KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2015 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-15-6563 (2440,15,005550) Kohtunik Larissa Prokopenko Kohtuistun

§-i 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisutunnuste seadusest ümberkirjutamist“. Kuivõrd vastavalt VTMS §-i 55 lg 1 p-le 2 kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata, siis leiab kaebaja, et eeltoodud faktiliste asjaolude esitamise kohustus kehtib ka kiirmenetluse otsuse kohta, kuivõrd kiirmenetluse otsust on võimalik kohtus edasi kaevata ja selles peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Kiirmenetluse otsusesse tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks.

§-i 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja konkreetselt tema suhtes menetletakse. Vaidlusalusest kiirmenetluse otsusest nähtub, et kaebaja kiirus mõõdeti xxx kilomeetril asulavälisel teel xxx, täpsemalt asukohta märgitud ei ole. Otsuse kohaselt asus menetleja ise kiirmenetluse otsuse koostamise hetkel xxx. Kaebaja märgib, et xxx maanteel on tõepoolest olemas xxx ristmiku lähistel 70 km/h ja 50 km/h aladxxx liikudes algab 70 km/h ala alles xxx Google Maps mõõtkavale). Seega ei saanud kaebaja teokoosseisu objektiivse kirjelduse järgi kiiruse mõõtmise ega hiljem ka kiirmenetluse otsuse koostamise hetkel asuda liikluskorraldusvahendi 50 km/h mõjualas. Nimetatud väidet toetab asjaolu, et xxx, kus kehtib 50 km/h ala näitab teeviit, et xxx. Seega ei saanud kaebaja kuidagi liikudes Jõhvi-Tartu-Valga mnt

1. kilomeetril asuda 50 km/h märgi mõjualas. Kaebaja juhitud sõiduk asus kiiruse mõõtmise hetkel, s.o liikudes antud maantee
2. kilomeetril, hoopis asulavälisel teel 90 km/h mõjualas. Ka reaalselt ei saanud kaebaja juhitud sõiduk liikuda 50 km/h mõjualas 112 km/h, kuna tema ees liikus vähemalt 1-2 sõidukit, taga liikus üks sõiduk ning sellisel juhul, ka nende kiirus pidanuks olema vastav. Siinkohal tuleb arvestada ka asjaoluga, et ka vastu liikus vähemalt üks sõiduk, siis ei ole kiirmenetluse otsusest lähtuvalt võimalik kindlaks teha, üheselt määrata, kuidas on tõendatud, et mõõdetud kiirus kuulub just kaebaja poolt juhitud sõidukile. Kui kaebaja isegi eksib ja xxx
3. kilomeetril on siiski 50 ja 70 km/h piirangu alad kehtestatud, siis peab kaebaja oluliseks märkida, et tegemist on 1 kilomeetri pikkuse teelõiguga. Eeltoodust lähtuvalt on selge, et xxx ristmiku piirkonnas on üksnes 400 meetrisel lõigul kehtestatud 50 km/h piirang. Seega ei ole võimalik väärteo kirjeldusest lähtuvalt tuvastada, kas kaebaja
4. kilomeetril 3 olles liikus 50, 70 või võib-olla isegi 90 km/h alas. Ka kiiruse mõõtmise toimingu tegemise asukohta - Jõhvi-Tartu-Valga
5. kilomeeter - ei ole võimalik kaardil määratleda (tegemist 1000 meetrise lõiguga). Kiirmenetluseotsuses ei selgu ka ühtegi täpsustust, kus politseiametnik võis 1000 m raadiuses paikneda. Eeltoodu ei välista võimalust, et mõõtmine toimus hoopis 70 km/h või 90 km/h piirkiiruse alas. Seega ei ole kiiremenetluse otsusest lähtuvalt võimalik määratleda kiirusemõõtmise toimingu asukohta, kuid kiiremenetluse otsuses sisalduv teokirjeldus peab olema niivõrd täpne, et sellega tutvudes ei teki kahtlusi ega vastuolusid teo toimepanemise võimalikkuses. LS § 227 sätestatud süüteo (lubatud sõidukiiruse ületamine) puhul on oluliseks faktiliseks asjaoluks rikkumise toimepanemise täpne koht, mille pinnalt on võimalik