← Eesti

3-14-344/47

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel, Einar Vene

  1. november 2015, Tartu 3-14-344 Haldusasi Martin Villemsi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  2. september
  3. a otsus haldusasjas 3-14-344 ja
  4. veebruari
  5. a otsus haldusasjas nr 3-13-1589 Martin Villemsi apellatsioonkaebused ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Martin Villems Vastustaja Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus algses haldusasjas nr 3-13-
  7. Martin Villemsi apellatsioonkaebus algses haldusasjas nr 3-14-344 rahuldada osaliselt. Algses haldusasjas nr 3-13-1589 jätta Martin Villemsi apellatsioonkaebus rahuldamata.
  8. Tühistada Tartu Halduskohtu
  9. veebruari
  10. a otsus haldusasjas nr 3-13-1589 ja
  11. septembri
  12. a otsus haldusasjas nr 3-14-
  13. Teha asjades uus otsus, millega rahuldada Martin Villemsi kaebused kokkuvõttes osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt Martin Villemsi kasuks välja 100 eurot.
  14. Jätta Martin Villemsi menetluskulu tema enda kanda.
  15. Tagastada Tallinna Vanglale ja Martin Villemsile koos apellatsioonkaebustega algses haldusasjas nr 3-13-1589 esitatud dokumendid. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  16. detsember
  17. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  18. Tallinna Vangla kinnipeetav Martin Villems viibis Tallinna Vanglas
  19. juulist 2011 kuni
  20. aprillini 2013 erinevates kambrites, mis olid tema hinnangul ülerahvastatud. Samuti paigutati ta alates
  21. märtsist 2012 ühte kambrisse suitsetavate kaaskinnipeetavatega. Koos kambrikaaslastega jalutusboksis jalutades kaaskinnipeetavad suitsetasid.
  22. Pärast tulutut kohtueelset menetlust esitas M. Villems kaebused, milles palus hüvitada talle ligi kahe aasta jooksul ülerahvastatud kambrites viibimisega tekitatud mittevaraline kahju minimaalselt 6000 eurot (algne haldusasi nr 3-13-1589). Samuti palus ta hüvitada talle mittevaraline kahju 2000 eurot, mis tekitati talle sellega, et ta ei saanud jalutamas käia suitsuvabas jalutusboksis alates
  23. märtsist 2012 kuni
  24. oktoobrini 2012, kuna temaga koos jalutusboksis viibivad kambrikaaslased suitsetasid jalutuskäigu ajal (haldusasi nr 3-14-344).
  25. Ülerahvastatud kambrites viibimisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse rahuldas Tartu Halduskohus
  26. veebruari
  27. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1589 osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja 1700 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.
  28. Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale tuleb alla 3 m 2 põrandapinna korral isiku kohta pidada kambri ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et see kujutab endast Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Kambris asuvat tualetti ei saa põrandapinna määramisel arvesse võtta. Kaebaja oli 544 päeva kambris, kus tema arvestuslik isiklik ruum oli väiksem kui 3 m2 ning üle jäänud päevadel 655-st päevast oli ta kambris, kus sinna paigutati küll vähem isikuid, kuid mis ei leevendanud oluliselt isikliku ruumi vähesust. Vastustaja tegevus oli süüline vähemalt raske hooletuse vormis – vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4). Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid ruumipuuduse leevendamiseks. 3.
  29. Tervislike probleemide tekkimist kaebajal asja materjalid ei tõenda. Kaebaja psüühikahäirete ja ruumipuuduse vahel ei ole põhjuslikku seost, kuna neid esines kaebajal ka varem. 3.
  30. Kaebajale oli tagatud vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-s 2 sätestatud võimalus dušši kasutada kord nädalas ning selles osas ei ole vastustaja õigusvastaselt käitunud. 3.
  31. Arvestades õiguste rikkumise kestust, siseriiklikku kohtupraktikat kartserisse paigutamisega tekitatud kahju hüvitamise asjades ning seda, et ei ilmnenud muid asjaolusid, mis oleks võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale, pidas kohus kohaseks hüvitisesummaks 1700 eurot. 3.
