← Eesti

3-14-51634/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 05.11.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51634 Haldusasi Kristi Aed OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 28.11.

  1. a otsuse nr 126/1038 ja 18.06.
  2. a vaideotsuse nr 12-4/14/303 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26.02.
  3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Kristi Aed OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Kristi Aed OÜ, esindaja advokaat Tanel Pürn Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet RESOLUTSIOON
  4. Tagastada Kristi Aed OÜ-le apellatsioonimenetluses esitatud OÜ Raudpuu teatis 30.09.
  6. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  7. veebruari
  8. a otsus muutmata.
  9. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 05.11.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kristi Aed OÜ osales 29.05.2013 ja 05.06.2013 Eesti Vabariigi (Maa-ameti) poolt korraldatud enampakkumistel kinnisasjade kasutusse andmiseks ning osutus enampakkumise võitjaks Rukkivälja (katastritunnus 79402:002:0143), Rajavälja (katastritunnus 79402:003:0229) ja Pärniku (katastritunnus 79402:002:0145) kinnisasjade osas. Keskkonnaminister kinnitas enampakkumiste tulemused 28.06.
  11. Kristi Aed OÜ esitas 21.05.2013 pindalatoetuse taotluse ning 17.06.2013 taotluse muudatused. Kaebaja taotles
  12. a ühtset pindalatoetust kokku 179,39 ha-le. Muuhulgas taotles kaebaja ühtset pindalatoetust ka põldudele, mis asuvad Rukkivälja, Rajavälja ja Pärniku kinnisasjadel. Maa kasutamise õigusliku alusena märkis kaebaja vaidlusaluste põldude osas taotlusse kirjaliku rendilepingu.
  13. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis 28.11.
  14. a otsusega nr 12-6/1038 (tl 5-6) kaebaja ühtse pindalatoetuse taotluse tervikuna rahuldamata. Põhjusena märgiti, et toetust ei maksta põldude kohta, mille kasutamiseks puudub taotlejal 15.06.
  15. a seisuga õiguslik alus ning kuna taotletud ja kindlaks määratud pindala erinevus on enam kui 20% kindlaks määratud pindalast, jääb taotlus tervikuna rahuldamata.
  16. Kristi Aed OÜ esitas 06.01.2014 PRIA 28.11.
  17. a otsuse nr 12-6/1038 peale vaide, mille PRIA jättis 18.06.
  18. a vaideotsusega nr 12-4/14/303 (tl 7-9) rahuldamata.
  19. Kristi Aed OÜ esitas 31.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4), millega taotles PRIA 28.11.
  20. a otsuse nr 12-6/1038 ja 18.06.
  21. a vaideotsuse nr 12-4/14/303 tühistamist. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja taotluse teadmisega, et ainult temal on õigus sõlmida leping maa kasutamiseks ning hiljem selline leping sõlmitigi. Järelikult ei olnud 15.06.
  22. a seisuga keegi teine õigustatud maad kasutama ja keegi teine ei kasutanud maad ka faktiliselt. Seega on kaebaja õigustatud saama
  23. a eest toetust. PRIA tõlgenduse kohaselt ei oleks keegi
  24. a eest vaidlusaluste põldude osas õigustatud toetust saama. Selline tõlgendus ei ole eesmärgipärane. Kaebaja äripartner pöördus Maa-ameti ja PRIA poole ning saadud vastustest sai järeldada, et kujunenud olukorras võib taotluse esitada ka maade osas, mille suhtes enampakkumine on võidetud ning piisav kindlus maakasutusõiguse saamise osas olemas. Taotluse tervikuna rahuldamata jätmine ei ole õigustatud ega proportsionaalne.
