← Eesti

3-12-2483/99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 62 lg-le 3 ja maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse (MaaRKMOS) § 3 lg-le 2 tuginedes kooskõlastamast Värvu ja Kihulase kinnistute võõrandamise taotlust, kuna kinnistud paiknevad Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja passiivse reservvaru plokil nr 6, seega kattuvad põlevkivimaardlaga, mistõttu kinnistute võõrandamine halvendab maavaravarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda.

  1. Lääne-Viru maavanem keeldus 25.09.
  2. a korraldusega nr 1-1/722 MaaRKMOS § 3 lg 2, § 6 lg 1 ja § 10 lg 3 alusel V.S. ile Haljala vallas Lihulõpe külas asuvate, tema kasutusvalduses olevate Värvu ja Kihulase kinnistute võõrandamisest, sest kinnistud kattuvad põlevkivimaardlaga, seega kinnistute võõrandamine halvendab maavaravarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda, mistõttu ei kooskõlastanud Keskkonnaministeerium 17.09.
  3. a kirjaga maa võõrandamise taotlust.
  4. Lääne-Viru maavanem jättis 25.10.
  5. a korraldusega nr 1-1/764 „Vaideotsus“ haldusmenetluse seaduse (HMS) § 85 p 4 ja § 86 lg 1 alusel rahuldamata V.S. i vaide Lääne-Viru maavanema 25.09.
  6. a korralduse nr 1-1/722 kehtetuks tunnistamise ja uue korralduse välja andmise nõudes. Maavanem leidis, et kuna keskkonnaminister luba ei andnud, siis puudus maavanemal seaduslik alus kinnistute võõrandamiseks. Maavanem märkis, et kuna kinnistud jäävad täielikult maardla alale, ei ole võimalik tagada olemasoleva olukorra säilimist nende jagamise teel väiksemateks üksusteks ning tulenevalt piirkonna geoloogilisest ehitusest ja maavara lasumussügavusest, on vaidlusaluse piirkonna tõenäoline kaevandamismeetod avakaevamine, mistõttu ei saa rääkida juurdepääsuteede küsimusest, kuna avakaevanduse puhul tuleb tagada juurdepääs kogu kaevandatavale alale, ei piisa üksnes juurdepääsuteedest. Maavanem leidis, et riigi huvi on kaalutud ja põhjendatud, kuivõrd kinnistute võõrandamine halvendab maavaravarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda ning lubamatu oleks olukord, kus riik nõustuks kinnistute eraomandusse andmisega, kui neid tuleks hilisemalt eraomanikelt välja ostma hakata, ning riigi huvi põlevkivi kaevandamise osas kaalub üles isiku huvi konkreetsete kinnistute omandamise osas.
  7. V.S. esitas 26.11.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Lääne-Viru maavanema 25.09.
  8. a korraldus nr 1-1/722 ja kohustada teda andma uut korraldust Värvu ja Kihulase kinnistute erastamise lahendamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) Lääne-Viru maavanema 11.09.
  9. a korralduses nr 1023-m ei tooda välja ühtegi kitsendust. Korraldusele lisatud katastriüksuse plaanil nimetatakse kitsendust põhjustavate objektidena Tallinn-Narva maanteed, Kohtla-Järve Tallinna gaasijuhet ja munitsipaalteed, kuid ei mainita põlevkivimaardlat. Kaebajal on õiguspärane ootus, et 15.12.
  10. a leping on täidetav. Samasisulised on ka dokumendid Kihulase kinnistu osas. 2) Rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet. Kõik Värvu ja Kihulase naaberkinnistud asuvad maardla alal ja on erastatud. Avakaevandusele ligipääsu tagamises seisnev riigi huvi on välja mõeldud.
  11. V.S. esitas 30.09.2013 kaebuse täienduse, milles ta palus kaasata menetlusse vastustajana keskkonnaministri ning tühistada keskkonnaministri 17.09.
  12. a kiri nr 7-2.3/6933-2 ja kohustada teda Värvu ja Kihulase kinnistute võõrandamise kooskõlastamisotsust uuesti läbi vaatama. Kaebaja leidis, et keskkonnaministri kirjas ei ole arvesse võetud asjaolusid, et Kihulase kinnistu läheduses on ehitamisel lao/ärihooned, tankla, hotell jm ning et Värvu kinnistu paikneb mitte ainult teede kaitsevööndis, vaid ka gaasijuhtme kaitsevööndis, mis on kaasa toonud ebaõige otsustuse.
  13. V.S. esitas 18.06.2014 avalduse kaebuse muutmiseks ja täiendamiseks, milles ta palus tühistada keskkonnaministri 17.09.
  14. a kiri nr 7-2.3/6933-2 ning kohustada Värvu ja Kihulase kinnistute võõrandamise loa taotlus uuesti läbi vaatama; tühistada Lääne-Viru 2 maavanema 25.09.
  15. a korraldus nr 1-1/722 ja kohustada andma uut seadusele vastavat korraldust Värvu ja Kihulase kinnistute võõrandamise lahendamiseks; tühistada Lääne-Viru maavanema 25.10.
  16. a korraldus nr 1-1/
  17. Kaebaja põhjendused: 1) Loa andmisest keeldumist on põhjendatud üksnes maavarale juurdepääsu tagamise vajadusega, kuid 17.09.2012 saatis minister Lääne-Viru maavalitsusele kirja nr 7-2.3/4514-2, milles otsustas kooskõlastada Ubja külas asuvate Sauna, Lossi ja Sae kinnistute ning Andja külas asuvate Vare ja sellega vahetult külgneva 20 Põdruse-Kunda-Pada tee ning Veskipõllu kinnistute võõrandamise, kuna nende vahetus läheduses asuvad juba olemasolevad hooned ja kinnistute võõrandamine ei muuda maavarale juurdepääsu osas olemasolevat olukorda. 2) Kihulase ja Värvu kinnistute puhul ei teostanud keskkonnaminister kaalutlusõigust. Samuti on eksitud proportsionaalsuse ja ühetaolise kohtlemise nõuete vastu. Kuna Värvu ja Kihulase kinnistud asuvad eravaldusesse kuuluvate kinnistute keskel, siis nende võõrandamine ei muuda ega halvenda maavaravarudele juurdepääsu osas olemasolevat olukorda. Keskkonnaministri kiri ei vasta HMS § 56 lg 3 nõuetele.
  18. V.S. esitas 11.11.2014 täiendava seisukoha, milles ta märkis, et keskkonnaministri kirjas puuduvad põhjendused, miks

