KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 08.10.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-5139

) § 124 lg 1 p-de 1 ja 4 ning § 124 lg 2 p-de 7 ja 9 alusel. Otsuses on märgitud, et I.G. on korduvalt karistatud ja süüdi mõistetud avaliku korra ja ühiskondliku ning raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Tartu Vangla antud iseloomustuse kohaselt on I.G. karistatud kriminaalkorras neljal korral, tema kuriteod on muutunud raskemaks ning riskihindamise põhjal on isik avalikkusele kõrgohtlik. Otsuse kohaselt võib seega I.G. pidada Eesti riigi julgeolekut, avalikku korda ning rahva tervist ohustavaks isikuks. Otsuses on märgitud, et I.G. tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis tingiksid taotlejale erandina tähtajalise elamisloa andmise. Asjaolu, et I.G. on elanud Eestis pikaajaliselt ning siin elavad tema ema ja vend, ei ole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina tähtajalise elamisloa andmise. I.G. ei ela Eestis perekonnaelu välismaalaste seaduse mõistes. Ta on lahutatud ja tal ei ole alaealisi lapsi. Seega ei tekita I.G. le tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine tugevat riivet isiku perekonnaelule. Arvestades I.G. vanust ja vene keele oskust, ei tekita tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine talle ületamatuid raskusi teise riiki ümberasumisel ja uude ühiskonda integreerumisel. Otsuse kohaselt ei kinnita miski elamisloa taotluse toimikus, et I.G. väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki Venemaa Föderatsiooni oleks võimatu.