  25. Tartu Halduskohus jättis 26.02.
  26. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuna kaebaja ei kasutanud vaidlusaluseid põlde taotluse esitamise aasta
  27. juunil, nagu nõuab Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus (ELÜPS) § 14 lg 2 p 3 kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis; puudub alus kohaldada erandeid vähendamistele ja väljaarvamistele, sest kaebaja ei ole esitanud faktiliselt õigeid andmeid ning võrdseid ei ole koheldud ebavõrdselt. Kaebaja oli ise märkinud taotlusesse vaidlusaluste põldude kasutamise õiguslikuks aluseks kirjaliku rendilepingu, mida tal ka taotluse esitamise ajal tegelikkuses olemas, s. o sõlmitud ei olnud. Objektiivne õigus ei näe ette ühtse pindalatoetuse taotluse esitamisel maa kasutamise õigusliku alusena õigustatud ootust sõlmida rendileping tulevikus. Kuigi PRIA on kaebajale väljastanud põllumassiivide kaardid seisuga 17.06.2013 ka vaidlusaluste põldude kohta, on kohtu arvates määravaks kaebaja poolt taotluse täienduses valeväite esitamine, samuti 03.07.
  28. a jätkuv kinnitamine, et tal on õigus maade kasutamiseks kirjaliku rendilepingu
  29. 2 alusel. Kaebaja taotluse tervikuna rahuldamata jätmise on tinginud kaebaja seadusliku esindaja tegevus taotluse esitamisel, mitte PRIA ametniku selgitused. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka põldude tegelik niitmine
  30. aastal pärast rendilepingu sõlmimist 18.07.
  31. Halduskohus leidis, et võrdsusõiguse riive ei saa tuleneda sellest, kui kellelegi on väidetavalt samadel asjaoludel vastustaja poolt toetus ebaõigesti välja makstud ja PRIA ei ole nende suhtes koormavaid haldusakte veel andnud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Kristi Aed OÜ palub 30.03.2015 Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 26.02.
  32. a otsus tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning tõendite ebaõige hindamise tõttu. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 7.
  33. Kohus ei ole vastanud kaebaja küsimusele, kas maa kasutamiseks peab olema õiguslik võimalus või peab maa olema täiendavalt ka reaalses kasutuses. Ebaselge on, mida õigusaktid põllumajandusmaa osas täpselt nõuavad, sest termineid „kasutuses olema“, „kasutab“ ning „on õigus kasutada“ võib mõista erinevalt. 7.
  34. Nõukogu määruse nr 73/2009 sõnastusest tegi taotleja järelduse, et põlde saab lugeda artikli 35 tähenduses kasutuses olevaks, kui on olemas kindlus, et taotleja hakkab põlde tulevikus ilmselt kasutama. Samuti lubab põllumajandusministri 17.02.
  35. a määruse nr 11 § 5 lg 7 teatud olukorras alustada põldudel reaalset tegevust alates
  36. juulist. 7.
  37. Kuna põlde ei kasutanud keegi teine, siis oli kaebaja enampakkumise võitjana õigustatud pidama põlde enda kasutuses olevaiks ja neile toetust küsima. Küsimus, kas taotlejal on kehtiv rendileping või kas tal oleks õigus maad enda kasutusse nõuda, ei saa olla määrava tähtsusega. 7.
  38. Rendilepingu sõlmimise protsess oli
  39. juuniks juba alanud, sest rendilepingu osaks on loetud ka varasemad käskkirjad alates enampakkumise väljakuulutamisest kuni enampakkumise tulemuste kinnitamiseni. 7.
  40. Kaebaja seaduslik esindaja juhindus PRIA ametniku seisukohast, et kui kindlus maakasutusõiguse saamises osas on olemas, võib taotluse esitada. Seega ei esitanud kaebaja valeväidet ega käitunud pahatahtlikult või süüliselt. Kohus on PRIA ametniku kirjast ja kaebaja 03.07.
  41. a vastusest teinud ebaõiged järeldused. 7.
  42. Kuna Maa-amet lõpetab enne enampakkumise väljakuulutamist kõik rendilepingud, siis ei saanud enampakkumisele pandud põldude osas olla kehtivaid varasemaid lepinguid. Juhul, kui neile põldudele on välja makstud toetusi, on toimunud ebavõrdne kohtlemine kas PRIA praktika kaudu või lepingute osade isikutega varasema sõlmimise kaudu.