§ 52lg-t 3 ja § 62 lg-t 3 ning Maa

RKMOS § 3 lg-t 2 saab või ei saa tema taotluse suhtes maa võõrandamiseks kohaldada. Veel märkis kaebaja, et Haljala Vallavolikogu poolt kehtestatud Kaalu ja Kiilu maaüksuste detailplaneeringu järgi ehitatakse Kihulase kinnistuga vahetult piirnevalt 3 lao/ärihoonet ning veidi kaugemale tankla, hotell ja autohooldus, Värvu ja Kihulase kinnistud piirnevad otsustamise ajal olemas olnud viaduktiga ning Värvu ja Kihulase kinnistud paiknevad tee läheduses ja teekaitsevööndis ning lisaks gaasitrassi kaitsevööndis.

  1. Tartu Halduskohus rahuldas 27.11.
  2. a otsusega kaebuse ja tühistas keskkonnaministri 17.09.
  3. a kirja nr 7-2.3/6933-2 ning kohustas Värvu ja Kihulase kinnistute võõrandamise loa taotluse uuesti läbi vaatama; tühistas Lääne-Viru maavanema 25.09.
  4. a korralduse nr 1-1/722 ning kohustas andma uut seadusele vastavat korraldust Värvu ja Kihulase kinnistute võõrandamise lahendamiseks; tühistas Lääne-Viru maavanema 25.10.
  5. a korralduse nr 1-1/764; mõistis vastustajatelt V.S. i kasuks välja menetluskulud summas 715 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Lepingute sõlmimist kasutusvaldusse antud maa omandamiseks

§ 62

otsesõnu ei käsitle.

§ 62

lg-tes 2 ja 3 nimetatakse maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavat mittepüsiva ja püsiva iseloomuga tegevust, millest mittepüsiva iseloomuga tegevus on lubatud, kuid püsiva iseloomuga tegevus ei ole lubatud, kui see halvendab maavaru kaevandamisväärsena säilimist või olemasolevat olukorda maavarule juurdepääsu osas. Kuna maa omandamine võib halvendada maavaru kaevandamisväärsena säilimist või olemasolevat olukorda maavarule juurdepääsu osas, siis saab

§ 62lg 3 koostoimes Maa

RKMOS § 3 lg-ga 2 olla keskkonnaministrile aluseks mitte anda luba maa omandamiseks. MaaRKMOS § 3 lg-s 2 ei kõnelda kooskõlastusest, vaid loa andmisest või sellest keeldumisest. 2) Loa andmisest keeldumist on põhjendatud üksnes maavarale juurdepääsu tagamise vajadusega. Maavara kaevandamisväärsena säilimise tagamise vajadust on maavanema kirjas nimetatud MaaRKMOS § 3 lg-le 2 viitamisel ja selle sätte refereerimisel.

§-i 62 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda avalikke ja erahuve ning leida tasakaalustatud lahendus. Kuigi märgitud tingimus on sobiv vastustaja(te) eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja ebakindlasse olukorda. Keskkonnaministeeriumil, kelle valitsemisalas on loodusvarade kasutamise ja arvestamise korraldamine (Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 lg 1), on võrreldes kaebajaga tunduvalt paremad andmed maavaravaru kaevandamise perspektiivi kohta. Ka sellest lähtudes on mõistlik, et just Keskkonnaministeerium peab suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus põlevkivi kaevandamiseks. 3 3) Lisaks riigi huvile säilitada juurdepääs maavaravarule tuleb arvestada kaebaja erahuvi ja ka võimalikke muid avalikke huvisid (nt keskkonnasäästlikkus). Praegu ei ole tugevat avalikku huvi Värvu ja Kihulase kinnistutel põlevkivi kaevandamise vastu, sest alles kohtumenetluses on viidatud, et keskkonnaministri kirjas juhinduti põlevkivi kui riiklikult strateegilise energiaressursi kaitsmise vajadusest ja kohustusest. Ministri kirjas on esitatud taotletavate kinnistute loend, kuid pole näidatud kinnistu ja maardla pindala kattuvust protsentides ning pindala kattuvust hektarites. Keskkonnaministri kirja põhjendused on liiga lakoonilised, mis ei võimalda aru saada, miks keelduti maa omandamiseks loa andmisest. Minister ei ole järginud HMS § 6, § 35 lg-t 2, § 36, § 40 lg-t 2 ja kaalutlusreegeid. Kuna ei ole täidetud HMS § 56 lõikeid 2 ja 3, siis tuleb vaidlustatud kiri tühistada, mistõttu tuleb tühistada ka maavanema korraldus ja vaideotsus.

