) § 18 lg-d 4 ja5, Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 1 lg 2, § 2 lg-d 1 ja 3, § 3 lg-d 1 ja 3, § 4 p 3, § 5 p-d 1, 3, 4 ja 5, § 6 p-d 1 ja 2, Tallinna Linnavolikogu 16.10.2003 määrus nr 50 „Maakatastriseaduse § 18 kohaliku omavalitsuse pädevusse antud katastriüksuste sihtotstarvete määramise delegeerimine Tallinna Linnavalitsusele“, Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna üldplaneering“, Tallinna Linnaplaneerimisameti 30.05.2000 väljastatud ehitusluba nr 24275 ja 7.01.2002 väljastatud kasutusluba ning Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti 4.03.2015 kooskõlastus ja suur-Karja 4 Korteriühistu 8.12.2014 koostatud üldkoosoleku protokoll.
ja ehitusseaduse sisu ja mõtte kohaselt ei saa korteriühistu koosoleku protokoll olla katastriüksuse sihtotstarbe muutmise aluseks.
lg 4) või ehitusloa alusel (
Seejuures sisaldab korraldus viiteid 20.05.2000 ehitusloale 3 ja 7.01.2002 kasutusloale. Kaebaja esitatud 21.05.2003 esitatud kasutusloast nähtub selgelt, et hoolimata hoonesse ehitatud korteritest, ei ole need käsitletavad eluruumidena. Ka ehitusregistri andmetel on eluruumina kantud registrisse üksnes korter nr
Antud juhul puudub seaduse nõuetele vastav kasutusluba, mille alusel oleks võimalik nii kohtul kui kaebajal veenduda, et maa sihtotstarbe protsendid on määratud õigesti ja kooskõlas
Isegi kohtule esitatud vastuses ei ole korralduse motiive ja põhjendusi lahti kirjutatud. Kaebajale jääb arusaamatuks, milline kasutus- või ehitusloas olev informatsioon on osaks korralduse põhjendustest.
sätetest määratakse ehitise kasutamise sihtotstarve sõltuvalt asjaoludest detailplaneeringu, üldplaneeringu, ehitusloa või kasutusloa alusel.
alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ järgi määratakse ehitise alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale kogu ulatuses ehitise kasutusotstarbest tulenev sihtotstarve. Nimetatud määruse § 6 järgi on elamumaa alaliseks või perioodiliseks elamiseks ettenähtud ehitiste maa ja garaažide maa. Elamu, sh korterelamu, suvila, aiamaja alune ja selle juurde kuuluva majapidamis- ja abiehitise alune ja neid ehitisi teenindav maa. Seejuures ärimaa on ärilisel eesmärgil kasutatav maa. Äri-, büroo- või teenindusotstarbeliste ehitiste alune ja neid ehitisi teenindav maa. Kuivõrd korraldusega on muudetud kogu katastriüksuse sihtotstarvet, siis puudutab see kahtlemata kõigi katastriüksusel olevas ehitises korteriomandit omavate isikute õigusi. Korteriomand on omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Seejuures kaasomandi esemeks on maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis (Korteriomandiseadus § 1 lg 1). Seega maaomanikeks on kõik korteriomanikud ühiselt. Maa sihtotstarbe osakaalu muutmine mõjutab seega kõiki korteriomanikke ning on käesoleval juhul toonud kaebajale kaasa olukorra, kus tal puudub õigus kasutada omandit vastavalt senisele kasutusotstarbele, kuivõrd ärimaa otstarvet on vaidlustatud korraldusega vähendatud 80%-lt 20-le %-le. Sellega riivab korraldus nii kaebaja omandiõigust kui ettevõtlusvabadust (kaebaja üürib äriruume teisele äriühingule). Ei saa olla vaidlust selles, et kogu katastriüksuse, sh maa sihtotstarbe muutmisega, on mõjutatud ka kaebaja äriline huvi ja tegevus. Ettevõtlusvabaduse riive seisneb ainuüksi selles, et kaebaja ei saa enda omandit üürida senistel tingimustel (st ühes õigusega kasutada katastriüksust 80% ulatuses ärilisel otstarbel). 