3-15-2472/11

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-2472 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2016 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Rauno Bosjanoki (Bosjanok) kaebus Tartu Vangla poolt pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – Rauno Bosjanok Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
4. märts
5. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
6. Tartu Vangla vahistatu Rauno Bosjanok esitas 28.07.2015 taotluse pikaajalise kokkusaamise saamiseks oma pere ja õdedega augustis
7. 10.08.2015 kirjaga nr 6-23/1195-2 teatas Tartu Vangla, et jätab taotluse läbi vaatamata, kuna vangistusseadus näeb pikaajalised kokkusaamised ette üksnes süüdimõistetutele. R. Bosjanok esitas seepeale vaide, mis jäeti 01.09.2015 vaideotsusega nr 1-11/490-2 rahuldamata.
8. Tartu Halduskohtusse saabus 30.09.2015 R. Bosjanoki kaebus, milles ta nõudis Tartu Vangla 10.08.2015 otsuse tühistamist, pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamist ning Tartu Vangla kohustamist talle pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks kõigi kinnipeetavatega võrdsetel alustel.
9. 06.10.2015 jättis Tartu Halduskohus kaebuse käiguta ning andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks ehk riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks ning kaebuse täiendavaks põhjendamiseks. 1
10. 16.10.2015 saabus Tartu Halduskohtusse R. Bosjanoki kaebuses puuduste kõrvaldamise avaldus, milles ta ühtlasi teatas riigilõivu tasumisest.
11. Oma 23.10.2015 määrusega tagastas Tartu Halduskohus kaebuse kohustamisnõude osas, võttis kaebuse muus osas menetlusse ning andis Tartu Vanglale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.
12. Tartu Vangla esitas 12.11.2015 kirjaliku vastuse kaebusele, milles paluti see läbi vaatamata jätta.
13. 01.12.2015 jättis Tartu Halduskohus kaebuse tühistamisnõude osas läbi vaatamata, leides, et vaidlustatud otsus ei ole haldusakt. Tuvastamisnõude jättis kohus menetlusse. Ühtlasi määras kohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis tähtaja Tartu Vanglale kaebaja vanglavälise suhtlemise kohta andmete esitamiseks kuni 14.12.2015 ning menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks kuni 07.01.
14. Kohus teatas, et asja tehakse otsus teatavaks 06.02.
15. 02.12.2015 määrusega täpsustas kohus, et otsus tehakse teatavaks siiski 05.02.
17. Tartu Vangla esitas 14.12.2015 täiendavad seisukohad ning kohtu nõutud tõendid. Kaebuse põhjendused
18. Kaebaja selgitab, et talle ei võimaldatud pikaajalist kokkusaamist oma ema ja kahe õega, kuna ta oli vahistatu. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on aga asjades Varnas vs Leedu ja Costel Gaciu vs Rumeenia asunud seisukohale, et kohtueelsetele kinnipeetavatele tuleb kohtumisõigust perekonnaga võimaldada vähemalt samades tingimustes kui see on võimalik süüdimõistva kohtulahendi alusel kinnipeetavatele. EIK rõhutas, et enne süüdimõistvat kohtulahendit tuleb isikut käsitleda süütuna ehk nende tingimused peavad olema laiemate hüvedega kui kohtuotsuse alusel süüdimõistetud kinnipeetavatel ning piirangud peavad olema minimaalsed. Seejuures viitas EIK, et kuna piirangu kohaldamisel ei lähtutud konkreetse kaasuse asjaoludest ja puudus julgeolekukaalutluse element, ei ole piirang demokraatlikus ühiskonnas vajalik. R. Bosjanok on seetõttu seisukohal, et Tartu Vangla rikkus tema õigust eraja pereelu puutumatusele ning diskrimineerimise keeldu, kuna talle ei võimaldatud pikaajalist kokkusaamist tulenevalt vahistatu staatusest. Vastustaja vastuväited
19. Tartu Vangla on seisukohal, et kuna vahistatule pikaajalist kokkusaamist keelav norm tuleneb seadusest, mille täitmine on Tartu Vanglale kohustuslik, siis ei ole vastustaja tegevus olnud see, mis on kaebaja hinnangul põhjustanud tema õiguste rikkumise ning sel juhul ei saa kaebaja nõuda halduskohtult vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. Kuna vastustaja tegevus on olnud kooskõlas kehtiva õigusega, siis ei saa tegevus olla õigusvastane. Vastustaja märgib aga, et isegi siis, kui kaebajal on õigus vastustaja tegevust vaidlustada ning tuvastamisnõude rahuldamine on vajalik tulevikus hüvitamisnõude esitamiseks, on vastustaja seisukohal, et hüvitamisnõue on ilmselgelt perspektiivitu ning selle esitamine ei anna õigust tuvastamisnõude esitamiseks. Kuna kokkusaamiseks peab taotluse esitama isik ise, siis viibis kaebaja väidetavalt oma õigusi rikkuvas olukorras alla kahe kuu, kuna süüdimõistev kohtuotsus jõustus 09.09.
