← Eesti

3-14-51217/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk

  1. oktoober
  2. a, Tartu 3-14-51217 Aleksei Murzajevi kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks seoses inimväärikust alandavate kambritingimustega Tartu Halduskohtu 16.10.
  3. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksei Murzajev Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.10.
  4. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 29.10.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Aleksei Murzajev viibis Tallinna Vanglas vahistatuna perioodil 03.01.-21.02.2012 ja süüdimõistetuna perioodil 22.02.-28.03.2012 (kokku 86 päeva).
  6. A. Murzajev esitas Tallinna Vanglale 16.01.2014 koostatud kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis hüvitist seoses liiga vähese isikliku ruumiga Tallinna Vanglas viibimise ajal
  7. a märtsist kuni
  8. a juunini ning perioodil 03.01.2012-28.03.
  9. Tallinna Vangla andis 10.03.2014 A. Murzajevile tähtaja 10 päeva kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 24.03.2014 esitas A. Murzajev täiendava selgituse, milles täpsustas, et taotleb hüvitisena 15 eurot iga ööpäeva eest.
  10. A. Murzajev esitas 19.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 450 eurot iga Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes viibitud kuu eest. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul
  11. a märtsist kuni
  12. a juunini ning perioodil 03.01.2012-28.03.
  13. Lisaks ebapiisavale põrandapinnale tõi kaebaja kaebuses välja ka puuduliku ventilatsiooni, kambris valitseva niiskuse, millest tingitult on kambri seintel hallitus, ebapiisava kunstliku valgustuse, duši kasutamise võimaluse vaid kord nädalas ning kambris sooja vee puudumise. 1
  14. Tartu Halduskohus tagastas 28.07.
  15. a määrusega kaebuse osas, milles taotleti Tallinna Vanglalt hüvitist seoses kambri tingimustega ajavahemiku eest märts 2010 kuni juuni 2010, sest Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus ei olnud tähtaegne ning seega ei olnud kaebaja kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast.
  16. Tallinna Vangla märkis 15.08.
  17. a vastuses A. Murzajevi kaebusele, et seoses kinnipeetavate poolt massilise kahju hüvitamise taotluste esitamisega ei ole Tallinna Vangla A. Murzajevi taotlust lahendanud.
  18. Tartu Halduskohus jättis 01.09.
  19. a määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist seoses muude kinnipidamistingimustega peale liiga vähese isikliku ruumi, sest Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses oli kahju põhjustanud asjaoluna välja toodud üksnes vähene isiklik ruum. Seega oli kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud üksnes isikliku ruumi suurusega seotud nõude osas.
  20. Tartu Halduskohus jättis 16.10.
  21. a otsusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja oli taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist seoses Tallinna Vangla kambrite halva valgustatuse, puuduliku ventilatsiooni, kambrite liigniiskuse ja puudulike pesemisvõimalustega, ning rahuldas kaebuse osaliselt, mõistes Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 336 eurot. Halduskohus leidis, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes justiitsministri 30.11.
  22. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid seda tuleb teha Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardi alusel. EIKi praktika kohaselt on soovitav minimaalne põrandapind ühe isiku kohta 4 m², kuid kui põrandapinda on ühe isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. Kambris asuvat tualetti ei saanud kohtu arvates EIK-i praktika kohaselt kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Sellest tulenevalt leidis kohus, et kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum jäi alla 3 m² kambris nr 432 viibimise ajal 65 päeval ja kambris nr 138 viibimise ajal 19 päeval. Seega jäi isiklik ruum alla EIK-i praktikast tuleneva minimaalse lubatavaks peetava määra kokku 84 päeval, mis moodustab u 98% kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise ajast. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK-i praktikast selles küsimuses. Kohus luges vastustaja tegevuse süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Hüvitise suuruse määramisel võttis halduskohus arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 84 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m², kusjuures kaebajal ei olnud võimalik väljaspool kambrit liikuda muul ajal, kui tund aega päevas värskes õhus viibimise ajal. Kohus arvestas ka seda, et kaebaja ei viibinud Tallinna Vanglas pikaajaliselt, samas ka seda, et ei ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale. Kohus pidas põhjendatuks mõista kinnipidamisperioodi eest hüvitisena 4 eurot päevas iga isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  23. Tallinna Vangla esitas 06.11.2014 Tartu Halduskohtu 16.10.
  24. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 2 8.1 Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. WC pinna mahaarvamine oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga, mida kinnipeetav kasutada ei saa. EIK-i lahendites on WC pind enamasti arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris. Kaebaja paiknes kambrites, kus WC asub kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. WC pinna kambri pinna hulka arvutamise korral oli kaebajale Tallinna Vanglas tagatud kõikidel päevadel isiklikku ruumi üle 2,5 m², nagu oli sätestatud kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s
  25. Seega oli kaebaja paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele ja sellest tulenevalt ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ning hüvitise väljamõistmine on õigusvastane. 8.2 Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et Tallinna Vangla käitumine on olnud süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. EIÕK-i tuleb tõlgendada elava instrumendina. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 8.3 Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIK-i lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavatele tagada. Eesti riik sai
  26. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK-i rikkumiseks ning koheselt astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. EIK-i lahendites väljendatud seisukohti on siseriikliku õiguse muutmisel arvesse võetud. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes ühe kinnipeetava kohta kambris vähemalt 3 m² põrandapinda. Ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem põrandapinda.
