← Eesti

3-14-52865/16

Obsah (12)§ 190§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 269§ 17§ 109§ 267§ 200§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2016, Tallinn Haldu

§ 190alusel.

  1. Rahuldada OÜ Alfa-Omega Communications apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu
  2. märtsi
  3. a otsus haldusasjas nr 3-14-
  4. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ Alfa-Omega Communications kaebus osaliselt ja mõista Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt OÜ Alfa-Omega Communications kasuks välja varaline kahju summas 1000 eurot.
  5. Mõista Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt OÜ Alfa Omega Communications kasuks välja esimeses ja teises kohtuastmes menetluskuluna kantud riigilõiv ja õigusabikulud kokku summas 1430 eurot. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse menetluskulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.03.2016, välja arvatud

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse 3-14-52865 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS, hankija) avaldas 25.04.2014 riiklikus riigihangete registris avatud hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „EXPO Milano 2015 kommunikatsioonialane nõustamine“ (viitenumber 151310) hanketeate. Pakkumused esitasid 4 pakkujat: Alfa-Omega Communications OÜ, Hill & Knowlton Eesti AS, Corpore AS ning Hamburg ja Partnerid OÜ.
  2. EAS kvalifitseeris 09.07.2014 otsusega kõik pakkujad ja tunnistas nende pakkumused vastavaks. OÜ Alfa-Omega Communications sai nimetatud otsusega pakkumuste hindamisel kasutatud hindamiskriteeriumide alusel teise koha pakkuja Hill & Knowlton AS järel (otsuse p 3.1). Sama otsuse p-ga 4 otsustas EAS sõlmida hankelepingu Hill & Knowlton AS-ga.
  3. OÜ Alfa-Omega Communications esitas EAS 09.07.2014 otsuse peale vaidlustuse riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO), milles taotles tunnistada kehtetuks hankija 09.07.2014 otsuse p-d 3.1 ja
  4. VAKO rahuldas 11.08.2014 otsusega nr 181-14/151310 vaidlustuse ja tunnistas EAS 09.07.2014 otsuse p-d 3.1 ja 4 kehtetuks. VAKO oli otsuses seisukohal, et OÜ Alfa-Omega Communications pakkumuse hindamine ei ole toimunud kooskõlas riigihangete seaduse (RHS) § 3 p-s 2 kehtestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõttega, mille kohaselt on hankija kohustatud tagama riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse, ning RHS § 50 lg 2 teise lausega, mis sätestab, et hankija tunnistab põhjendatud kirjaliku otsusega edukas pakkumuste hindamise kriteeriumide kohaselt kõige soodsama pakkumuse. VAKO nõustus, et OÜ Alfa-Omega Communications pakkumust on koheldud ebavõrdselt ning selle hindamisel on põhjendamatult kasutatud ainult negatiivsete omaduste esiletoomist.
  5. EAS lõpetas 09.10.2014 otsusega RHS § 29 lg 3 p 6 alusel hankemenetluse nr 151310, jättes pakkumused uuesti hindamata.
  6. OÜ Alfa-Omega Communications esitas 16.10.2014 EAS-le kirjaliku nõude hüvitada kahju summas 1710 eurot, mis tekkis õigusabikulude näol seoses õiguste kaitsmisega EAS õigusvastase otsuse vaidlustamisel VAKO-s. EAS teatas 06.11.2014 kirjaga, et keeldub nõude rahuldamisest, kuna RHS § 126 lg-st 6 tulenevalt ei kuulu vaidlustuse rahuldamisel kantud õigusabikulud hankija poolt hüvitamisele.
  7. OÜ Alfa-Omega Communications esitas 21.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 06.02.2015), milles palus mõista EAS-lt välja kahju 1710 eurot ja viivis 2

