3-14-47/79

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits 15.12.2015, Tartu 3-14-47 A.P. kaebus Viru Vangla 04.10.

1. a käskkirja nr 63/1378-D ja 15.01.
2. a vaideotsuse nr 6-12/280-10 tühistamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 540 eurot Tartu Halduskohtu 17.04.
3. a otsus A.P. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.P. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.04.
5. a otsus muutmata.
6. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
7. Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid (tl I-15-28, I-62, I-64-66, I-95, I-97, I-170-189) puudutavas osas osaliselt kinniseks.
8. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi otsuses tema initsiaalidega. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 14.01.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Kaebaja on kinnipeetav Viru Vanglas. 31.08.2010 koostas SA Ida-Viru Keskhaigla kaebaja kohta ambulatoorse epikriisi (tl I-15), milles tuvastas kaebajal parema jala põlveõndlas tsüsti. Viru Vangla meditsiiniosakonnas koostatud tõenditest (tl I-15-18 ja I-187-189) ning kaebaja tervisekaardi väljavõtetest (tl I-19-28, I-64-66, I-95 ja I-170-186) nähtub, et kaebaja on pöördunud arsti poole muuhulgas kaebustega põlve valu üle, ning talle on antud soovitusi vältida pikaaegset seismist ja raskuste tõstmist. Näiteks soovitas arst 06.08.
10. a tõendis (tl I-62) kaebajale piirata füüsilist koormust ning märkis, et talle ei sobi pikaaegne seismine ega raskuste tõstmine. Arsti 15.08.
11. a (tl I-97) tõendi kohaselt oli kaebajale keelatud jooksmine.
12. 05.09.2013 õhtul leidis Viru Vangla S2 osakonnas aset vahejuhtum, kus vanemvalvur andis kaebajale kella 18:10 paiku korralduse võtta oma asjad ja minna P2 osakonda (kartseriosakonda), et paigutada ta eraldi lukustatud kambrisse. Kaebaja keeldus korralduse täitmisest, väites, et asjad on tema haige jala jaoks liiga rasked. Kaebaja ei täitnud ka vanemvalvuri poolt talle järgnevalt antud korraldust võtta kaasa üksnes hügieenitarbed. Kaebaja saadeti P2 osakonda ilma isiklike ning vangla poolt väljastatud asjadeta. Kaebaja paigutamine 05.09.2013 P2 hoone lukustatud kambrisse nähtub kinnipeetava liikumisi kajastavalt kaardilt (tl I-96). 06.09.2013 käis kaebaja vestlemas julgeoleku peaspetsialistiga, kes otsustas seejärel koos peaspetsialist-üksusejuhiga, et kaebaja saadetakse P hoonest koos käruga S2 osakonda asjadele järele.
13. Viru Vangla kohaldas 06.09.
14. a käskkirjaga nr 6-1/1269-KP (tl I-156-157) kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist tagasiulatuvalt alates 05.09.
15. Käskkirja kohaselt toimus 05.09.2013 kella 13:00 paiku intsident, mille käigus kaebaja käitus vanglaametnikuga agressiivselt, rääkis temaga kõrgendatud hääletoonil ning tekitas talle füüsilist valu, lüües toiduluugi kõvasti vastu ametniku käsi. Kaebaja eelkirjeldatud käitumisest tulenevalt pidas vangla vajalikuks kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid – eraldi lukustatud kambrisse paigutamist.
16. 05.09.2015 õhtul toimunu kohta koostas vanemvalvur 05.09.2013 ettekande (tl I-105), milles kandis ette, et kaebaja keeldus oma isiklikke asju tõstmast ümberpaigutamise käigus. 06.09.2013 edastati kaebajale teatis tema suhtes distsiplinaarmenetluse alustamisest (tl I-104) ning 11.09.2013 kirjutas kaebaja toimunu kohta seletuskirja (tl I-103). Seletuskirjas selgitas kaebaja, et ei saa haige jala tõttu raskusi tõsta ning väitis, et ametnikud jätsid tähelepanuta tema palve saada asjade vedamiseks käru ja kutsuda arst. 30.09.2013 vormistati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl I-93-94) ning samal kuupäeval ja 01.10.2013 koostati kokku viis protokolli vanglaametnikelt ütluste võtmise kohta ning videosalvestise vaatamise tulemuste fikseerimiseks (tl I-98-102). Valvuri sõnul ei lubanud ta kaebajale käru toomist (tl I-101). Vanemvalvur on ütlustes (tl I-102) selgitanud, et kaebajale pakuti korduvalt võimalust viia asjad lifti ja sealt juba teisele korrusele käru peale ning pakuti ka kilekottide lohistamist liftini, kuid kaebaja keeldus sellest.