  32. Kohtueelses menetluses ei taotlenud kaebaja kahju hüvitamist seoses sellega, et vangla ei võimaldanud talle lühiajalisi kokkusaamisi. Seetõttu tagastas kohus selles osas kaebuse.
  33. Seonduvalt suitsuvabade jalutuskäikude mittevõimaldamisega jäeti Tartu Halduskohtu
  34. septembri
  35. a otsusega kaebus rahuldamata jätmistel põhjendustel. 4.
  36. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 järgi on kinnipeetaval õigus jalutuskäigule värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE, justiitsministri
  37. novembri
  38. a määrus nr 72) § 82 lg 2 järgi võib kinnipeetav suitsetada vanglas ainult selleks ettenähtud kohas ja ajal, mil kinnipeetaval on õigus seal viibida. VSkE § 8 2 lg 3 järgi ei ole kinnipeetaval õigus hoida enda juures tubakatooteid ega suitsetamistarbeid. Sellest tulenevalt peab vangla võimaldama viibida kinnipeetaval vähemalt 1 tund värskes õhus ning võimaldama kinnipeetavatel, kes suitsetavad, suitsetada jalutuskäigu ajal selleks ettenähtud kohas. Vanglal ei ole kohustust eraldada jalutusboksis suitsetavad isikud mittesuitsetajatest ning õigusaktidest ei tulene, et suitsetajad ja mittesuitsetajad ei tohi jalutada ühes boksis. 4.
  39. Asjaolu, et kaebaja mõnel päeval jalutuskäigul ei soovinud viibida, oli tema enda vaba tahe. Kuna ta keeldus jalutusboksi minemast, ei saanud ta ka teada, kas seal jalutamise ajal keegi suitsetas või mitte. 4.
  40. Isegi kui kaebaja oli samas boksis koos suitsetajatega, siis vabas õhus ei saanud suitsetamine kaebajat häirida selliselt, et tal oleks võinud tekkida tervisehäired ega alandada tema väärikust selliselt, et kõne alla tuleks mittevaralise kahju hüvitamine. 2 4.
  41. EIK praktika järgi on EIÕK art 3 rikkumisega tegu siis, kui isikul tekib koos suitsetajatega viibimisest tervisehäired või kui sellele lisanduvad halvad kinnipidamistingimused. Käesolevas asjas ei ole terviserikke tekkimine tõendatud ning vaidluse esemeks ei ole ka kinnipidamistingimused. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  42. Ülerahvastatud kambrites viibimise asjas (haldusasi nr 3-13-1589) esitas M. Villems apellatsioonkaebuse, mille põhjendused olid järgmised. 5.
  43. Tallinna Vangla on kaebusele esitatud vastuses välja toonud, nagu oleks kaebaja olnud 25 korda lühiajalisel kokkusaamisel, kuid tegelikult olid need kohtumised advokaadi, menetleja või rahvaloendajaga ja mitte lühiajalised kokkusaamised. 5.
  44. Puuduvad viited kohtulahenditele, mis võimaldaks kontrollida viidet, et hüvitise suuruse määramisel arvestati kohtupraktikaga. Riigikohus on leidnud, et kohane hüvitis inimväärikust alandavate vangistustingimuste eest on 7-14 eurot päevas (RKHKo 3-3-1-10-14). 5.
  45. Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt väljamõistetavad hüvitised sarnastes asjades on olnud suuremad. 5.
  46. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, kuid kaebaja esitas kohtule menetluskulude nimekirja, mille järgi oli ta kasutanud oma kaitsja teeneid nõustamise vormis, mille hind oli 480 eurot ja lisaks taotles ta ka nõustajale helistamise eest 40 euro hüvitamist.
  47. Samas asjas esitas apellatsioonkaebuse ka Tallinna Vangla, kes palub halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist ning leiab järgmist. 6.
  48. Halduskohus ei käsitlenud Tallinna Vangla seisukohti, muuhulgas seda, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 6.
  49. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud nõuetele, st tagatud oli kinnipeetavale vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda vastavalt tollal kehtinud VSkE § 6 lg-le
  50. Seega ei rikkunud vangla siseriiklikku õigust. Eesti riik sai alles
  51. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetaks EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt astuti samme siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks EIK praktikaga. 6.