1. I.G. esitas 19.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märgib, et ta ei nõustu PPA 09.06.
2. a otsusega nr 15.3-3/297-1, millega talle keelduti tähtajalise elamisloa andmisest, ning palub PPA otsuse tühistada. Kaebuse kohaselt on ta tulnud Eestisse elama nelja-aastaselt ning elab Eestis alaliselt. Tema seaduskuuleka elu periood on kuritegelikust pikem ning ta soovib jätkata Eestis seaduskuulekat elu. Kaebuse täienduse kohaselt (tl 116-117 pöördel) leiab kaebaja, et PPA otsus on ebaproportsionaalne ja rikub tema õigust elada perekonnaelu. Kaebaja elab emaga ühtse perena põhiseaduse (PS) §-de 26 ja 27 mõttes. PPA ei ole taotluse läbivaatamisel välja selgitanud, kas esineb kaebaja ja ema vahel sõltuvussuhe. PPA on andnud esitatud dokumentidele ebaõige hinnangu. PPA oli
3. a tunnistanud kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa ning sellele esitatud vastuväitele vastates märkinud, et põhiseadusega kaitstavaid põhiõigusi saab realiseerida ka tähtajalise elamisloa alusel. Seega tekkis kaebajal õiguspärane ootus, et PPA tema tähtajalise elamisloa taotluse rahuldab.
4. Tartu Halduskohus jättis 13.02.
5. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et puudub alus Politsei- ja Piirivalveameti 09.06.
6. a otsuse nr 15.3-3/297-1 tühistamiseks. Halduskohus märkis, et tähtajalise elamisloa andmise otsus on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrolli võimalus on piiratud. Kohus saab kontrollida, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ja diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid on järgitud. Vastustaja ei ole keelduva otsustuse tegemisel lähtunud vaid kaebaja poolt kuritegude toimepanemise faktist, vaid nende retsidiivsusest, arvestades kuritegude hulka ja aja jooksul kuritegude ohtlikumaks muutumist ning sedalaadi kuritegude tõenäosust tulevikus korduda. Halduskohus leidis, et seega kuulub kaebaja isikute hulka, kellele üldreeglina tähtajalist elamisluba ei anta. Kohus nõustus vaidlustatud otsuses tehtud järeldusega, et kaebajat tuleb pidada Eesti riigi julgeolekut ohustavaks. Kohus leidis, et kuna kaebaja on korduvalt toime pannud raskeid õigusrikkumisi ja jätkanud kuritegude toimepanemist vaatamata eelnevatele karistustele, ja ta on vangla poolt hinnatud ohtlikuks, on 2 ta teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Halduskohtu hinnangul tuleb seksuaalkuritegusid pidada riigi julgeoleku ja avaliku korra seisukohalt äärmiselt ohtlikuks kuriteoliigiks ning sellise kuriteo eest karistatud isikule Eestis tähtajalise elamisloa andmiseks peaksid olema väga kaalukad põhjused. Kuigi kaebajal elavad Eestis ema ja vend, puudub kaebajal perekonnaelu välismaalaste seaduse mõistes. Kohus leidis, et kaebaja ja tema ema ning venna vahel puudub sõltuvussuhe. Suhtlus ema ja vennaga ning nende huvide kaitse on piiratud kaebaja enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotuslike karistustega ning puuduvad asjaolud, millest saaks järeldada, et juba niigi puudunud võimalus saab elamisloa puudumise tõttu veelgi enam rikutud. Vaidlustatud otsuses on arvestatud kaebaja perekonnaelu puudutavaid väiteid ja tema poolt esitatud tõendeid. Halduskohus leidis, et vastustaja on õigesti hinnanud tehtud otsuse mõju kaebaja perekonnaelule ning kaebaja perekonnaelu riive ei kaalu üles vajadust kaitsta Eesti riigi julgeolekut ja avalikku korda kaebajast lähtuva ohu eest. Samuti ei kaalu asjaolu, et kaebaja on elanud Eestis alates neljandast eluaastast, üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning siin elavatele inimestele. Kohus märkis, et vastustaja on vaidlustatud otsuses kaalunud elamisloa andmise taotluse läbivaatamisel ka kaebaja väljasaatmise võimalusi ning leidnud, et puuduvad sellised asjaolud, mis annaksid aluse järeldada, et kaebaja väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki oleks võimatu. Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik ning tema emakeeleks on vene keel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7. I.G. esitas 16.03.2015 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 13.02.
8. a otsuse tühistada ja saata asi PPA-le uueks menetlemiseks. Kaebaja on seisukohal, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on vastuolus EIÕK artiklitega 3 ja 8, EL Nõukogu direktiividega ning Riigikohtu praktikaga. 4.
9. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel võetud arvesse EIK otsuses asjas Üner vs. Holland võetud seisukohta, et väljasaatmise küsimuse läbivaatamisel on vaja võtta arvesse ka sotsiaalse, kultuurilise ja perekonnasuhete olemasolu elukohariigi ning riigiga, kuhu isikut tahetakse välja saata. Seega oli otsuse tegemisel vaja arvestada ka asjaoluga, et kaebajal puuduvad igasugused sidemed Vene Föderatsiooniga, v. a kodakondsus. 4.
10. Halduskohus on jätnud kaalumata, et vangistus on juba karistus kuriteo eest ning kaebaja on selle ära kandnud. Seetõttu pidi vastustaja lisaks toime pandud õigusrikkumise iseloomule võtma arvesse ka isiku käitumist pärast karistuse määramist. 4.
11. PPA ega halduskohus ei ole hinnanud väljasaatmise perspektiivikust. Kaebaja väljasaatmine on keelatud Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse Rec

§ 124lg 2 p-d 7 ja 9).

5.3. Kaebaja puhul esinevad ka haldusorgani diskretsioonil põhinevad alused tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks (

§ 124lg 1 p-d 1 ja 4).

Kaebaja kriminaalne käitumine kujutab endast ohtu avalikule korrale ja rahva tervisele, sest teda on korduvalt karistatud seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude eest. Riigikohtu otsuse asjas nr 3-1-1-103-06 kohaselt on kuritegude jätkuva toimepanemise oht eriti suur nn sõltuvuskuritegude puhul, milleks on muuhulgas ka seksuaalkuriteod. 5.