  43. PRIA vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised. 8.
  44. Halduskohus on otsuse p-s 11 selgitanud, mida maa kasutamine tähendab. PRIA hinnangul peab taotleja
  45. juuni seisuga omama maakasutuse õiguslikku alust ja maa peab olema
  46. juuni seisuga ka taotleja faktilises kasutuses. 8.
  47. Kaebaja tõlgendus, et põllud saab lugeda kasutuses olevaks, kui on olemas kindlus, et taotleja hakkab põlde kasutama, mis ei pea toimuma
  48. juuni seisuga, on meelevaldne. Toetust ei saa taotleda maale, mille osas ei ole
  49. juuni seisuga maakasutusõigust. 8.
  50. Asjaolu, et kaebaja taotletavaid põlde ei kasutanud keegi teine, ei õigusta toetuse taotlemist vaidlusalustele pindadele kaebaja poolt. Oluline on, et oleks tõendatud kasutusõiguse olemasolu taotluse esitamise aasta
  51. juuni seisuga. 8.
  52. Asjakohatu on kaebaja väide, et rendilepingu sõlmimise protsess oli
  53. juuniks juba alanud. Kuna enampakkumise tulemused kinnitati 28.06.2013, oli
  54. juuni seisuga
  55. 3 õiguslikult küsitav, kas kaebajal oli üldse õigust lepingu sõlmimist vastaspoolelt nõuda (vt Riigikohtu otsust asjas 3-3-1-66-09). 8.
  56. Kaebajal pidi vaidlusaluste maade taotlustele lisamisel tekkima küsimus nende põldude kasutamise õigusliku aluse kohta, kuna ta märkis taotlusesse kasutamise õigusliku alusena kirjaliku rendilepingu, kuigi tal see nii taotluse esitamise kui ka muutmise ajal endiselt puudus. 8.
  57. PRIA ametniku vastust ei ole võimalik mõista nagu oleks PRIA julgustanud taotlema toetust maale, mille kasutamiseks kaebajal õiguslik alus puudub. 8.
  58. Asjaolusid, et kaebaja väidetavalt ei teadnud, et ühtset pindalatoetust on võimalik taotleda sellisele maale, mis on
  59. juuni seisuga taotleja kasutuses õiguslikul alusel, ja seda, et kaebaja väidetavalt ei teadnud, et konkreetsete maade kasutamise õigus tekib alles vastavate lepingute sõlmimisega, ei saa toetustaotluse lahendamisel arvesse võtta. Kaebaja on põllumajanduse valdkonnas tegutsev ettevõtja ning ettevõtjalt oodatava hoolsuse tõttu ei saa kaebaja tugineda ühtse pindalatoetuse õigusliku regulatsiooni või riigi omandis oleva kinnisvara kasutamise andmise korra mittetundmisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud OÜ Raudpuu teatise 30.09.2015, sest sellisel teatisel ei ole mingit sisulist mõju seonduvalt vajadusega hinnata halduskohtu vaidlustatud otsuse õiguspärasust ning sellega ei ole ka võimalik tõendada kaebaja poolt väidetud ebavõrdset kohtlemist, mis samuti ei annaks isegi juhul, kui selline asjaolu reaalselt esineks, alust halduskohtu otsuse ja PRIA 28.11.
  60. a otsuse ning 18.06.
  61. a vaideotsuse muutmiseks või tühistamiseks.
  63. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ning sel põhjusel ja lähtudes HKMS §-st 108 lg 1 jäävad ka kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv, tasu õigusabi eest) tema enda kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide ja vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste pinnal võimalik nõustuda kaebaja väidetega, nagu oleks Tartu Halduskohus 26.02.