  52. Tualetipind oleks tulnud arvestada kambripinna sisse. Need on kambris eraldiseisva ruumina. Ka väljaspool vanglat ei arvestata WC pinda nt eluruumi ostmisel selle kogupinnast välja. 6.
  53. Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades (lähtudes näitajatest nagu statistika suhtelises vaesuses elavate laste kohta, keskmine pension, kodutute öömaja teenuste kasutajate arv, töötuse määr, toimetulekupiir jne) on 1700 euro suurune hüvitis selline, mis ületab inimeste õiglustunde piire.
  54. Vastustes neile apellatsioonkaebustele ei nõustu M. Villems ega Tallinna Vangla kumbki teise poole esitatud apellatsioonkaebusega ning paluvad selle rahuldamata jätta.
  55. Jalutuskäikude ajal suitsetamisega seoses esitas apellatsioonkaebuse M. Villems, kes palub halduskohtu otsus tühistada ja tema kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 8.
  56. Kohus ei arvestanud Riigikohtu seisukohaga haldusasjas nr 3-3-1-30-
  57. 8.
  58. Ühes jalutusboksis jalutavad üheainsa kambri kinnipeetavad ja seega kaebaja teadis, et ta kambrikaaslased jalutusboksis suitsetavad. 3 8.
  59. Jalutusboksid on kolmemeetriste betoonseintega ja osaliselt kaetud katusega. Mingit olulist õhuliikumist seal ei ole. 8.
  60. VangS § 55 lg 2 järgi tuleb võimaldada jalutuskäiku värskes õhus. Jalutuskäik suitsuruumis ei ole värskes õhus viibimine. 8.
  61. Jalutuskäik oli ainuke leevendus Tallinna Vangla kambrite ülerahvastatusele.
  62. Tallinna Vangla vastuses viimati kirjeldatud apellatsioonkaebusesse palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Ükski õigusakt ei sätesta, et suitsetavaid ja mittesuitsetavaid kinnipeetavaid tuleks jalutama viia eraldi.
  63. Tartu Ringkonnakohtu
  64. oktoobri
  65. a määrusega liideti haldusasjad 3-13-1589 ja 3-14-344 ühte menetlusse, kuna asjas on samad pooled ning mõlemas asjas on esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, mille aluseks olev ajaperiood on osaliselt kattuv. Uueks haldusasja numbriks sai 3-14-
  66. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  67. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ülerahvastatud kambrite asjas (algne haldusasi nr 3-13-1589) ja M. Villemsi apellatsioonkaebus suitsetamise tõttu takistatud jalutuskäikude asjas (algne haldusasi nr 3-14-344) tuleb osaliselt rahuldada. Halduskohtu otsused tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab M. Villemsi kaebuse kokkuvõttes osaliselt.
  68. Kõigepealt määratleb ringkonnakohus M. Villemsi hüvitisenõude täpsemad alused.
  69. Kaebaja hüvitisenõude aluseks on esiteks see, et ta viibis erinevatel perioodidel alates
  70. juulist 2011 kuni
  71. aprillini 2013 kambrites, kus arvestuslik pind isiku kohta oli väiksem kui 3 m
  72. Sellega seoses näeb kaebaja talle kahju tekitamist eeskätt väärikuse alandamises. Täiendava asjaoluna toob ta välja selle, et talle ei võimaldatud lühiajalisi kokkusaamisi.