24. Kaebaja on kaebuses väitnud, et temaga ei ole katastriüksuse andmete muutmise dokumente kooskõlastatud. Vastustaja ei ole nimetatud väitele vastuväiteid esitanud ning leiab, et kaebaja õigusi ei ole rikutud. Nagu võib vastustaja vastusest mõista, siis sooviti muudatusega saavutada õiglane maamaksu edasine määramine. Kuivõrd sellega otsustatakse ka kaebaja õiguste üle, siis jääb arusaamatuks, kuidas tema mittekaasamine sellisesse otsustuprotsessi ei too kaasa vähealt selle omaniku menetlusõiguste rikkumist. Vaidlustatud korraldus on formaalselt õigusvastane ainuüksi põhjusel, et kaebajat ei ole katastriüksuse sihtotstarbe muutmise menetlusse menetlusosalisena kaasatud ja nagu võib aru saada, ei ole vastustajat vähemalt ühe omaniku (so kaebaja) tahteavaldust 7 sihtotstarbe muutmise osas saanud. Samal ajal on vastustaja selgelt oma vastuses 24.09.15.a. ( tlk 71) märkinud, et ta soovis muudatusi maamaksu tasumisel (õiglastel alustel), seega pidi vastustajale olema selge, et see huvi puudutas ka kaebajat. Kohtul ei ole alust arvata, et vastustaja ei tea omanike ringi. Vastustaja ei väida seejuures, et talle oli kaebaja, kui üks omanikest, avaldanud soovi sihtotstarvet muuta. Puuduvad põhjused, mis võimaldanuks muudatusi kavandada kaebaja osaluseta. Kohtule ei ole äratuntav, millisel alusel on vastustaja kohelnud omanikke ebavõrdselt ja otsustanud kaebaja menetlusest kõrvale jätta. Kuivõrd vaatluse all oli vastustaja enda poolt väidetult omanike tahteavalduse arutamine ja sellega arvestamine, siis on kaebaja vaieldamatult omanik, kelleks aga KÜ ei ole; omanik käesoleval juhul eristub piisavalt teistest isikutest, et teda menetluses ära kuulata. HMS § 11 p-de 1-4 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosalisteks haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku teinud isik (taotleja), isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks (adressaat), isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik) ning haldusorgan, kes peab seaduse või määruse kohaselt esitama menetlevale haldusorganile arvamuse või kooskõlastuse õigusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Kohus on seisukohal, et kaebaja puhul on tegemist haldusmenetluse nn kohustusliku menetlusosalisega (isik, kellele haldusakt on suunatud), kelle menetlusosalise positsioon ei tulene mitte menetlusse kaasamisest, vaid ta on menetlusosaline menetluse algusest peale ehk automaatselt. Kohtu hinnangul puudub haldusorganil valikuvõimalus nende isikute, kelle õigusi või kohustusi haldusmenetluse lõpptulemus võib puudutada, kaasamise otsustamisel. Kuigi