1. Kaebaja esitatud tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis tingiksid talle erandina tähtajalise elamisloa andmise. Asjaolu, et kaebaja on Eestis pikaajaliselt elanud ning siin elavad tema ema ja vend, ei ole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina tähtajalise elamisloa andmise. 5.
2. Elamisloa andmisest keeldumise tagajärg on isiku riigist väljasaatmine. Riigil on õigus välja saata kriminaalkorras karistatud isikud, kui need võivad kujutada endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. 5.
3. Kaebaja on oma käitumisega näidanud, et ta ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve. Riik ei ole kohustatud andma elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuritegusid. PPA leiab, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga – kaitsta teiste Eestis elavate isikute põhiseaduslikke õigusi. Avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles kaebaja pikaajalised sidemed Eestiga. 5.
4. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et PPA ei ole arvesse võtnud asjaolu, et kaebajal puuduvad igasugused sidemed Venemaa Föderatsiooniga, v.a kodakondsus. Kaebaja ebamugavus, mis kaasneb väljasaatmisega ja ka võimalikud ohud, mis võiksid kaebajat tabada pärast Eestist väljasaatmist, ei kaalu üles ohtu, mida kujutab endast kaebaja jäämine Eestisse. 5.
5. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja väide, et PPA ega halduskohus ei ole arvesse võtnud kaebaja käitumist karistuse kandmise ajal. PPA ei ole keelduva otsuse tegemisel lähtunud ainult kaebaja poolt kuritegude toimepanemise faktist, vaid nende retsidiivsusest. Tartu Vangla poolt 14.11.2013 esitatud riskianalüüsi kohaselt on kaebaja osalenud erinevates sotsiaalprogrammides, kuid vaatamata sellele on teda hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks. 5.
6. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema väljasaatmine on võimatu. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning kuulub väljasaatmisele kodakondsusjärgsesse riiki. Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitus Rec

§ 124

lg 1 p-de 1, 4 ja lg 2 p-de 7, 9 alusel.

§-s 124 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alused avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise ning rahva tervise kaitse kaalutlustel. Nimetatud paragrahvi lg 1 p-de 1 ja 4 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda ja rahva tervist.

§ 124

lg 1 p-d 1 ja 4 võimaldavad seega haldusorgani diskretsiooni vastavalt HMS § 4 lg-le 1.

§ 124

lg 2 p 7 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja tema karistatus ei ole kustunud.

§ 124

lg 2 p 9 alusel ei anta tähtajalist elamisluba välismaalasele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Viimati nimetatud sätted on sõnastuselt imperatiivsed normid, mis ei võimalda haldusorganile kaalutlusõigust HMS § 4 lg 1 mõttes. Samuti nähtub toimiku materjalidest, et I.G. on kriminaalkorras korduvalt karistatud kuritahtliku huligaansuse ja seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude toimepanemise 6 eest. Tallinna Linnakohtu 04.01.