  73. Teine alus mittevaralise kahju hüvitamiseks seisneb selles, et samal perioodil, kui ta oli väidetavalt liiga väikestes kambrites, esines ka ajavahemik, mil ta ei saanud osaleda kinnipeetavatele ettenähtud tunniajasel jalutuskäigul värskes õhus (VangS § 55 lg 2) seetõttu, et samal ajal osalesid jalutuskäigul ka suitsetavad kinnipeetavad. Ajavahemik, mil kaebaja õigusi jalutuskäikudega seoses rikuti, oli
  74. märts 2012 kuni
  75. oktoober
  76. Vahepeal,
  77. juulist 2012 kuni
  78. augustini 2012, oli ajavahemik, mil kaebaja suhtes kohaldas Tallinna Halduskohus esmast õiguskaitset ja sel ajal sai ta suitsetajatest eraldi jalutamas käia. Jalutuskäigust ilmajäänud päevade arvuks saab ringkonnakohtu hinnangul täpsemalt võtta 100 päeva. Nimelt on kaebaja hüvitisenõudes märkinud, et vangla tegevus „ei võimaldanud mul jalutamas käia rohkem kui sajal päeval, mis põhjustas mulle piina ja kannatusi.“ (tl 29p, kd II). Kaebuses märkis kaebaja, et ta „ei saanud ajavahemikul 22.03.12 kuni 17.10.12 jalutamas käia vähemalt 100 päeval“ (tl 2, kd II). Arvestades kaebaja seisukohtade mõningast vastuolulisust (rohkem kui sajal päeval ja vähemalt sajal päeval) võtab ringkonnakohus aluseks, et kokku ei saanud kaebaja jalutuskäiku ca 100 päeval. Vastustaja ei ole sellele päevade arvule vastu vaielnud. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kaebaja ei väida, et talle tekitati kahju sellega, et ta pidi tubakasuitsu sisse hingama. Eelnevalt tsiteeritud hüvitisenõudest ja kaebusest nähtub selgelt, et kaebaja soovib hüvitist selle eest, et ta pidi jalutuskäikudel osalemise ära jätma, sest ei soovinud 4 jalutada koos suitsetajatega. Seega ei väida kaebaja, et talle tekkis tervisekahju tänu passiivsele suitsetamisele (st suitsetajatega koos jalutamisele). Ka ei väida kaebaja, et jalutuskäikude ärajätmine tekitas kahju tema tervisele. Sellist tervisekahju ei saa ka eeldada, sest isik saab, arvestades vangla sisekorraeeskirjas sätestatud võimalusi osakonnasiseselt ja väljaspool seda liikumiseks, eelduslikult piisavalt liikuda, nii et tunni aja jooksul väikeses jalutusboksis jalutamise võimalusest ilmajäämine tema tervist ei kahjusta. Samuti on võimalik jalutada või muul moel kehaliselt aktiivne olla jalutuskäigu ajal kas enda kambris üksinda viibides või siis mujal siseruumides. Eeldada võib ka, et ehitustehniliselt on Tallinna Vanglas tagatud siseruumides piisav õhuvahetus (vt VangS § 45 lg 1, mis sätestab ehituslikud nõuded kambrile), mistõttu ainult see, et isik ei saa hingata välisõhku, vaid pidi leppima siseruumide õhu hingamisega, tema tervist ei kahjustanud. Kokkuvõtvalt võib seega ka jalutuskäikudest ilmajäämisega tekitatud kahju hüvitamise võimalikuks aluseks olla vaid kaebaja väärikuse alandamine. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (RKHKm 3-3-1-30-14, p 16). Seega on Riigikohus lugenud kinnipeetava sellisesse olukorda asetamise õigusvastaseks ning ringkonnakohus peab lähtuma eeldusest, et kaebaja suhtes on toimitud õigusvastaselt.
  79. Seega on kokkuvõtvalt hüvitisenõude aluseks 544 päeva pikkune periood, mil kaebaja viibis alla 3 m2 suurustes kambrites ja millest ca 100 päeva jooksul oli tema olukord halvem ka tänu sellele, et ta ei saanud osaleda jalutuskäigul.