taotluse katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks esitas korteriühistu, kui korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg 1 kohaselt korteriomanike ühiseid huve esindav mittetulundusühistu, ei saanud vastustaja eeldada, et taotlus on esitatud kaebaja enda huvidest lähtuvalt. KÜS § 2 lg 1 kohaselt tegutseb korteriühistu just korteriomanike ühiseid huve silmas pidades, kuid korteriomanike ühine huvi ei pruugi olla kooskõlas iga korteriomaniku huviga. Siinjuures on kohane ka asjaolu, et korteriomandiseaduse (KOS) § 16 lgst 1 tulenevalt saab selline katastriüksuse sihtotstarbe muutmine toimuda tegelikult üksnes kõikide korteriomanike nõusolekul. Antud juhul oli selge, et kaebaja huvi ei olnud katastriüksuse sihtotstarbe muutmine korralduses toodud viisil. Nimetatule viitab ka vastustaja viide, et sihtotstarbe muutmise aluseks oli korteriomanike enamuse otsus ning samuti väide, et kaebaja ei ole põhjendanud, miks peaks prevaleerima tema huvi korteriomanike enamuse huvi ees. Arvestades, et kaebajale kuulub vastaval katastriüksusel olevas ehitises korteriomand, ta tegeleb oma kinnisasjal äritegevusega ning ärimaa sihtotstarvet vähendati oluliselt, pidanuks kaebaja olema korralduse andmise menetlusse kaasatud kui haldusakti adressaat. Kohtu hinnangul on menetlusosalised kõik korteriomanikud, kelle omandis oleva katastriüksuse kasutusotstarbe üle otsustatakse. Nii pidanuks olema haldusmenetlusse kaasatud antud juhul ka kõik need korteriomanikud, kes vastaval üldkoosolekul ei osalenud, sellise taotluse esitamisega ei ole nõustunud ega taotlust esitanud. 25.
lg 1 kohaselt peab katastripidaja katastriüksuse registreerimisel fikseerima katastris katastriüksuse kõlvikute pindalad ja sihtotstarbe või sihtotstarbed. Vaidlust ei ole selles, et katastriüksuse sihtotstarve oli kuni vaidlustatud korralduse alusel tehtud muudatuseni fikseeritud vastavalt ärimaa 80% ning elamumaa 20%. Nimetatud asjaolu nähtub ka kinnistusraamatu andmetest.
Tulenevalt nimetatud §-i lg-st 4 ehitise või selle osa kasutamise otstarbe muutmisel, kui see ei too kaasa ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitamist, määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe või sihtotstarbed ehitusseadustiku kohases kasutusloas nimetatud ehitise või selle osa kasutamise otstarbe või otstarvete alusel. Sama §-i lg 5 järgi kui ehitise või selle osa kasutamise otstarbe muutmisega kaasneb ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslik ehitamine, mis ei too kaasa detailplaneeringu koostamise kohustust, määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe või sihtotstarbed ehitusseadustiku kohases ehitusloas nimetatud ehitise kasutamise otstarbe või otstarvete alusel. Nimetatud sätete kohaselt tuleb katastriüksuse sihtotstarve 8 määrata kasutusloas toodud kasutamise otstarvete alusel, kui ehitise kasutamise otstarbe muutmisega ei kaasne ehitusloa- või teatamiskohustust ning sellise kohustuse olemasolul ehitusloas toodud ehitise kasutamise otstarvete alusel. 26.