17. 04.10.
18. a käskkirjaga nr 6-3/1378-D (tl I-3-6) karistas Viru Vangla V üksuse inspektor-kontaktisik kaebajat vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 alusel viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei allunud 05.09.2013 kella 18:10 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele võtta oma asjad ja minna P2 osakonda. Kaebaja kandis nimetatud käskkirjaga määratud kartserikaristust ajavahemikul 08.10.2013–13.10.
20. 22.10.2013 esitas kaebaja 04.10.
21. a käskkirjale vaide (tl I-10-12p, tõlge tl I-7-9), milles palus lisaks distsiplinaarkaristuse käskkirja seadusevastaseks tunnistamisele hüvitada ka talle vanglaametnike tegevusega tekitatud moraalne ja füüsiline kahju 540 euro ulatuses. Vangla jättis kaebaja vaide 12.12.
22. a vaideotsusega nr 6-12/280-6 (tl I-13) rahuldamata. 15.01.
23. a otsusega nr 6-12/280-10 (tl I-49-51) jättis vangla rahuldamata ka vaides ning kahjunõude 06.11.
24. a täienduses esitatud kahjunõude (tl I-108-110 ja I-115-116).
25. 15.01.2014 saabus halduskohtule kaebaja hiljem täiendatud kaebus (tl I-1-2, I-58-60, I-142), milles ta palus tühistada Viru Vangla 04.10.
26. a käskkirja nr 6-3/1378-D ja 15.01.
27. a vaideotsuse nr 6-12/280-10, tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ametnike 2 I. Muravjovi, S. Normaku ja M. Pihlaku toimingud ning mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 540 eurot seoses sellega, et valvur sundis teda 05.09.2013 vedama rasket pakki, mida kaebaja ei olnud tulenevalt tema füüsilisest seisundist võimeline tegema (40 eurot), ning sellega, et kaebaja viibis viis päeva kartseris ilma madratsita (500 eurot). Kaebaja hinnangul on vangla kahjustanud tema tervist ja inimväärikust. 05.09.2013 nõuti temalt esmalt raske koti mööda treppi teisele korrusele käru juurde kandmist, seejärel aga öeldi talle, et ta ei saa üldse käru ning kästi teha teisele kinnipeetavale ebaseaduslik ettepanek asjade kandmiseks. Kaebaja nõudis vanglaametnikult tervishoiutöötaja kutsumist, kuid vanglaametnikud ignoreerisid tema palveid ja arstile pääses ta alles nädal pärast trauma saamist. 06.08.2013 oli kaebajale arsti poolt väljastatud tõend, et ta saab töötada ainult istudes. Pärast seda ei ole ta teinud füüsilisi harjutusi, mis seisnevad raskete asjade tõstmises seisvas asendis. Arsti 15.08.
28. a tõendit ei saa pidada kehtivaks, kuna sellel puudub arsti allkiri ja meditsiiniosakonna pitsat. Vangla on kaebaja vaide-kahjunõude kohta teinud otsused hilinemisega.
29. Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-88-90) jätta kaebus rahuldamata. Kaebajat on õiguspäraselt karistatud ning vangla pole talle kahju tekitanud. Kaebaja on kinnitanud tutvumist Viru Vangla kodukorraga (tl 107), mis näeb ette kohustuse võtta kartserikaristust kandma minnes kaasa isiklikud asjad. 06.08.
