TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised 3-15-1568 05. veebruar 2016 Eda Muts Ahto

§ 37

), lisaks on rikutud õigust haridustee jätkamiseks doktoriõppes, mille eelduseks on magistrikraadi olemasolu. Magistrikraadita on raske leida juristil ka töökohta, kuna paljudel töökohtadel (nt kohtujuristi töökoht, millele kandideerimisest on kaebaja huvitatud) nõutakse õigusteaduse kõrghariduse teise astme hariduse olemasolu. Töökoha valiku õigus tuleneb

paragrahvist 29. Rikutud on õigust ausale, erapooletule ja läbipaistvale haldusmenetlusele (

§ 14

), kui magistritöö akadeemilise petturluse tuvastamisel osales isiklikult lahendist huvitatud isik.

1. Komisjon on ekslikult jätnud tähelepanuta õigusteaduskonna nõukogu otsusega 15.10.2004 vastu võetud “Üliõpilastöödes leiduvate loomevarguse juhtumite menetlemise eeskirja“ punkti 2, mis nimetab loomevarguse eeldusena teiste autorite kirjutiste, nende osade või neis sisalduvate lausete, mõtete või põhiideede esitamine oma kirjaliku tööna või selle osana, nii, et teiste autorite mõtted on suures osas, ilma nõuetekohase akadeemilise viitamiseta omistatud töö esitajale. Siia kuuluvad muuhulgas kõik kirjalikud tööd, mis kas täielikult või valdavas ning töö sisu seisukohalt olulises osas ei ole töö autorina esineva isiku poolt koostatud.“. Mittemõõduka reageeringu tulemusena on kaebaja ülikoolist eksmatrikuleeritud, kuigi hinnangu andmine kogu töö akadeemiliseks petturluseks tunnistamiseks oleks tulnud anda rikkumiste osakaalu ja lausete sisu järgi. Viitamata jäänud lausete väike maht näitab, et tegemist on inimliku eksimusega, mitte aga kaebaja pahatahtliku käitumisega. Hinnates lausete sisu nähtub, et viitamata vähesed laused ei oma töö jaoks mingisugust väärtust ja eksmatrikuleerimise korralduse tühistamisel saaks kaebaja need laused ilma erilise vaevata kustutada, kusjuures ei väheneks sugugi töö väärtus tervikuna ega selle maht alla ettenähtud 3 mahu. Kuigi ka komisjon on eksmatrikuleerimise ettepanekus tunnistanud, et viitamata jäänud lausete sisu tuleb hinnata, ei ole ta aga seda teinud. Kaebaja leiab, et mõne viite puudumist ei saa lugeda suures osas teiste isikute mõtete ja lausete ära kasutamisena, ning viitamata üksikute lausete ära kustutamine ei vähendaks sugugi ka töö sisulist kvaliteeti. Vastustaja vastuväited
2. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja poolt toime pandud akadeemilise petturluse juhu menetlemine selleks loodud komisjoni poolt toimus ausalt ja erapooletult ja kaebaja eksmatrikuleerimine oli õiguspärane. Väide, et Mari-Ann Simovart on andnud nõusoleku kaebaja magistritöö juhendamiseks, ei vasta tõele. Nõusoleku kaebaja magistritöö koostamise juhendamiseks andis dotsent Margus Kingisepp. Mari-Ann Simovart kaebajat magistritöö koostamisel ei juhendanud, vaid oli magistritöö retsensent. Kooskõlas loomevarguse juhtumite menetlemise eeskirja punktiga 5 kuulus Mari-Ann Simovart komisjoni koosseisu kui loomevarguse avastaja.