  27. Kaebaja vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  28. Ringkonnakohus leiab, et ükski vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  29. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et kaebajale oli kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud üle 2,5 m² põrandapinda, mis oli kooskõlas VSkE kuni 31.12.2013 redaktsioonis kehtinud § 6 lg-ga 6, mille kohaselt pidi vangla tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Vastustaja leiab, et seega ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane.
  30. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 03.01.2012 – 28.03.2012 (kokku 86 päeva). Sellest ajavahemikul 03.01.2012 – 21.02.2012 viibis ta vanglas vahistatuna ja ajavahemikul 22.02.2012 – 28.03.2012 süüdimõistetuna.
  31. Halduskohus on kinnipeetava isikliku ruumi pindala arvutamisel arvutanud kambri üldpindalast maha WC aluse pindala, kuid ei ole kambri pindalast maha arvanud mööbli alust 3 pindala. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 27 tuginedes EIK-i otsusele asjas Tunis vs. Eesti ja Jevšnik vs. Sloveenia, leidnud, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast WC pindala välja jätta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Vastustaja esitatud andmetel on WC eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda (tl 59 pöördel). Kuna WC on eraldiseisev ruum, mida ei saa kasutada väljaspool selle otstarvet, ei saa WC alust pinda arvestada kambri pinnana, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri pinnale. Seda, et kambripinna piisavust tuleb hinnata ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtud ka varasematest otsustes (vt. nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-52725 (p 15), 3-13-70245 (p 12); Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p 15), 3-14-51027 (p 23).
  32. Kui arvata WC pind kambri põrandapinnast välja, siis halduskohtu poolt tuvastatud andmete alusel (otsuse p 22) viibis kaebaja 75 päeva kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi alla 2,5 m², mis oli kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg 6 kohaselt minimaalseks põrandapinna suuruseks, mis tuli ühe kinnipeetava kohta tagada. Seega ei ole õige vastustaja väide, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud tingimustele.
  33. Halduskohus on tulenevalt EIK praktikast tuvastanud kaebaja kasutuses olnud isikliku ruumi rikkumise kokku 84 päeval, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi vähem kui 3 m². Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga otsuse p-s 26, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid vastustajal on kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses.
  34. EIK praktika kohaselt tuleb juhul, kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m², pidada ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.
  35. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.
  36. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.
  37. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.
  38. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). Samas on EIK 12.03.
  39. a otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi.
  40. Samuti on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 44 märkinud, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid VSkE-ga ette nähtud minimaalne kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
  41. Vastustaja andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas 03.01.2012 – 21.02.2012 vahistatuna ja 22.02.2012 – 28.03.2012 süüdimõistetuna. Süüdimõistetuna viibis kaebaja VangS § 14 lg 3 ja VSkE § 8 lg 4 alusel lukustatud kambris (tl 34). VangS § 90 lg 2 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. 4 VSkE § 8 lg 4 kohaselt ei ole eraldatud lukustatud kambris viibival kinnipeetaval oma osakonnas väljaspool kambrit liikumise õigust. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks töötanud, õppinud või oleks tal olnud muul viisil tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit muul ajal, kui tund aega päevas värskes õhus (VangS § 93 lg 5 ja § 55 lg 2). Seega ei esine ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas muid asjaolusid, mis võiksid kompenseerida kaebajale isikliku ruumi vähesusest tingitud mõju.
  42. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebaja kinnipidamisel kambrites, kus isiklikku ruumi oli alla 3 m², oli vastustaja tegevus õigusvastane ning kinnipidamise kestust arvestades ka inimväärikust alandav. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohus ei nõustu aga vastustaja väitega, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Rikkumise tuvastamisel annab kohus tagantjärgi hinnangu juba toimunud situatsioonile ning teeb kindlaks, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka EIK lahendites on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et käesolevas asjas rikkumist ei olnud. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast
  43. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas.
  44. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et Tallinna Vangla käitumine on olnud süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Halduskohus on otsuse p-s 30 leidnud, et vastustaja tegevust saab lugeda süüliseks, kuna vangla oli teadlik ülerahvastatuse probleemist ning EIK praktikast selles küsimuses, siis oli kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes teadlik valik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Vastustaja on ka apellatsioonkaebuses kinnitanud ülerahvastatusest tingitud ruumikitsikuse probleemi, märkides, et 2,5 m² oli põrandapinna suurus, mida oli vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt võimalik ühe kinnipeetava kohta tagada. Seega ilmneb vastustaja väidetest, et ta oli teadlik ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu ning halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult lugenud vastustaja tegevuse süüliseks raske hooletuse vormis, s.o vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine tuginevalt võlaõigusseaduse § 104 lg-le
  46. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus käesolevas asjas jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kinnipidamistingimused olid 84 päeva osas, mil ta viibis 23 tundi ööpäevas kambrites, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², õigusvastased. Halduskohus on vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitisena 4 eurot iga kaebaja isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, kokku 336 eurot. Kuna vastavalt Riigikohtu praktikale (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1) teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse kaalutlusõiguse alusel, ning vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid selle kohta, et halduskohus on kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teinud kaalumisel viga, ei ole halduskohtu otsuse muutmiseks alust ka välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.