tuvastada, milline kiirusepiirang antud teelõigul kehtis ning sellest sõltuvalt on võimalik kvalifitseerida tegu LS § 227 lg 1 - 3 järgi. Kiirmenetluse otsuses märgitud asukohas oli kaebajal võimalik liikuda ja politseisõidukil paikneda kaebuse p-des 7.1 toodud asjaoludest lähtuvalt üksnes 90 km/h alas ning kui möönda, et avalik kaardikeskus Google Maps andmestik ei ole täpne, siis kaebuse p 7.2 kohaselt ka nt 70 km/h või ka 50 km/h kiirusepiirangu alas. Eeltoodust lähtuvalt puuduvad aga usaldusväärsed tõendid kaebuse esitaja süüdistamiseks LS § 50 lg 5 p 3 järgi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja enda kaebuse juurde. Kohtuvaidlustes palus kaebuse esitaja esindaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus. Kohtuväline menetleja leidis, et otsus tuleb jätta jõusse ning kaebus rahuldamata. KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID Menetlusalune isik Mart Kütt andis ütlusi, et ta sõitis xxx suunas. Politsei pidas teda xxx, öeldi, et ta ületas kiirust. Talle näidati mõõdikut, millele olid näidud 70 ja
6. Ei tunnista, et sõitis kiirusega 112 km/h. Tema ees ja taga sõitsid ka teised sõidukid, keda kinni ei peetud. Tunnistaja Nxxx Gxxandis ütlusi, et oli 30.07.2015 patrullis koos Nxx xxx xxx 50 alal. Neiland oli väljas Stalkeriga. 2 sõidukit liikus ühel kiirusel, kolmas kiiremini ja pidurdas järsku. Nägi seda parempoolsest küljeaknast. See oli xxx, kiiruseks mõõdeti 112 km/h. Enne 50 ala on seal 70 ala, kuid neile polnud seda näha. Tema kogu 50 ala ei näinud, kuna oli roolis, xx suunas. Nad sõitsid autole järgi ja pidasid ta kinni. Juht oli rikkumisega nõus, oli sõbraga juttu rääkinud ja ei pannud tähele. Algul oli küll üllatunud, et tema kiirus oli nii suur (112 km/h). Ta arvas, et seal on juba 90 ala. Tablool olid näidud 58 ja 112, esimene on eessõitva auto kiirus ja teine menetlusaluse isiku oma. Tunnistaja Txxx Nxxx andis ütlusi, et oli 30.07.2015 patrullis koos Gxxx xx, mõõtis väljas Stalkeriga kiirust 50 alas. 70 ala polnud neile nähtav. Oli paar autot, mis sõitsid 50-60 km/h ja siis tuli Volvo kiirusega 112 km/h. Ta liikus sujuvalt ja siis pidurdas. Järgnesid sõidukile ja peatasid selle. Isik imestas, et seal on 50 ala. Ta oletas, et see võib olla tema kiirus, ajas sõbraga juttu ja ei vaadanud spidomeetrit. Stalkeril on 2 näitu, esimene oli 50-60 ja see oli aeglaste autode näit ning 112 Vxx näit. Ta sõitis silmnähtavalt kiiremini teistest autodest. Tunnistaja koostas skeemi, mille kohus lisas toimiku juurde. 4 Kohtuistungil avaldati kiirusmõõtmeseadme kasutamise protokoll (lk. 23), mille kohaselt xxx sõidukiiruseks 112 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus on +/- 4 km/h, seega oli lõplik mõõtetulemus 108 km/h. Kohtuistungil avaldati Google Maps kaardid (tl 12-17) xxx VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 297 alusel võttis kohus vastu täiendavate tõenditena: Mõõtevahendi taatlustunnistus, mille kohaselt mõõtevahend Stalker II MDR nr AS008373 on taadeldud ning vastab MKM 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 2 p 8.2 nõuetele. Kohtuvälise menetleja poolt esitatud fototabelid, mille kohaselt on 1-l fotol nähtav teelõik xxm tähistuspost, 4-l fototabelil on vaade kiirusepiirangu märgile 50 km/h vaadatuna Valga suunast. Kohtuvälise menetleja poolt esitatud pädeva mõõtja dokumendid, millest nähtub, et TxxxNxxx on läbinud pädeva mõõtja koolituse 30.07.