1. a otsusega tunnistati I.G. süüdi KrK § 195 lg 2 (kuritahtlik huligaansus) järgi ja karistati tingimisi 1 aasta pikkuse vabadusekaotusega 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga. Tallinna Linnakohtu 18.11.
2. a otsusega tunnistati I.G. süüdi KrK § 195 lg 2 (kuritahtlik huligaansus) järgi ja karistati 1 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 04.01.
3. a otsusega mõistetud karistuse 1 aasta vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust. Harju Maakohtu 10.05.
4. a otsusega mõisteti I.G. süüdi KarS § 25 lg 2 ja KarS § 141 lg 1 (vägistamise katse) järgi ning karistati 3 aasta pikkuse vangistusega, millest määrati kohesele ärakandmisele 10 kuud vangistust ning ülejäänud 2 aastat ja 2 kuud vangistust määrati KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi 3 aasta pikkuse katseajaga. Kaebaja tunnistati süüdi Harju Maakohtu 16.09.
5. a otsusega KarS § 142 lg 1 (sugulise kire vägivaldne rahuldamine) järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. Mõistetud karistust vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 10.05.
6. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 2 aasta 2 kuu pikkuse vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.
7. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 16.09.
8. a otsus I.G. süüdimõistmises ja karistamises KarS § 142 lg 1 järgi. I.G. mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu otsusega süüdi KarS § 141 lg 2 p 6 (vägistamine) järgi ja mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. Mõistetud karistust vähendati ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 10.05.
9. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 2 aasta ja 2 kuu võrra ning mõisteti liitkaristuseks 6 aastat 10 kuud vangistust. Tartu Maakohtu 24.09.
10. a määrusega jäeti I.G. tingimisi enne tähtaega vabastamata. Tartu Maakohtu 05.12.
11. a määrusega jäeti I.G. vabastamata Harju Maakohtu 16.09.
12. a otsusega mõistetud ja Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.
13. a otsusega muudetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. I.G. pani seega toime raskeima seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo ja seda isikuna, keda on varem samalaadse kuriteo katse eest karistatud. Vangistuse kandmiselt vabanes ta
14. a sügisel ja juba
15. a veebruaris pani ta katseajal toime uue samalaadse kuriteo. I.G. toimepandud kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks. I.G. kandis vabadusekaotuslikku karistust kinnipidamisasutuses alates 19.02.2008 ning tema karistusaeg lõppes 18.12.
16. Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 9 kohaselt kustutatakse karistusandmed karistusregistrist, kui üle viie kuni kümneaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud kümme aastat. Seega kustutatakse I.G. karistusandmed karistusregistrist hiljemalt 17.12.
17. Eeltoodust tulenevalt esinevad kaebaja puhul mõlemad imperatiivsed alused tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks -

§ 124lg 2 p-d 7 ja 9, s.

o kaebaja on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja tema karistatus ei ole kustunud ning kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. 11. PPA vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt esinevad I.G. puhul ka haldusorgani diskretsioonil põhinevad alused talle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks -

§ 124

lg 1 p-d 1 ja 4, kuna kaebaja varasem kriminaalne käitumine kujutab endast ohtu avalikule korrale ja rahva tervisele. Avaliku korra all mõistetakse tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ning võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (RKKKo 7 18.09.2003 asjas nr 3-1-1-102-03). Riigikohus on ka oma 27.02.

1. a otsuses asjas nr 3-3-11-14 märkinud, et oht avalikule korrale on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Ka Riigikohtu halduskolleegium on 04.04.
2. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-03 asunud seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks. Riigikohus on 11.12.
3. a otsuses asjas nr 3-1-1-103-06 samuti märkinud, et kuritegude jätkuva toimepanemise oht on suur eeskätt nn sõltuvuskuritegude puhul ja sellisteks kuritegudeks on näiteks ka seksuaal- ja narkokuriteod. Kuna sedalaadi kuritegude toimepanemine on olulisel määral tingitud teatud isikulistest asjaoludest, siis võib põhimõtteliselt ka ühe sedalaadi kuriteo toimepanemise kahtluse pinnalt prognoosida selliste kuritegude jätkumise ohtu. 09.06.
4. a otsuse tegemisel arvestaski PPA asjaoluga, et I.G. on korduvalt kriminaalkorras karistatud seksuaalse enesemääratlemise vastaste kuritegude eest. Seega oli haldusorganil põhjendatud alus arvata, et kaebaja ohustab avalikku korda ja rahva tervist.

§ 125

lg 1 p-de 2 ja 4 kohaselt, kui välismaalase suhtes ei esine muid käesoleva seaduse §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud ning kui välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Erandina tähtajalise elamisloa andmine eeldab aga niisuguste erandlike asjaolude esinemist, mis kaaluvad üles ohu Eesti julgeolekule ja avalikule korrale. Kaebaja poolt esitatud tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel ei tuvastatud aga selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid isikule erandina tähtajalise elamisloa andmise.

1. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et ei PPA ega ka kohus arvestanud asjaolu, et kaebajal puuduvad igasugused sidemed Venemaa Föderatsiooniga, v. a kodakondsus ning mõistlik ei ole olukord, kus aastaid Eestis elanud isik peab nüüd riigist lahkuma. Nii PPA 09.06.
2. a otsuses kui ka halduskohtu 13.02.
3. a otsuses viidatakse asjaolule, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning Venemaa Föderatsioon peab ta oma kodanikuna ka vastu võtma. Samuti on I.G. emakeeleks vene keel, seega puudub tal ka takistus suhtluseks maal, kuhu teda soovitakse välja saata. On küll arusaadav, et riigist väljasaatmine on kaebajale ebamugav ning ilmselt eelistaks ta elada Eestis, kuid selline ebamugavus ei kaalu üles ohtu, mida kaebaja kujutab endast Eesti riigi ja Eestis viibivate teiste isikute julgeolekule juhul, kui tal lubataks Eestisse jääda. Seega on I.G. riigist väljasaatmine proportsionaalne meede riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks, millest tulenevalt on õigustatud ka kaebaja õiguste mõningane piiramine. Ka see asjaolu, et kaebaja on praktiliselt kogu oma elu elanud Eestis, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning siin elavatele inimestele. Venemaa Föderatsiooni kodanikuna on I.G. l võimalik elama asuda oma kodakondsusjärgsesse riiki ning asjaolu, et kaebajal puuduvad oma kodakondsusriigis väidetavalt mistahes sidemed, ei välista iseenesest kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist. Võttes endale Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse, on kaebaja üheselt mõistetavalt soovinud ennast siduda selle riigiga, samuti räägib kaebaja toimiku materjalidest nähtuvalt emakeelena vene keelt, mistõttu ei saa väita, et tema eluga toimetulek Venemaa Föderatsioonis oleks võimatu. Ka EIK on 8 leidnud, et isegi olukorras, kus isikul otsesed ja lähedased kontaktid oma päritoluriigiga puuduvad ning isik on riigist üle 30 aasta eemal olnud, aga ta valdab riigi keelt, siis ei tohiks tal olla väga suuri raskusi seal kohanemisega (EIKo 05.06.2009, Joseph Grant vs Ühendkuningriik).
4. Kaebaja leiab, et PPA ega ka halduskohus ei ole arvesse võtnud tema käitumist karistuse kandmise ajal ja pärast seda ning asjaolu, et ta on oma karistused ära kandnud. Samuti heidab kaebaja halduskohtule ette, et kohus on jätnud välja selgitamata otsuses viidatud vangla riskianalüüsi sisu. Ringkonnakohus kaebaja etteheidetega ei nõustu, sest halduskohus on oma 13.02.
5. a otsuse p-s 17 välja toonud, et I.G. on kokku kohtu poolt karistatud 4 korda, neist 3 karistust on vangistused, kusjuures viimase kuriteo pani kaebaja toime katseajal. Ka Tartu Maakohus on 05.12.
6. a kohtumääruses asjas nr 108-8674, millega jäeti I.G. ennetähtaegselt vanglast vabastamise taotlus rahuldamata, välja toonud, et I.G. uue kuriteo toimepanemise risk on väga kõrge ka pikemas perspektiivis. Tartu Vangla 14.11.
7. a esitatud riskianalüüsis (tl 33p-34) on vangla märkinud, et I.G. on hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks ja eriti ohustatud on naised ning oht on kõige suurem siis, kui kaebaja on tarvitanud alkoholi. Samuti märgitakse riskianalüüsis, et kaebaja kuriteod on muutunud aja jooksul raskemaks ja teda on ka vangistuse ajal 5 korral distsiplinaarkorras karistatud. Kõiki neid asjaolusid on haldusorgan oma otsuses ja ka halduskohus hinnanud ja lähtutud ei ole üksnes I.G. poolt kuritegude toimepanemisest kui sellisest, vaid nende retsidiivsusest, arvestades kuritegude hulka ja aja jooksul kuritegude ohtlikumaks muutumist ning ka seda, et taolistel juhtudel on suur tõenäosus samalaadi kuritegude toimepanemise kordumiseks ka tulevikus. Tartu Vangla viidatud riskianalüüsi sisu on selge ja üheselt mõistetav ning see ei vajanud täiendavat tõlgendamist halduskohtu poolt. Asjaolu, et halduskohus ei tsiteerinud kaevatavas otsuses riskianalüüsi täisteksti, ei tähenda, et halduskohus ei ole riskianalüüsi sisu endale selgeks teinud ja sellest otsuse tegemisel õigesti lähtunud. Olenemata sellest, et kaebaja on vanglas osalenud erinevates sotsiaalprogrammides, on teda isikuna hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks. Seega on õige halduskohtu järeldus, et kuna I.G. on korduvalt toime pannud raskeid õigusrikkumisi ja jätkanud kuritegude toimepanemist vaatamata eelnevatele karistustele, on ta vangla poolt hinnatud kõrgohtlikuks isikuks, mis tähendab, et ta on teistele isikutele, avalikule korrale ja Eesti riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Ka see, et kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud, ent ta on sellele vaatamata jätkanud kuritegude toimepanemist, annab alust arvata, et kaebaja ei suuda õiguskuulekalt käituda ka pärast talle viimasena mõistetud karistuse kandmist.
8. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et talle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine rikub tema õigust elada perekonnaelu. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on sätestatud

