← Eesti

3-14-51779/29

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 130§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2016, Tallinn H

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse 3-14-51779 menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. OÜ Janere deklareeris 13.06.2011 esitatud kauba tollideklaratsiooniga nr 11EE1210EE91239720 enda nimel ja enda eest vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduurile Tai Kuningriigist äriühingult Eastwest Metal Co Ltd imporditud 22 643 kg tsingiga kaetud terasest kuuskantpeaga polte kaubakoodiga 7318 15 89
  2. OÜ-l Janere oli selle kauba kohta Tai Väliskaubandusministeeriumi (Thai Department of Foreign Trade) poolt Bangkoki sadamas äriühingu Eastwest Metal Co Ltd nimele väljastatud päritolusertifikaat vorm A nr IA2011-
  3. Sellest tulenevalt maksustati kõnealune kaup 0%-lise tollimaksumääraga. OÜ Janere deklareeris kauba tolliväärtuseks 29 839,77 eurot ning tasus sellelt 5967,95 eurot käibemaksu.
  4. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 11.06.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/23338-5 OÜ-d Janere täiendavalt tasuma 1104,95 eurot tollimaksu ja 25 384,01 eurot lõplikku dumpinguvastast tollimaksu ning 5302,55 eurot käibemaksu. Tollideklaratsioonil on kauba maksumuseks deklareeritud 29 839,77 eurot, ent OÜ Janere on tegelikult kauba eest tasunud 29 863,54 eurot, jättes seega kauba maksumuse 23,77 euro ulatuses deklareerimata. Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) on kontrollinud äriühingu Eastwest Metal Co Ltd tegevust ning jõudnud lähetuse raportites Thor

(2013)11786 ja Thor
(2014)8967 kajastatud järeldusteni, et kõnealune kaup pärines Hiinast. Eastwest Metal Co Ltd on seotud äriühinguga Easy Products Imports & Exports Co Ltd, sest neid juhivad samad isikud. Easy Products Imports & Exports Co Ltd importis Hiinast 12.04.2011 Taisse 22 643 kg polte, mis paigutati äriühingu JWD Infologistics Co Ltd lattu. Eastwest Metal Co Ltd eksportis eelnimetatud lattu paigutatud kaubad Eestisse, ilma et neid oleks laos töödeldud. Eastwest Metal Co Ltd-le ega Easy Products Imports & Exports Co Ltd-le pole kunagi väljastatud vorm A sertifikaate ning kõik sertifikaadid olid võltsitud. Liikmesriigi tollil on õigus tugineda maksustamisel OLAF-i raportites tuvastatud asjaoludele. OLAF-i raportis sisalduv teave, et sooduspäritolusertifikaadid on võltsitud, viitab selgelt kauba tegelikule Hiina päritolule, sest vastasel korral puuduks sertifikaadi võltsimisel mõte. OÜ Janere on impordideklaratsioonil õigesti märkinud kaubakoodi 7318 15 89 98 ning sellise kaubakoodiga Hiina päritolu kaup kuulub maksustamisele 3,7%-lise tollimaksumääraga. Kõnealusele kaubale tuleb kohaldada 85%-list lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määra, kuivõrd pole teada, millises konkreetses Hiina tehases kaup toodeti. 3. OÜ Janere esitas 15.08.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 11.06.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23338-5 tühistamiseks. Maksuotsus on põhjendamata ja selles toodud asjaolud nõuetekohaselt tõendamata. OLAF-i raportid ei saa olla tõenditeks, sest neis 2
(10)3-14-51779 kajastatud teave ei ole kontrollitav. Tõendamata on väited, et kauba päritolusertifikaat on võltsitud ja kaup on tegelikult toodetud Hiinas. Maksuotsuses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele OLAF-i raportis tehtud järelduse aluseks olevale tõendile, millest järeldub, et maksuhalduril vastavad tõendid puuduvad ja MTA ei ole OLAF-i järelduste õigsust kontrollinud. Kaebajale ei ole olnud tervikuna kättesaadavad isegi OLAF-i raportid ning pole ka teada, kes on need koostanud. Sisuliselt on kaebaja maksukohustus seega määratud anonüümkirja alusel ning talle pole tagatud tegelikku ärakuulamisõigust. Lubamatu on olukord, kus isiku maksukohustus sõltub välisorganisatsiooni raportist, mille järelduste õigsuse kontrollimiseks ja vaidlustamiseks pole tal reaalset võimalust. Maksuhalduri viited teiste liikmesriikide kohtupraktikale ei ole asjassepuutuvad. Euroopa Kohtu 14.05.1996 otsusest liidetud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt (p 34) tulenevalt tuleks asja lahendamisel kaaluda Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimist. Maksuotsuse tegemise pidanuks praegusel juhul välistama ka tolli viga ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 220 tähenduses, sest OLAF-i raporti kohaselt teavitati liikmesriike võimalikest pettustest juba 11.05.2011, kuid kaebaja tollideklaratsiooni aktsepteeriti veel 13.06.