(10)3-14-52865 põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemise päevast võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Samuti palus kaebaja mõista vastustajalt välja kõik menetluskulud. Tekitatud kahju seisneb kulus õigusabile, mida kaebaja kasutas oma õiguste kaitsmisel seoses VAKO poolt kehtetuks tunnistatud otsuse ning järgnevalt kogu hankemenetluse lõpetamisega. Kaebaja ei oleks VAKO-sse pöördunud ega kulu kandnud, kui EAS oleks avastanud menetluse lõpetamise vajaduse enne 09.07.2014 otsuse tegemist. Kui EAS oleks pidanud pakkumusi uuesti hindama, oli kehtestatud hanketingimustel möödapääsmatu kaebajale enam kui miinimumpunktide andmine, mis tähendanuks automaatselt kaebaja pakkumuse edukaks tunnistamist koos kohustusega sõlmida kaebajaga hankeleping. Kaebaja ei vaidlustanud EAS 09.10.2014 otsust hankemenetluse lõpetamise kohta, kuna hankijal on suhteliselt laiad volitused hankemenetluse omal algatusel lõpetamiseks ning sellise otsustuse vaidlustamine on perspektiivitu. Menetluse lõpetamisel hankija ühepoolse otsusega võetakse pakkujalt võimalus „teenida tagasi“ menetluses tehtud kulud läbi hankelepingu. Ka praegusel juhul ei seondu menetluse lõpetamine mitte kuidagi ei kaebaja ega ühegi teise pakkuja isiku või pakkumusega. Põhjuslik seos EAS 09.07.2014 ning 06.10.2014 otsuste ning kaebajal tekkinud kahju vahel on ilmne: kaebaja vara (raha) on vähenenud EAS õigusvastase otsuse vaidlustamisega seotud õigusabikulude summa võrra (ilma käibemaksuta), kuid võimalust teenida seda kulu tagasi hankelepingust saadava tulu näol enam ei ole. Õigusabi kasutamist oma õiguste kaitsmisel ei saa pidada õigusriigis põhjendamatuks kuluks. Kaebus tugineb järgmistel õiguslikel alustel: RHS § 3 p-d 1 ja 2, § 50 lg 2, § 129 lg-d 1 ja 3, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, § 8 lg 1, § 12 lg 1, VÕS § 1045 lg 1 p 7, § 128 lg 3 ja halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 38 lg

  1. Kehtiv õigus ei keela ega välista kaebaja nõude rahuldamist. Põhiseaduse (PS) §-st 25 tulenevat õigust kahju hüvitamiseks ei saa piirata vastava regulatsiooni puudumise tõttu. Kahju hüvitamine on põhiseaduslik õigus, mis põhineb omandi puutumatusel. Kui seadusandja ei ole kehtestanud menetluskulude väljamõistmise regulatsiooni, siis ei saa sellest järeldada seadusandja tahet välistada ka kahju hüvitamise nõudeõiguse olemasolu. Menetluskulu regulatsioon on kahju hüvitamise lihtsustatud vorm. Õigusabiteenuse ostmise eesmärk oli säilitada võimalus hankelepingu sõlmimiseks. Hankija 09.07.2014 otsuse vaidlustamata jätmisel oleks see võimalus kadunud. Kui aga hankemenetlus lõpetatakse, siis kaob see võimalus ning kantud õigusabikulu muutub kahjuks. Vaidluse iseloom nõudis erialaseid teadmisi ja kaebaja pidi kasutama professionaalset õigusabi. Õigusabi kasutamise vajaduse tingis ka äriühingu juhatusel lasuv hoolsuskohustus.
  2. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Hüvitamisnõude rahuldamiseks peavad olema täidetud RVastS § 7 lg-st 1 tulenevad tingimused. Väidetav kahju ei ole tekkinud avalik-õiguslikus suhtes. Ka kaebaja ise on viidanud VÕS § 1045 sättele, mis reguleerib lepinguvälist kahju. Puudub õigusvastane tegu. Selleks ei ole VAKO otsus ega ka hankemenetluse kehtetuks tunnistamine. Rahandusministeerium on hankemenetluse kehtetuks tunnistamist pidanud õiguspäraseks (Rahandusministeeriumi 28.10.2014 kiri). Kaebaja ei ole hanke kehtetuks tunnistamist vaidlustanud. Puudub põhjuslik seos teo ja kahju tekkimise vahel. Hanke vaidlustamine ilma advokaadita on võimalik ja õigusabi pole vältimatu. Kohtupraktika kohaselt (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-93-04, p 14) ei saa vaidemenetluse kulusid põhimõtteliselt hüvitada, sest see oleks vastuolus vaidemenetluse olemusega. 3