20. 2
21. Kaebajale võimaldati vahistatuna üldjuhul kaks lühiajalist kokkusaamist nii oma ema, õe ja elukaaslasega. Kuna vahistatu puhul ei registreerita isikuid, kellega kirjavahetust peetakse, ei ole võimalik tuvastada, kui palju kaebaja kirja teel oma perega suhtles. Samuti ei ole vahistatul kohustust anda vanglale infot, kellega ta telefoni teel suhtleb. Kaebajale on olnud tagatud helistamise võimalus vähemalt kaks korda nädalas Tartu Vangla kodukorra punktis 13.8.1 sätestatud aegadel. Kohtu seisukoht
22. R. Bosjanok nõuab vahistatuna pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamist. Kaebusest nähtuvalt esitas ta 28.07.2015 taotluse talle augustis 2015 pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks tema ema ja kahe õega. Tartu Vangla jättis 10.08.2015 otsusega nr 6-23/1195-2 taotluse läbi vaatamata, põhjendades seda asjaoluga, et R. Bosjanok on vahistatu ning vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5 keelab pikaajalised kokkusaamised vahistatutele. Kuivõrd asjas on tuvastamisnõude lahendamisel eeskätt oluline see, kas niisuguse põhjenduse tõttu pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumine on õiguspärane või mitte, ei pea kohus võtma siduvat seisukohta selle osas, kas niisugune taotluse läbi vaatamata jätmise alus tuleneb seadusest või mitte või kas tegemist oli materiaalselt siiski taotluse rahuldamata jätmisega. Tähtis on see, et kaebajale ei võimaldatud pikaajalist kokkusaamist, kuna ta oli vahistatu. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja oli Tartu Vanglas vahistatu staatuses 09.04.2014 – 09.09.2015, välja arvatud periood 02.06.2015 – 11.06.2015, mil ta viibis arestimajas.
23. Kohus tutvus kohtute infosüsteemi vahendusel kriminaalasja nr 1-14-4128 materjalidega. R. Bosjanok peeti kahtlustatavana kinni 27.11.2013 ning ta vahistati 29.11.
24. Samuti 29.11.2013 kohaldas prokurör tema suhtes kriminaalmenetluse seadustiku § 1431 lõikes 1 sätestatud vabaduspiiranguga isikule kohaldatavaid lisapiiranguid, sealhulgas keelati nii lühikui pikaajalised kokkusaamised. Nimetatud keeld tühistati alles Tartu Maakohtu 19.12.2014 määrusega kriminaalasjas nr 1-14-
25. Seega tulenes kuni 19.12.2014 pikaajaliste kokkusaamiste keeld prokuröri määrusest, mistõttu esiteks oli tegemist individualiseeritud piiranguga ning teiseks oli selle vaidlustamine võimalik kriminaalmenetluses, mistõttu puudub halduskohtul pädevus selle õiguspärasuse hindamiseks. Seetõttu on käesoleval juhul oluline periood alates 20.12.2014, mil kriminaalmenetluslikud suhtlemispiirangud enam ei kehtinud.