  64. a otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis tõi kaasa sisult ja lõppjäreldustelt ebaõige lahendi tegemise. Vaidlusalune kohtuotsus on igati õiguspärane ja kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas täiendavaid põhjendusi esitada. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist. Kaebaja märgib apellatsioonkaebuse punktis 2.2, et halduskohus ei ole otsuses vastanud kaebaja väitele, et on ebaselge, mida õigusaktid põllumaa osas täpselt nõuavad, sest termineid „kasutuses olema“, „kasutab“ ning „on õigus kasutada“ võib mõista erinevalt. Ringkonnakohus kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu, sest halduskohus on oma otsuse punktis 11 põhjendatult selgitanud, et põllumajandusmaa kasutamisena ELÜPS § 14 lg 2 p 3 tähenduses tuleb mõista maa õiguspärast kasutamist omandiõiguse alusel või mõnest muust asjaõigusest tulenevalt või võlaõiguslikul alusel, mis peab olema tuvastatav ühtse pindalatoetuse taotluse esitamise aasta
  65. juuni seisuga. Halduskohtu otsusest on näha halduskohtu selge seisukoht, et ühtse pindalatoetuse taotleja peab konkreetse aasta
  66. juuni
  67. 4 seisuga omama maakasutuseks kehtivat õiguslikku alust ning maa peab olema
  68. juuni seisuga ka taotleja faktilises kasutuses. ELÜPS § 14 lg 2 p 3 sätestab teatavasti, et ühtset pindalatoetust võib taotleda vähemalt 1 ha põllumajandusmaa kohta, mida hoitakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta
  69. juunil. Seega näeb ELÜPS § 14 lg 2 p 3 ette kaks tingimust: tegeliku maa kasutamise ja õigusliku aluse nõude maakasutusele, kusjuures neid tingimusi tuleb mõista kumulatiivsetena, mitte alternatiivsetena. Vastupidine tõlgendus moonutaks ühtse pindalatoetuse otstarvet ja toetusega taotletavat eesmärki, kuna siis saaks mitu isikut õiguspäraselt taotleda toetust sama maatüki eest. Eeltoodust tulenevalt ei saa taotleda toetust maale, mille osas ei ole taotlejal
  70. juuni seisuga kehtivat maakasutusõigust. Asjas ei ole olnud vaidlust selle üle, et Rukkivälja, Rajavälja ja Pärniku kinnistud olid Eesti Vabariigi omandis ning 15.06.
  71. a seisuga ega ka PRIA-le toetustaotluse ja selle muutmise taotluse esitamise aja seisuga (
  72. a mai ja juuni) ei olnud kaebaja maaomanikuga nende kinnistute, s. o põllumajandusmaa kasutamiseks rendilepingut sõlminud ja ta ka ei kasutanud neid maid reaalselt. Ringkonnakohtu arvates on eeltoodu tõttu meelevaldne ka kaebaja poolt apellatsioonkaebuse punktis 2.3 toodud tõlgendus, mille kohaselt saab määruse nr 73/2009 ja põllumajandusministri 17.02.
  73. a määruse nr 11 kohaselt lugeda põllud kasutuses olevaks ka siis, kui taotlejal on olemas kindlus, et ta hakkab tulevikus põlde kasutama ja see ei pea toimuma
  74. juuni seisuga. Nagu juba märgitud, on ELÜPS § 14 lg 2 p 3 kohaselt nõutav maa kasutamine, sh maa kasutamise õigusliku aluse olemasolu otseselt
  75. juuni seisuga. Samuti ei saa ELÜPS § 14 lg 2 p 3 mõistet „kasutab“ mõista üksnes maatüki tegeliku kasutamise tähenduses, jättes kasutuse õiguspärasuse üldse tähelepanuta. Demokraatliku õigusriigi põhimõtetega oleks vastuolus olukord, kus isik võib omavolilise õigusvastase valduse kehtestamise kaudu saavutada enda jaoks soodsama olukorra avaliku hüve jagamisel. Seega olukorras, kus kaebaja ei olnud