  1. Kaebaja käitus heauskselt ning tal ei oleks olnud kuidagi võimalik tolli viga avastada. Isegi kui oleks tuvastatud, et kaup pärines tegelikult Hiinast, ei saanud kaebaja seda teada, sest kauba päritolusertifikaadil kajastus Tai päritolu ning kaebaja ei suhelnud otse Eastwest Metal Co Ltd-ga, vaid tarnijaks oli Hollandi ettevõtja NeoFast. Maksuotsusest ei selgu, millistel asjaoludel on kohaldatud dumpinguvastase tollimaksu puhul 85%-list tollimaksumäära (üldisest viitest nõukogu määrusele (EÜ) nr 91/2009 ei nähtu, et selliselt kuuluks maksustamisele ka koodiga 7318 15 89 98 klassifitseeritav kaup). Olukorras, kus väidetavalt Hiinast Taisse toodud kaupade tootja ei ole teada, ei saa 85%-lise maksumäära kohaldamine olla põhjendatud. Maksuotsuse õiguslikke aluseid ei saa asuda parandama alles kohtumenetluses (vt lahend nr 3-3-1-81-08). Maksuotsus on tehtud pärast maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg-s 1 ja ÜTS art 221 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist, sest see toimetati kaebajale kätte alles 20.06.
  3. Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud, et maksusumma on määratud valesti. Kaebajale on edastatud maksustamisel aluseks olnud dokumendid ja tal on olnud võimalik maksuhalduri juures tutvuda ka maksumenetluse toimikuga. OLAF-i kogutud ja MTA-le edastatud informatsioon ja tõendid on piisavad, tõendamaks, et vaidlusalune kaup pärines Hiinast. Raportis toodud järelduste õigsuses puudub alus kahelda. Raportitest nähtub üheselt, et järeldus päritolusertifikaatide võltsituse kohta on tehtud Tai Väliskaubandusministeeriumilt saadud teabe alusel, milles eitati päritolusertifikaadi väljastamist. Kuivõrd kauba Hiina päritolu on üheselt tõendatud, liigub tõendamiskoormus isikule, kes soovib seda asjaolu vaidlustada. ÜTS art 220 lg 2 p b eesmärk on kaitsta isikute õiguspärast ootust ainult olukorras, kus pädevad organid ise on loonud baasi õiguspärase ootuse tekkimiseks (vt lahend kohtuasjas T-191/09). Sellist olukorda ei esine, sest Tai Väliskaubandusministeerium ei ole päritolusertifikaati üldse väljastanud. Heas usus käitumine ei vabasta importijat maksude maksmise kohustusest (vt lahend kohtuasjas C-97/95). Kuivõrd tolliõigust tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, ei ole asjakohased kaebaja nõuded, et OLAF-i raportit ja selle lisasid hinnataks sarnaselt riigisisestele haldusaktidele. Maksuhaldur on hinnanud ka raporti lisasid, mis on eraldiseisvad ja kontrollitavad tõendid, mitte ei ole tuginenud pelgalt raportile endale. OLAF-i raportil on siiski iseseisev tõendusjõud, mida kinnitavad erinevate liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu praktika (lahend kohtuasjas C-153/94).