lg 2 alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrus nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (edaspidi ka määrus nr 155). Nimetatud määruse § 2 lg 1 kohaselt määrab või muudab kohalik omavalitsus sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kui sihtotstarbe määramise vajadus tuleneb õigusaktidest, määrab kohalik omavalitsus sihtotstarbe omal algatusel. Vastustaja korduvalt nimetab, et vaidlusaluse katastriüksuse sihtotstarbe muutmise vajadus oli tingitud Suur-Karja 4 Korteriühistu taotlusest. Nimetatud asjaolule on viidatud lisaks vastustaja seletustele ka vaidlustatud korralduses. Määruse nr 155 § 2 lg 2 järgi tuleb katastriüksusele määrata käesolevas määruses nimetatud sihtotstarve, mis vastab õigusaktidega sätestatud või planeeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele. Sama §-i lg 3 järgi määratakse ehitise alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale kogu ulatuses ehitise kasutusotstarbest tulenev sihtotstarve. Määruse nr 155 § 4 kohaselt on kohalik omavalitsus kohustatud katastriüksuse sihtotstarbe määramisel selgitama välja õigusaktidest tulenevad piirangud ja muud olulised asjaolud, selgitama välja detailplaneeringu koostamise kohustuse, detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määrama sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel ning võtma vastu katastriüksuse sihtotstarbe määramise otsuse, mis sama määruse § 5 kohaselt peab sisaldama vähemalt viiteid maakatastriseaduse vastavale sättele, planeeringu kehtestamise otsusele, sihtotstarbe määramise aluseks olevale dokumendile, sh viide ehitusloa või kasutusloa andmise otsusele või kirjalikule nõusolekule ning katastriüksuse kohaaadressi ja katastritunnust (nende olemasolul) ning katastriüksuse sihtotstarvet. 27. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puudused, mis toovad kaasa korralduse tühistamise. on vaidlustatud korraldusel sellised 27.1. Kohtu hinnangul jääb vaatamata vastustaja viitele, et aluseks on KÜ sooviavaldus, korralduse õiguslik alus ebaselgeks. Vaidlusaluses korralduses on viidatud katastriüksuse muutmise õigusliku alusena
Seejuures on viidatud 30.05.2000 ehitusloale nr 24275 ja 7.01.2002 väljastatud kasutusloale.
lg-d 4 ja 5 reguleerivad erinevaid olukordi ning olukorras, kus ehitise kasutusotstarve muutub seoses loakohustusliku (või teatamiskohustusliku) ehitamisega, tuleb katastriüksuse sihtotstarbe määramisel võtta aluseks ehitusluba ning olukorras, kus sellist ehitamist ei toimu, kasutusluba. Korralduse põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, milline olukord antud juhul esines. Kohtumenetluses on vastustaja selgitanud, et kasutusotstarbe muutmine toimus 7.01.2002 kasutusloa (tl 48) alusel ning, et vastav kasutusluba on antud kogu hoonele. Samas on kohtule esitatud vastustaja poolt vastava ehitise kohta ka 30.06.1996 väljastatud kasutusluba (tl 49 pöördel) ning kaebaja poolt 21.05.2003 kasutusluba nr 2036 (tl 11). Samuti on vastustaja esitanud kohtule Tallinna Linnavalitsuse 18.12.1998 korralduse nr 7864-k (tl 50), millega lubati kustutada Suur-Karja tn 4 hoone II, III, IV ja V korrusel asuvad mitteeluruumid ning lubati kasutada nimetatud ruume eluruumidena. Seejuures tuli korralduse p 3 kohaselt taotleda kasutamisotstarbe muutmiseks Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt projekteerimis-, ehitamis- ja kasutusluba. Korralduse alusena on viidatud 7.01.2002 väljastatud kasutusloale, millelt nähtub hoone korruste arv 6, rekonstrueeritav korruste arv 3, korterite arv 15, hoonealune pindala 614,4 m2 ja suletud netopind 1278,8 m2 ning et vastuvõtuks on esitatud II, III ja IV korruse korteriteks kavandamise ehitustööd. Kõige hiljem väljastatud ja kaebaja poolt kohtule esitatud 21.05.2003 kasutusloalt nähtub selgelt ehitisealune pind 575 m2, suletud netopind 2342,9 m2, korruste arv 6, eluruumide arv 2 ja pind 443,9 m2 ning mitteeluruumide arv 3 ja pind 1664,3 m2. Asjaolu, et kõige hilisem kasutusluba kehtib, ei ole vastustaja vaidlustanud. Kinnistusraamatu andmetel on maakatastriandmed elamu- ja ärimaa protsentuaalse jagunemise kohta vastavalt elamumaa 20% ja ärimaa 80% võetud kinnistusraamatusse üle 8.03.2008. 