§-st 62 tulenevalt vajab kaebaja kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamise taotlus Keskkonnaministeeriumi kooskõlastust, siis tuleb see saata uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

  1. Lääne-Viru Maavalitsus esitas 22.12.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 27.11.
  2. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta V.S. u kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on vääralt tõlgendanud MaaRKMOS § 3 lg-t 2 ja

§-i

  1. Keskkonnaministri keeldumine on õiguspärane. Keskkonnaministri kaalumisruum on piiratud. Arusaamatu on, miks kohus tegi sellise otsuse, kui analoogses kohtuasjas on Riigikohus teinud teistsuguse otsuse (nr 3-3-1-63-12). Keskkonnaministri keeldumine on piisavalt põhjendatud ja kooskõlas HMS-ga. Otsus on tehtud pädeva ametiisiku poolt talle antud volituste ja kaalutlemisruumi piires. Maavanem ei saanud vastu võtta teistsugust otsust, kuna selleks puudus keskkonnaministri luba. 2) Tähtsust ei oma, millal ajaliselt toimub kaevandamine. Oluline on tagada kaevandamise võimalikkus tulevikus. Käesoleval hetkel ei saa analüüsida vaidlusalustel kinnistutel kaevandamise võimalikkust, kuna põlevkivi kaevandamise ja kasutamise tehnoloogiad arenevad pidevalt. Maa võõrandamise lubamisel võõrandatakse kinnistud alaliseks ja edaspidine kaevandamise lubamine oleks otseses sõltuvuses kinnisasja omaniku tahtest. 3) Keskkonnaministri kirja sõnastusest on arusaadav, et kinnistud kattuvad maardlaga täielikult. Täieliku kattuvuse korral puudub vajadus protsentide ja hektarite eraldi väljatoomiseks. Kaebuse p-st 2 nähtuvalt oli kaebajale selge, et kinnistud kattuvad maardlaga täielikult. 4) Kasutusvaldajal ei saanud vallavalitsuse ja maavanema korraldustest, sõlmitud lepingutest, MaaRKMOS-ist ega Vabariigi Valitsuse 31.01.
  2. a määrusest nr 24 "Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord" tekkida õiguspärast ootust, et tal tekib õigus kasutusvaldusesse antud maa omandamiseks. Kasutusvaldusesse antud maa võõrandamata jätmine ei riku kaebaja, kui põllumehe võimalust toota põllumajandussaadusi, kuna maatulunduslikku tegevust on kinnistutel võimalik jätkata kasutusvaldusesse andmise või rendilepingu sõlmimise kaudu.
  3. Keskkonnaminister esitas 23.12.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta V.S. u kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on jätnud tähelepanuta, et vaidlusaluses keskkonnaministri kirjas on kaalutlused põhjalikumad, kui OÜ Aaspere Agro puudutavas keskkonnaministri kirjas. Erinevus faktilistes asjaoludes on see, et V.S. u kasutusvalduses olevad kinnistud asuvad tervenisti maardlal, OÜ Aaspere Agro kasutusvalduses olevad mõned kinnistud asuvad maardlal ainult osaliselt. Kohtuotsus ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. 4 2) Tegemist on kahe kõrvuti asuva kinnistuga, mis asuvad tervikuna maardlal. Seega oleks kattuvuse protsendi ja hektarite eraldi esitamine tarbetu. Kiri on kooskõlas HMS §-ga 56 ning piisavalt ja arusaadavalt põhjendatud. Kirja andmisel teostati kaalutlusõigust lähtuvalt HMS § 56 lg-st
  4. Kohus ei ole andnud hinnangut, kuidas kohtu poolt väidetav hea halduse tavade järgimata jätmine kirja õiguspärasust mõjutada oleks saanud. Sellega on kohus eiranud põhjendamiskohustust. Keskkonnaministri keeldumine ei saa kaebajat panna ebakindlasse olukorda, kuna maa võõrandamata jätmisel jääb kaebaja olukord samasuguseks, nagu praegu. Seega kaebaja huve ega subjektiivseid õigusi ei rikuta. Kaebajal ei ole õiguspärast ootust kasutusvalduses olevate kinnistute omandamise suhtes. 3) Kohus on valesti käsitanud

§ 62lg 1 mõtet.

