KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-286 Haldusasi V.K.i esialgse õiguskaitse taotlus Menetlust

§ 119lg 1, § 204 lg-d 1 ja 2).

Määruse resolutsiooni p 2 peale saab taotleja esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (

§ 252lg 7, § 204 lg 2).

ASJAOLUD

1. Kinnipeetav V.K. (taotleja) esitas 04.02.2016 Tallinna Halduskohtule venekeelse esialgse õiguskaitse taotluse. Kohus korraldas taotluse tõlkimise ning tõlge saabus kohtule 08.02.
2. Taotluse kohaselt keelas Tallinna Vangla kontaktisik 25.01.2016 taotlejal ära 13.02.2016 toimuva pikaajalise kohtumise tema isaga, motiveerides otsust sellega, et 14.01.2016 oli taotleja isal V. D. vanglaametnikuga konflikt, mille tagajärjel lõpetati taotleja kokkusaamine isaga ning algatati kriminaalmenetlus. V.K. esitas 26.01.2016 Tallinna Vangla kontaktisiku 25.01.2016 otsuse peale vaide. V.K. palub esialgse õiguskaitse korras keelata vanglal piirata 13.02.2016 toimuvat pikaajalist kokkusaamist isaga ning kohustada vanglat vastavat kokkusaamist võimaldama. V.K. leiab, et tema isa süü on tõendamata. Kuna kriminaalmenetlus on lõpetamata, kehtib süütuse 3-16-286 presumptsioon, mistõttu puudub vanglal õigus 13.02.2016 toimuva kokkusaamise keelamisel tugineda 14.01.2016 toimunud vahejuhtumile. Taotleja isa on taotlejat vanglas külastanud korduvalt ning taolisi vahejuhtumeid varem olnud ei ole. Sellest võib järeldada, et ametnikud on oma käitumisega vaidlusalust olukorda ise provotseerinud. Vanglaametnike käitumine on viimasel ajal ebakorrektne nii kinnipeetavate kui nende sugulaste suhtes. Taotleja märgib, et soovib esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel makstava riigilõivu tasuda kohtu kulul. Kohus mõistab seda menetlusabi taotlusena riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
3. Tallinna Vangla on esitanud kohtu nõudel oma seisukoha, mille järgi ei ole esialgse õiguskaitse taotlus põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla selgitab järgmist. V.K. esitas 20.01.2016 vanglale taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks elukaaslase O. K. ja isa V. D. V.K.i inspektor-kontaktisik teavitas V.K.it suuliselt, et vangla keeldub pikaajalise kokkusaamise loa andmisest kohtumiseks isaga. Vangla ei ole veel kirjalikku otsust keeldumise kohta koostanud. V.K. esitas vanglale inspektor-kontaktisiku suulise keeldumise peale 27.01.2016 vaide nr 5-15/16/72-1, mis on menetluses. 14.01.2016 pidi toimuma V.K.il pikaajaline kokkusaamine isa V. D. Nimetatud kokkusaamist ei toimunud, kuna vangla ei lubanud külalist kokkusaamisele. 25.01.2016 alustati kriminaalasi karistusseadustiku (KarS) § 274 lg 1 tunnustel selle kohta, et 14.01.2016 kella 12:20 kuni 12:40 paiku Tallinnas, Magasini 35 asuva Tallinna Vangla pääsla hoone teisel korrusel ähvardas kinnipeetavaga pikaajalisele kokkusaamisele saabunud V. D. kasutada valvur Jana Lahe (Laht) suhtes füüsilist vägivalda ning Jana Laht tundis ennast ähvardustest reaalselt ohustatuna. Kuigi vangla ei ole veel keelduvat kirjalikku otsust pikaajalise kokkusaamise loa keeldumise andmise kohta teinud, siis eeltoodust ning vangistusseaduse (VangS) § 25 lõikest 11 tulenevalt on vanglal õigus luba kokkusaamiseks mitte anda. Vanglal on kohustus tagada vanglas üldine julgeolek. V. D. võib otseselt ohustada vangla julgeolekut või korda. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et tema suhtes alustatud kriminaalmenetlus veel käib. Vanglal on ka põhjust kahelda V. D. maines, kuna tema käitumine ja vanglaametniku ähvardamine avaldab ilmselgelt kinnipeetavale negatiivset mõju. Seetõttu on põhjendatud V.K.ile pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumine V. D. Lähtuvalt

