel kasutatavasse alasse. Kaitseministeerium räägib maaomanikega läbi, et sõlmida lepingud Kaitseväe keskpolügooni ohualade kasutamiseks.“ Riigikaitseliseks otstarbeks muu kui riigimetsa kasutamine ei vaja Vabariigi Valitsuse luba, vaid see toimub kokkuleppel maaomanikega. MS § 36 lg 1 p 4 näeb ette, et § 36 lg 1 p-des 1-3 nimetamata juhtudel kasutatakse metsa riigikaitseks metsaomaniku või riigimetsa majandaja loal. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebajate seisukoht, et korraldus reguleerib ka muu kui riigimetsa kasutamist. 4

(6)3-15-2432 9.

§ 23

lg 1 kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Selle õiguse tagamiseks näeb

§ 23

lg 5 ette isiku õiguse nõuda haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete võtmist, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Viidatud sättele tuginedes ei saa keskkonnaosa intensiivselt kasutav isik tõrjuda mistahes ebasoodsa keskkonnamõjuga tegevust, vaid keskkonna sellist mõjutamist, mille tulemusena ei saa enam rääkida tema tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna säilimisest. Näiteks ei saa isiku tervise- ja heaoluvajadust üldjuhul kahjustada väärtusliku metsaelupaiga kahjustamine, kuid isiku õigust võib riivata nt metsa ulatuslik raie või looduskeskkonna lahingmasinate, tankide või lõhkekehadega hävitamine. Midagi sellist vaidlustatud loaga hõlmatud alale ei ole kavandatud. Korralduse seletuskirja kohaselt ei toimu ohualana piiritletud metsaaladel Kaitseväe vahetut väljaõpet, kõik sõjalise väljaõppega kaasnevad tegevused (sõitmine, laskmine, sihtmärkide paigaldamine jne) toimuvad olemasoleval keskpolügoonil ning väljaspool keskpolügooni sihtmärgialasid lastakse relvadest ainult sellist laskemoona, mis ei jäta lõhkemata lõhkekehasid. Keskpolügooniga külgnevaid alasid kasutatakse üksnes laskmiste ohualadena ning seda põhjusel, et jalaväe lahingmasinate ja tankidega saaks keskpolügoonil laskmisi teha ka liikumiselt, eri suundadest ning senisest enamate masinatega korraga. Seletuskirja kohaselt toimub piirkonda rajatud matkaradade ja puhkepaikadega kattuva riigimetsa kasutamine väljaõppes kuni 90-l päeval aastas ja peamiselt argipäevadel. Lähtudes Kaitseväe väljaõppetsüklist ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud ajateenistuse kestvusest kasutatakse keskpolügooni laiendatud ohualasid reeglina oktoobrist maini. Sõjalise väljaõppe ajal riigimetsa laskmiste ohualadena kasutamine ei saa ringkonnakohtu hinnangul rikkuda kaebajate õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. 10. PS §-s 34 sätestatud liikumisvabadus ei ole absoluutne põhiõigus ning seda on võimalik piirata muu hulgas riigikaitse huvides.

  1. ptk
  2. jagu sätestab igaühe keskkonnaalase õigusena ka õiguse kasutada võõrast maatükki. Selle õiguse puhul on oluline tähele panna, et üldpõhimõttena võib võõral maal viibida üksnes omaniku loal (§ 32 lg 1), kuid luba võõral maatükil viibimiseks võib eeldada, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata maatükil viibimist ei ilmne muudest asjaoludest (§ 32 lg 2). Riik võib piirata enda omandis oleval maatükil viibimist, kui see on vajalik avalikes huvides või kolmandate isikute, sh maakasutajate huvide kaitseks (§ 32 lg 5). Ringkonnakohus leiab, et isegi kui möönda kaebajate riigimetsas viibimise õiguse riivet, on kaebus ilmselgelt perspektiivitu ning selle võiks tagastada ka HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Vaidlustatud luba on vajalik riigi kaitsevõime tagamiseks, mille puhul on tegemist väga olulise avaliku huviga, ning loa andmisel on arvestatud ohualadel puhkealade asumisega.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja ei ole rikkunud kaebajate ärakuulamiskohustust. Isegi kui kaebajate näol on HMS § 11 mõttes tegemist menetlusosalistega, et ole menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustus absoluutne. Kaebuse väidete kohaselt kaasnevad korraldusega olulised liikumis- ja viibimispiirangud kahes maakonnas. On ka ilmne, et kaebajad ei ole kaugeltki ainsad Tapa linna elanikud, kes käivad kaebuses eriti esile toodud Rutka mägedes aastaringselt jalgsi, rattaga või suuskadega liikumas. Haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata muu hulgas juhul, kui menetlusosaliste arv on suurem kui 50 (HMS § 40 lg 3 p 6). Küsimus Keskkonnaministeeriumi kaasamisest ei seondu kaebajate õigustega.
  4. Eeltoodust tulenevalt jääb AT, KR ja KL määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 määrus muutmata. 5

(6)3-15-2432 /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets Parandatud 18.12.2015 määrusega RESOLUTSIOON Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2015 määruses haldusasjas nr 3-15-2432 ilmne ebatäpsus ja asendada otsuse sissejuhatuses ja resolutsioonis menetlusosalise eesnimi „K“ eesnimega „K“. 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.