  4. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.12.2014 otsusega OÜ Janere kaebuse osaliselt, tühistades MTA 11.06.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23338-5, välja arvatud osas, millega kohustati kaebajat tasuma täiendavalt käibemaksu summas 4,76 eurot, ning mõistis lisaks 3
(10)3-14-51779 vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3000 eurot. Maksuhalduri järeldus, et kaebaja imporditud kinnitusvahendid olid Hiina päritolu, ei tugine maksuotsuses kajastatud tõenditele ega ole seetõttu piisavalt põhjendatud. Maksuotsus on sisuliselt rajatud OLAF-i raportitele, millel üksinda ei saa olla sellist tõendusväärtust, et kogu tõendamiskoormus oleks üle läinud maksukohustuslasele. Maksuotsus on põhjendatud osas, mis puudutab 4,76 euro suuruse täiendava käibemaksu määramist seoses kauba väärtuse impordideklaratsioonis tegelikust 23,77 euro võrra väiksemana kajastamisega. MKS § 98 lg 4 kohaselt on maksuotsus tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist. Maksuotsus anti postiasutusele üle 12.06.2014 ja vaidlusalune tollideklaratsioon esitati 13.06.2011, mistõttu on maksuotsus tehtud aegumistähtaja jooksul. Maksuotsuse tegemist ei välista ka ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud tolli vea regulatsioon. Tollideklaratsiooni aktsepteerimine ei võta üldjuhul õigust teha hiljem järelarvestuskanne. Antud juhul ei olnud tollil tollideklaratsiooni esitamise ja kauba vabastamise ajal teavet, millele tuginedes oleks hoolikalt ja nõuetekohaselt toimides pidanud asuma seisukohale, et tollideklaratsioonis esitatud andmed ei ole õiged. Asjaolu, et OLAF oli alustanud uurimist ja teavitanud sellest liikmesriike, ei ole selline teave, millele tuginedes oleks maksuhaldur pidanud või saanud mingisuguseid samme astuda. Väär on ka kaebaja seisukoht, et maksuotsuses ei ole piisavalt põhjendatud lõpliku dumpinguvastase tollimaksu puhul just 85%-lise maksumäära kohaldamist. Nõukogu 26.01.2009 määruse (EÜ) nr 91/2009 art 1 kohaselt kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teiste hulgas Hiina Rahvavabariigist pärit ning CN-koodi 7318 15 89 alla kuuluvatele kaupadele, kuhu kuulub ka kaebaja poolt imporditud kaup. Olukorras, kus pole võimalik tuvastada, milline konkreetne tootja on tootnud, ent on siiski tuvastatav, et tegemist on Hiina Rahvavabariigist pärit kaubaga, tuleb kohaldada just 85%-list maksumäära, mitte madalamat maksumäära. Arusaamatust ei saanud tekitada ka normiviite ebatäpsus, sest määruse regulatiivne osa koosneb üksnes kahest paragrahvist. Maksuotsuses esitatud faktiline põhjendus ei ole nõuetekohaselt tõendatud ega kontrollitav. Maksuhaldur on lähtunud asjaolust, et kaebaja poolt 13.06.2011 tollideklaratsiooniga imporditud kaup pärines Hiina Rahvavabariigist, tuvastades selle asjaolu OLAF-i raportite (aruannete) põhjal. Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks raportites kajastatu õigsust sisuliselt hinnanud või kasvõi minimaalsel määral kontrollinud. OLAF-i raportites kajastatakse Tai Väliskaubandusministeeriumilt, Laem Chabang sadama tollibüroolt ning Tai laoettevõttest JWD Infologistics Co Ltd saadud informatsiooni ja andmete põhjal tehtud järeldusi. Maksuotsusest ega kontrollaktist ei nähtu, kas või millised OLAF-i poolt uurimismenetluse käigus kogutud tõendid olid maksuhalduril olemas ning kuidas maksuhaldur neid hindas. Kuna maksuotsuses viidatakse maksustamise aluseks võetud asjaolude osas otseselt vaid OLAF-i raportitele, taandub vaidlus eeskätt nende raportite tõendusväärtuse küsimusele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.05.1999 määruse (EÜ) nr 1073/1999 art 9 lg 2 kohaselt tunnustatakse OLAF-i juurdluse aruandeid riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nimetatud normist ei tulene, et OLAF-i raportit tuleks samastada mingisuguse asjaolu asetleidmist kinnitava vahetu dokumentaalse tõendiga. OLAF-i raportisse ja selle tõendusjõudu tuleks suhtuda samamoodi nagu haldusorgani poolt koostatud aruandesse või haldusmenetluses kogutud tõendite analüüsi ning nende põhjal tehtud järeldusi kajastavasse dokumenti. OLAF on sisuliselt uurimisorgan, mille ülesanne on viia mingi kahtlustatava pettuse asjaolude väljaselgitamiseks läbi vajalikud uurimistoimingud ja koguda tõendeid. Liikmesriigi toll saab tollivõla 4