(10)3-14-52865 Vaidlustusmenetlus on oma kõrge riigilõivu tõttu suunatud sellele, et kiirelt, sisuliselt ja efektiivselt saada vastus küsimusele, kas üks või teine hankija otsus on õiguspärane või mitte. Õigusabi kasutamine selleks ei ole tingimata vajalik. Õigusabikulude väljamõistmist välistava regulatsiooniga aidatakse kaasa tõhusa menetluse saavutamisele, kuna see sunnib vaidlustajaid kaaluma vaidlustuse esitamise vajalikkust ja vähendab perspektiivitute kaebuste esitamist. Tegemist on põhiseaduspärase regulatsiooniga, mida ei väära ka Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-4-1-7-08 esitatud eriarvamused. VAKO on vastuseks kohtunõudele 04.12.2014 teatanud, et kaebaja ei ole VAKO-lt taotlenud õigusabikulude hüvitamist (tl 23). 8. Tallinna Halduskohus jättis 09.03.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Tegemist on üldise riigivastutuse regulatsiooni järgi esitatud ja lahendatava nõudega (RHS § 129 lg 1). Kohus ei nõustunud vastustajaga, et tegemist pole avalik-õiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega. Kaebaja (pakkuja hankemenetluses) taotleb väidetava kahju hüvitamist, mis on tekitatud tema õiguste kaitsmisel hankemenetluse käigus. Hankemenetlus on avalik-õigusliku iseloomuga menetlus ja selle raames tekkivad õigussuhted avalik-õiguslikud. Hankija, kellelt ka praeguses vaidluses kahju hüvitamist taotletakse, on hankemenetluses avaliku võimu kandja ning vastustaja

§ 269

lg 1 ning

§ 17lg 1 tähenduses.

Vaidlust ei ole selles, et VAKO menetluse tulemusena selgus hankija tegevuse õigusvastasus ning tunnistati kehtetuks EAS juhatuse 09.07.2014 otsus. VAKO menetluses osaledes saavutas kaebaja (pakkuja) oma eesmärgi – kõrvaldati õigusvastane otsus. Kohus nõustus kaebajaga, et õigusabikulude kandmine vaidlustusmenetluses mõjutas negatiivselt kaebaja rahalist sfääri, st kujutas endast varalist kahju. Pooled on samal seisukohal selles, et kehtiv õigus ei näe ette võimalust nõuda vaidlustusmenetluse õigusabikulude hüvitamist, s.t puudub norm, mis kohustaks hankijat neid kulusid hüvitama. Kohus ei nõustunud kaebajaga selles, et vaidluse lahendamisel pole asjakohane juhinduda Riigikohtu 16.03.2005 lahendist nr 3-3-1-93-04. Kohus möönis, et vaidlustusmenetlusel on teatud erisusi võrreldes n.ö tavalise vaidemenetlusega HMS mõttes. Muu hulgas tuleb erisuseks pidada seda, et vaidlustusmenetlus on kohustuslik kohtueelne menetlus; VAKO näol on tegemist kohtulaadse organiga ning erinevalt tavapärasest vaidemenetlusest on seadusandja pidanud vajalikuks määratleda võimaluse teatud menetluskulude (riigilõiv, eksperdi tasu – RHS § 126 lg 6) väljamõistmiseks hankijalt. Kohus nõustus, et kulu õigusabile oli vaidlustaja sunnitud tegema hankija õigusvastase otsuse tõttu oma õigusi VAKO menetluses kaitstes. Kui kaebajal poleks olnud vaja nimetatud otsuse vastu oma õiguste kaitseks abi kasutada, poleks ta vastavat väljaminekut teinud ega tema vara vähenenud. Seega tuleb möönda põhjusliku seose võimalikkust hankija tegevuse (09.07.2014 otsus) ja kaebaja vara vähenemise vahel. Põhjuslikku seost ei esine kaebajale VAKO menetluses kantud kulude näol tekkinud kahju ja vastustaja 09.10.2014 otsuse vahel. Seega puudub vajadus ka analüüsida selle otsuse õiguspärasust. Kuna riigivastutuse regulatsiooni järgi kuulub hüvitamisele vaid õigusvastase teoga põhjuslikus seoses olev kahju, ei saa kahju reeglina ajaliselt eelneda õigusvastasele teole. 4