3. Kaebaja väited Mari-Ann Simovarti poolt ametipositsiooni ärakasutamisest, isikliku solvumise väljaelamiseks ja avaliku võimu kasu saamise eesmärgil kasutamisest on paljasõnalised. Tuleb silmas pidada, et loomevarguse juhtumite menetlemise eeskiri selleks näebki ette komisjoni moodustamise, et loomevarguse juhtumite menetlus oleks objektiivne ning vaba subjektiivsetest arvamustest. Kaebaja jätab täpsustamata, milline võis olla Mari-Ann Simovarti isiklik huvi. Kui pidada isiklikuks huviks seda, et rahvusülikoolis saaks loomevarguse juhtumid igakülgselt ning objektiivselt uuritud, siis siinkohal vastustaja nõustub kaebajaga ning leiab, et kogu rahvusülikooli liikmeskonna huvides on see, et loomevargused saaks avastatud ja objektiivselt uuritud. Käesoleval juhul puuduvad tõendid selle kohta, et Mari-Ann Simovarti töö komisjoni liikmena oleks olnud ebaobjektiivne. Kaebaja väide, et Mari-Ann Simovart on mõjutanud komisjoni tunnistama kogu magistritöö akadeemiliseks petturluseks, on paljasõnaline. Kaebaja ei ole näidanud, milline oli või võis olla Mari-Ann Simovarti väidetav isiklik kasu loomevarguse tuvastamisest. Kaebaja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et akadeemilise petturluse juhu menetlemine oleks komisjoni poolt toimunud ebaausalt või erapoolikult.
4. Vastustaja leiab, et praegusel juhul kuulub akadeemilise petturluse juhu uurimiseks loodud komisjoni otsus pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste hulka, millede sisuline kontroll on piiratud. Seetõttu saab kohus kontrollida eelkõige seda, kas komisjon on viinud menetluse läbi õiguspäraselt ja vigadeta. Kuna tegemist oli magistritööga, siis oleks dekaan saanud õppeprorektorile eksmatrikuleerimise ettepaneku tegemata jätta ainult siis, kui selleks oleks olnud mõjuvad põhjused. Käesoleval juhul sellised mõjuvad põhjused puudusid, mille tuvastas ka juhu menetlemiseks loodud komisjon.
5. Kaebajal ei olnud see esimene juhtum, mil üliõpilastöös olid puudu viited. 2010/
6. õppeaasta kevadsemestril koostas kaebaja uurimistöö teemal „Asja parandamise ja asendamise nõude esitamise piirangud“. Uurimistöö juhendaja Age Värv’i 26.04.2011 arvamuse järgi kaldus kaebaja nimetatud töös oluliselt kõrvale akadeemilise viitamise nõuetest. Ilma allikale viitamata oli üle võetud 13 lõiku teise üliõpilase magistritööst ning viitamata olid tekstilõigud, mis pärinesid kohtujuristi ettepanekust kohtuasjas C-65/
7. 4
8. Komisjoni ettepanekus dekaanile on selgelt ja põhjalikult välja toodud konkreetsed laused kaebaja magistritööst, mille tsiteerimisel ja refereerimisel on puudu viited (kokku 8 näidet). Akadeemilise petturluse juhu vaatas läbi ka ülikooli üliõpilasesindus. Üliõpilasesinduse seisukoht oli, et kaebaja eksmatrikuleerimine on põhjendatud. Kohtu seisukoht
9. A. Järvela on antud haldusasjas vaidlustanud Tartu Ülikooli otsustused, soovides kaitsta põhiseaduslikku õigust haridusele (

§ 37

). Kaebaja on selle raames vaidlustanud Tartu Ülikooli õppeprorektori 05.06.2015 korralduse, millega eksmatrikuleeriti kaebaja Tartu Ülikooli senati 26.04.2013 määruse nr „Õppekorralduseeskiri“ punkti 150.11.1 alusel vääritu käitumise tõttu akadeemiliste käitumistavade rikkumisel. Õppeprorektori korralduse vaidlustamise raames on kaebaja vaidlustanud ka korraldusele eelnevat menetlust ja eelnevaid toiminguid – õigusteaduskonna dekaani 22.05.2015 esildist (tlk.40 pöördel) ning komisjoni 21.05.2015 ettepanekut dekaanile (tlk 6-7). Riigikohtu halduskolleegiumi 4.03.2013 lahendis asjas nr 3-3-1-68-12 on kolleegium asunud seisukohale, et halduskohtus on vaidlustatavad sellised haridusalased otsused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele või tingivad haridustaseme omandamise lõpetamise, mis omakorda piirab isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel (p-d 15, 16). Käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud vastustaja otsustused, mis on seotud tema eksmatrikuleerimisega ning mille tõttu ei ole kaebaja siiani saanud lõpetada Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistriõpet.