-ga. Kaebaja poolt viidatud

§ 43

lg-s 1 on sätestatud välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused.

§ § 43 lg 1 p 5 kohaselt on üheks välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida.

§ 43

lg 3 täpsustab, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis 9 viibimise seaduslik alus on

§ 43lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus.

Eeltoodust tulenevalt tõlgendab kaebaja ise vääralt

-i sätteid. Samuti ei ole EIÕK käsitatav välislepinguna, mis annaks isikule vahetult õiguse Eestis viibida või elada, kuid EIÕK-ist lähtuvalt saab hinnata, kas isikule elamisloa andmisest keeldumisel on rikutud õigust perekonna- või eraelule või mõnda muud põhiõigust. Ka kaebaja poolt viidatud EIÕK art 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Õigus perekonnaelu puutumatusele ei ole seega absoluutne õigus, sest selle õiguse kasutamisel peab iga isik järgima ka seadust ning austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. PS § 26 teine lause sätestab, et perekonna- ja eraellu võib riigivõim sekkuda tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 26 teises lauses on seega sätestatud kvalifitseeritud seadusereservatsioon, mis lubab eraelu riivata üksnes seadusega või seaduse alusel ja § 26 teises lauses kindlaks määratud põhjustel. Kaebaja põhiõiguste riive on ringkonnakohtu hinnangul proportsionaalne ja selle kaalub üles riigi julgeolek ning avalik kord kui avalik hüve. PPA on kindlaks teinud, et I.G. on teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Ka kaebaja võimalik perekonnaelu riive ei kaalu üles vajadust kaitsta Eesti riigi julgeolekut ja avalikku korda ning õiguskorda kaebajast tuleneva võimaliku ohu eest. PPA on vaidlusaluse otsuse tegemisel samuti õigesti tuvastanud, et I.G. ei ela Eestis tegelikult perekonnaelu PS ja

tähenduses, sest pereelu ei ole vanemate ja täiskasvanud laste vahel, kui nad ei demonstreeri täiendavaid sõltuvuselemente (vt. EIKo A. W. Khan vs the United Kingdom, 12.01.2010, nr 47486/06 p 32). Täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole käsitatavad perekonnaeluna ka EIÕK art 8 tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet (vt. EIKo Sisojeva and Others vs Latvia, 15.01.2007, nr 60654/00). PPA on vaidlusaluse otsuse tegemisel välja selgitanud, et kaebaja ei ole aastaid oma Eestis elavaid ema ja venda abistanud, mistõttu ei ole kaebajaga seoses alust rääkida ka erakorralisest sõltuvussuhtest. I.G. kandis vabadusekaotuslikku karistust kinnipidamisasutuses alates 19.02.2008 kuni 18.12.2014 ja vahetult pärast seda peeti kaebaja kinni VSS alusel ning vormistati talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Tartu Halduskohtu 19.12.