(10)3-14-51779 sissenõudmisel tugineda OLAF-i kogutud tõenditele, kuid see ei tähenda, et OLAF-i poolt tõenditele antud hinnangud või nende põhjal tehtud järeldused oleksid käsitatavad algsete tõenditena. OLAF-i lõppraport on võrreldav maksumenetluse tulemusi kokku võtva kontrollaktiga või äärmisel juhul saaks neid samastada eksperdi arvamusega. Ulatuslikumat tõendusväärtust ei tulene OLAF-i raportile ka sellest, et tolliõigus on ühenduse pädevusvaldkond, samuti ei nähtu seda lahendist liidetud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt. Raportites esitatud järeldused peavad olema kontrollitavad ning neist peab selguma, kuidas ja millistele esmastele tõenditele tuginedes on järeldused tehtud. See ei tähenda, et maksuhaldur peaks igal juhul vahetult uurima kõiki raporti aluseks olnud allikaid, mis ei ole sageli üldse võimalik (nt isikute ütlused, sündmuskoha vaatlus), kuid maksuotsuse tegemisel tuleb kontrollida vahetule tõendiallikale kõige lähemat kättesaadavat tõendit. Praegusel juhul ei ole maksuhalduri viidatud OLAF-i raportite ja tabelite põhjal usaldusväärselt jälgitav, et kaebaja poolt imporditud kaup pärines Hiina Rahvavabariigist. Kaebaja esitas kauba päritolu kohta tollile vormikohase päritolusertifikaadi, mille maksuhaldur luges OLAF-i raportitele tuginedes võltsituks, kui raportitest ei nähtu, milline tõend sertifikaadi võltsimist kinnitab. Tõendatud ei ole ka väide, et Tai ametivõimud on kinnitanud, et selliseid sertifikaate ei ole välja antud. OLAF-i raportis puuduvad viited, kuidas, kust või mis kujul selline teave saadi, mistõttu on tegemist paljasõnalise väitega. Sellises olukorras ei saa kaebajalt nõuda täiendavate tõendite esitamist sertifikaadi ehtsuse või kauba Tai päritolu kohta. Raportites on viidatud hulgale tõenditele (lisadele), mille osas pole teada, kas need olid maksuhaldurile kättesaadavad ja kas neid kontrolliti. Pelgalt viidet OLAF-i raportitele ei saa pidada piisavaks põhjenduseks kaebajale maksusumma määramisel. Maksuhaldur ei ole heitnud kaebajale ette kaasaaitamiskohustuse rikkumist ning ka seetõttu ei saa kogu tõendamiskoormust panna kaebajale. Kaebajale täiendava maksukohustuse panemine oleks õigustatud, kui maksuotsuse aluseks olevad asjaolud oleksid nõuetekohaselt tõendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellant vaidlustab halduskohtu otsuse osas, mis seondub OLAF-i raportite tõendusväärtusega, maksuhalduri uurimisja põhjendamiskohustusega ning tõendamiskoormuse üleminekuga OÜ-le Janere. Halduskohus on läinud vastuollu Euroopa Liidu Kohtu ja teiste liikmesriikide kohtupraktikaga ning Euroopa Liidu seadusandja mõttega, kohaldades määruse (EÜ) nr 1073/1999 art 9 lg-t 2 valesti. OLAF-i aruannetest peab loogiliselt selguma, kuidas on nendes toodud järeldused kujunenud, kuid väär on seisukoht, et maksuhaldur peab neid järeldusi maksuotsuses omakorda kinnitama aruannete koostamise aluseks olevate tõendite analüüsimisega. Maksuhalduril ei ole praktiliselt kunagi võimalik kõiki raportite aluseks olevaid allikaid uurida. Apellandil puudub selleks pädevus ning see ei ole ka vajalik ega otstarbekas. Liikmesriigid ja Euroopa Komisjon (sh OLAF) teevad lojaalset koostööd (Euroopa Liidu lepingu art 4 lg 3), mis välistab liikmesriigi maksuhalduritel vajaduse OLAF-i tööd sisuliselt korrata ehk tema aruandeid üle kontrollida. Halduskohus ei ole heitnud OLAF-i aruannetele ette järelduste ebaloogilisust, vaid üksnes nende kontrollimatust. Apellant on veendunud, et OLAF-i aruanded omavad iseseisvalt absoluutset tõenduslikku jõudu ning kuni aruannetes toodud järeldused ei ole selgelt vastuolulised, puudub alus neis kahelda (vt lahend liidetud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt, p 35). Selline on ka teiste 5