9 Enne nimetatud kuupäeva ei olnud katastriüksuse sihtotstarve protsentuaalselt määratud ning kasutusotstarve oli märgitud vastavalt elamumaa ja ärimaa. 27.2. Jättes kõrvale asjaolud, et hoonele on aja jooksul väljastatud erinevaid kasutuslubasid ja nendes lubades olevate andmete vastuolu, jääb ebaselgeks, miks on korralduse alusena võetud arvesse just 7.01.2002 kasutusluba, kui on selge, et samale ehitisele on 2003. aastal väljastatud uus kasutusluba ühes selgete andmetega ehitise kasutusotstarbe kohta ning maakatastriandmed katastriüksuse kasutusotstarbe kohta on ülevõetud 8.03.2008. Tulenevalt
lg-st 2 edastab andmed kinnitatud või muudetud katastriüksuse sihtotstarbe kohta katastripidajale kohalik omavalitsus. Seejuures
lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt edastab katastripidaja kinnistusosakonnale kinnistatava maaüksuse katastritunnuse, sihtotstarbe, aadressi- ja piiriandmed, pindala, katastriüksuse moodustamise viisi ning katastriüksuse plaani ning nimetatud andmete muudatused. Seega tuleb eeldada, et 2008. aastal oli omavalitsus määranud kehtiva ehitus- või kasutusloa alusel vaidlusaluse katastriüksuse sihtotstarbe elamumaa 20% ja ärimaa 80% ja edastanud vastavad andmed katastripidajale, kes edastas need omakorda kinnistusosakonnale. Vastustaja ei väida, et ta oli edastanud ebaõiged andmed ja seetõttu tuli need nüüd muuta. Kohtu hinnangul tuleneb
sätetest, et, kui katastriüksuse kasutusotstarve ei ole kooskõlas tegeliku olukorraga, tuleb korteriomanikel taotleda kohalikust omavalitsusest uut kasutusluba (eeldusel et puudub vajadus loa- või teatamiskohustuslikuks ehitamiseks) hoonele uue kasutusotstarbe seadustamiseks ning seeläbi muudetakse ka katastriüksuse sihtotstarve ning viiakse see sisse kinnistusraamatusse. Kuivõrd uut kasutus- ega ehitusluba antud juhul ei olnud, puudusid ka alused katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks vastavalt
§-ile 18. Seega pidanuks vastustaja taotluse saamise järgselt kaasama kõik korteriomanikud, selgitama välja ehitise suhtes kehtiva kasutusloa, ehitise tegeliku kasutamisotstarbe ning selgitama korteriomanikele kasutusotstarbe muutmise võimalusi, sh uue ehitus- või uue kasutusloa taotlemise vajadust. Olukorras, kus ehitise suhtes kehtib mitu üksteisega vastuolus olevat kasutusluba, peab omavalitsus rakendama vajalikke tegevusi ja meetmeid õigusselguse tagamiseks ning tunnistama vajadusel kehtetuks kasutusload, mille puhul on selge, et ehitise kasutamine neile ei vasta (EhS § 57 lg 2 p 3). Seetõttu on asjakohatud ka vastustaja viited sellele, et korralduse aluseks olevat kasutusluba ei ole vaidlustatud. Vastustaja on kohtule esitatud vastuses katastriüksuse sihtotstarbe muutmise kohta märkinud, et kinnistusraamatu andmetel on tegemist korteriomanditega ning kaebaja ei saa väita, et ebaõige on õiguslikku tähendust omav kinnistusraamatu seis, mis näitab ära korteriomandid ja nende omanikud ning vastavad ruutmeetrid. Kohus peab vajalikuks märkida, et
sätetest ja selle alusel kehtestatud määruse nr 155 sätetest tulenevalt ei saa katastriüksuse sihtotstarbe määramisel kohalik omavalitsus võtta aluseks kinnistusraamatu andmeid. Seda enam, et omandi vormina näidatud korteriomand ei tähenda, et tegemist on just eluruumi otstarbega korteriomandiga. Korteriomandid võivad olla nii elu- kui mitteeluruumid (KOS § 2 lg 1). Kohus on juba selgitanud, et andmed katastriüksuse sihtotstarbe muutmise kohta jõuavad kinnistusraamatusse läbi katastripidaja, kellele edastab andmed omavalitsus, kes omakorda peab olema määranud kasutusotstarbe kindlaks lähtuvalt ehitus- või kasutusloas märgitud otstarbest. Seetõttu ei saa vastustaja tugineda sihtotstarbe muutmisel kinnistusraamatus olevatele andmetele. 27.