1. a määrusega anti luba I.G. kinnipidamiseks ja paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse, kus ta viibis kuni 04.02.
2. Ka eeltoodu ei viita kuidagi sellele, et kaebaja ja tema ema ning venna vahel saaks esineda erakorraline sõltuvussuhe. Sellist suhet ei tõenda ka üksnes kaebaja viide sellele, et tema ema A.G. vajab väidetavalt hoolt, sest A.G. l on olemas ka teine poeg V.G. , kes elab Eestis seaduslikult elamisloa alusel. PPA on enne vaidlusaluse otsuse tegemist kindlaks teinud, et A.G. ja V.G. elavad koos ühel ja samal aadressil ning seega saavad nad teineteist ka abistada ja kuna nad viibivad Eestis seaduslikul alusel, on neil võimalus saada kõiki riigi poolt pakutavaid sotsiaalteenuseid. Ka halduskohus on oma 13.02.
3. a otsuse p-s 22 jõudnud õigele järeldusele, et I.G. , tema ema ja venna vahel puudub sõltuvussuhe, kuna kaebaja ema ega venna heaolu ja elukorraldus ning majanduslik seisund pole siiani kuidagi kaebajast sõltunud, samuti ei nähtu, et kaebaja ema ja venna toimetulek Eestis saaks edaspidi kuidagi sõltuda I.G. Eestis viibimisest.
4. Kaebaja leiab, et kuna PPA märkis oma 09.09.
5. a otsuses, et I.G. saab PS-ga kaitstavaid põhiõigusi realiseerida ka tähtajalise elamisloa alusel, siis tekkis tal õiguspärane ootus, et PPA rahuldab tema tähtajalise elamisloa taotluse. 10 Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et selline lauseosa PPA varasemas otsuses ei saanud kaebajal tekitada õiguspärast ootust tähtajalise elamisloa saamiseks muuhulgas põhjusel, et PPA 09.09.
6. a otsuses selgitatakse kaebaja poolt viidatuga võrreldes hoopis midagi muud. Nimelt selgitatakse viidatud otsuse p-s 19, et: „I.G. l on võimalus taotleda erandina tähtajalist elamisluba Eestis. Põhiseadusega kaitstavaid põhiõigusi saab realiseerida ka tähtajalise elamisloa alusel, selleks ei pea ilmtingimata omama pikaajalise elaniku elamisluba“. PPA 09.09.
7. a pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse p-s 16 on aga märgitud ka seda, et: „…arvestades I.G. vanust, ei teki I.G. l ületamatuid raskusi kodakondsusjärgse riigi ühiskonda integreerumisel. PPA on seisukohal, et I.G. kujutab tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, millest tulenevalt on põhjendatud tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, kuna avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles I.G. sidemed Eestiga“. Seega on kaebajale antud juba viidatud
8. a otsuses selgelt mõista, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise järgselt ootab teda ees riigist väljasaatmine. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et PPA rahuldab tulevikus kindlasti tema tähtajalise elamisloa taotluse.
9. Põhjendatud ei ole ka kaebaja seisukohal, et PPA ega ka halduskohus ei ole hinnanud I.G. väljasaatmise perspektiivikust. Nii PPA 09.06.
10. a otsuses kui ka halduskohtu 13.02.
11. a otsuses (p 23) on hinnatud kaebaja väljasaatmise perspektiivikust ja leitud, et I.G. väljasaatmine ei ole perspektiivitu. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning kuulub seega väljasaatmisele kodakondsusriiki. Samuti ei ole kaebaja poolt viidatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.
12. a soovitus Rec