1. Esmalt käsitleb kohus kaebaja väiteid vastustaja poolt läbiviidud menetluse formaalse õigusvastasuse osas ehk kaebaja väiteid seonduvalt menetlus- ja vorminõuete rikkumisega. Menetlusnõuete rikkumise osas on kaebaja toonud välja järgmised asjaolud: 1) dekaani poolt moodustatud komisjoni koosseis oli ebaseaduslik, 2) rikuti kaebaja ärakuulamisõigust.
2. Komisjon võimaliku loomevarguse hindamiseks on moodustatud õigusteaduskonna dekaani poolt 14.05.2015 (tlk.21). Selle koosseisu on määratud prof. Paul Varul (esimees) ning liikmed prof. Karin Sein ja dots. Mari Ann Simovart. Kaebaja on vaidlustanud dots. M. A. Simovarti komisjoni määramise õiguspärasuse, leides, et M. A. Simovart oli asjast huvitatud isik. Komisjoni moodustamise aluseks on olnud õigusteaduskonna nõukogu otsus 15.oktoobrist 2004 „Üliõpilastöödes leiduvate loomevarguse juhtumite menetlemise eeskiri“ (eeskiri). Eeskirja p 5 kohaselt moodustatakse loomevarguse juhtumi menetlemiseks dekaani korraldusega komisjon koosseisus: võimaliku loomevarguse avastaja, õppetooli juhataja, kus juhtum aset leidis ja õppeaine vastustav õppejõud. Vaidlust ei ole selles, et M. A. Simovart kui kaebaja magistritöö retsensent oli võimaliku loomevarguse avastaja, seega oli tema komisjoni koosseisu määramisel formaalselt eeskirja nõue täidetud. Samas on kaebaja õiguspäraselt osundanud HMS § 10 lg 1 p-le 4, mille kohaselt haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Antud juhul on kaebajat süüdistatud just M. A. Simovardi loome varguses ja tema töödes toodud seisukohtade ärakasutamises ilma magistritöös vastavaid viiteid tegemata. Millegagi aga ei ole tõendatud, et M. A. Simovart oli komisjoni liikmena asjast huvitatud isik ning kasutas oma positsiooni kasu saamise eesmärgil 5 või et komisjoni töös osalemisega mõjutas ta komisjoni tööd. Sellised tõendid puuduvad. Samas aga haldusmenetlus ei pea mitte üksnes olema aus, vaid ka näima ausana, nagu on ka kaebaja välja toonud. Antud juhul võib asjaolu, et komisjoni töös on osalenud isik, kelle loome varguses on kaebajat peamiselt süüdistatud, ja kes komisjoni nimel kaebajaga kirjavahetust pidas, ja kes juhtumi menetlusega sisuliselt tegeles, tekitada kahtlust komisjoni liikme erapooletuses. Ei nähtu ka, et asjas oleks vajalikuks peetud saada erapooletu eksperdi arvamust. Kohus on seisukohal, et erapoolikuse kahtluste kõrvaldamiseks oleks M. A. Simovardil tulnud komisjoni koosseisust taanduda. Kas asjaolu, et M. A. Simovart andis 2014 aprillis nõusoleku kaebaja magistritöö juhendamiseks, kuid kaebaja võttis magistritöö juhendajaks teise õppejõu, sellest koheselt M. A. Simovarti teavitamata, võis mõjutada M. A. Simovarti suhtumist kaebaja magistritöösse ja mõjutada komisjoni tegevust, on küsitav ja põhineb ainult kaebaja arvamusel.