(10)3-14-52865 Põhjusliku seose väljaselgitamisel on vajalik arvestada ka normi eesmärgiga. Praegusel juhul saab vaidlustusmenetluses hankija 09.07.2014 otsuse vaidlustamisel tehtud kulutusi pidada vajalikuks. Kaebaja poleks pidanud kõnealuseid kulutusi tegema, kui tal poleks üldse tekkinud vajadust või soovi VAKO-le vaidlustust esitada. Samas ei ole põhjust pidada nimetatud kulutusi vältimatuks. Riigihangete vaidlustusmenetluses ei ole esindaja kasutamine kohustuslik. Vaidlustuse esitajal on valikuvõimalus, kas üldse õigusabiteenust osta ning millise hinnaga. Kaebajal on küll õigus selles, et äriühing, kelle põhitegevus seisneb hoopis teist laadi tegevuses, satub vaidlustusmenetluses ebavõrdsesse positsiooni võrreldes hankijaga, kellel on koosseisulistel ametikohtadel juristid. Samas pole aga ka õigusabiteenuse kasutamise korral hädavajalik osta seda kõrgeima võimaliku hinna eest ega kasutada näiteks vandeadvokaadi osutatavat teenust. Vaidlustusmenetlus on mõeldud toimima võimalikult lihtsa, kiire ja odava õiguskaitsevõimalusena. Vaidlustusmenetlusele on omane uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus, mistõttu pole selles menetluses välistatud ka õigusteadmisteta isiku edukas toimetulek (nt RHS § 122 lg 2 näeb ette tähtaja andmise vaidlustuse puuduste kõrvaldamiseks, § 124 lg 3 kirjalike seletuste küsimist ning § 125 lg 8 eksperdi kaasamist VAKO algatusel). Õigusabikuludeta vaidlustusmenetluse läbimise võimalikkust toetab ka RHS § 126 lg 6 regulatsioon, mille järgi ei ole päriselt välistatud menetluskulude väljamõistmine vaidlustusmenetluses, kuid seadusandja on seda piiranud, määratledes välja mõistetavad kulud (riigilõiv, eksperdi tasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses). Tegemist on kuludega, mille kandmise kohustus tuleneb seadusest (riigilõivu tasumine vastavalt RHS §-le 118, eksperdi tasu RHS § 125 lg-le 9). Praegusel juhul puudub põhjuslik seos hankija õigusvastase 09.07.2014 otsuse ning kaebaja poolt tehtud kulude (kahju) vahel RVastS § 7 lg 1 tähenduses. Seega on täitmata põhjusliku seose nõue kui üks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldustest, mistõttu puudub alus hüvitamisnõude rahuldamiseks. Kohus ei pidanud asjassepuutuvaks vaidlustusmenetluse õigusabikulude väljamõistmist võimaldava normi puudumist. Vaidlust on olnud võimalik lahendada riigivastutuse sätete alusel. Puudub vajadus selle olukorra – normi puudumine, mis võimaldaks õigusabikulude väljamõistmist vaidlustusmenetluses – põhiseaduspärasuse hindamiseks praeguses asjas. Kaebajal olnuks võimalus normi puudumise põhiseaduspärasuse kontrolliks olukorras, kus ta oleks taotlenud vaidlustusmenetluses õigusabikulude väljamõistmist ning sellest (normi puudumise tõttu) keeldumist vaidlustades osutada ka põhiseaduspärasuse kontrolli vajadusele. Ka halduskohtumenetluses pole tagatud õigusabikulude täielik väljamõistmine (nt lähtudes

§ 109lg-st 6).

Sellelgi juhul on kaebaja rahalisele sfäärile negatiivne mõju. Menetluskulusid (sealhulgas ülemäärases ulatuses) kandes või nende väljamõistmise taotlemise reegleid rikkudes kannab kaebaja ise riski, et teatud kulud jäävad hüvitamata. Ning seda sõltumata asjaolust, et kulud on kantud menetluses, kus on ilmnenud vastaspoole tegevuse õigusvastasus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 9. Alfa-Omega Communications OÜ palub 07.04.2015 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 09.03.2015 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kohus on vastuolus PS §-ga 13 leidnud, et kui riik on loonud õigusnormid, mis peaks võimaldama isikutel hakkama saada ilma õigusabita, siis õigusabi kasutamine on a priori välditav. Tegemist on väärarusaamaga. Uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus ei tähenda, et isiku vajadus õigusabi järele võib olla vältimatu. Enamgi veel, õigusabi kasutamata jätmine võib olla kohustuste rikkumine. 5