7. Kaitsja poolt läbi KIS-i esitatud videosalvestus. Kaitsja oma arvuti kaudu näitas kohtuistungil videosalvestise, kust on näha, kus kohas asub tähistuspost xxxx KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku, tema kaitsja, kohtuvälise menetleja ametniku ja tunnistajad, vahetult uurinud asjas esitatud tõendid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud tõendid nende kogumis, leiab, et Mart Kütt kaebus ei ole põhjendatud. VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. KrMS § 61 alusel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kõige tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millistele tõenditele tugineda (RKKKK nr 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtu hinnangul on käesolevas väärteoasjas kogutud piisavalt tõendeid selleks, et otsustada, kas leidis aset tegu, milles manetlusaluset isikut süüdistatakse, kas teo on toime pannud Mart Kütt, kas ta on süüdi väärteo toimepanemises. Kohus loeb väärteoasjas kogutud tõendeid – tunnistajate Nxxx Gxxx ja TõxxxNxxx ütlusi, ning dokumentaalseid tõendeid usaldusväärseteks tõenditeks ning otsuse tegemisel rajaneb kogutud tõenditele. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et kuna käesolevas väärteoasjas on tehtud kiirmenetluse otsus, siis kiirmenetluse otsusesse tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik luigeda süüteokoosseis täidetuks. Kuid ei saa kohus nõustuda, et menetlusaluse isiku teokoosseisu objektiivsest kirjeldusest ei selgu, kus kohas täpselt ja millise kiirusepiirangu alas mõõdeti kiirust, sest 50 km mõjuala ei asu xxxx 5 Riigikohtu praktika kohaselt kannab väärteoprotokoll väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) koosseis on täidetud.

§ 19

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse. See tähendab, et „väärteo lühike kirjeldus“ peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (RKKK 31-1-68-08). Samas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltud konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (RKKK3-1-1-7611). Kohus leiab, et kasutades analoogiat Riigikohtu lahendis 1-1-76-11 väljendanud seisukohaga ning lähtudes käesoleva väärteoasja tehioludest, saab väärteo toimepanemise kohta lugeda tuvastatuks mitte ainult meetrites või sentimeetrites. Mart Kütt’i süüdistatakse selles, et ta juhtis mootorsõidukit xxx maanteel asuvad kiirusepiirangu ala 50 km/h ning koht, kust mõõdeti sõiduki kiirust,

1. ja
2. kilomeetri vahel. Mart Kütt’i ütlustest ja kaebusest selgub, et menetlusalusel isikul on võimalus aru saada, millist konkreetset tegu (ja millises kohas) talle ette heidetakse. Seega loeb kohus väärteo toimepanemise koha (maanteel) määratlemist kiirmenetluse otsuses näidatud viisil kaitseõiguse tagamise seisukohalt piisavaks ning leiab, et kiirmenetluse otsuses kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas väärteokoosseis on täidetud. Kohus ei nõustu ka kaitsja arvamusega, et politseinik Nxxx Gxxx ei või olla antud väärteoasjas tunnistajaks. KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Nxxxa Gxxise ei mõõtnud kiirust, kuid ta viibis vahetult väärteo toimepanemise kohal, ta jälgis liiklust ja ümbritsevat olukorda, ta nägi radari tabloost ja kuulis paarimehelt, mis kiirusega sõitis menetlusalune isik, samuti ta suhtles Mark Kütt’iga. Kohtu hinnangul on Nxxx Gxxtunnistajaks väärteoasjas, kuna teab tõendamiseseme asjaolusid. Kohtul puudub alus kahelda tunnistajate Nxxx Gxx ja TxxxNxxxd ütluste ja ülalmainitud kirjalike tõendite usaldusväärsuses. Tunnistajad andsid ülekuulamisel detailseid ütlusi, mis on kooskõlas objektiivsete asjaoludega. Tunnistajad ei ole isiklikult tuttavad menetlusaluse isikuga, nad on sõltumatud tunnistajad, kes andsid ütlusi selle kohta, mida ise nägid. Antud tunnistajad on politseitöötajad, kelle igapäevaseks tööks on ka liiklusjärelevalve teostamine. Oma igapäevases töös peavad nad kontrollima, et liiklejad järgiksid Liiklusseadust ning rikkumise ilmnemisel koheselt reageerima. Kohtu hinnangul tunnistajate ütlused on usaldusväärsed, ütlustes puuduvad vastuolud tõendamiseseme asjaolude kohta, ütlused on loogilised ja kooskõlas dokumentaalsete tõenditega. Tunnistaja Txxx Nxx ise mõõtis sõidukite kiirust ning fikseeris kiirusmõõturil Mart Kütt’i poolt juhitava xxx. Tunnistaja Nixxx xxxiibis kõrval, politseiautos, kuid ta nägi ise tabloost, samuti sai teada TxxxNxx käest, millise kiirusega sõidab xxx Mõlemad