3. 15.10.2014 eeskirja p 6 järgi antakse loomevarguses kahtlustatavale üliõpilasele võimalus oma tegevuse selgitamiseks ja enda kaitsmiseks komisjoni ees. Loomevarguse kindlakstegemisel peab komisjon kõiki juhtumiga seotud asjaolusid igakülgselt ning objektiivselt uurima. Antud juhul kaebajat komisjoni istungile, kui see ka toimus (tõendeid selle kohta esitatud ei ole) ei kutsutud ja seega ei järgitud eeskirja punktis 6 toodud nõuet. Kaebajale on A. Simovart saatnud 14.05.2015, see on samal päeval, kui komisjon moodustati, e-kirja, milles on kaebajat teavitatud, et tema magistritöö sisaldab erinevates kohtades viitamata teksti, mis ei ole kaebaja originaalideed. Kaebajat on kohustatud järgmiseks päevaks, so 15.maiks esitama selgitus (tlk.56). Vastava selgituse on kaebaja esitanud (tlk.57). Oma selgituses on kaebaja nõustunud ühe viite puudumises. Kaebaja on märkinud, et ta ei oska rohkem süüdistusi kommenteerida, kuna konkreetseid asjaolusid pole välja toodud. Samuti on kaebaja märkinud, et talle tuleb anda võimalus oma tegevuse selgitamiseks ja enda kaitsmiseks komisjoni ees. Nagu märgitud, kaebajale võimalust komisjoni ees end kaitsta, ei antud, mis on oluline menetlusnõuete rikkumine. Komisjoni 21.05.2015 ettepaneku järgi on kaebajal olnud veel kord võimalus kirjalikult oma selgitus anda, kuid see ei asenda suulise ärakuulamise nõuet. Kuigi kumbki pool ei ole pidanud vajalikuks kaebaja teistkordselt esitatud selgituse kohtule esitamist, oli kaebaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt see sarnane dekaanile 25.05.2015 esitatud selgitusele (tlk. 11). Komisjoni poolt dekaanile esitatud ettepanekus ei ole aga kaebaja konkreetseid vastuväiteid üldse analüüsitud ega selgitatud, miks komisjon nendega ei nõustu.
4. Lisaks peab kohus vajalikuks kaebaja ärakuulamisõiguse osas märkida järgmist. Akadeemilise petturluse juhu menetlemiseks moodustatud komisjoni ettepanek kaebaja eksmatrikuleerimiseks on allkirjastatud komisjoni liikmete poolt 21.05.2015 ja 22.05.
5. Dekaani esildis kaebaja eksmatrikuleerimiseks on tehtud samuti 22.05.2015, seega andmata üliõpilasele võimalust komisjoni ettepaneku suhtes selgituste andmiseks. Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja (ÕKE) p 205 järgi on dekaanil kohustus kas teha üliõpilasele noomitus või teha õppeprorektorile esildis üliõpilase eksmatrikuleerimiseks. Seega on esildise tegemine kaalutlusotsustus, milles tuleb ka näidata, miks konkreetsel juhul tehti esildis üliõpilase eksmatrikuleerimiseks, mitte aga ei kohaldatud üliõpilase õigusi vähem riivamat abinõud, so noomitust. Dekaani esildis mingeid kaalutlusi ei sisalda. Kaebaja on esitanud kohtule dekaani poolt
6. mail 2015 meili teel kaebajale saadetud kirja, kus dekaan on andnud selgituse, miks ta pidas vajalikuks kaebaja eksmatrikuleerimiseks esildise esitamise (tlk.13). Kuigi dekaan on kaebajale hilisemalt selgituse esitanud, ei saa seda lugeda, et esildises põhjendamiskohustus on täidetud.