Põlevkivi kaevandamise huvi vaidlusalustel kinnistutel ei pea olema ajaliselt „käegakatsutav“. Kuna kaevandamistegevuse alustamine on

-i järgi taotluse põhine, ei saa Keskkonnaministeerium ette ennustada, kuhu ja millal tekib konkreetne huvi kaevandamiseks ning selleks kaevandamise luba taotlema hakatakse. Samuti on raske prognoosida põlevkivikaevandamise mahte, mis on otseselt sõltuvuses majanduse ja uute tehnoloogiate arengust, aga ka poliitilistest suundumustest. Kohus on vastustaja vastuväited otsuse p-s 12 refereerinud, kuid põhjendavas osas jätnud märkimata, miks ei nõustu väidetega, millega on eiranud põhjendamiskohustust. 4)

§ 62

lg 3 sõnastus ei anna Keskkonnaministeeriumile laia kaalutlusruumi, lähtuda tuleb seaduses etteantud tingimusest. Asja materjalidest ega kohtuotsusest ei nähtu, et esinenud oleks asjaolusid, mis õigustanuks erandi tegemist V.S. u suhtes. Kohus on vääralt tõlgendanud

§ 62lg-d 2 ja 4.

Asjakohatu on kohtu viide muudele avalike huvide kaalumise vajadusele, tuues välja keskkonnasäästlikkusega arvestamise vajaduse. Säästva arengu seaduse § 6 lg 5 järgi kehtestab taastumatu loodusvara aastased kasutusmäärad Vabariigi Valitsus, välja arvatud põlevkivi aastane kaevandamismäär, mis kehtestatakse

-ga. Põlevkivi säästlik kasutamine on tagatud

§-ga

  1. Seega keskkonnasäästlikkusega arvestatakse seadusest tulenevalt. Etteulatuvalt ei ole võimalik ka kaaluda kaevandamisel toimuvaid keskkonnamõjusid. 5) Kohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-s 6 sätestatud põhimõtet, kuna ei lubanud vastustajal vastata kaebaja poolt 11.11.2014 esitatud kirjale, milles kaebaja väitis esmakordselt, et kaebaja ja OÜ Aaspere Agro asjad on erinevate faktiliste asjaoludega.
  2. Lääne-Viru Maavalitsus esitas 29.01.2015 vastuse keskkonnaministri apellatsioonkaebusele, milles ta leiab, et keskkonnaministri apellatsioonkaebuse põhjendused on õiged, mistõttu kuulub see rahuldamisele.
  3. Keskkonnaminister esitas 03.02.2015 vastuse Lääne-Viru Maavalitsuse apellatsioonkaebusele, milles ta leiab, et Lääne-Viru maavanema apellatsioonkaebus on põhjendatud ja see kuulub rahuldamisele.
  4. V.S. esitas 02.02.2015 vastuse apellatsioonkaebustele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Käesolevas ja OÜ Aaspere Agro asjades on faktilised asjaolud oluliselt erinevad. HKMS § 233 lg-st 1 lähtuvalt, kuna tegemist ei ole sama asjaga, ei saa nõuda, et kohus oleks pidanud jõudma samasugusele otsusele. Keskkonnaminister on võtnud omaks, et kaebaja kasutusvalduses olevad kinnistud asuvad teekaitsevööndis ja gaasipaigaldiste kaitsevööndis ning ehitatavad hooned asuksid kinnistute ühes küljes. OÜ Aaspere Agro asjas sellised asjaolud puuduvad. Minister on lugenud Kolmnurga kinnistu võõrandamisel asjaoluks, mis ei muuda maavaravarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda ja lubab selle võõrandamise, kinnistu paiknemise teede läheduses ja nende kaitsevööndis. Sama olukord on Värvu ja Kihulase kinnistute paiknemisega. Need asjaolud puuduvad OÜ Aaspere Agro vaidluses ning keelduva otsuse tegemisel V.S. u suhtes nendega ei ole arvestatud. 5 2) Riigikohus on 24.04.
  5. a otsuse nr 3-3-1-15-14 p-s 18 selgitanud, et

§ 62tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist.

Keskkonnaministri kiri tuli anda kaalutlusõiguse alusel. Seega esinevaid asjaolusid – kinnistute asumine ehitatavate hoonete läheduses ja tee- ning gaasitrassi kaitsevööndis – tulnuks ministril kaaluda, nagu tegi Sauna, Lossi, Sae jt kinnistute võõrandamiseks loa andmisel. Käesoleval juhul minister eksis kaalutlemise põhireeglite ja ühetaolise kohtlemise nõuete vastu. Kirjas on välja toomata kooskõlastamata jätmise põhjused ja viitamata dokumendile, kust neid leida võiks. Hilisemalt kohtule saadetud arvamuses püütakse tagantjärgi põhjendada kooskõlastamisest keeldumist, kuid see ei muuda haldusakti seadusekohaseks. Pelgalt haldusakti õiguslikele alustele viitamine ei kujuta endast piisavat põhjendamist. 3) Peale Riigikohtu 11.02.

