Obsah (4)
§ 143§ 146§ 147§ 151KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2016, Tallinn Tsiviilasja numbe
) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus saab
§ 143
alusel aegumist arvesse võtta, kuna kostja on esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks.
§ 146
lg-st 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.
§ 147
lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
§ 147
lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohus pidas usutavaks, et kostja sai ülesütlemisteate e-kirjaga kätte, kuna äriühingu veebilehel avaldatud kontaktandmete, sh e-posti aadressi eesmärgiks on kindlustada nende kontaktandmete kaudu edastatud teabe kättesaamine kostja poolt. Kohus nõustus hagejaga ka selles, et lisaks kohtumenetluses osalemiseks antud volitusele võib menetlusosaline sama esindajat volitada esinduseks ka mistahes muuks toiminguks ning et erinevateks asjaajamisteks võib anda erinevad volikirjad. Kuivõrd kohtu hinnangul saab ülesütlemisteate lugeda kostjale esitatuks 16.09.2014 e-kirjaga, siis muutus nõue sissenõutavaks 17.11.2014. Võttes arvesse, et hagiavalduse kohaselt esitas hageja tähtajatust laenulepingust tuleneva nõude, mille puhul algas aegumistähtaeg
§ 147
lg-te 1 ja 2 alusel 17.11.2014 ja et hagi esitati 25.11.2014, ei ole laenulepingust tulenev võimalik nõue tulenevalt
§ 146lg-st 1 aegunud.
Kuivõrd hageja poolt esitatud 24.09.2002 numbrita kviitung/arvele, millega hageja tõendab raha üleandmist, ei ole alla kirjutanud kostja juhatuse liige, ning ei ole tõendatud, et kostja oleks tehingu heaks kiitnud ja seega ei ole tõendatud väidetava 24.09.2002 suulise laenulepingu sõlmimine, ei ole kohtu hinnangul nõude esitamine kostja vastu põhjendatud. Kohus nõustus kostjaga selles, et olukorras, kus kostja seaduslik esindaja ei ole laenulepingut sõlminud ning raha üleandmine kostjale oleks ikkagi tõendatud, siis oleks hageja andnud raha üle ilma õigusliku aluseta ja väidetavat hagejalt kostjale antut ja kostja poolt saadut saaks nimetada alusetuks rikastumiseks. VÕS § 1027 kohaselt, isik peab VÕS 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
§ 151
lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.
§ 151
lg 2 kohaselt, alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata
§ 151
lg-s 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Kuivõrd hagiavalduse kohaselt anti 95 000 krooni väidetavalt üle 24.09.2002 ja hagiavaldus esitati 25.11.2014, siis on VÕS § 1028 lg 1 alusel pärast kümne aasta möödumist hagi esitamine hilinenud ning nõue on aegunud. Kuivõrd kohus tunnustas nõude põhjendamatust ja jättis hagi rahuldamata, kuna kostja ei ole laenulepingut sõlminud isik, siis ei analüüsinud kohus poolte ülejäänud seisukohti. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada. Hageja on seisukohal, et TsMS § 449 lg 1 rakendamine kohtu poolt on ebaõige. Hagi aluseks on lepinguliste kohustuste täitmise nõue. Hageja nõue ei ole seotud kahju hüvitamisega, nagu on sätestatud TsMS § 449 lg-s 1. 3
(5)Vaheotsuse tegemine ja hageja poolt esitatud tõendite uurimata jätmine rikub oluliselt hageja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Arvestades, et teade laenulepingust ülesütlemisest edastati 16.09.2014, pöörati kostja kohustus laenusumma tagastamiseks täitmisele alates 17.11.2014. Seega esitati nõue kostja vastu kohtule õigeaegselt. Kohus kvalifitseeris vääralt hageja nõude. Kõik asjaolud ja esitatud tõendid (10.10.2002 maksekorraldus ja 24.09.2002 kviitung/arve) kinnitavad võlasuhte (suulise laenulepingu) olemasolu. Lähtudes faktilistest asjaoludest määras hageja hagi esemeks laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõude VÕS § 396 alusel. Kohus rikkus hageja menetluslikke õigusi, muutes oma algatusel hagi eset, kvalifitseerides hageja nõude alusetu rikastumise nõudeks. Vaheotsuse tegemisel rikkus kohus TsMS § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, mis omakorda põhjustas vale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise. Hageja peab esitatud kviitung/arvet pooltevahelise võlasuhte olemasolu asjakohaseks tõendiks, lähtudes äri toimingute põhimõttest ja ärikommetest. Hageja peab tavapäraseks, et rahaliste vahendite vastuvõtmist/sissetulekut kinnitava dokumendi allkirjastab asutuse raamatupidaja, mitte juhatuse liige. Maakohus andis kostjale võimaluse võrdleva käekirjaekspertiisi läbiviimiseks, millest kostja keeldus. Kohus ei ole vaheotsuses põhjendanud, mis põhjusel ei pea ta 24.09.2002 kviitung/arvet pooltevahelise võlasuhte olemasolu tõendavaks dokumendiks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tühistada menetlusnormide ebaõige kohaldamise tõttu ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Hageja esitas kohtule hagi kostja vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise nõudes. Hagiavalduses on hageja määratlenud nii hagi eseme kui aluse: poolte vahel 24.09.2002 sõlmitud suulisest tähtajatust laenulepingust tuleneva võlgnevuse 6071,61 euro (95 000 krooni) ja viivise nõue. Maakohus tuvastas, et hageja ütles laenulepingu üles 16.09.2014 ja nõue muutus sissenõutavaks 17.11.2014 ning kuna hagi esitati kohtule 25.11.2014, siis ei ole laenulepingust tulenev võimalik nõue aegunud (
§ 146lg 1).