7. Lisaks on olulisi ebatäpsusi kaebaja eksmatrikuleerimise õiguslikus aluses. 6 ÕKE p 150.11 näeb ette, et ülikooli algatusel toimub eksmatrikuleerimine õppeprorektori korraldusega dekaani või finantsjuhi esildise või kraadi andnud nõukogu otsuse alusel: 150.11.
8. akadeemilise petturluse korral punktides 203.1-203.5 toodud juhtudel. Komisjon on oma ettepanekus märkinud, et antud juhul on toimunud loomevargus ÕKE punkti 203.2 mõttes. ÕKE p 203.2 loeb akadeemiliseks petturluseks teadmiste lubamatut vahetamist (nt etteütlemine, mahakirjutamine jms) üliõpilaste vahel, kelle õpiväljundeid hinnatakse. Komisjoni otsustuse põhjendavas osas ei ole aga välja toodud selliseid asjaolusid, mis saaksid olla aluseks ÕKE p 203.2 kohaldamisele. Õppeprorektori 05.06.2015 korralduses on märgitud, et A. Järvela eksmatrikuleeritakse ÕKE p 150.11.1 alusel vääritu käitumise tõttu akadeemiliste käitumistavade rikkumisel. Samas aga ÕKE p 150.11.1 annab võimaluse üliõpilane eksmatrikuleerida vääritu käitumise tõttu akadeemilise petturluse juhtudel, mitte vääritu käitumise tõttu akadeemiliste käitumistavade rikkumise korral. Üliõpilase eksmatrikuleerimise aluseks vääritu käitumise tõttu üldtunnustatud käitumisnormide või akadeemiliste tavade vastu olulisel määral eksimisel annab ÕKE p 150.11.4, mitte p 150.11.
9. ÕKE osas IX.
10. on selgitatud, mis on akadeemiline petturlus (p 203) ja mis on vääritu käitumine (p 204), kuigi ÕKE p-s 150.11 loetakse ka akadeemiline petturlus üldmõiste vääritu käitumise alla. ÕKE p-de 203 ja 204 hindamisel koos p-ga 150.11, saab järeldada, et akadeemilise petturluse korral on eksmatrikuleerimise aluseks ainult ÕKE p 150.11.1 ning üldtunnustatud käitumisnormide või akadeemiliste tavade vastu olulisel määral eksimise, dokumentide võltsimise ja tahtlikult toime pandud kuritegude puhul ÕKE p-d 150.11.2, 150.11.3 ja 150.11.
11. Antud juhul on õppeprorektori korralduses kaebaja eksmatrikuleeritud ÕKE p 150.11.1 alusel, kuid mitte akadeemilise petturluse vaid akadeemiliste käitumistavade rikkumise eest. Seega on korralduse õiguslikus aluses vastuolu, mis on oluline viga. Seega ei ole üheselt selge, millisel õiguslikul alusel kaebaja eksmatrikuleeriti, puudub nõutav faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline sidumine.
12. Järgnevalt tuleb käsitlemisele kaebaja väited vaidlustatud otsustuste materiaalses õigusvastasuses. Kuna õppeprorektori korralduses ja dekaani esildises sisulisi põhjendusi ei ole toodud, ja kokkuvõttes on aluseks võetud akadeemilise petturluse juhu menetlemiseks moodustatud komisjoni 21.mai 2015 seisukohad, siis tuleb kohtul ka selles toodust lähtuda. Kaebaja on välja toonud otsustuste sisulisel hindamisel kolm asjaolu: idee varguse puudumine, rikkumise korduvuse puudumine, rikkumise ulatuse mittearvestamine.