  80. Ringkonnakohus käsitleb sellest perioodist kõigepealt seda ajavahemikku, mil kaebaja õigusi ei olnud täiendavalt piiratud seoses suitsetavate kaaskinnipeetavatega jalutuskäigul (st ca 444 päeva). Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitanud küsimust, kas VSkE § 6 lg-ga 6 kuni
  81. detsembrini 2013 sätestatud kambri suurus - vähemalt 2,5 m 2 kinnipeetava kohta – on põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-9-14). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m 2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“ Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne. Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele 5 vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises,
  82. veebruari
  83. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
  84. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks oma liiga kitsaste kinnipidamistingimuste osas kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mis oleks võinud aidata kahju ära hoida. Selliste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustus on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le
  85. Seega olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise nõude
  86. mail 2013 ligi kahe aasta pikkuse perioodi eest, mil ta enda kinnitusel liiga kitsastes tingimustes pidi viibima. Seega laskis kaebaja endale kahju tekitada ja sellel suureneda ligi kaks aastat. Isegi kui möönda, et enda õigusvastaste (liiga kitsaste) kinnipidamistingimuste teadvustamiseks ja selles osas õiguskaitsevahendite valikuks ja kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas selline mõistlik aeg ilmselgelt ületatud. Kaebaja asus oma õigusi kaitsma alles vaidlusaluse perioodi lõpus,
  87. veebruaril 2013, mil ta esitas selgitustaotluse vanglale, milles palus viia läbi kambris mõõtmised ja viia kambris hoitavate kinnipeetavate arv kooskõlla õigusaktidega (tl 6, kd I). Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Peaaegu kahe aasta jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kuna ajavahemik, mille jooksul kaebaja enda õiguste kaitseks midagi ette ei võtnud, on sedavõrd pikk, ei ole käesolevas asjas kohaldatav ka Riigikohtu halduskolleegiumi poolt haldusasja nr 3-3-1-9011 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Ilmekalt kinnitab seda, et kaebajal oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine selles küsimuses olnud võimalik, ka see, et suitsuvabade jalutuskäikude saavutamiseks oli kaebaja halduskohtusse pöördunud. Muuhulgas saavutas ta seal esialgse õiguskaitse korras suhteliselt kiiresti selle, et talle võimaldati suitsuvabasid jalutuskäike. Seega ei kasutanud kaebaja talle kahju tekitamise algusest kuni
  88. veebruarini 2013 võimalusi endale kahju tekitamise lõpetamiseks ja ärahoidmiseks, mistõttu kuulub selle perioodi eest kahju hüvitamise nõue RVastS § 7 lg 1 alusel täielikult rahuldamata jätmisele. 6
  89. Lisaks ei jaga ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et kaebajale on selle perioodi jooksul kahju tekitatud. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub, et 2,5 m2 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka mingil muul moel. Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Oma õiguste kitsendamist muul viisil ei väida ka kaebaja ise. Tõsi, kaebaja on apellatsioonkaebuses küll väitnud, et tema suhtes rikuti õigust lühiajalisele kokkusaamisele. Kuid halduskohus on asunud seisukohale, et kaebaja ei ole sellele alusel tuginenud vanglale esitatud hüvitisenõudes ja järelikult on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ja ta tagastas selles osas kaebuse. Selline käitumine halduskohtu poolt on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (RKHKo 3-3-1-41-10, p-d 11-15) ning ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ei korda. Apellatsioonkaebuses üritab kaebaja esitada kokkusaamise küsimuses sisulisi väiteid, mis viitab sellele, et ta ei ole halduskohtu seisukohta mõistnud. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et kuna kaebaja ei ole viidanud lühiajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega tekitatud kahjule oma vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes, ei ole kohtumenetluses samuti võimalik neile asjaoludele tugineda, sest vastasel juhul kinnipeetavatele kehtestatud kohustusliku kohtueelse menetluse eesmärgid ei toimiks. Seetõttu kohus sisuliselt seda küsimust lahendada ei saa. Muid asjaolusid, millega oleks kaebaja õigusi piiratud, kaebaja välja ei too. Vangla on kinnitanud, et kaebajale oli süüdimõistetu staatuses olles tagatud vähemalt neljatunnine vaba aeg osakonna piires liikumiseks, spordisaali kasutamise võimalus jne (vt vangla vastust kaebusele, tl 48p, kd I). Lisaks oli Tallinna vanglas tagatud kaebajale võimalus täiendavate hüvede kasutamiseks (tl 48p-49, kd I). Ka perioodil, mil kaebaja oli vahistatu, ei nähtu tema õiguste rikkumist.