§ 249

lg 1 tekib kaebuse esitajal esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui selle kohaldamata jätmise tagajärjel ei oleks kaebuse esitajal talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki võimalik saavutada või ka juhul, kui taotletava eesmärgi saavutamine oleks võimalik, kuid tooks esialgse õiguskaitse mittekohaldamise tõttu kaebajale kaasa tarbetult koormavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tingimuseks on asjaolu, et kaebus peab omama kohtu esialgsel hinnangul eduväljavaateid. V.K.il puudub ülekaalukas õiguskaitsevajadus, mis õigustaks põhivaidluse ette lahendamist ja kaaluks selgelt üle avaliku huvi. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud ka seetõttu, et selle kohaldamata jätmisel ei kaasneks taotlejale raskeid tagajärgi ning vaide eduväljavaated on asjaoludest tulenevalt vähesed. KOHTU PÕHJENDUSED Menetlusabi taotluse lahendamine 2

) § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 6 järgi tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. V.K. taotleb esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumisest vabastamist. 4. Menetlusabi taotluse lahendamisel lähtub kohus peaasjalikult

§ 112lg 1 p-st 1.

Taotleja vanglasisese isikukonto väljavõttest (perioodi 04.10.2015-04.02.2016 kohta, tl 22-23) nähtub, et seisuga 04.02.2016 on taotleja konto lõppjääk 14,71 eurot, milline summa on broneeritud ning vabad vahendid hetke seisuga on 0 eurot. Seega puuduvad taotlejal seisuga 04.02.2016 vabad vahendid esialgse õiguskaitse taotluse eest riigilõivu tasumiseks. Taotleja nelja kuu sissetulekute ja sellest

§ 112

lg 1 p 1 alusel tehtavate mahaarvamiste arvutus näitab küll, et taotleja on kõnealusel perioodil enda maksevõimet oluliselt halvendanud just 01.02.2016 kaupluses tasumisega, mida üldreeglina menetlusabi andmisel arvestatavaks mahaarvamiseks ei saa pidada. Kohus lähtub praegusel juhul taotleja maksevõime hindamisel vabade vahendite jäägist seetõttu, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomuliselt. Arvestades, et vaidlusalune kokkusaamine on planeeritud 13.02.2016, tuleks taotluse sisuliseks lahendamiseks ja tõhusa õiguskaitse tagamiseks riigilõiv tasuda enne nimetatud kuupäeva. Asjaolusid arvestades ei oleks eesmärgipärane taotluse käiguta jätmine riigilõivu tasumiseks, mille kohta tehtavat määrust oleks võimalik vaidlustada. Seega olukorras, kus riigilõiv tuleks kohase õiguskaitse tagamiseks tasuda koheselt, kuid taotleja konto jääk koheselt riigilõivu tasuda ei võimalda ning taotleja kaitstavaks hüveks, ei ole otstarbekas lähtuda taotleja kahekordsest keskmisest ühe kuu sissetulekust(

§ 112lg 1 p 1) ning talle riigilõivu tasumiseks tähtaega määrata.

5. Olukorras, kus esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiiresti (

§ 252

lg 1) ja arvestades, et kohus võib kohaldada esialgset õiguskaitset ka omal algatusel (

§ 249

lg 1), annab kohus taotleja maksevõimetuse tõttu taotlejale menetlusabi ja vabastab ta esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest ning lahendab esialgse õiguskaitse taotluse alljärgnevalt sisuliselt. Kohus peab määravaks, et taotlusega kaitsta soovitav hüve – suhtlus perekonnaliikmega – ei ole väheoluline ning kuulub põhiseaduse §-ga 26 sätestatud perekonnapõhiõiguse kaitsealasse. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine 6. HKM § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse (või kaebuse eesmärgi saavutamine) kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Tulenevalt

§ 249

lg-st 3 arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne. 7. Esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal (

§ 249lg 2).

Taotleja on 27.01.2016 esitanud Tallinna Vangla kontaktisiku poolt pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise peale vaide, mis on praeguseks veel lahendamata. Seega on esitatud taotlus lubatav, kuna asjas on käimas vaidemenetlus, mille käigus on isikul õigus esialgset õiguskaitset taotleda. 8. Halduskohus võib esialgse õiguskaitse abinõudena muu hulgas keelata vaidlustatava haldusakti andmise või toimingu tegemise (

§ 251

lg 1 p 2) ja kohustada haldusorganit taotletavat toimingut tegema (

§ 251lg 1 p 3).