  1. a otsust nr 3-3-1-63-12 OÜ Aaspere Agro kaebuses on keskkonnaminister rajanud apellatsioonkaebuse tõenditele, mida antud kohtumenetluse käigus pole esitatud ega uuritud. See on lubamatu ja seadusevastane. 4) Täiendavaid tõendeid ei saa koguda peale eelmenetluse tähtaja lõppemist ja otsuse teatavakstegemise aja teavitamist. Uute tõendite kogumine oleks võimalik juhul, kui kohus uuendaks menetluse. Kohus ei ole halduskohtumenetluse põhimõtteid rikkunud, vaid talitas vastavalt seadusele, kui ei lubanud keskkonnaministril vastata kaebaja 11.11.2014 esitatud kirjale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb rahuldada.
  3. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas vastustajad pidid lubama kaebajal kui põllumajandusliku tootmisega tegeleval füüsilisest isikust ettevõtjal, kelle kasuks seati
  4. aastal 15 aastaks Eesti Vabariigi omandis olevatele, Haljala vallas Lihulõpe külas asuvatele Värvu maaüksusele (katastritunnusega 19002:004:0089) ja Kihulase maaüksusele (katastritunnus 19002:004:0088) kasutusvaldus (vt 15.12.2006 sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingud I kd tl 18-20 ja 24-26), vastavate maaüksuste omandamist. Nimelt on kasutusvalduse seadmise lepingutes punkt 4.2 järgneva sõnastusega: „Kasutusvaldajal on õigus taotleda maa omandamist pärast kümne aasta möödumist kasutusvalduse seadmisest. Kasutusvaldusesse antud maa omandisse andmine reguleeritakse eraldi seadusega, kus sätestatakse kasutusvaldusega koormatud maa omandamiseks õigustatud isikud, maa omandamise ulatus ja tingimused“.
  5. Ringkonnakohus märgib, et eelviidatud lepingute p 4.2 tulenes sõna-sõnalt Vabariigi Valitsuse 31.01.
  6. a määruse nr 24, millega kehtestati „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“ (edaspidi Kasutusvaldusesse andmise kord) §-st 21 lepingute sõlmimise aegses redaktsioonis. Hetkel kehtiva Kasutusvaldusesse andmise korra § 21 järgi on kasutusvaldajal õigus taotleda maa omandamist juba pärast kahe aasta möödumist kasutusvalduse seadmisest. Vaidlust ei ole samas selle üle, et maa omandamise ulatust ja tingimusi reguleeriva Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse (edaspidi MaaRKMOS) võttis Riigikogu vastu alles 25.02.2009 (RT I 2009, 18,107). Seega lepingute sõlmimise ajal ei olnud teada veel täpsed kasutusvaldusesse antud maa omandamise tingimused. Ringkonnakohus leiab, et sellest tulenevalt ei saanud kaebajal pelgalt lepingute alusel tekkida õiguspärast ootust, et tema tulevikus esitatav taotlus tingimustele vastab ja rahuldatakse. Ringkonnakohtu järeldust toetab ka Riigikohtu praktika, mille järgi toimub kasutusvalduses oleva maa omandamine seaduse alusel, sõltumata sellest, kas leping näeb või ei näe ette maa omandamise võimaluse ning isikuga sõlmitud kasutusvalduse lepingutest ei saa tuleneda õigust igal juhul konkreetse kinnistu omandamiseks ega ka õiguspärast ootust kinnistu omandamisele (RKHK 11.02.
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p 12). 6
  8. Kaebaja esitas avalduse Kihulase ja Värvu maaüksuste omandamiseks Lääne-Viru maavanemale pärast eelviidatud seaduse vastuvõtmist, 17.08.2012 (kd I, tl 7). MaaRKMOS (avalduse esitamise ja vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud redaktsioonis) § 6 lõike 1 järgi korraldab kasutusvaldusesse antud maa võõrandamist maavanem, kes otsustab ka maa võõrandamise (§ 10 lg 1). Käesolevas haldusasjas ei vaidle pooled selle üle, et keskkonnaregistri maardlate nimistu andmeil asuvad Värvu ja Kihulase kinnistud Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja passiivse reservvaru plokil nr 6 (vt ka Maa-ameti maardlate avalikku kaardirakendust1). Küsimus sellest, millal maavarad kinnistutel avastati ning miks ei olnud kinnistute asumist põlevkivimaardla reservvaru plokil märgitud juba kaebajaga sõlmitud kasutusvalduse lepingutes, ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna see ei takistanud kasutusvalduse lepingute sõlmimist ega kaebajal põllumajandusliku tootmisega tegelemist, mis oli ka lepingute esmane eesmärk; ühtlasi ei olnud lepingute sõlmimise ajal kasutusvaldusesse antud, maavara sisaldava maa omandamise tingimused selged, kuna vastav seadus puudus.
  9. MaaRKMOS § 3 lg 2 järgi võib maad, mis sisaldab maavara maapõueseaduse tähenduses, omandada keskkonnaministri (alates 01.07.2014 jõustunud redaktsioonis „valdkonna eest vastutava ministri“) loal. Loa andmise või sellest keeldumise otsustab keskkonnaminister kooskõlas maapõueseadusega, arvestades maavarale juurdepääsu ja maavara kaevandamisväärsena säilimise tagamise vajadust. MaaRKMOS § 8 lg-st 2 tuleneb, et kui kasutusvaldaja taotleb § 3 lõikes 2 nimetatud maa omandamist, pöördub maa võõrandamise korraldaja maa võõrandamiseks vajaliku loa saamiseks pädeva isiku poole. Lähtudes loa andja seisukohast selgitab maa võõrandamise korraldaja välja omandamisele kuuluva maa ulatuse. MaaRKMOS eelnõu seletuskirjas selgitatakse § 3 lg 2 eesmärki järgmiselt: „Kõnealuse sätte eesmärgiks on välistada maavaravaru olemasolu tõttu riigile tähtsate maade eraomandisse andmine põhjusel, et hiljem ei tuleks maavara kaevandamise vajadustest tulenevalt kõnealuseid maid eraõiguslikelt isikutelt välja osta“. Riigikohus on leidnud, et MaaRKMOS § 3 lg-s 2 sätestatud loa andmisest keeldumise otsus on lõplik haldusakt, millest tuleneb, et keskkonnaministri loa puudumise tõttu peab ka maavanem kinnistute võõrandamisest keelduma (RKHK 11.02.
  10. a otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p-d 11 ja 25). Seega oleneb käesolevas haldusasjas Lääne-Viru maavanema 25.09.
  11. a korralduse ja 25.10.
  12. a korralduse peale esitatud kaebuse rahuldamine sellest, kas pidada õiguspäraseks keskkonnaministri 17.09.
  13. a kirjaga väljendatud loa andmisest keeldumist.
  14. Keskkonnaminister keeldus vaidlusaluste kinnistute võõrandamisele loa andmisest 17.09.
  15. a kirjaga maapõueseaduse (