  90. Arvestada tuleb sedagi, et erinevus, kas arvestuslikku põrandapinda on isiku kohta 2,5 m 2 või 3 m2, on väga väike. Reaalselt tähendab see vaid ca 70 x 70 cm suurust ala isiku kohta. Vahe EIK praktikas mainitud kohtlemisega (3 m2 põrandapinda isiku kohta) ei ole ringkonnakohtu arvates sellise määraga, et õigustaks tingimata rahalise hüvitise väljamõistmist kaebajale. Lisaks, ehkki ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et tualetialust pinda ei saa kambri pindala sisse arvata ega korda neid, leevendab eraldatud tualeti olemasolu ja sellest tekkivad seinajooned ning kambri kuju mõningal määral siiski kambris viibivate isikute privaatsusvajadust. Samuti on eraldatud tualeti olemasolu kambris kinnipeetavate jaoks selgelt positiivne, sest nad on paremas olukorras, kui tualetti kambris üldse poleks või kui see oleks muust kambrist eraldamata.
  91. Seega lisaks sellele, et kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb selle perioodi osas rahuldamata jätta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu, ei olnud valdaval osal sellest perioodist kaebajale ka kahju tekitatud, kuna tema kambri isiklik pind jäi 2,5-3 m 2 vahele ja muud kinnipidamistingimused olid õiguspärased.
  92. Lisaks vaatleb ringkonnakohus liiga kitsaste kinnipidamistingimustega seoses eraldi perioodi alates
  93. veebruarist 2013 kuni
  94. aprillini 2013, st perioodi alates sellest, kui kaebaja oli juba oma õigusi kaitsma asunud (esitades vanglale vastava taotluse) kuni õigusvastaste kinnipidamistingimuste lõppemiseni. Kuna sel ajal hoiti kaebajat kambrites, kus isiklikku pinda oli 2,41-2,43 m2 isiku kohta (vt tabel halduskohtu otsuse p-s 18), mis oli vastuolus ka VSkE § 6 7 lg-s 6 sätestatuga, siis tuleb selle perioodi eest kahju tekitamist ringkonnakohtu hinnangul iseenesest jaatada. Kuna selleks ajaks oli kaebaja esmase õiguskaitsevahendina käsitatava taotluse esitanud, ei ole alust ka hüvitisenõuet erinevalt eelneva perioodi eest RVastS § 7 lg 1 alusel rahuldamata jätta. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada siiski seda, et VSkE § 6 lg-ga 6 kooskõlas olevast põrandapinnast 2,5 m2 jäi sel perioodil puudu vaid väga väike pind – 0,09-0,07 m
  95. Üheksa ruutsentimeetrit on 3x3 cm. Eeldatavasti on sellise põrandapinna olemasolu või puudumist isikul väga keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see tekitaks talle arvestatavaid kannatusi. Seetõttu ei määratle ringkonnakohus siinkohal kaebajale selle õigusvastase tegevusega tekitatud kahju suurust eraldi, vaid võtab selle arvesse hüvitise lõpliku summa määramisel, st alljärgnevalt koos jalutuskäikude mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise küsimuse lahendamisel. Selguse huvides märgib ringkonnakohus siinkohal, et kuigi ka enne
  96. veebruari 2013 esines päevi, mil kaebaja isiklik põrandapind jäi alla 2,5 m2, ringkonnakohus seda hüvitise suuruse määramisel arvesse ei võta, sest nagu eelnevalt mainitud, tuleb selle perioodi osas kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta RVastS § 7 lg 1 alusel.