tunnistajad kindlalt väidavad, et enne xxliikusid 2 sõidukit ühel kiirusel, sõiduk xxx liikus isegi visuaalselt teistest kiiremini ning järsku pidurdas. Tunnistaja NxxxGxxseletas, et kiirusmõõturi tablool oli 2 näitu – 58 ja 112 km/h, tunnistaja TxxxNxxd andis ütlusi, et Stalkeril oli kaks näitu – väiksem oli 50-60 km/h, see on 6 aeglaste autode näit, kiirem oli 112 km/h Volvo näit. Kohus leiab, et tunnistajate ütlused lükkavad ümber menetlusaluse isiku ütlusi selle kohta, et vahetult tema ees liikunud sõidukid ka ületasid kiirust ning et tablool oli kahest näitudest üheks 70 km/h. Kohtu hinnangul on veenvad tunnistajate Nxxx Gxxx ja Txxx Nxx ütlused, mille kohaselt nad on kindlad, et nende poolt xxxMart Kütti juhitav sõiduk liikus liiklusmärgi 50 km/h piirkonnas kiirusega 112 km/h. Tunnistajad seletasid kohtuistungil, et politseiauto oli pargitud nii, Et sealt oli näha ainult 50 km/h ala ning Txx Nxxn seisis ja Stalker oli suunatud nii, et kiirust võis faktiliselt mõõta ainult liiklusmärgi 50 km/h alal. Teelõik, kus algas kiirusepiirang 70 km/h politseiauto pargitud kohast ei olnud näha, ja see jää kurvi taha. Asjaolud, et kohapeal ei vaidlustanud manetlusalune isik rikkumist, tunnistas ennast süüdi, et politseitöötajad sõitsid justnimelt Mart Kütt’i auto järgi, suurendab tunnistaja ütluste usaldusväärsust, sest juhul, kui Mart Kütt ei pannud toime rikkumist, puuduks politseil vajadus sõita tema järgi ja peatada autot. Tunnistajate NxxxGxxxxx ja Txxxxs Nxx ütlused on kooskõlas kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, mille kohaselt teostati riikliku järelevalve korras liikumiskiiruse mõõtmine xxxda testiti 30.07.2015.a kell 12.05 ning seade oli töökorras. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamisel pöörati tähelepanu nii looduse kui inimese tekitatavatele häiretele, millised võivad anda eksitavaid mõõtmistulemusi ning võeti meetmeid probleemide vältimiseks. Selleks: 1) kindlustati, et mõõteseadme ja objekti vahel ei oleks signaalile läbimatuid takistusi; 2) mõõtmist ei teostatud tugeva saju (vihm, lumi, rahe) tingimustes; 3) välistati elektriliste häirete allikad; 4) tagati seadmele tõrgeteta toide ning töötingimused. Mõõtmise tehiolude kirjelduse kohaselt toimus mootorsõiduki kiiruse mõõtmine asulasisesel teel, hea nähtavusega valgeajal, sademeteta ilmaga, märja kattega, kahesuunalisel kahe sõidurajaga teel. Patrullauto seisis parklas. Kiirusmõõturi paigaldus mõõtmise ajal oli käes hoitud. Kiirusmõõteseadet kasutades järgiti seadme kasutamise juhendit ja mõõtemetoodikat. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim: mõõtmine paigal seistes. Mootorsõiduk liikus vastassuunalisel sõidurajal, lähenes, liikus mitu sõidukit, jõudis järele pärisuunas ees liikuvale sõidukile. Kiirus mõõdeti 2-3 sekundi jooksul. Seadme helisignaal Radarimõõturil (Doppler helisignaal) oli ühtlaselt tõusev/kõrgenev. Seadme lugem näitas 112 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul on 50 km/h. Kiiruse mõõtmisel laiendmääramatus +/- 4 km/h. Lõplik mõõtetulem 108 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit. Mõõtmise ajal ei kasutatud video/heli/fototehnikat. Protokoll on allkirjastatud mõõtja, protokollija, menetlusaluse isiku ja tunnistaja poolt. Mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt, mida kinnitab kohtule esitatud PPA personali arvestusprogrammist SAP tehtud väljavõte, et Txxx Nxx on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on tõendiks väärteoasjas KrMS § 63 lg 1 mõttes. Käesoleva tõendi kogumisel on kohtuväline menetleja järginud tõendite kogumise üldtingimusi ning menetlusnormide rikkumisi ei ole esinenud. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kirjeldatud mõõtmistulemuste käik on järgitav ja arusaadav. Kohtu hinnangul tunnistajate ütlused koostoimes dokumentaalse tõendiga saavad olla küllaldasteks ja usaldusväärseteks tõenditeks. 7 Kohus ei loe menetlusaluse isiku ütlusi usaldusväärseteks kuna ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega (tunnistajate Nxxx Gxxx, Txxx Nxxxd ütlustega ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga) ning kohus kõrvaldab menetlusaluse isiku ütlused tõendite hulgast. Kohtu hinnangul menetlusaluse isiku ütlused on enda õigustatavad ning antud soovides vabaneda väärteo toimepanemisega kaasnevast vastutusest. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust, mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud. Mõõtetulemus saab aga jälgitav olla üksnes juhul, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab nõuetekohaseid mõõtevahendeid ja järgib asjakohast mõõtemetoodikat. Tunnistajate ütluste, kiirusemõõturi kasutamise protokolli, mõõtevahendi taatlustunnistuse ja läbitud koolituse andmete alusel loeb kohus tuvastatuks, et liikumiskiiruse mõõtmise 30.07.2015 kell 14.55 Ida-Virumaal Tudulinna vallas, Jõhvi-Tartu-Valga mnt