(10)3-14-52865 Kaebaja ei oleks pöördunud VAKO-sse, kui oleks olnud võimalik pöörduda kohtusse, kus menetluskulude väljamõistmine on menetlusnormidega reguleeritud. Kohus on jätnud välja selgitamata, kas VAKO loomisel kohustusliku kohtueelse organina õigusabikulude väljamõistmise regulatsiooni puudumine on abinõu mingi eesmärgi saavutamisel ning kas see abinõu on proportsionaalne. Kohus ei ole viidanud ühelegi uurimusele, mis võimaldaks väita, et Eestis uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus riigihangete asjades tõepoolest toimivad selliselt, et õigusabi ei ole ettevõtja hoolsuskohustuse järgimiseks vältimatu. Pigem on Riigikohus läbi aastate teinud etteheiteid nimetatud põhimõtete rikkumise kohta. Asudes seisukohale, et kaebajal oli võimalus VAKO-s õigusabi mitte kasutada, jättis kohus sisuliselt isiku kaitseta riigiasutuse võimaliku omavoli vastu. Halduskohtu põhjendused on vastuolus ettevõtja hoolsuskohustusega (äriseadustiku § 187 lg 1 ja § 315 lg 1). Olukorras, kus puudub usaldusväärne uurimus selle kohta, kas uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus ka tegelikult tagavad isiku hakkamasaamist VAKO-s ilma õigusabita, on õigusabi kasutamata jätmine käsitletav hoolsuskohustuse rikkumisena. Kuivõrd kohus nõustus, et kaebaja on vastustajaga võrreldes ebavõrdses seisus, pidi kohus nägema ka kaebaja kõrgendatud riski – VAKO menetluses osalemine õigusabi kasutamata olnuks põhjendamatu risk. Halduskohus on kaebaja õigust piiranud otsitud põhjendusega põhjusliku seose puudumise kohta. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, miks kõrgendatud riski olukorras ei peaks hoolsuskohustuse järgimiseks kasutama justnimelt vandeadvokaadi teenuseid. Kuigi RHS ei näe ette, et õigusabikulusid saaks vaidlustusmenetluses välja mõista, ei saa sellest teha järeldust, et nende väljamõistmine on keelatud PS § 25 alusel. Kohtu etteheide, et kaebaja ei ole esitanud vastavat taotlust VAKO-le, on alusetu, sest sellise taotluse lahendamiseks puudus VAKO-l pädevus. 10. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus palub 13.05.2015 kirjalikus vastuses (täiendatud 27.01.2016) jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Apellatsioonkaebus on ebaõigesti menetlusse võetud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Kuna halduskohus leidis, et puudub põhjuslik seos hankija õigusvastase tegevuse ja kaebajale tekkinud kulude vahel ning kulude kandmine ei olnud vältimatult vajalik, siis on apellatsioonkaebuse rahuldamine ilmselgelt võimatu. Ringkonnakohus on rikkunud kohtumenetluse normi. EAS taotleb kaebuse läbi vaatamata jätmist

§ 190alusel.

EAS vaidleb kaebusele vastu ja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgnevat. Kahju hüvitamise taotlus on põhjendamata. Kaebaja ei ole põhjendanud oma väiteid, et õigusabi kasutamata jätmine võib olla kaebaja poolt õigusnormi rikkumine ning et VAKO-s toimuv ei ole haldusmenetlus. Samuti ei ole põhjendatud, kuidas on halduskohus otsuses õigusnormi valesti kohaldanud või kohaldamata jätnud. Kaebaja viited uuringute puudumisele selles osas, kas uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus tagavad riigihangetes pakkujatele vajaliku õiguskindluse, on paljasõnaline. Uuringute puudumine pole seotud põhjusliku seosega. Meelevaldne on kaebaja väide, et õigusabiteenuse osutamiseks lepingu sõlmimine on tema hoolsuskohustus. Riigihangete vaidlustusmenetluse läbimine on võimalik ilma õigusabikuludeta (RHS § 126 lg 6). Hankija 09.07.2014 otsus ja apellandi vaidlustusmenetluses kantud kulud ei ole põhjuslikus seoses. Seadusest tulenevate nõuete täitmine (nt hoolsuskohustus ja ettevõtja hoolsus) ei välista isiku vastutust. Vastutust ei välista 6