30. a arstitõend ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna pärast kaebaja esitatud väidet, et ta ei saa tõsta raskeid esemeid, pakuti talle asjade kaasa võtmiseks erinevaid võimalusi ja kästi kaasa võtta vaid hügieenitarbed. Kaebaja aga ei täitnud ka seda korraldust ega ole soovinud arstile saamist. Vastustaja ei ole lahendanud kahjunõuet tähtaega rikkudes, kuna selle võõrkeelne täiendus saabus tõlkest 19.12.
32. Kohtuistungil (protokoll tl I-160-163) selgitas kaebaja täiendavalt, et talle ei võimaldatud viie päeva jooksul kartseris viibides madratsit ning ta pidi istuma haige jalaga külmal põrandal ja saama valuvaigistavaid süste. Istungil tunnistajana osalenud ja vaidlusaluste sündmuste ajal kaebajaga ühes kambris viibinud kinnipeetav kinnitas, et algul lubati kaebajale käru, pärast tuli aga teine ametnik ja ütles, et kaebaja seda ei saa. Samuti kinnitas tunnistaja nii seda, et kaebaja nõudis arsti kutsumist kui ka seda, et ametnik tegi ettepaneku, et kaebaja lohistaks kotti või et seda kannaks tema (tunnistaja). Samuti tunnistajana istungil osalenud Viru Vangla vanemvalvur S. Normak väitis, et andis kaebajale korralduse võtta asjad ja minna teise majja. Kaebaja keeldus mõlema korralduse täitmisest, öeldes, et tal valutab jalg. Samuti keeldus kaebaja pakkumistest lohistada asjad liftini või võtta ainult hügieenitarbed, väites, et asjad on pakitud ja tema ei hakka neid lahti võtma. Veel selgitas tunnistaja, et arst kutsutakse vastava soovi avaldamise korral, kuid kaebaja seda ei tahtnud. Vanemvalvur lisas, et oli teadlik kaebaja probleemist jalaga, kuid piirangutest raskuste kandmisel mitte.
33. Tartu Halduskohus jättis 17.04.
34. a otsusega (tl I-196-198) kaebuse täies ulatuses rahuldamata. 1) Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt saab kinnipeetavale antud korraldustele mitteallumine olla õigustatud ainult juhul, kui korraldus vastab ilmselgelt haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele või on tema suhtes sooritatav toiming ilmselgelt vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seotud arvamus korralduse või toimingu õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglateenistuse ametniku korraldust täitmast ega takistada tema seaduslikku tegevust. Ehkki justiitsministri 30.11.
35. a määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) on kehtestatud üksnes üldised põhimõtted ega ole määratletud, kuidas täpselt tuleb toimida kinnipeetava ühest vangla 3 osakonnast või hoonest teise paigutamisel tema juures kambris olevate asjadega, saab üheselt järeldada seda, et kinnipeetaval tuleb need ise kokku panna ja endaga kaasa võtta. Seega on vastav korraldus igati seaduslik ning kinnipeetaval tuleb see ilma vastu vaidlemata täita. Antud juhtumi puhul kaebaja seda ei teinud. Kuna talle pakuti pärast terviseprobleemile viitamist erinevaid võimalusi, mis oleks lubanud asjad ilma haiget jalga koormamata siiski kas terves ulatuses või osaliselt kaasa võtta, ei oma asjade kaal, kaebaja tervise tegelik seisund ega arsti kutsumise soov tähendust, ning toimunu tuleb lugeda temapoolseks vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmiseks. 2) Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid. Kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest ning talle on antud võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Käskkirjas on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid, kaebaja seisukohti kui seda, miks üldse on vaja teda karistada ning millest on karistuse valikul lähtutud. Põhjalikult on kirjeldatud menetluse käigus täiendavalt kogutud tõendeid ja välja on toodud asjaolud, millest lähtuvalt pole olnud alust ettekande õigsuses kahtlemiseks. Vastav tõsiselt võetav alus puudub ka kohtul. Kaebaja kinnitas kohtuistungil ise, et talle anti oma asjadega toimimiseks mitu erinevat võimalust ning lubati lõpuks kaasa võtta ka ainult hügieenitarbed, kuid ta ei soovinud ühtegi neist võimalustest kasutada ja läks teise hoonesse ilma asjadeta. Tema sõnade põhisisu kinnitasid ka mõlemad kohtus üle kuulatud tunnistajad. Kaebajale mõistetud viie ööpäeva pikkune karistus arvestab nii tema varasemat vanglaametniku seadusliku korralduse eiramises seisnevat karistatust, vastava rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule kui asjaolusid, milles kaebaja teo toime pani. Tegemist pole ülemääraselt raske ega ebaproportsionaalse karistusega. 3) Vastustaja ei ole vaide-kahjunõude kohta 15.01.