Samas asus kohus seisukohale, et hagiavaldusele lisatud 24.09.2002 kviitung/arve ei tõenda poolte vahel suulise laenulepingu sõlmimist 24.09.2002, mistõttu hindas ta hageja nõuet põhjendamatuks. Kuigi maakohus tuvastas, et laenulepingust tulenev hageja nõue muutus sissenõutavaks 17.11.2014, leidis ta, et kuna kostja seaduslik esindaja ei ole lepingut sõlminud, saaks rääkida vaid alusetust rikastumisest (juhul, kui raha üleandmine oleks tõendatud), milline nõue on aga aegunud (
§ 151lg 2).
Lisaks sellele tunnustas kohus nõude põhjendamatust, märkides, et jätab sel põhjusel hagi rahuldamata (ega analüüsi seetõttu poolte muid seisukohti). Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuses sisalduvate etteheidetega, et maakohus on eksinud menetlusõiguse normide vastu. Seadusest tulenevalt on kohtul võimalik teha poole taotlusel vaheotsus nii nõude põhjendatuse/põhjendamatuse kui aegumise kohaldamise taotluse lahendamise suhtes. Praeguses vaidluses puudus kohtul alus asuda vaheotsusega lahendama nõude põhjendatuse küsimust, sest sellist nõuet, mille puhul võiks tõusetuda vajadus TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud vaheotsuse järele, ei olnud kohtule esitatud. Laenulepingule tuginev hageja 4
(5)nõue, mille esemeks oli konkreetne rahasumma, ei vajanud põhjendatuse üle eraldi otsustamist. TsMS § 449 lg 1 mõtte kohaselt tehakse vaheotsus vaid siis, kui nõutava rahasumma tõendamine on väga kulukas või keerukas. Neid asjaolusid ei esinenud. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise taotluse suhtes, kuid sel juhul ei olnud kohtul alust hinnata eraldi ühte tõendit ja leida, et hagi aluseks olev asjaolu - laenulepingu sõlmimine - ei ole tõendatud. Veelgi enam, kohtul ei olnud alust asuda märgitud põhjusel hageja nõuet ümber kvalifitseerima, järeldades, et tegemist võiks olla alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mis aga on aegunud. Seejuures ei ole kohus kõnealust küsimust pooltega arutanud ega hagejale oma nägemust selgitanud. Kui laenulepingu sõlmimine ja/või raha laenuks andmine ei leia tõendamist, tuleb hagi jätta sisulise otsusega rahuldamata. See aga eeldab menetlusosaliste kõigi väidete ja esitatud tõendite analüüsimist ja hindamist, mida antud juhul kohus ei teinud. Kohtul lasub seadusest tulenev kohustus hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõene või mitte, kusjuures reeglina ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 1 ja 2). Praegusel juhul on maakohus leidnud, et laenulepingust tulenev hageja nõue ei ole aegunud, mistõttu tuli kohtul menetlust jätkata ning vaidlus lahendada sisuliselt. Kuna maakohus ei ole poolte väidetele ja tõenditele hinnangut andnud, ei saa ringkonnakohus asja ise lahendada ja uut otsust teha. Asjas tähtsust omavad asjaolud tuleb esmalt tuvastada maakohtul, sest kassatsioonimenetluse eripärast tulenevalt ei saa selles menetluses tõendite hindamist enam vaidlustada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seega hinnata poolte väiteid ning tuvastada, kas hagi aluseks olevad asjaolud on tõendatud või mitte. Kuivõrd esimese astme kohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks samale kohtule, jaotakse menetluskulud ja määratakse kindlaks hüvitatavate kulude suurus maakohtus tehtava lahendiga. Kulud jaotatakse ja määratakse kindlaks vastavalt hagi osas tehtava lahendi tulemusele. /allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest 5
(5)