13. Komisjon on tuvastanud, et A. Järvela töös avaldub loomevargus kahel moel: teistes allikates sisalduvate mõtete kasutamine ühena magistritöö peamistest ideedest ning teiseks, tsiteerimine või refereerimine ilma originaalautorile viitamata. Idee varguse osas on märgitud, et magistritöö eesmärgina toodud küsimust - kuivõrd on lubatud hankelepingu tingimuste muutmine hankelepingu täitmise perioodil ja millised on need asjaolud, mis seda õigustavad, on uurinud oma doktoritöös M. A. Simovart, samuti mitmed välisautorid. Rohkem sellele asjaolule komisjon tähelepanu ei ole osutanud. Kohus on seisukohal, et selgusetuks jääb, milles siiski kaebaja poolt idee loomevargus seisnes. Kaebaja on esitanud materjalid, mille järgi M. A. Simovart on andnud nõusoleku juhendada kaebaja magistritööd, mille teemana on märgitud „Hankelepingu täitmise perioodil rakenduv õiguslik regulatsioon. Hankelepingu muutmine“ (tlk.9-10). Kaebaja ja M. A. Simovarti kirjavahetuse järgi perioodil 29.03.2014 kuni 23.04.2014 (tlk.52-53) on M. A. Simovart kokkuvõtvalt seisukohal, et antud teemal võib magistritööd kirjutada, kuid teemat tuleb täpsustada. Kaebaja lõplik magistritöö teema oli „Hanketingimuste muutmise lubatavus 7 hankelepingu täitmisel“ ehk põhimõtteliselt sama, mille juhendamiseks A. Simovart nõusoleku andis. Kaebaja väite kohaselt ta valis magistritöö teema magistritöö valikteemade hulgast. Seega ei saa väita, et kaebaja on valinud teadlikult magistritöö teema, mida ei oleks tohtinud ja mida saaks lugeda idee loomevarguseks.
14. Kaebaja on seisukohal, et puudub rikkumise korduvus, mistõttu tuleb tema eksmatrikuleerimise otsus tühistada. Rikkumise korduvuse on välja toonud esmalt komisjon, kes on märkinud, et 2011 aastal algatati sama autori suhtes Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas loomevarguse kahtluse menetlus, millest aga üliõpilane õigeid järeldusi ei teinud. Rikkumise korduvusele on osundanud ka õigusteaduskonna dekaan oma 25.05.2015 kaebajale esitatud selgitustes, millest nähtub, et dekaan pidas antud asjaolu esildise esitamisel määravaks. Üliõpilase eksmatrikuleerimist sõltuvalt rikkumise korduvusest ülikooli õppekorralduseeskiri sõltuvusse seadnud ei ole. Seega võimaldab ÕKE eksmatrikuleerida üliõpilast ka esmakordse rikkumise korral. Seega pole oluline ka see, kui palju aega on möödunud eelmisest loomevarguse juhtumist või kas eelmise juhtumi puhul oli menetlus lõpule viidud ja tõendamist leidnud. Loomevarguse juhtumite menetlemise eeskirja p 9 kohaselt teeb dekaan magistritööde puhul ilmnevate plagiaadijuhtumite korral loomevarguse juhtumi menetlemise komisjoni otsuse alusel õppeprorektorile reeglina ettepaneku üliõpilase eksmatrikuleerimiseks seoses vääritu käitumisega. Eeskirja p 9 kohaselt tuleb reeglina ka esmakordselt magistritöös ilmneva plagiaadi korral dekaanil esitada ettepanek üliõpilase eksmatrikuleerimiseks. Rikkumise korduvuse puudumine ei saa olla aluseks vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Komisjoni ettepaneku järgi on kaebaja varasemat loomevarguse kahtlust arvestatud, kuid ei saa järeldada, et seda on peetud määravaks.