(10)3-14-52865 ka advokaadi kasutamine kohtueelsetes menetlustes. Kaebaja väited, et juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab kohustust küsida asjatundjatelt lisateavet ja ka kohustust mitte võtta osaühingule põhjendamatuid riske, ei põhjenda kaebaja väiteid. Kui ettevõtja kohustub mitte riske võtma, siis poleks kaebaja pidanud üldse riigihankes pakkumust esitama. Korralikku hoolsust järgivad ettevõtjad on võimelised oma jooksvad kulud ise tasuma ja ei vaja menetlusabi riigihangete vaidlustamisel. Võimalik on üksnes kahju hüvitamise eelse seisundi taastamine, kuid seda kõigi kahju hüvitamise eelduste täitmisel. Põhjusliku seose tuvastamata jätmisel ei ole kahju võimalik välja mõista. Kaebaja pidi õigusabi teenuse osutamiseks kulutuse tegemisel arvestama sellega, et kulu kandmine on ainult tema ja mitte kellegi teise risk. Kaebaja ei pöördunud kulutuste hüvitamise nõudega ka VAKO poole. PS §-s 25 sätestatud põhiõigust ei ole piiratud kirjutamata õigusnormidega. Kahju hüvitamise aluseks on RVastS § 7. Ka PS alusel kahjunõude esitamisel peab kahjunõude eelduseid kontrollima seaduses kehtiva analoogse regulatsiooniga võrreldes. Apellandi riigihangete vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulud on põhjendamatult suured. EAS taotleb vähemalt 50% ulatuses kahju hüvitamise nõude vähendamist, kui nõue peaks rahuldatama. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Esmalt lahendab ringkonnakohus EAS-i taotluse apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks

§ 190

alusel (I), teiseks lahendab kohus apellatsioonkaebuse (II) ja kolmandaks jagab menetluskulud (III). I 12. EAS on esitanud ringkonnakohtule taotluse jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata

§ 190ja § 187 lg 3 p 5 alusel.

Viidatud sätete koosmõjust tuleneb, et apellatsioonkaebus jäetakse läbi vaatamata, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas apellandile tekkinud kahju ja hankija õigusvastase haldusakti vahel oli põhjuslik seos. Halduskohus leidis, et põhjuslik seos puudus, mistõttu tuli kaebus jätta rahuldamata. Kui apellatsiooniastmes leiab kinnitust apellandi väide, et tema õigusabikulude kandmine vaidlustusmenetluses ei olnud välditav, tuleb möönda põhjusliku seose olemasolu õigusvastase haldusakti ja tekkinud kahju vahel. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus sisuliselt läbi vaadata ja lahendada. II

  1. Kahjunõue on kohtule esitatud RVastS alusel ning kohus peab uurima, kas täidetud on kahjunõude rahuldamise eeldused selle seaduse kontekstis. Seepärast on asjakohatud menetlusosaliste arutlused sellest, kas ja kuidas peaksid menetlusosaliste õigusabi kulutuste hüvitamine olema lahendatud RHS-s ning kas see, et praegu kehtiv RHS õigusabikulude väljamõistmist vastaspoolelt ei võimalda, on PS-ga kooskõlas või mitte. Menetluskulude jagamise sätted menetlusseadustikes on lihtsustatud viis menetlusega tekitatud kahjunõuete lahendamiseks. Kui seaduses on vastav norm sätestamata jäetud, ei tähenda see automaatselt, et välistatud oleks kahjunõude esitamine RVastS-s sätestatud üldistel alustel.
  2. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et VAKO menetluse tulemusena selgus hankija tegevuse õigusvastasus ning tunnistati kehtetuks EAS juhatuse 09.07.2014 otsus, ega selle üle, et vaidlustusmenetluse tulemusena vähenes apellandi vara ehk talle tekkis 7