  97. Järgnevalt käsitlebki ringkonnakohus jalutuskäikudest ilmajäämisega seonduvat kahju hüvitamise nõuet. Jalutuskäikudest jäi kaebaja suitsetavate kaaskinnipeetavate tõttu ilma samal perioodil, mil ta viibis enamasti ülerahvastatud kambrites. Nagu eelnevalt märgitud, on Riigikohus leidnud, et isiku panemine valiku ette, kas loobuda jalutuskäigust või teha seda koos suitsetajatega, võib olla inimväärikust alandav. Koostoimes sellega, et samal ajal pidi kaebaja olema kambrites, mille arvestuslik põrandapind jäi alla 3 m2 inimese kohta, võib ringkonnakohtu arvates möönda selle ajavahemiku osas niisuguse intensiivsusega õiguste rikkumist, et põhjendatud on kaebajale kahju hüvitamine rahas. Kuid ka siin ei saa ringkonnakohtu arvates kaebaja õiguste rikkumist pidada väga intensiivseks. Arvestada tuleb sedagi, et jalutuskäigul viibimise asemel sai kaebaja tegeleda muude tegevustega ning soovi korral ka jalutada. Ainuüksi vaid osaliselt pealt avatud 14,5 m 2 suuruses (vt kaebaja apellatsioonkaebus, tl 47p, kd II) jalutusboksis jalutamise võimalusest ilmajäämine ei saanud kõike eeltoodut arvestades kaebaja õigusi väga intensiivselt kahjustada. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et arvestades hüvitisenõude aluseks olevaid asjaolusid kogumis (jalutuskäikudest ilmajäämine ja alla 3m2 suuruses kambris viibimine kokku 100 päeva jooksul, samuti asjaolu, et kogu vaidlusaluse perioodi lõpus oli veidi alla kahe kuu kaebaja isiklik põrandapind 0,09-0,07 m2 võrra väiksem kui 2,5 m2), on kohane määrata kaebaja kasuks väljamõistetava hüvitise suuruseks 100 eurot. Jalutuskäikudega seoses oli kaebaja varem halduskohtusse pöördunud ning selles osas ei saa talle esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita.
  98. Ringkonnakohus tühistab eeltoodust tulenevalt halduskohtu otsused ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab M. Villemsi kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt M. Villemsi kasuks välja hüvitise kokku 100 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on niisugune hüvitis igati mõistlik ka Tallinna Vangla seisukohalt ning seetõttu ei pea vajalikuks käsitleda lähemalt Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse kõiki väiteid. On ilmne, et kujunenud olukorras ning Riigikohtu eelkirjeldatud praktikat arvestades ei saa M. Villemsi kaebust täielikult rahuldamata jätta. 8
  99. Kaebaja oli mõlemas asjas vabastatud riigilõivu tasumisest mõlemas kohtuastmes. Kuid liiga väikeste kambritega seotud asjas esitatud apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et tal oli menetluskulu nõustajatele tehtud kulutuste näol ning samuti kulutused helistamisele. Koos apellatsioonkaebusega esitas ta nõustajatele tehtud kulutuste kandmist tõendavad dokumendid. Kuid halduskohtule ta neid kuludokumente ei esitanud, ehkki talle oli selleks halduskohtu määrusega võimalus antud, vaid esitas üksnes kirjaliku taotluse kulutuste väljamõistmiseks (tl 86). HKMS § 109 lg-st 1 tuleneb, et kui kuludokumente ja menetluskulude nimekirja õigeaegselt ei esitata, siis menetluskulusid välja ei mõisteta. Seetõttu ei saa ringkonnakohus neid menetluskulusid (580 eurot, vt tl 102p-103, kd II) apellatsioonimenetluses arvesse võtta ja vastavalt ei peatu ka nende menetluskulude põhjendatusel.
  100. Samuti esitas M. Villems apellatsioonimenetluses taotluse algses haldusasja nr 3-13-1589 kantud õigusabikulude (vastuse koostamine Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, 480 eurot) väljamõistmiseks. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Arvestades seda, et kaebus rahuldatakse kokkuvõttes üliväikeses osas – liiga väikeste kambritega seoses soovis kaebaja minimaalselt 6000 eurot ning jalutuskäikudest ilmajäämisega seotud asjas 2000 eurot ja kokkuvõttes mõistetakse talle välja 100 eurot, on ringkonnakohtu arvates kaebuse rahuldatud osaga proportsionaalne, kui kaebaja väidetavad menetluskulud jäävad täielikult tema kanda.
  101. Kuna eeltoodust põhjendustest tulenevalt ei oma asjas tähtsust Tallinna vangla poolt algses haldusasjas 3-13-1589 esitatud apellatsioonkaebuse lisad, siis kuuluvad need Tallinna Vanglale tagastamisele. M. Villemsi apellatsioonkaebuse lisad (halduskohtus menetluskulu kandmist tõendavad dokumendid) algses haldusasjas nr 3-13-1589 tagastatakse samuti, kuna neid ei saa apellatsioonimenetluses menetluskuludokumentidena arvesse võtta. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt 9 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.