3. km-l on teinud pädev mõõtja, kes kasutab nõuetekohaseid mõõtevahendeid ja järgib asjakohast mõõtemetoodikat. Ülaltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks, et Mart xxx reg. xxxx kiirusega 112+/-4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem, kui 58 km/h. Sellega rikkus Mart Kütt LS § 50 lg 5 p
4. Menetlusaluse isiku tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 alusel. ASJASSEPUUTUVAD NORMID Liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Liiklusseaduse § 227 lg 3 sätestab: Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Liiklusseaduse § 227 järgi koosseisutüübilt on tegemist spetsiifilise teokirjeldusega, erilise isikutunnusega ja blanketse väärteokoosseisuga. Liiklusseaduse § 227 objektiivsed tunnused seisnevad mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamises. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistajate ütluste kohaselt oli mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirus 50 km/h. Seadme lugem näitas 112 km/h. Kiiruse mõõtmisel laiendmääramatus +/- 4 km/h. Sõiduk ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 58 km/h. Fototabelid kinnitavad ülal nimetatud tõendeid, et mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Eelmärgitud sätetest tulenevalt saab järeldada, et Mart Kütt juhtis mootorsõidukit, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 58 km/h, mis on keelatud vastavalt LS § 50 lg 5 p 3 ja kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. 8 KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et Mart Kütt täitis objektiivse koosseisu Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Mart Kütt sõiduki autojuhina ei olnud tähelepanelik liiklust piiravat märkide ja enda poolt valitud kiiruse koha, kuid pidi pidama vähemalt võimalikuks, et täidab vastavad väärteokoosseisud. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. Seega on menetlusalune isik oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et Mart Kütt pani talle inkrimineeritavad väärteod toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. KARISTUS KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kehtiv kohtupraktika, väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes, rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. LS § 227 lg 3 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut ehk summas 800 eurot, aresti või sõidukijuhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Menetlusalune isik on karistatud rahatrahviga 100 trahviühikut ehk summas 400 eurot, mis on keskmises määras. Karistus on teopõhine ehk kõigepealt võetakse arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas (tsitaat lahendist 3-1-1-43-06): „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja karistuse kohaldamisel on õigesti võetud arvesse kergendavate asjaoludena kahetsust, süü tunnistust (karistuse määramise hetkel) ja et tegu oli esmase rikkumisega samuti raskendavate asjaolude puudumist. 9 Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Analüüsides süüdlase tegu, kuuluvad süü juures arvesse võtmisele asjaolud, et süüdlane pani toime liiklusalase rikkumise kaudse tahtlusega, puuduvad kergendavad (kaebuse arutamise ajal) ja raskendavad asjaolud. Kohtu hinnangul Mart Kütti süü tase on keskmine ning kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus (keskmises määras) on vastavuses süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega ja arvestab teo toimepanija isikut. Kohus, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on õiglane ja põhjendatud, rahatrahv summas 400 eurot on piisav motiveerima menetlusalust isikut edaspidi hoiduma õigusrikkumisest ning määratud karistus arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid. KOHTU MEETMED Menetlusaluse isiku esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, kohtuvälise menetleja 30.07.2015 kiirmenetluse otsus väärteoasjas 2440,15,005550 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Larissa Prokopenko 10