(10)3-14-52865 menetluses kantud õigusabikulude näol kahju. Apellatsiooniastmes ei väida apellant enam ka, nagu oleks talle kahju tekitatud EAS-i 09.10.2014 otsusega. Halduskohus asus oma otsuse p-s 22 seisukohale, et kuigi EAS-i 09.07.2014 akt oli õigusvastane ja kaebajal tekkis selle vaidlustamise tõttu VAKO-s kahju, ei ole tuvastatav põhjuslik seos õigusvastase haldusakti ja tekkinud kahju vahel, sest õigusabikulude kandmine VAKO-s ei olnud kaebajale vältimatu. Halduskohus tugines Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-9304 väljendatud seisukohtadele ja leidis, et ka vaidlustusmenetlus on mõeldud toimima võimalikult lihtsa, kiire ja odava õiguskaitsevõimalusena (hankemenetluse kiireloomulisus ja kirjaliku menetluse võimalus). Lisaks on vaidlustusmenetlusele omane uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus, mistõttu pole selles menetluses välistatud õigusteadmisteta isiku edukas toimetulek. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-93-04 asunud seisukohale, et vaidemenetluses on õigusabikulud välditavad, kuna isikul on õigus valida, kas vaidlustada haldusakt vaidemenetluses või halduskohtumenetluses, kusjuures viimase variandi valimisel on kohtukulude jagamise võimalus üldteada. Seetõttu pole vaidemenetluses vaidlustatud haldusakti ja menetluses kantud õigusabikulude vahel põhjuslikku seost. Haldusasjas nr 3-3-1-76-15 leidis Riigikohus, et avalik-õiguslikes suhetes esitatud kahjunõude kohtueelses menetluses ei ole isikul eraõiguslike suhetega samaväärset vajadust kvalifitseeritud õigusabi järele haldusorganile HMS-st tuleneva uurimispõhimõtte ja selgitamiskohustuse tõttu. Sarnaselt asjale nr 3-3-1-9304 leidis Riigikohus, et ka kahjunõude esitamine haldusorganile on vabatahtlik ning isikul on võimalik vältida kohtueelses menetluses õigusabikulude kandmist, pöördudes selle asemel otse kohtusse. Kokkuvõtvalt tuleb ringkonnakohtul järgmiseks uurida, kas apellandi vajadus kvalifitseeritud õigusabi järele oli talle VAKO vaidlustusmenetluses vältimatult vajalik, hoolimata VAKO uurimispõhimõttest ja selgitamiskohustusest ning arvestades m.h, et vaidlustusmenetluse läbimine VAKO-s on isikule oma õiguste kaitsmiseks kohustuslik kohtueelne menetlus. 15. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole hankija otsuse vaidlustamisel pakkujal valikut, kas teha seda vabatahtlikus vaidemenetluses või minna otse kaebusega halduskohtusse. Vaidlustusmenetluse läbimine VAKO-s on hankeasjas kohustuslik kohtueelne menetlus. Niisiis ei saa praeguses asjas kasutada Riigikohtu lahendite nr 3-3-1-93-04 ja 3-3-176-15 retoorikat seonduvalt õigusabikulude kandmise vältimise võimalusega, väites, et tegemist oli pakkuja enda vabatahtliku valikuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka VAKO uurimispõhimõte ega selgitamiskohustus alust väita, et apellandi õigusabikulud olid vaidlustusmenetluses välditavad. Halduskohus on oma otsuse p-s 22.1 möönnud, et kaebajal on õigus selles, et äriühing, kelle põhitegevus seisneb hoopis teist laadi tegevuses, satub vaidlustusmenetluses ebavõrdsesse positsiooni võrreldes hankijaga, kellel on koosseisulistel ametikohtadel juristid, kuid teinud siis asjakohatu viite õigusabikulude suurusele. Küsimus sellest, kas kantud õigusabikulud olid põhjendatud suuruses või mitte, tuleb lahendada kahju suuruse üle otsustamisel, kuid see küsimus ei seondu kuidagi põhjusliku seose olemasolu või puudumisega. Ringkonnakohtu arvates ei saa iseenesest olla vaidlust selles, et õigusabi kasutamata ei oleks pakkuja ja hankija konkreetsel juhul olnud vaidlustusmenetluses võrdses positsioonis. Vaidlustusmenetluses oli hankijaks EAS, kel teadaolevalt on vaidluste lahendamiseks olemas oma juriidiline osakond, ning vaidlustajaks (pakkujaks) OÜ Alfa-Omega Communications, kelle põhitegevusalaks on äriregistris märgitud suhtekorraldus ja teabevahetus. Vaidlus oli riigihankeõiguse-spetsiifiline ja käsitles pakkumuste hindamist võrdse kohtlemise aspektist. Ringkonnakohtu hinnangul ei 8
(10)3-14-52865 tohiks olla vaidlust ka selles, et riigihankeõigus on valdavalt keeruline ning spetsiifiline, mis tihtipeale nõuab isegi professionaalse õigusabi osutajatelt valdkondlikku spetsialiseerumist. HMS kohasest vaidemenetlusest eristab RHS kohast vaidlustusmenetlust lisaks viimase kohustuslikkusele veel: 1) VAKO staatus kohtulaadse organina (RHS § 119 ja Riigikohtu üldkogu 08.06.2009 otsus asjas nr 3-4-1-7-08, p 31); 2) kiiret ja kohest professionaalset lähenemist nõudvad menetlustähtajad (RHS § 121 lg 1, § 122 lg-d 1 ja 2, § 124 lg 2, § 125 lg 2); 3) seisukohtade esitamisel võistlevuse põhimõtte kohaldamine; 4) õigete nõuete ja väidete esitamise vajadus juba VAKO-s, silmas pidades oma eesmärgi saavutamist ka võimalikus edaspidises kohtumenetluses (