26. VangS § 94 lg 5 keelab selgesõnaliselt vahistatutele pikaajalised kokkusaamised. Kuna isiku ema ja õed vastavad VangS § 25 lõikes 1 sätestatud pikaajalistele kokkusaamistel lubatud isikute ringile ning vastustaja pole viidanud ka mõne muu keeldumise aluse olemasolule, on selge, et käesoleval juhul ei võimaldatud R. Bosjanokile pikaajalist kokkusaamist tema vahistatu staatuse tõttu. Kuigi VangS § 94 lg 5 jõustus 01.01.2013, tuletati varem sama keeld VangS § 94 lõikest
27. Riigikohus hindas niisuguse keelu põhiseaduspärasust asjas nr 3-4-1-910 ning asus seisukohale, et see oli põhiseaduspärane enam kui kaks aastat vahistatud olnud isiku puhul ning isegi siis, kui tema suhtes oli jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, kuid teda polnud veel vanglas vahistatu režiimilt süüdimõistetu režiimile üle viidud. Ometigi ei saa kohtu hinnangul sellest teha veel järeldust, nagu oleks vahistatule pikaajalise kokkusaamise keelamine igal juhul õiguspärane.
28. Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 8 lg 1 sätestab igaühe õiguse tema era- ja perekonnaelu austamisele. Sama artikli lg 2 sätestab, et võimud ei sekku selle 3 õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. EIÕK artikkel 14 kohustab konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi tagama ilma mingi diskrimineerimiseta.
29. EIK on selgitanud, et EIÕK artiklist 8 ei tulene iseenesest nõuet pikaajalise kokkusaamise lubamiseks (vt nt 04.12.2007 otsust asjas Dickson vs Ühendkuningriik, nr 44362/04). Samas on EIK asunud 09.07.2013 otsuses asjas Varnas vs Leedu (nr 42615/06) seisukohale, et EIÕK artikli 14 mõttes on vahistatu ja kinnipeetav sarnases olukorras ning seega peab nende erinevaks kohtlemiseks esinema mõistlik õigustus. Antud asjas leidis EIK, et pikaajalise kokkusaamise keelamine isikule, kes oli pikaajalise kokkusaamise taotlemise hetkeks olnud vahistatu kaks aastat ning kellel oli võimalik oma abikaasaga suhelda üksnes lühiajalistel kokkusaamistel, mis toimusid läbi võrgu, ei olnud õigustatud. Seejuures tugines EIK asjaolule, et isik abikaasa ei olnud isiku suhtes läbiviidava kriminaalmenetlusega seotud. Sarnastel asjaoludel tuvastas EIK 23.06.2015 otsuses asjas Costel Gaciu vs Rumeenia (nr 39633/10) artikkel 14 koosmõjus artikliga 8 rikkumise olukorras, kus isik oli olnud vahistatu aasta ja kümme kuud ning ta soovis pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga, kes ei olnud isiku suhtes läbiviidava kriminaalmenetlusega seotud. Nimetatud asjades on EIK rõhunud isikute vahistatu staatuse pikkusele, mis on isiku õigust perekonnaelu puutumatusele riivanud eriti intensiivselt.
30. Käesoleval juhul oli R. Bosjanok pärast kriminaalmenetluslike suhtlemispiirangute tühistamist vahistatu staatuses 20.12.2014 – 09.09.2015 ehk umbkaudu kaheksa ja pool kuud. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 45 sätestab, et pikaajalisi kokkusaamisi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord poole aasta jooksul. Seega ei ole kinnipeetaval võimalik nõuda pikaajalise kokkusaamise toimumist sagedamini, mistõttu võib ta olla sunnitud olema pool aastat ilma pikaajalise kokkusaamiseta. Kuigi kaheksa ja pool kuud on sellest mõnevõrra pikem aeg, on tegemist sellegipoolest sarnase suurusjärguga, mis on rohkem kui kaks korda lühem eelviidatud EIK otsustes välja toodud ajavahemikest. Kuna vahistatu staatuselt kinnipeetava staatusele üleviimisele järgneb vältimatult vastuvõtuosakonnas viibimine, kus VangS § 25 lõike 3 kohaselt on pikaajalised kokkusaamised välistatud, saab kohtu hinnangul vahistatu staatuses oldud aega hinnata isoleeritult, võtmata arvesse sellele järgnevat vangistuse täideviimist, mis alguses katkestaks pikaajalised kokkusaamised niikuinii.