Esialgse õiguskaitse taotlusest, vangla vastusest (tl 18 ja pöördel) ning taotleja vaidest (tl 20-21 pöördel) nähtub, et taotleja eesmärk on kohustada vanglat võimaldama talle 13.02.2016 pikaajaline kokkusaamine tema isaga ning keelata vanglal kõnealuse kokkusaamise võimaldamisest keelduva otsuse tegemist. 3

§ 249

lg 1), kuivõrd esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel võib tema kaebuse eesmärgi saavutamine (võimaldada 13.02.2016 pikaajaline kokkusaamine oma isaga) kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seega ei ole vaidlustatava haldusaktiga tekkivat riivet pärast kohtuvaidluse lõppu võimalik kõrvaldada (ärajäetud kohtumist ei saaks asendada). 10. Kohtul tuleb esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel hinnata kaebuse perspektiivi ning avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi (

§ 249lg 3). 11. Kohus leiab, et pärast vaidemenetlust kohtule esitatava kaebuse eduväljavaated ei ole head. Vang

S § 25 lg 1 esimese lause kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. algust. Sama sätte lg 11 punktide 2 ja 3 kohaselt keeldutakse pikaajalise kokkusaamise loa andmisest, kui kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda, samuti kui kokkusaaja maines on alust kahelda.

1. Tallinna Vangla on vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele selgitanud taotlejale tema isaga 13.02.2016 kokkusaamise loa mitteandmist asjaoluga, et 14.01.2016 kokkusaamisele saabunud V. D. ähvardas vangla ruumides kasutada valvuri suhtes füüsilist vägivalda ning valvur tundis ennast ähvardustest reaalselt ohustatuna. Vastava intsidendi osas on alustatud ka kriminaalmenetlus. Taotleja ei ole juhtunu toimumist eitanud, kuid on seisukohal, et vangla ametnikud ise provotseerisid seda.
2. Kohus leiab, et kokkusaamisele tuleva isiku poolt vanglaametniku ähvardamist sõltumata sündmuse asjaoludele võib pidada vangla julgeolekut või korda ohustavaks käitumiseks. Samuti on vanglal sellisel juhul piisavalt alust kahelda kokkusaaja maines. Tähtsust ei oma ka asjaolu, et taotleja isa suhtes algatatud kriminaalmenetlus kõnealuse intsidendi osas ei ole lõppenud. Kriminaalmenetluses isiku süü tuvastamine ei muuda fakti, et selline olukord aset leidis, seda enam, et taotleja ise intsidendi toimumist ei eita. Seega on piisavalt alust arvata, et vangla on põhjendatult keeldunud taotlejale tema isaga 13.02.2016 pikaajalise kokkusaamise loa andmisest. Vangla julgeolekut või korda ohustava asjaolu ilmnemisel on vangla pädev langetama prognoosotsust, mitte ära ootama ohuolukorra realiseerumist ning vanglal on selleks ulatuslik kaalutlusõigus. Seejuures on kohtupraktika tunnustanud vangla pädevust ja asjatundlikkust vanglatingimustes ohtude hindamisel, ennetamisel ja vastavate abinõude valikul (nt Riigikohtu 25.10.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14).
3. Arvestades avalikku ja kolmandate isikute huvi asjas (vangla ning vanglaametnike ja teiste vanglas viibivate isikute julgeolek) ning taotleja huvi (kinnipeetava suhtlus perekonnaliikmetega), kaalub avalik huvi asjas antud juhul üle taotleja huvid. Taotlejal on võimalik suhelda oma isaga ka kirja ja telefoni teel. Seega ei ole taotleja õigust suhelda perekonnaliikmega sedavõrd tõsiselt riivatud ning vajadus tagada vangla ning seal viibivate isikute ohutus on ülekaalukalt suurem. Samuti ei ole välistatud, et kokkusaamisi välistavate asjaolude äralangemisel lubatakse kohtumisi edaspidi – tegemist on vangla igakordse kaalutlusotsustusega, mis põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel.
4. Eelnevat arvestades puudub kohtul alus kohustada Tallinna Vanglat võimaldama 13.02.2016 kavandatud pikaajalist kokkusaamist või keelata seda takistavaid toiminguid või haldusaktide andmist. Seetõttu jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4