lg-te 4 ja 5 ning selle alusel antud määruse nr 155 § 3 kohaselt määrab omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe vastavalt ehitus- või kasutusloas toodud otstarvete alusel ning mitme otstarbe korral 5%-lise täpsusega vastavalt hoone suletud brutopinna kasutusotstarveteks jagunemisest (määrus nr 155 § 3 lg 3 ja lg 4), on katastriüksuse sihtotstarbe muutmine ja vastava protsentuaalse jagunemise määramine kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus, mis tähendab, et vastav korraldus peab sisaldama asjakohaseid andmeid, sh arvandmeid ning andmeid kehtivas kasutusloas olevate kasutusotstarvete kohta, samuti asjakohaseid kaalutlusi ja põhjendusi. Kohtu hinnangul ei ole korralduse aluseks võetud kasutusloal toodud andmete põhjal võimalik katastriüksuse kasutusotstarvet määrata, kuivõrd 2002 väljastatud kasutusloal puuduvad selged andmed ehitises olevate ruumide kasutamise otstarvete ja nende jagunemise kohta. Ka puuduvad korralduses selgitused selle kohta, milliste arvutuste kaudu on saavutatud korralduses näidatud sihtotstarbe protsent, samuti millised arvandmeid ning ehitises olevate ruumide kasutusotstarvete jagunemist on võetud protsendi määramisel arvesse. Eeltoodust võib järeldada, et vastustaja ei ole katastriüksuse muutmise menetluses selgitanud välja kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning on suvaliselt ja põhjendamata kohaldanud korralduse andmise alusena kasutusluba, mille põhjal korralduses märgitud protsentide määramine ei ole võimalik. Seejuures ei ole selge, miks ei ole arvestatud hiljem välja antud kasutusluba. 27.4 Tulenevalt määruse nr 155 sätetest tuleb katastriüksusele määrata sihtotstarve, mis vastab õigusaktidega sätestatud või planeeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele ning ehitise alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale määratakse kogu ulatuses ehitise kasutusotstarbest tulenev sihtotstarve (§ 2 lg –d 2 ja 3). See tähendab, et kuigi korteriühistu on esitanud taotluse katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks, ei tähenda, et taotlus esitatud kujul tuleb rahuldada. Vastustaja selgitustest võib järeldada, et korraldus on antud enamuse korteriomanike huvides. Selliseks huviks võib kohtu hinnangul olla ka suurem maamaksu soodustus vastavalt maamaksuseaduse §-ile 11, mille kohaselt on maamaksu tasumisest vabastatud maa omanik tema omandis oleva või käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud maakasutaja tema kasutuses oleva elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kuni 0,15 ha ning mujal kuni 2,0 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele. Vastustaja ei saa katastriüksuse sihtotstarvet muuta aga üksnes korteriomanike enamuse tahte järgi. Kuigi vastustaja ei ole enam täpsustanud, missugused tagajärjed kaebajale reaalselt selle korralduse läbi saabuvad (soovis ju vastustaja olulisi muutusi), ei ole ta ka selgitanud, mismoodi ta saavutas nn õigluse momendi –tasuda maamaksu õiglastel alustel ja vastavalt katastriüksuse õigele sihtotstarbele või selle proportsioonile. Korraldusest ei nähtu, et vastustaja oleks varasemalt edastanud ebaõigeid andmeid ja seeläbi oleks keegi maamaksu tasunud