3-15-2104/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

1. november 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-2104 Kohtuasi K.B. kaebus Tartu Vangla poolt saatemasina reisitingimustega tekitatud 3000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: K.B. Vastustaja: Tartu Vangla Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 21.12.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. 23.07.2015 on kinnipeetav K.B. (edaspidi kaebaja) edastanud Tartu Vanglale kahjunõude (tl 1517), milles soovis saada 3000 euro suurust hüvitist 19.02.2013 Tallinna Vanglast Viru Vanglasse saatmisel talle kohaldunud reisitingimuste eest. 18.08.2015 koostatud vastusega nr 1-13/233-2 (tl 1819) jäeti see taotlus rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud kaebaja tervisekaart (tl 41). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 23.08.2015 koostatud kaebuses (tl 1-2) väitis kaebaja, et saatemasina reisitingimused alandasid tema inimväärikust ning seadsid ohtu elu ja tervise. Ta soovis, et kohus tühistaks Tartu Vangla poolt 1 kahjunõudele antud vastuse ja teeks asja kohta uue otsuse, millega rahuldaks kahjunõude ja mõistaks talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja 3000 euro suuruse hüvitise. Oma nõuet põhjendas kaebaja väidetega, et bussi ehitatud boksid on kitsad, pimedad, rusuvad ja piinavad ega võimalda reisijal ennast liigutada. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadele viidates leidis ta, et 0,8 m2inimese kohta on selgelt vähe ning väitis, talle tekitas selline olukord vaimseid ja füüsilisi kannatusi seljavalude näol. Veel märkis ta ära asjaolu, et saatebussis puuduvad turvavööd, mis tekitas temas hirmu oma elu ja tervise pärast.
5. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 31-32) paluti kaebus rahuldamata jätta ning teatati, et jäädakse kohtueelses menetluses esitatud põhjenduste juurde ega peeta vajalikuks neid korrata, kuid osundati siiski veelkord õigusaktidele, millised kehtestavad nõuded ühistranspordis kasutatavas reisibussis olevatele istekohtadele. Vastuseks kaebuse väidetele selgitati, et alates oktoobrist 2010 kasutuses olevad etapibussid soetati riigihankega, milles nähti ette kambritele mõeldud tingimused, sealhulgas nende mõõtmed. Seejuures selgitati, et bussis on olemas on ventilatsioon, valgustus ja istekoht igale kinnipeetavale ning Eesti vahemaid arvestades ei toimu etapeerimised ebamõistlikult kaua. Veel märgiti, et saatemasinad on läbinud tehnilised ülevaatused ning ettekirjutusi seoses turvavööde puudumisega pole tehtud. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Käesolevas asjas ei ole pooltel vaidlust selle üle, et 19.02.2013 transporditi kaebaja Tallinna Vanglast Viru Vanglasse saatebussi neljakohalises kambris, kus puudus turvavöö ning mille suurus ühe kinnipeetava kohta oli 0,396 m
7. Seega vajab lahendamist üksnes küsimus, kas saatemasina niisugused tingimused said alandada tema inimväärikust, ohustada elu ja tervist ning tekitada seeläbi kaebuses nimetatud suurusega mittevaralise kahju.
8. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg
9. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja
10. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
11. Kaebuse õigusliku alusena viidatud põhiseaduse § 18 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 näevad ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Lisaks nõuab vangistusseaduse § 4’ lg-s 1 sätestatu, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldaks viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-19-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel tema inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Nimetatud lahend käsitles küll kinnipeetava kambri suurusega seonduvaid küsimusi, kuid selles sisalduvad põhimõtted on kohaldatavad ka käesolevale juhtumile. 2
12. Vangistusseaduses ei sisaldu nõudeid kinnipeetavate ühest kohast teise toimetamiseks ettenähtud transpordivahendite reisitingimustele. Selle alusel justiitsministri 30.05.2015 määrusega nr 17 kehtestatud „ Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökorra“ § 11 ja § 12 lg 1 näevad ette üksnes selle, et saatmine toimub alarmsõiduki või muu selleks sobiva sõidukiga, milles on saadetavate paigutamiseks lukustatavad kambrid ja võimalus neid vahetult või ust avamata elektrooniliselt jälgida. Seda, kui suur peab kamber olema ja millistele täpsematele tingimustele vastama, ei ole määruses ega ka üheski teises vangistusalases õigusaktis kehtestatud. Vastavat konkreetset ja kõigi juhtumite jaoks kohalduvat kambri suurust ei ole oma otsustes määratlenud ka EIK. Selle kohtu poolt mingis konkreetses asjas avaldatud seisukohad aga ei saa olla teistele juhtumitele üheselt ülevõetavad. Seetõttu tuleb ühe kinnipeetava kohta vajaliku minimaalse ruumi hindamisel lähtuda neist nõuetest, millised on ette nähtud Euroopa Liidu direktiiviga 2001/85/EÜ reisibussis reisijale. Vaidluse põhjuseks olevas saatebussis asuva neljakohalise 90 cm x 176 cm mõõtmetega kambri ühe kinnipeetava osaks langev istumisruum järgib neid nõudeid. Seega ei saanud kaebaja neis tingimustes ühest vanglast teise transportimine kuidagi põhjustada talle rohkem kannatusi või ebamugavusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad ega kaasa tuua tema poolt nimetatud mittevaralist kahju.
13. Mittevaralist kahju ei saanud kaasa tuua ka asjaolu, et etapibussi lukustatud kambris ei ole kinnipeetavate tarbeks turvavöösid. Kohtul pole alust kahelda vastustaja väites, et tegemist on regulaarselt toimuvatel tehnilistel ülevaatustel kõigile nõuetele vastavaks tunnistatud sõidukiga. Kinnipeetavate transportimiseks ettenähtud etapibuss on eriotstarbeline alarmsõiduk, millele ei saagi sõitjate eripärast ja nendega seotud turvariskidest tulenevalt kehtida tavasõidukitega täpselt samad nõuded. Liiklusseaduse § 30 lg 1 näeb ette, et sõitja peab olema turvavööga kinnitatud üksnes sõidukis, milles on see olemas. Turvavööta istekohal sõidutamise keeld kehtib sama seaduse § 36 § 5’ kohaselt ainult alla kolme aastase lapse puhul. Isegi juhul, kui oleks võimalik pidada turvavööde puudumist rikkumiseks, ei kinnita miski kohtule esitatust, et sellest või ka eelnevalt juba käsitletud vähesest istumisruumist tingituna sai kaebaja tervisele tekkida rahas hüvitatav mittevaraline kahju. Kohus on välja nõudnud tema tervisekaarti andmed vaidlusaluse saatmisega seotud ajavahemikku kohta. Sellest selgub, et talle on Viru Vanglasse saabumisel 19.02.2013 tehtud meditsiiniline üldläbivaatus ja 01.03.2015 on ta viibinud ka psühhiaatri vastuvõtul, kuid ei nähtu mingeid kaebusi etapibussi tingimustega seotud füüsiliste kannatuste või psüühiliste läbielamiste üle.
14. Eeltoodud järeldustel pole kohtul alus pidada Tartu Vangla tegevust kaebaja transportimisel õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks ega välja mõista tema poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Vangla otsustus, millega jäeti kaebaja kohtueelne nõue rahuldamata, on toimingu tegemisest keeldumise kohta antud kirjalik põhjendus. Tegemist ei ole haldusaktiga, mille peale üldse saaks tühistamisnõuet esitada. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 90 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 05.02.2016 lahendiga 02.03.2016 3