  76. juuniks 2013 sõlminud rendilepingut vaidlusaluste maatükkide kasutusse saamiseks, ei saanud tal olla õiguslikku alust maa kasutamiseks. Ka kaebaja väide, et tema poolt taotletavaid põlde ei kasutanud keegi teine, ei õigusta kaebaja poolt toetuse taotlemist vaidlusalustele pindadele ega muuda neid maid automaatselt toetusõiguslikuks. Kuivõrd õigusaktide kohaselt ei ole toetuse saamise õigust põllumajandusmaa suhtes, mille osas ei ole tõendatud kasutusõiguse olemasolu taotluse esitamise aasta
  77. juuni seisuga, ei ole kaebaja õigustatud vaidlusalustele maadele toetust saama. Sama seisukohta ühtse pindalatoetuse taotlemisel nõutava maa kasutamise mõiste sisustamisel on kohtud väljendanud ka varem (vt. nt jõustunud otsuseid kohtuasjades nr 3-12-612, nr 3-12-783, nr 3-12-841 ja 3-07-554). Halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuse punktis 2.5 esitatud väide, mille kohaselt on rendilepingu sõlmimine kestev protsess ning see protsess oli
  78. juuniks juba alanud. Kuigi kaebaja osales
  79. a kevadel vaidlusaluste kinnisasjade kasutamiseks andmiseks läbi viidud avalikel kirjalikel enampakkumistel ning esitas ka kõrgeimad pakkumised, ei tekkinud kaebajal vaidlusaluste kinnistute kasutamise õigust ei enampakkumiste koondprotokollide koostamise hetkest (29.05.2013 ja 05.06.2013), koondprotokollide kaebajale edastamise hetkest (31.05.2013 ja 06.06.2013) ega ka avalike enampakkumiste tulemuste kinnitamise otsuste tegemise hetkest (28.06.2013). Isiku maakasutuskasutusõigus saab tekkida ainult vastava kasutuslepingu sõlmimisega ja asja materjalidest nähtuvalt anti viidatud kinnistud kaebaja kasutusse alles 18.07.
  80. Sellises olukorras pidi kaebajal endal, kui põllumajanduse valdkonnas tegutseval ettevõtjal, juba vaidlusaluste maade osas toetustaotluse esitamisel ning selle muutmisel tekkima küsimus nende põldude kasutamise õigusliku aluse puudumise ja sellest tuleneva põldude toetuskõlbmatuse kohta. Sellest hoolimata on kaebaja märkinud toetustaotlusse põldude kasutamise õigusliku alusena kirjaliku rendilepingu, ehkki
  81. 5 ka tema jaoks pidi olema ilmne, et tal vastav kirjalik rendileping põldude taotlusele lisamise ja muudatusavalduse esitamise hetkel ning ka 15.06.2013 puudus.
  82. Mis puudutab aga kaebaja väidetava äripartneri T. Säga poolt saadetud küsimust ning PRIA põldude registri büroo peaspetsialisti L. Vatsari poolt talle antud vastust, siis ringkonnakohtu hinnangul ei ole viidatud kirjavahetusest võimalik välja lugeda, nagu oleks PRIA julgustanud selgitustaotluse esitanud isikut taotlema toetust ka sellisele maale, mille kasutamiseks puudub õiguslik alus. PRIA põldude registri büroo peaspetsialist L. Vatsari 28.05.
  83. a kirja kohaselt võis taotluse esitada juhul, kui isik saab maakasutusõiguse ja harib seda maad. Seega on ka nimetatud kirja kohaselt toetuse taotlemise eelduseks maakasutusõiguse olemasolu, mida ELÜPS § 14 lg 2 p-st 3 tulenevalt kontrollitakse taotluse esitamise aasta
  84. juuni seisuga. Ka Maa-ameti peaspetsialisti R. Koemets poolt T. Sägale 29.05.
  85. a edastatud kirjas oli selgelt välja toodud, et tegeliku õiguse maad kasutada annab allkirjastatud rendileping.