ebaõiglaselt või valesti ja see oleks tinginud katastriüksuse muutmise vajaduse. Ebaselgeks jääb, missugune kaebaja huvi loetakse nn prevaleerivaks korteriomanike enamuse huvi ees ja mismoodi on selle tinginud kaebaja tegevus või tema omand. Kohtul ei ole alust arvata, et vastustaja on teadvalt pikemat aega võimaldanud või nõudnud maamaksu tasuda seadusest mittetulenevatel alustel või on hoidunud katastriüksuse õigetest sihtotstarvetest lähtuma. Kohus ei saa sj vastustaja esitatud andmetel kontrollida, missugune probleem on maamaksu tasumisel tekkinud või kas ta üldse tekkis. Muud momenti, mis võiks selgitada vajadust katastriüksuse 11 sihtotstarvet muuta, vastustaja ise ei viita. Isegi kui vastustaja tegelikuks tahteks võis olla saavutada liitsihtotstarbega maa (äri-ja elamumaa) kaasomanikele nn õiglasemad võimalused maamaksu tasumisel, ka siis ei saaks leevendusi pakkuda viisil, mil mingit kaasomanike kokkulepet sisuliselt ei sõlmita, et hoonealuse maa sihtotstarvet muuta, muutes vastavalt hoones asuvate äriruumide kasutamise otstarvet. Ka ei nähtu, et oleks hoones asuvate äri-ja eluruumide omanikud kokku leppinud, et ärimaa sihtotstarbega katastriüksuse maamaksu kulud kannavad üksnes äriruume omavad kaasomanikud, milline võimalus on teoreetiliselt olemas, ent ka selline ühine kokkuleppe katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks korteriomanike endi vahel saab toimuda kõikide korteriomanike nõusolekul. Antud juhul ei ole vaidlust, et kaebajat ei ole otsustamisel menetlusse kaasatud ja taotlus esitati enamuse otsuse alusel, kaebaja pole kokkuleppeid sõlminud. Kuigi vastustaja viitab nn õigluse saavutamise momendile, ei nähtu kohtule, millise õigusliku alusega see seondub ja missugune nö õiglus saabus (sj kaebajale), kui omaniku tahet eeltoodud viisil kokkulepete saavutamiseks ei ole välja selgitatud. Kohus märgib, et vastustajal lasub taotluse saamisel kohustus kontrollida, kas taotluses toodud viisil kasutusotstarbe muutmine kehtivate kasutus- või ehituslubade alusel on üldse võimalik. Kohtule ei ole vastustaja enam täpsustanud, mida täpsemalt KÜ taotlus silmas pidas. Nagu eelnevast nähtus, ei saabunud vastustaja tegevuse tulemusel selgus ka selles, millistest kasutuslubadest ta saab lähtuda, kui nende vahel on vastuolu ja valitseb selgusetus. Vastustaja oleks saanud selgitada korteriomanikele ka võimalust sõlmida kõikide korteriomanike vahel ühine kokkulepe selle kohta, et ärimaa osa ulatuses kannavad maamaksu kulud üksnes äriruume omavad kaasomanikud (juhul, kui võidi soovida sellist eesmärki). Kaebajale peaks sj olema ettenähtav, missugune mõju haldusaktiga tegelikult kaasneb ja mida taotleti, kuid ka seda ei ole vastustaja täpsustanud. Vastustaja ei saanud
seaduses toodud aluseta katastriüksuse sihtotstarvet muuta ega tugineda sellisele alusele varasemale kasutusloale viidates.
lg 4 ja lg 5; omanike tahe) seda põhjendamata, samuti viidates varasemale kasutusloale, jättes hiljem väljastatud kasutusloa andmete arvestamata jätmise põhjendamata, on vastustaja rikkunud HMS §-i 54, § 55 lg-t 1 (haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav) ja HMS §-i
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.