36. a otsuse tegemisel menetlustähtaega ületanud. Kahju hüvitamise nõude kohtuväliseks lahendamiseks ettenähtud kahekuulist menetlustähtaega arvestatakse taotluse nõuetekohasest esitamisest. Kaebaja poolt 22.10.2013 ja 06.11.2013 koostatud venekeelsete vaide-kahjunõuete tõlked saabusid tõlkebüroost Viru Vanglasse vastavalt 13.11.2013 ja 17.12.
37. Seega on nii 12.12.2013 kui 15.01.2014 koostatud otsused tähtaegsed. 4) Kohtule esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Käru võimaldamisest keeldumine võis kaebajale olla küll ebameeldiv, kuid kindlasti ei saanud see alandada tema väärikust. Tegemist pole ka vanglateenistuse ametniku süülise õigusvastase tegevusega, sest üheski õigusaktis pole ette nähtud kinnipeetava õigust nõuda asjade ühest hoonest teise viimiseks käru ega vanglale kohustust see talle võimaldada. Arusaamatu on kaebaja väide, et käru puudumise tõttu oli ta sunnitud raskust tõstma ja see kahjustas tema tervist, kuna teise hoonesse läks ta ilma asjadeta. 5) Õigusvastane pole ka madratsi puudumine kartserikambris. VSkE § 7 lg-s 4 sätestatust saab üheselt järeldada, et päevasel ajal ei tohi kartseris olla kasutatavat magamisaset. Kartseri eesmärk on mõjutada distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma ning uute rikkumiste toimepanemist ja edaspidist kartserisse sattumist vältima. Seepärast ei saa kartser olla samasuguste tingimustega kui igapäevane eluruum ning voodivarustuse kasutamise piiramine on igati kohane ja õiguspärane mõjutusvahend. Seda, et vaidlusaluse karistuse kandmise ajal oli olemas arsti otsus, mis võimaldanuks kasutada madratsit ka päevasel ajal, pole kaebaja kohtule väitnud ega tõendanud. 6) Kaebaja tervisekaardi kannetest nähtuvalt viibis kaebaja 05.09.2013 kahe arsti vastuvõtul, kuid selle probleemiga seotud ravi talle ei määratud ning miski ei tõenda ka seda, et peale vastuvõttu tekkis olukord, mis nõudnuks tervishoiutöötajate vältimatut sekkumist. Seda ei nähtu ka kannetest, millised tehti 09.09.2013 ja 12.09.2013 toimunud arsti vastuvõtu kohta. Kaebaja poolt esitatud teiste kinnipeetavate avaldused ja seletused, milles kirjeldatakse oma kogemusi vanglateenistuse ametnike ja tervishoiutöötajatega suhtlemisel, pole kohased tõendid ega oma seetõttu asja lahendamisel tähendust. 4 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
38. 19.05.2014 esitas kaebaja halduskohtu 17.04.
39. a otsuse peale hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl II-1-6, tõlge tl II-9-11), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 15.08.
40. a tõend, mille alusel määrati talle distsiplinaarkaristus, on kehtetu. Kaebajal oli 06.08.
41. a ja 14.08.
42. a tõendite alusel õigus keelduda raske koti kandmisest või enda järel lohistamisest, kuna nendes tõendites oli tehtud ettekirjutus kaebajale ainult istuvaks tööks. Mõlemad kaebajale antud korraldustest aga kohustasid tegema tööd ja kandma füüsilist koormust seisvas asendis. Selle tõendamiseks, et kaebaja ei olnud võimeline rasket kotti kandma ega lohistama, nõudis kaebaja valvurilt meditsiinitöötaja kutsumist. Seda fakti on kinnitanud ka halduskohtus ütlusi andnud tunnistaja. Kaebajale korralduse andnud valvur pidi olema teadlik sellest, et kaebaja ei tohi tõsta raskusi, kuna kaebaja rääkis talle sellest ja osutas 06.08.