15. Kaebaja leiab, et tema magistritöö akadeemiliseks petturluseks tunnistamisel on tehtud sisuline viga, kuna vastustaja ei ole arvestanud väidetavalt varastatud materjali osakaalu ja sisulist loomust. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga. ÕKE p 203.4 järgi on akadeemiline petturlus kellegi teise kirjaliku töö esitamine oma nime all või selle osade kasutamine nõuetekohase akadeemilise viitamiseta. Selle järgi on petturluseks, kui töö on täielikult või osalisena ilma viideteta teise tööst maha kirjutatud ja esitatud. Samas vastustaja poolt esitatud ja õigusteaduskonna nõukogu 15.10.2004 vastuvõetud ja kehtiva üliõpilastöödes leiduvate loomevarguste juhtumite menetlemise eeskirja p 2 sätestab, et „Loomevargus (plagiaat) on teiste autorite kirjutiste, nende osade või neis sisalduvate lausete, mõtete või põhiideede esitamine oma kirjaliku tööna või selle osana, nii, et teiste autorite mõtted on suures osas, ilma nõuetekohase akadeemilise viitamiseta omistatud töö esitajale. Siia kuuluvad muuhulgas kõik kirjalikud tööd, mis kas täielikult või valdavas ning töö sisu seisukohalt olulises osas ei ole töö autorina esineva isiku poolt koostatud“. Seega on kehtivas õigusaktis määratletud ka, et loomevarguse puhul tuleb arvestada selle ulatusega. Komisjon ei ole loomevarguse ulatust analüüsinud, pidades kaebaja sellekohaseid väiteid meelevaldseteks ning asudes kaebaja seisukohti ründama ja halvustama. Kohus leiab, et eeskirja p-st 2 lähtuvalt oleks tulnud komisjonil hinnata loomevarguse ulatust, analüüsides nii ideevarguse ulatust kui originaalautorile viitamata kasutatud tsitaatide ja refereeringute ulatust. Komisjoni ettepanekus on välja toodud 8 erinevat juhtumit, kus kaebaja on jätnud teistest töödest, (peamiselt M. A. Simovarti artiklid) kasutatud laused ja refereeringud viitamata. Komisjoni poolt on tuvastatud, et tsiteerimata on 5 erinevat lauset ning 3 refereeringut. Kaebaja väitel ei olnud need laused töö sisu seisukohalt olulised. Kohus viitamata lausete sisulist tähtsust ja osakaalu ei ole pädev hindama, samas ei selgu ei komisjoni 8 ettepaneku põhjendustest ega vastustaja vastusest, miks loeti kaebaja loomevargust ulatuslikuks või kas loomevarguse ulatust peeti üldse oluliseks. Seega ei ole vastustaja poolt toodud faktilised asjaolud kooskõlas ülikooli siseste plagiaadi mõistet avavate aktidega.
16. Arvestades eeltoodut tuleb õppeprorektori 05.06.2015 korraldus nr 1305P2, millega Ahto Järvela eksmatrikuleeriti magistriõppest, tühistada. Vastustaja on rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust, vastuolu on kaebaja eksmatrikuleerimise õiguslikus aluses, komisjoni poolt dekaanile esitatud ettepanekus ei ole järgitud üliõpilastöödes leiduvate loomevarguste juhtumite menetlemise eeskirjas toodud põhimõtteid. Vastustaja poolt esitatud selgitused ja vastustaja poolt läbiviidud menetluse alusel ei ole kohtul tekkinud veendumust, et vastustaja on diskretsiooni kasutades arvestanud kõiki asjaolusid ja huve ning kas kaalumine on toimunud ratsionaalselt.
17. Kuna kohus A. Järvela kaebuse rahuldab, on kaebajal HKMS § 108 lg 1 alusel õigus nõuda menetluskulude hüvitamist vastustajalt. Kaebaja on taotlenud välja mõista vastustajalt riigilõiv 15,0 eurot, ja kohtuistungiga seotud sõidukulud 22,60 eurot, kokku seega 37,60 eurot. Menetluskulude kandmine on tõendatud (tlk.14 ja 68). Kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud.
18. Kaebaja on esitanud taotluse 07.01.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks (kaks parandust, tlk.69). Vastustaja ei ole kaebaja taotluse suhtes vastust kohtule esitanud. Kohus on seisukohal, et kaebaja taotlus protokolli parandamiseks kuulub rahuldamisele, parandatud sõnastus kajastab kaebaja seisukohti täpsemalt. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 9