) § 62 lõike 3 ning MaaRKMOS § 3 lõike 2 alusel, põhjendades keeldumist ka § 52 lõikega 3.

§ 62

lg 2 (kirja koostamise ajal kehtinud redaktsioonis) sätestab: „Keskkonnaministeerium võib lubada maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavat tegevust, kui kavandatav tegevus ei ole püsiva iseloomuga, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul“.

§ 62

lg-st 3 tuleneb: „Maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavat püsiva iseloomuga tegevust võib Keskkonnaministeerium lubada üksnes juhul, kui kavandatav tegevus ei halvenda maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise või maavaravarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda.“

§ 52

lg 3 sätestab: „Eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal võib teha geoloogilist uuringut, maavaraotsingut või kaevandada maavaravaru kokkuleppel kinnisasja omanikuga“. Eeltoodud sätteid tõlgendades on Tartu Ringkonnakohus varasemalt leidnud, et „lubades maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maad omandada, on kindlasti tegemist olukorda muutva 1 http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id=UU213&user_id=at&bbox=628170.656891496,6588382.85043989, 628792.656891496,6589915.04985338&setlegend=FUU7944_02=0,FUU7944_03=0,FUU7944_04=0,FUU7944 _05=0,FUU7944_06=0,FUUKAT202_213=0,FUUKAT203_213=1&LANG=1 7 tegevusega, kuna maavarale juurdepääsu tagamiseks on sellisel juhul riigil vajalik sõlmida lepingud maa omanikuga“ (TrtRK 21.05.2012. a otsus asjas nr 3-10-2930, p 8). Tartu Ringkonnakohtu eelviidatud seisukohaga nõustus ka Riigikohus, asudes seisukohale, et „omanikuna põllumajandusliku tootmisega tegelemine saab halvendada olemasolevat juurdepääsu maavarale“ (RKHK 11.02.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p 16). Riigikohus on leidnud, et

§ 62

ei erista aktiivset ja passiivset maavaravaru, vaid käsitleb arvelevõetud maavaravaru üldiselt (RKHK 24.04.