43. a tõendile. Üheski õigusaktis ei ole sätestatud konkreetset piirangut, mis keelaks kinnipeetavatel kasutada käru oma asjade veoks ühest sektsioonist teise, eriti terviseprobleemidega kinnipeetavatel. Alusetud on S. Normaki poolt kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et ta keelas käru sektsiooni toomise turvalisuse kaalutlustel. Kaebaja hinnangul ei olnud valvuril põhjust käru sektsiooni mitte lubamiseks ja ta tegi seda üksnes sellepärast, et vihkab vene rahvusest kinnipeetavaid. Kaebaja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei ole märgitud, et teda karistati selle eest, et ta ei võtnud endaga kaasa hügieenitarbeid. Kaebaja sõnul ütles S. Normak talle 05.09.2013, et kui kaebaja soovib ennast pesta, võib ta kaasa võtta oma hügieenivahendid. See ei olnud ega saanud olla sisuliselt korraldus ja veelgi vähem kartseriga karistatav tegu. Kaebaja pesi end sel päeval ja kõik asjad olid ära pakitud, kuid S. Normak nõudis, et kaebaja viivitamatult lahkuks sektsioonist. Vanglaametnik ei saa sundida kinnipeetavat pesema ja selle eest karistada. Kaebaja ebaseadusliku karistamisega ja 14 tunniks ööpäevas madratsist ilmajätmisega tekitas vangla kaebaja tervisele tõsist kahju ja alandas tema inimväärikust, sundides teda istuma külmal ja mustal põrandal, kus kaebaja külmetas ära oma haige jala. Kaebaja sõnul ravib ta end endiselt kartseris viibimise tagajärgedest ja pöördub regulaarselt psühhiaatri juurde. Kaebaja palub täiendavate tõenditena arvestada kahe teise kinnipeetava ütlusi selle kohta, et kartseris viibimine kahjustas nende tervist. 13.03.2014 väljastas perearst kaebajale tõendi, mille kohaselt tuleb kaebajale võimaldada madratsi kasutamine päevasel ajal kartseris. Vangla administratsioon jätkab kaebaja tervisele kahju tekitamist ning hoolimata vastavast tõendist ei võimaldata talle kartserisse päeval madratsit. Apellatsioonkaebuse täienduses täpsustas kaebaja, et ta soovib mittevaralise kahju hüvitamist seoses talle arstiabi mittevõimaldamisega üksnes seonduvalt sellega, et tema arsti kutsumise palvetele 05.09.2013 ei vastatud.
44. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl II-109-109p) jätta see rahuldamata. Kaebajale 05.09.2013 antud korraldus võtta vanglasisese ümberpaigutamise teostamiseks oma asjad ning liikuda koos asjadega uude kambrisse oli õiguspärane ning vastas Viru Vangla kodukorra punktis 8.1.5 sätestatule. Põhjendamatud on kaebaja väited, et tema terviseseisund ei võimaldanud tal isiklikke asju ümberpaiknemiseks kaasa võtta. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei teinud katsetki enda asju võtta ning täita korraldust teise kambrisse minekuks. Kinnipeetav kinnitas menetluses ka ise, et ta keeldus täitmast vanglaametnike korraldust võtta enda asjade hulgast hügieenitarbed, et teda oleks võimalik ümber paigutada koos nendega. Kuivõrd korraldus ümberpaiknemiseks anti kaebajale P2 osakonda (kartseriosakonda), oli vanglaametniku poolt antud korraldus ka igati mõistlik, kuivõrd muud isiklikud asjad ei ole kartseris kinnipeetavale ette nähtud ja nende väljavõtmine muude asjade hulgast oli niikuinii vajalik. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuses välja toodu, et kinnipeetav 5 oli sel päeval end juba pesnud ning vanglaametnik ei saa sundida kinnipeetavat end pesema. Vastavalt VangS § 50 lõikele 1 on kinnipeetav kohustatud hoolitsema enda hügieeni eest, ning VangS § 51 annab teatud tingimustel vanglale õiguse teostada ka hügieeninõudeid mittejärgiva kinnipeetava suhtes sundi. Kaebajale ei ole vangla poolt tekitatud mittevaralist kahju. Põhjendamatu on kaebaja taotlus lisada asja materjalide juurde teiste kinnipeetavate avaldused, kuna tegemist on asjakohatute avaldustega. Samuti ei ole käesolevas menetluses asjakohased apellatsioonkaebuse väited madratsiga seonduvates küsimustes. Alusetud on kaebaja väited selle kohta, et Viru Vangla kartserikambrid on külmad – kambrid vastavad eluruumidele kehtestatud nõuetele ning kartserikambrid on põrandaküttega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
45. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks puuduvad alused. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonimenetluses esitatud väidetele märgib kohus järgmist.