31. Samuti peab kohus vajalikuks pöörata tähelepanu isikute ringile, kellega kaebaja soovis pikaajalisel kokkusaamisel osaleda. Eelviidatud EIK otsustes oli tegemist vahistatute abikaasadega. Käesoleval juhul soovis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel osaleda oma ema ja õdedega. Iseenesest ei ole kahtlust, et kinnipeetaval on õigus pikaajalisele kokkusaamisele nii abikaasa kui ema ja õdedega. Samas on lisaks üldisele vanglavälisele suhtlemisele, mis on vanglas viibiva isiku jaoks võimalik ka muul viisil, pikaajalistel kokkusaamistel eriline tähtsus abikaasade vaheliste intiimsuhete säilitamisel, kuivõrd seda pole võimalik muu vanglavälise suhtlemise viisi abil saavutada. See erisus tuleneb selgelt ka eelviidatud EIK praktikast, kus kasutatakse ingliskeelset terminit conjugal visit, mida saab eesti keelde tõlkida kui abielulist kokkusaamist. Otsuse asjas Varnas vs Leedu punktist 117 nähtub, et EIK eristab laiemas mõttes pikaajalist kokkusaamist kitsamas mõttes abielulisest kokkusaamisest, kuid eelkirjeldatud EIK praktika käib just nimelt abielulise kokkusaamise kohta. Seetõttu on kohus praeguses asjas seisukohal, et eraelu puutumatuse riive määr on erinev sõltuvalt sellest, kas vaatluse all on pikaajaline kokkusaamine sugulastega või nn abieluline kokkusaamine. 4
32. Tartu Vangla esitatud kinnipeeturegistri väljavõtetest nähtuvalt on kaebaja saanud perioodil 20.12.2014 – 09.09.2015 osaleda lühiajalistel kokkusaamistel suhteliselt sageli. Seejuures on ta kohtunud oma ema ja õdedega. Samuti nähtub kirjavahetuse kaardi väljavõtetelt, et ta on saanud pidada aktiivset kirjavahetust. Kuigi VSkE § 48 lõikest 4 tulenevalt ei registreerita vahistatu puhul isikut, kellega ta kirjavahetust peab, on väljaspool kahtlust see, et soovi korral on kaebajal olnud võimalik oma ema ja õdedega kirja teel sagedaselt suhelda. Samuti ei viita asjas miski sellele, et kaebaja poleks saanud telefoni kasutada. Kohus on seega seisukohal, et faktiliselt on kaebaja olnud reaalsed võimalused oma ema ja õdedega suhtlemiseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et arvestades perioodi, mil kaebajal kriminaalmenetluslikke suhtlemispiiranguid ei olnud, seda, et ta ei taotlenud nn abielulist kokkusaamist ning tema reaalseid vanglavälise suhtlemise piiranguid, ei ole võimalik pidada kaebaja eraelu puutumatuse riivet niivõrd oluliseks, et seda saaks pidada EIÕK artikli 8 rikkumiseks.
33. Kuigi asjas tuleb möönda, et kaebajat koheldi tema vahistatu staatuse tõttu teisiti kui süüdimõistetud kinnipeetavaid, ei saa seda pidada veel diskrimineerimiseks EIÕK artikli 14 mõttes. Ka otsuse asjas Costel Gaciu vs Rumeenia punktis 56 möönis EIK riikide laia kaalutlusõigust isikute erineval kohtlemise vangistusõiguses. Diskrimineerimise tuvastas EIK eeskätt erineva kohtlemise eriti pika kestuse tõttu. Käesoleval juhul jäi erinev kohtlemine veel võrreldavasse suurusjärku ajalise kestusega, mil ka süüdimõistetud kinnipeetaval pole õigust pikaajalist kokkusaamist nõuda. Nagu kohus eelnevalt selgitas, ei olnud pikaajalisest kokkusaamisest keeldumine vastuolus ka riigisisese õigusega. Seetõttu ei keeldunud Tartu Vangla kohtu hinnangul pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest õigusvastaselt ning kohus jätab kaebuse rahuldamata.
34. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 5