§ 267lg 1, § 268 lg 4).

Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes ei saa ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et pakkuja ebavõrdne positsioon hankemenetluses oleks kõrvaldatav üksnes VAKO selgituskohustuse ja uurimispõhimõttega, sest analüüsides viimaseid (RHS § 122 lg 2, § 124 lg 3, § 125 lg 8) lähemalt, selgub, et need ei aita kaasa ei tähtaegsete õigete ja vajalike taotluste esitamisele ega tõendite kogumisele. Sellises kontekstis oleks ringkonnakohtu hinnangul kohatu öelda, et apellandi õigusabikulud olid VAKO menetluses välditavad. Seega möönab ringkonnakohus põhjuslikku seost EAS-i õigusvastase haldusakti ja apellandile kantud õigusabikulude näol tekkinud kahju vahel.

  1. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et apellant kandis vaidlustusmenetluses õigusabikulusid 1710 eurot (tl 12-15). Ringkonnakohtu arvates ei ole õigusabikulud sellises summas põhjendatud ning kohus peab vajalikuks neid vähendada RVastS § 13 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel. Halduskohus on õigesti viidanud, et professionaalse õigusabi kasutamisel peab isik arvestama nii õigusabi maksumusega kui ka võimalusega, et kulutused õigusabile võivad jääda välja mõistmata. Ringkonnakohtu arvates olid põhjendatud ja vajalikud kulutused õigusabile (arvestades analoogia korras halduskohtumenetluses sarnastes asjades põhjendatuks peetud õigusabikulude suurusi) 1000 eurot. Ringkonnakohus peab vaide koostamisele arve nr 2014-00327 (tl 14) kohaselt kulunud 11,75 töötundi ülepaisutatuks, arvestades esitatud vaidlustuse mahtu ja sisu. Samal põhjusel ei pea ka kohus õiglaseks viivise väljamõistmist hankijalt (RVastS § 13 lg 1 p 5). Muid vastutuse piiramise aluseid ringkonnakohtu hinnangul ei esine.
  2. Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tuleb

§ 200p 3 alusel tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt, mõistes EAS-lt apellandi kasuks varalise kahju hüvitisena välja 1000 eurot. III 18.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt

§ 108

lg-le 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Halduskohtus kandis kaebaja kohtukulusid riigilõivu ja õigusabikulude näol kokku summas 1731.30 eurot (51.30 + 699.60 + 980.40). Menetluskulude kandmine on korrektselt tõendatud (tl 56-59 ja tl 64). Apellatsiooniastmes kandis apellant kohtukulusid riigilõivu ja õigusabikulude näol kokku summas 651.30 eurot (51.30 + 600). Menetluskulude kandmine on korrektselt tõendatud (tl 91-95). Kokku on kaebaja kahes kohtuastmes kandnud kulusid 9

(10)3-14-52865 riigilõivule 102.60 eurot ja õigusabile 2280 eurot. Ringkonnakohus peab menetluskulusid selles suuruses põhjendatuks ja vajalikeks. Arvestades, et ringkonnakohus rahuldas kaebuse osaliselt (ca 60% ulatuses), tuleb samas proportsioonis rahuldada ka apellandi menetluskulude hüvitamise taotlus. Ringkonnakohus mõistab EAS-ilt apellandi kasuks välja põhjendatud ja kantud menetluskulud summas 1430 eurot. Vastavalt

§ 108lg-le 1 jäävad EAS-i võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.