  86. Apellatsioonkaebuse punktis 2.7 leiab kaebaja jätkuvalt, et selline viga ei tekkinud tema süül, mistõttu ei oleks PRIA tohtinud ühtse pindalatoetuse taotlust tervikuna rahuldamata jätta. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas halduskohtu ja vastustajaga ning leiab, et antud olukorras ei kuulu kohaldamisele komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 art 73 lg-s 1 sätestatud erand, mille kohaselt ei kohaldata määruse nr 1122/2009 I ja II peatükiga ettenähtud vähendamisi ja väljaarvamisi (sh artiklis 58 või 60 sätestatud sanktsioone) juhul, kui põllumajandustootja esitas faktiliselt õigeid andmeid või kui ta muul viisil suudab tõendada, et viga ei tekkinud tema süül. Nagu juba eelnevalt märgitud, pidi kaebaja taotlust esitades teadma, et tal tegelikult puudub vaidlusaluste kinnistute osas maakasutuse õigus ja seda ka 15.06.
  87. a seisuga. Õiguse ja ka juba varasemalt kehtiva kohtupraktika väidetav mittetundmine (asjaolu, et kaebaja väidetavalt ei teadnud, et ühtset pindalatoetust on võimalik taotleda ja saada vaid sellisele maale, mis on
  88. juuni seisuga taotleja kasutuses õiguslikul alusel ning asjaolu, et kaebaja väidetavalt ei teadnud, et konkreetsete maade kasutamise õigus tekib alles vastavate lepingute sõlmimisega) ei ole sellised asjaolud, mille arvessevõtmine toetustaotluse lahendamisel oleks kehtiva õiguse kohaselt lubatud. Nagu juba märgitud, on kaebaja näol tegemist põllumajanduse valdkonnas tegutseva ettevõtjaga ja selliselt ettevõtjalt oodatava hoolsuse tõttu ei saa kaebaja tugineda ühtse pindalatoetuse õigusliku regulatsiooni või riigi omandis oleva kinnisvara kasutamiseks andmise korra õigusliku regulatsiooni mittetundmisele. Ringkonnakohus leiab samuti, et kaebaja viide, justkui oleks viga toetuste taotlemisel tekkinud PRIA või Maa-ameti töötajatelt saadud soovituste tõttu, mitte tema enda süül, ei ole tõene, sest toetustaotluse esitas kaebaja ise, märkides selles andmed toetuskõlbliku maa kohta. Sõltumata sellest, mis põhjusel ei olnud kaebajal õnnestunud maa kasutamise lepinguid sõlmida, oli tema enda kohustuseks esitada toetustaotluses tõesed andmed maa kohta, mida tal on õigus kasutada. Kaebajale pidi juba taotluse esitamisel teada olema, et tal puudub tegelikult õigus osade taotluses märgitud maatükkide kasutamiseks. Seetõttu ei ole ka kasutuslepingute sõlmimise võimalik viibimine selline asjaolu, millele tuginedes saaks väita, et tegemist on Euroopa Komisjoni määruse nr 1122/2009 art 73 lg-s 1 sätestatud erandiga vähendamiste ja väljaarvamiste kohaldamisel, s. t et tegemist ei ole olukorraga, kus kaebaja on ise taotluses esitanud tegelikult faktiliselt õiged andmed. Seetõttu oli vastustajal alus kohaldada vähendamist Euroopa Komisjoni määruse nr 1122/2009 art 58 järgi. Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 art 2 p 23 kohaselt on kindlaksmääratud pindala teatavasti selline pindala, mille puhul on täidetud kõik toetuse maksmise eeskirjades sätestatud tingimused. Kuivõrd toetuste maksmise eeskirjades on üheks sätestatud 6 tingimuseks see, et taotleja peab omama maa kasutamiseks taotluse esitamise aasta
  89. juuni seisuga õiguslikku alust, siis ei kuulu nimetatud tingimusele mittevastav maa kindlaksmääratud pindala definitsioonist lähtuvalt kindlaksmääratud pindala hulka, vaid moodustab taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse, millega kaasnevad komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 artiklis 58 sätestatud sanktsioonid. Komisjoni määruse nr 1122/2009 art 58 teine lõik näeb otseselt ette, et kui taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus on suurem kui 20% kindlaksmääratud pindalast, jäetakse ühtse pindalatoetuse taotlus tervikuna rahuldamata. Tiina Pappel Agu Timmi Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.