  1. a otsus asjas nr 3-3-1-15-14, p 13). Eeltoodust järeldub, et olukorras, kus on kindlaks tehtud, et Värvu ja Kihulase kinnistud asuvad Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja passiivse reservvaru plokil, on kinnistute võõrandamine maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav püsiva iseloomuga tegevus, mis halvendab maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise või maavaravarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda.
  2. Halduskohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et keskkonnaminister pidanuks loa andmisest keeldumisel kaaluma ka vaidlusaluse maavaravaru kaevandamise perspektiivi, kaebaja erahuvi kinnistute omandamiseks ning muid avalikke huve (nt keskkonnasäästlikkus). Ühtlasi asus halduskohus seisukohale, et praegu ei ole tugevat avalikku huvi Värvu ja Kihulase kinnistutel põlevkivi kaevandamise vastu, sest alles kohtumenetluses on viidatud, justkui juhinduti keskkonnaministri kirjas põlevkivi kui riiklikult strateegilise energiaressursi kaitsmise kohustusest ja vajadusest. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu.
  3. Ringkonnakohus nõustub vastustajatega selles, et maapõue kaitse on pikaajalise perspektiiviga tegevus, mis on suunatud tulevikku. Seetõttu ei pidanud keskkonnaministri loa andmisest keeldumise ajal põlevkivi kaevandamise huvi vaidlusalustel kinnistutel olema ajaliselt „käegakatsutav“. Seadusandja on leidnud, et oluline on vältida riigile tähtsate maavara sisaldavate maade eraomandisse andmist, et hiljem ei tuleks maavara kaevandamise vajadustest tulenevalt kõnealuseid maid eraõiguslikelt isikutelt välja osta (vt käesoleva otsuse p 19). Ringkonnakohus on oma varasemas otsuses selgitanud: „Isegi kui praegusel momendil on leitud, et tegemist on madalakvaliteedilise maavaraga, ei välista see olukorda, kus tehnoloogiliste uuenduste tõttu on otstarbekas ka sellise maavara kaevandamine“ (TrtRK 21.05.
  4. a otsus asjas nr 3-10-2930, p 10). Ringkonnakohus jääb ka käesolevas asjas eelviidatud seisukoha juurde. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vastustaja andmetel on Haljala uuringuvälja
  5. ploki energiatootlus maardlate nimistu registrikaardi nr 33 järgi keskmiselt 30,8 GJ/m2, mis ületab Tallinna Tehnikaülikooli poolt nii muutunud majandusolukorda kui ka põlevkivi kasutavate seadmete tõhususe kasvu arvestades põlevkivi varu kaevandamisväärtuse alampiiriks seatud 30 GJ/m2 (vt Keskkonnaministeeriumi 10.04.2013 halduskohtule esitatud menetlusdokumendi lk 6, I kd tl 82p-83). Seega ei saa asuda seisukohale, et vaidlusalustel kinnistutel asuva põlevkivi kaevandamine tulevikus oleks selle madala kaevandamisväärtuse tõttu ilmselgelt välistatud.
  6. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et kaebaja erahuvid või muud avalikud huvid seadusandja poolt märgitud huvi, tagada kaevandamise võimalus, üles kaaluksid. Riigikogus 21.10.2008 vastu võetud dokumendis „Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008-2015“ peetakse vajalikuks põlevkivi kaevandamist ja töötlemist viisil, et seda taastumatut loodusvara jätkuks võimalikult pikaks ajaks ning seostatakse sellega riigi julgeolekut ja jätkusuutlikku arengut (Vt dokumendi
  7. peatükk „Riigi huvi, eesmärgid ja meetmed“, lk 322). Keskkonnaministeeriumi poolt koostatud „Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016-2030“ eelnõu järgi on põlevkivisektor riigile oluline energiasõltumatuse saavutamiseks, maksutulude saamiseks ning tööhõive tagamiseks
  8. Seega kaalub avalik huvi, tagada põlevkivi 2 http://www.envir.ee/sites/default/files/polevkivi_kasutamise_arengukava_2008_2015.pdf http://www.envir.ee/sites/default/files/arengukavas_eelnou_okt_2014.pdf 3 8 kättesaadavus kaevandamiseks, isegi kui ei ole võimalik koheselt prognoosida selle teostamise aega, üles kaebaja võimaliku erahuvi maavara sisaldavate maatükkide omandamiseks. Arvestades nii seaduse sõnastust, eelnõu seletuskirjas märgitut kui ka maavaravarude olulisust riigi majanduse ja rahvusliku julgeoleku kontekstis ei näe ringkonnakohus võimalust, et keskkonnaminister pidanuks vaidlustatud kirjas kaebaja erahuvi seetõttu eraldiseisvalt nimetama ja eelviidatud huvide võrdluses kaaluma.
  9. Halduskohus on vastustajale ette heitnud ka seda, et kirjas ei ole näidatud kinnistu ja maardla pindalade kattuvust protsentides ja hektarites. Ringkonnakohus märgib, et kuna käesolevas asjas on kindlaks tehtud, et kinnistud asuvad tervikuna Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja passiivse reservvaru plokil nr 6, puudus vastustajal kohustus kinnistu ja maardla pindalade kattuvust protsentides ja hektarites esile tuua. Mis puudutab halduskohtu etteheiteid seonduvalt uurimispõhimõtte, hea haldustava, menetlusse kaasamise, ärakuulamise ja muude haldusmenetluse reeglite järgimisega, siis ringkonnakohus nõustub vastustajatega selles, et kuna kaebaja avalduses esitatud andmetest kõrvale ei kaldutud ning puudus vajadus lisaandmete saamiseks, võis keskkonnaminister HMS § 40 lg 3 p-st 2 tulenevalt loa andmisest keelduda ka kaebaja arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Ringkonnakohus leiab, et haldusorganil puudub