46. Viru Vangla kodukorra punkt 8.1.5 sätestab, et kui kinnipeetav saadetakse Viru Vanglast teise vanglasse või politsei arestikambrisse, paigutatakse ümber teise kambrisse või kui ta vabaneb, peab ta võtma kambrist kaasa kõik temale kuuluvad ja temale väljastatud asjad. Vastav korraldus oma asjade kaasa võtmiseks anti kaebajale 05.09.2013, kui teda taheti ümber paigutada kartseriosakonda. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleva asja materjalide pinnalt tuvastatav, et vanglaametnikud ei sundinud 05.09.2013 kaebajat tõstma rasket kotti tema asjadega, vaid pakkusid pärast kaebaja poolt sellest keeldumist talle erinevaid võimalusi kodukorra punktis 8.1.5 sätestatud kohustuse täitmiseks. Viimaks pakuti kaebajale ka üksnes hügieenitarvete kaasa võtmist. Seega nähtub asja materjalidest, et valvurid nõustusid kaebajaga, et arvestades tema haiget jalga ei ole tema poolt koti kandmine kartseriosakonnani mõistlik, ega ole kaebajat koti kandmiseks ka sundinud.
47. Kaebaja ei eita, et vanglaametnik pakkus talle välja võimaluse võtta kartseriosakonda kaasa üksnes hügieenitarbed. Kuivõrd seda palus kaebajal teha vanglaametnik, oli tegemist korraldusega, mida kaebaja oli tulenevalt VangS § 67 lg 1 p-st 1 kohustatud täitma. Selle korralduse andmisega võimaldasid vanglaametnikud kaebajal täita talle Viru Vangla kodukorra punktist 8.1.5 tulenev kohustus osaliselt. Seega oli tegemist kaebaja suhtes soodsa korraldusega. Kaebaja on hügieenitarvete kaasa võtmata jätmist põhjendanud sellega, et tal olid asjad juba pakitud ja ta ei hakanud neid enam lahti pakkima. Samuti on kaebaja väitnud, et ta oli end sellel päeval juba pesnud, mistõttu ei vajanud ta hügieenitarbeid. Ringkonnakohus leiab, et ühegi eeltoodud põhjuse näol ei ole tegemist mõjuva põhjusega vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumiseks, vaid pigem on need otsitud ning paljasõnalised. Korralduse täitmata jätmist ei õigusta ka asjaolu, et kaebajale ei võimaldatud 05.09.2013 tema asjade vedamiseks käru. Kuigi kaebajale võimaldati asjade äratoomiseks käru järgmisel päeval, puudus kaebajal õigus keelduda talle 05.09.2013 antud hügieenitarvete kaasavõtmise korralduse täitmisest üksnes põhjusel, et ta ei olnud rahul talle koheselt käru mittevõimaldamisega. Nagu pooled on märkinud, ei tulene vastustajale õigusaktidest ei keeldu ega kohustust kinnipeetavatele vajadusel käru võimaldamiseks. Seega on tegemist vanglateenistuse äranägemisel tehtava otsustusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kahelda halduskohtus tunnistajana ütlusi andnud vanglaametniku ütlustes, et vaidlusalusel päeval ei pidanud vanglaametnikud käru elusektsiooni toomist võimalikuks turvalisuse kaalutlustel. Kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja ei võtnud ka pärast talle hügieenitarvete kaasavõtmiseks antud 6 korraldust kartserisse kaasa ühtegi oma asja, on kaebaja ilma igasuguse põhjuseta jätnud vanglaametniku korralduse täitmata ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud.
48. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma asja lahendamisel tähtsust kaebaja väited vangla arsti 15.08.
49. a tõendi ebaehtsuse kohta. Vaidlustatud käskkirjas on sellele tõendile küll viidatud, kuid tegemist ei ole tõendiga, millest nähtuvate asjaolude tõttu on kaebajale karistus määratud. Käskkirjas on 05.09.2013 aset leidnud sündmusega seotud asjaolusid käsitletud kogumis ning üksnes muu hulgas on viidatud 15.08.
50. a tõendile, mis ei muuda olematuks hilisemaid arsti tõendeid ega seda, et tõenditest nähtuvalt pidi vanglateenistusele olema teada, et kaebaja ei tohi tõsta raskusi. Nagu eelpool selgitatud, ei täitnud kaebaja talle antud korraldust kartserisse paigutamisel tema asjade kaasa võtmiseks ka siis, kui talle pakuti üksnes hügieenitarvete kaasavõtmist. Seega ei ole kaebajat kokkuvõttes karistatud selle eest, et ta ei olnud nõus tõstma rasket kotti tema asjadega, vaid selle eest, et ta jättis korralduse täitmata ka pärast vanglaametnike poolt talle selle täitmiseks erinevate võimaluste pakkumist. Kuna vanglaametnikud muutsid oma korraldust ega sundinud kaebajat kandma rasket kotti, ei saanud vanglaametnike selle tegevuse tulemusena tekkida kaebajale ka mingisugust kahju.
51. Kaebajale ei saa olla käesoleva asja asjaoludel tekkinud kahju ka sellega, et väidetavalt ei reageerinud valvurid tema palvetele saada arsti vastuvõtule. Apellatsioonkaebuse täienduses on kaebaja täpsustanud, et soovib talle arsti vastuvõtule mittevõimaldamisega seonduvalt kahju hüvitamist üksnes selles osas, milles ta esitas valvuritele palved arsti kutsumiseks 05.09.
52. Vastavalt VangS § 53 lg-le 1 tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Iseenesest ei ole kohtul alust kahelda kaebaja poolt vanglale esitatud vaideskahjunõudes (tl I-7-9) märgitus, et 05.09.2013 tõstis ta rasket pakki tema poolt kokku pandud asjadega ja viis selle kambriukse juurde, tundes samal ajal tõstmisel teravat valu põlves. Arvestades aga asjaolu, et kaebajal olid probleemid põlvega juba varasemalt ja pikemat aega, ei ole kohtu hinnangul piisavalt tõendatud see, et kaebajal oleks esinenud vältimatu vajadus vanglaametnike poolt tema arsti vastuvõtule suunamiseks 05.09.
53. Asja materjalide pinnalt saab järeldada pigem seda, et kaebaja võis 05.09.2013 talle ümberpaigutamisega seonduvate korralduste andmise ajal soovida arsti juurde pääsemist eesmärgiga, et arst kinnitaks valvuritele, et tal ei ole lubatud tulenevalt tema terviseseisundist raskusi tõsta. Selleks aga puudus antud juhul vajadus, kuna kaebajale erinevate teiste võimaluste pakkumisega aktsepteerisid vanglaametnikud tema keeldumist raske koti tõstmisest.
54. Lisaks on kaebaja enda sõnul soovinud 05.09.2013 arsti vastuvõtule pääsemist selleks, et fikseerida talle 05.09.2013 päeval tekkinud vigastus. Toimikusse on liidetud Viru Vangla 06.09.
55. a käskkiri nr 6-1/1269-KP (tl I-156-157) kaebaja suhtes täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kohta, millest nähtub, et 05.09.2013 kella 13:00 paiku käitus kaebaja vanglaametnikuga agressiivselt, kuna ei soovinud võtta kambri toiduluugi kaudu vastu talle antavaid dokumente. Käskkirja kohaselt lõi kaebaja toiduluugi kõvasti vastu ametniku käsi, mis tekitas viimasele vigastusi. Kaebaja sõnul sai selle sündmuse tagajärjel vigastada ka tema käsi, kuid teda ei viidud arsti juurde, kes oleks selle vigastuse fikseerinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka eeltoodu alust asuda seisukohale, et kaebaja oleks 05.09.2013 vajanud vältimatut abi VangS § 53 lg 1 tähenduses. Kaebaja on oma avaldustes korduvalt kinnitanud, et soovis vigastust fikseerida, kuid pääses arsti juurde alles nädal pärast trauma saamist, mil see ei olnud enam võimalik, sest käsi oli juba paranenud. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab eeltoodu, et kaebaja vigastus ei saanud olla sedavõrd tõsine, et kaebaja oleks selle tõttu vajanud vältimatut arstiabi. Seega ei kinnita miski, et vanglaametnikud oleksid käitunud õigusvastaselt, kui ei täitnud eelnimetatud kaebaja soove arsti kutsumiseks või tema arsti juurde viimiseks. 7
56. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjendatult jätnud arvestamata kaebaja poolt esitatud teiste kinnipeetavate selgitused. Kinnipeetavale tema kinnipidamisega võimalikult tekitatud kahju on individuaalne ning asjaoludest ei nähtu, et kaebaja hoidmine päevasel ajal ilma madratsita kartserikambris oleks olnud õigusvastane. Halduskohus on otsuses õigesti osutanud, et kaebaja kartserikambris viibimise ajal ei olnud arsti poolt tehtud otsust talle päevasel ajal madratsi võimaldamiseks. Eeltoodut ei muuda ka see, et hiljem kaebajale sellekohane tõend väljastati. Ringkonnakohus jätab siinjuures tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited, et hoolimata nimetatud tõendi väljastamisest ei võimaldanud vangla talle päevasel ajal kartserisse madratsit, kuna tegemist ei ole käesoleva vaidluse esemesse puutuvate väidetega. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi kahjulikku tagajärge, mis oleks talle tekkinud seonduvalt 08.10.2013–13.10.2013 viie päeva jooksul kartseris viibimisega. Üksnes kartseritingimustes viibimisega kaasnevad ning kaebaja haigest põlvest tulenevad täiendavad ebamugavused tema kinnipidamisel ei saanud kaebajale veel kaasa tuua rahas hüvitamisele kuuluvat kahju. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja tervislik seisund oleks vaidlusaluse viie päeva jooksul kartseris viibimise tõttu halvenenud. Arvestades seda, et kohtusse lisatud kaebaja tervisekaardi väljavõtetest nähtuvalt on kaebaja külastanud vangla arste ning psühhiaatrit pika aja kestel ning võrdlemisi tihti, on paljasõnalised kaebaja väited, et ta käib arstide juures just vaidlusalusel ajal kartseris viibimise tagajärjel tekkinud tervisehädade tõttu. Seda asjaolu kinnitavaid tõendeid ei ole kohtule esitatud.
57. Eeltoodust tulenevalt puuduvad ringkonnakohtu hinnangul alused apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, mistõttu jätab ringkonnakohus selle rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 17.04.
58. a otsuse muutmata.
59. Ringkonnakohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse osaliselt kinniseks, kuna haldusasja toimikus sisalduvad tõendid, mis sisaldavad andmeid kaebaja terviseseisundi kohta (tl I-15-28, I-62, I-64-66, I-95, I-97, I-170-189). Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Haldusasja toimikusse liidetud väljavõtted kaebaja tervisekaardist ning arsti tõendid sisaldavad endas andmeid kaebaja tervise kohta, mis on käsitletavad delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Seega on selles osas asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid puudutavas osas kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks. Kuna ka käesolevas otsuses on kaebaja delikaatseid isikuandmeid käsitletud, tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi otsuses tema initsiaalidega.
60. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu puudub vajadus selles osas seisukoha võtmiseks. Kaebaja on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega jäävad vastavalt HKMS § 118 lg-le 3 kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ 9