§ 62

lg 3 alusel võimalus arvesse võtta ja kaaluda avalduse esitanud isikust johtuvaid täiendavaid asjaolusid. Olukorras, kus on kindlaks tehtud, et vaidlusalused kinnistud asuvad olulise tähtsusega maavara varude plokil, on kinnistute võõrandamine maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav püsiva iseloomuga tegevus, mis halvendab maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise või maavaravarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda, millest tulenevalt on nimetatud olukorras õigusnormi koosseisulised elemendid täidetud ning puudub täiendav vajadus isiku ärakuulamiseks. Kuigi kirja põhjendused on lakoonilised, on kirjast selgelt arusaadav põhjus, miks maa omandamiseks loa andmisest keelduti.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väidetega selles, et teda on võrdluses teiste lähedal asuvate kinnistute (Varese, Kavaleri, Põllupeenra, Kiilu, Kalju, Sauna, Lossi, Kolmnurga) omanikega ebavõrdselt koheldud.
  2. Keskkonnaministeerium on käesolevas asjas õigesti märkinud, et Varese, Kavaleri, Põllupeenra, Kiilu ja Kalju kinnistud on kas ostueesõigusega hoonete omanikele, vaba põllumajandusmaana või õigusvastaselt võõrandatud maana erastatud, millisel juhul ei olnud vastustajal õigust omandiõiguse tekkimist maavarade kaitse eesmärgil erinevalt käesolevast juhtumist takistada (vt Keskkonnaministeeriumi 10.04.
  3. a arvamuse lk 4, tl 81p). Seega ei ole tegemist sarnaste juhtumitega. Sauna ja Lossi kinnistute võõrandamist lubas Keskkonnaministeerium aga seoses nende vahetus läheduses asuvate hoonetega, kuna selle tulemusena ei muutunud olemasolev olukord maavarale juurdepääsu osas (vt keskkonnaministri 20.10.
  4. a vastuse p 2; kd II tl 7). Luba, võõrandada Kolmnurga kinnistu, on vastustaja põhjendanud sellega, et vastava kinnistu pindala on vaid 1,41 ha ning see asub valdavalt (86% ulatuses) tee piiranguvööndis, mistõttu oli kinnistu kasutamine kaevandamiseks mõeldamatu (vt keskkonnaministri 18.09.
  5. a vastuse lk 5, I kd tl 223). Värvu ja Kihulase kinnistute puhul sarnaseid asjaolusid ei esine. Ühtlasi ei kinnita eelviidatud üksikud näited seda, et loa andmine Haljala uuringuväljas on olnud keskkonnaministri tavapärane halduspraktika, kuna vaidlust ei ole selle üle, et keskkonnaminister on Haljala uuringuvälja osas viimase kolme aasta jooksul 36 kinnistu osas andnud loa üksnes Kolmnurga kinnistu võõrandamiseks. Seega ei pidanud vastustaja käesolevas asjas loa andmisest keeldumist põhjendama vaidlusaluste kinnistute erisustega võrreldes nende kinnistutega, mille osas luba võõrandamiseks anti. Eeltoodust tulenevalt ei saa järeldada, et kaebajat oleks käesoleval juhtumil teiste isikutega võrreldes ebavõrdselt koheldud. 9
  6. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga selles, et Värvu ja Kihulase kinnistutel on kaevandamine võimatu seoses kinnistute asumisega teekaitse- ja gaasipaigaldise kaitsevööndis. Keskkonnaministeeriumi andmetel jääb Värvu kinnistust tee piiranguvööndisse ca 36 m laiune ja ca 140 m pikkune riba, mis kattub ca 12 m2 suuruse gaasipaigaldise kaitsevööndiga ning moodustab vaid 0,5 ha ja kokku 4% kogu kinnistu pindalast, samas kui Kihulase kinnistust jääb tee piiranguvööndisse ca 0,1 ha, mis moodustab vaid ca 0,7% kinnistu pindalast (vt Keskkonnaministeeriumi 18.09.
  7. a vastuse lk 5; I kd tl 223 ning gaasitorustiku ja maantee asukohta kinnistute suhtes I kd tl 240). Seega ei saa teekaitse- ja gaasipaigaldise mõju kaevandamisele kinnistutel kuigi märkimisväärseks pidada, mistõttu ei saa kaevandamisvõimalusi nimetatud kinnistutel võrdsustada ka kaevandamisvõimalustega Kolmnurga kinnistul.
  8. Mis puudutab kaebaja vastuväiteid seonduvalt viadukti ja lähedal asuvate ärihoonetega, siis vastustaja on leidnud, et viadukt ei segaks kuidagi vaidlusalustel kinnistutel tulevikus asetleidvat kaevandamistegevust, vaid pigem suurendaks logistilisi võimalusi maavara transpordiks (vt keskkonnaministri 20.10.
  9. a vastus; II kd tl 7p). Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga. Ühtlasi puudub alus arvata, et kaevandustööd võiksid segada viadukti kasutamist. Kuna viadukt on tee osa, tagab viadukti kaitse kaevandustegevusega seotud mõjude eest tee kaitsevöönd. Vastavalt ehitusseadustiku § 72 lg 1 p-le 3 (kehtivas redaktsioonis) on tee kaitsevööndis maavara kaevandamine keelatud. Mis puudutab selliseid hooneid, nagu Sämmi Grill ja Neste Tankla, siis need asuvad teiselpool Tallinn-Narva maanteed ja viadukti, mistõttu ei saa need samuti kaevandamist kuigivõrd segada ega ka vastupidi (vt asendiplaani II kd tl 19).
  10. Kaebaja on kaevandamisvõimalused Värvu ja Kihulase kinnistutel kahtluse alla seadnud ka viitega kinnistute suhteliselt väikesele pindalale. Ringkonnakohus märgib, et üksteise kõrval asuvad Värvu ja Kihulase kinnistud on vastustaja hinnangul võimalik kasutusele võtta ühe mäeeraldisena suurusega kokku 25,5 ha, mida ei saa iseenesest väikeseks pidada, ning kaevandatava ala laiendamise võimalusi teistele kinnistutele on vastustaja täiendavalt selgitanud 20.10.
  11. a vastuses (p 4; II kd tl 8p). Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul kokkuvõtlikult alus väita, et Värvu ja Kihulase kinnistud ei ole tulevikus ilmselgelt võimalikuks kaevandustegevuseks sobivad, avalikes huvides kõlbmatud ning tuleks seetõttu võõrandada kaebajale.
  12. Kuna halduskohus on otsuse tegemisel ebaõigesti tõlgendanud materiaalõiguse norme, mis on viinud ebaõige otsuse tegemisele, rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebused, tühistab halduskohtu otsuse ning jätab V.S. kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajad ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlust esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.