(10)3-14-51779 liikmesriikide kohtupraktika (nt Bulgaaria Kõrgema Halduskohtu 19.07.2013 otsus nr 9022; Brescia Provintsi Maksukohtu (Itaalia) 12.07.2013 otsus nr 65/05/13; Düsseldorfi Finantskohtu (Saksamaa) 11.06.2014 otsus nr 4 K 1226/13 Z). Kuivõrd OLAF on tuvastanud Tai Kuningriigist eksporditud ja lõppastmes osaliselt Eestisse jõudnud kinnitusdetailide pärinemise Hiina Rahvavabariigist ning päritolusertifikaadi võltsituse, liigub tõendamiskoormus maksuhaldurilt OÜ-le Janere (vt nt Nõukogu määruse (EÜ) nr 71/97 põhjenduste p 15 ja art 2 lg 2). Tollivaldkond on Euroopa Liidu pädevuses ja seetõttu peab liikmesriigi kohus tõlgendama tolliõigust kooskolas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga. Isegi kui OÜ Janere tegutses heas usus, ei vabasta see teda maksude maksmise kohustusest (vt ka lahend kohtuasjas T-191/09: Hit Trading, p-d 41, 43-44) ning ta pidanuks teadma, et sarnastele toodetele on kehtestatud dumpinguvastased meetmed (määrus (EÜ) nr 91/2009). 7. OÜ Janere vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Lojaalse koostöö põhimõttest ei tulene liikmesriikidele kohustust liidu institutsioonide seisukohti (sh raporteid) automaatselt aktsepteerida. Halduskohtu otsus ei ole vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõtetega. Halduskohus leidis õigesti, et maksuotsust tegev liikmesriigi organ peab kontrollima vahetule tõendiallikale kõige lähemat kättesaadavat tõendit. Sellistes raportites esitatud järeldused peavad olema kontrollitavad ning nende väidetavast loogilisusest maksustamiseks ei piisa. Tõusetub ka küsimus maksukohustuslase tõhusatest õiguskaitsevõimalustest, sest OLAF-i raporti järeldused ega selle aluseks olnud tõendid ei ole sõltumatu organi ees vaidlustatavad (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 26.11.2013 otsus asjas Al-Dulimi ja Montana Management Inc v. Šveits, p 134; 03.07.2014 otsus asjas Gruusia v. Venemaa (nr 1)). Seetõttu on ilmselgelt ekslik maksuhalduri seisukoht OLAF-i raportite absoluutsest tõenduslikust jõust (mis on vastuolus ka MTA 17.07.2014 vaideotsuses märgituga). Halduskohus on piisavalt põhjendanud, et isik ei ole kohustatud OLAF-i raportites esitatud kontrollimatuid väiteid pimesi usaldama. OLAF-i tegevust praegu reguleeriva 01.10.2013 määruse nr 883/2013 art 11 lg 2 (ja varasema määruse nr 1073/1999 art 9 lg 2) järgi tuleb OLAF-i raportisse ja selle tõendusjõudu suhtuda samamoodi nagu riigisisese haldusorgani samalaadsesse dokumenti. Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks OLAF-i raportites kajastatu õigsust sisuliselt hinnanud või minimaalseltki kontrollinud. Pole üldse teada, millised tõendid olid maksuhaldurile kättesaadavad. Ärakuulamisõiguse tagamiseks peab isikul olema võimalus tutvuda ka OLAF-i raporti aluseks olevate tõenditega. Isik peab aru saama, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult või mitte ning tal peab olema võimalus argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise aluseks olnud asjaolusid. MTA ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks päritolusertifikaadi võltsitust. OLAF-i raportis ei ole märgitud, kuidas ja kust on saadud teave, et Tai Väliskaubandusministeerium ei ole selliseid sertifikaate välja andnud. Samuti on tõendamata väide, et Easy Products Imports & Exports Co Ltd-d ning Eastwest Metal Co Ltd-d omavad ja juhivad samad isikud. Euroopa Kohtu lahendist kohtuasjas C-153/94 ei tulene, et komisjoni organi raportitel on absoluutne tõenduslik jõud liikmesriigi kohtumenetluses. Viited Bulgaaria, Itaalia ja Saksamaa kohtupraktikale ja määrusele nr 71/97 ei ole asjassepuutuvad. OÜ Janere on käitunud heas usus ja kohusetundlikult ning tal ei olnud kuidagi võimalik arvata, et kaupade päritolusertifikaat võiks olla võltsitud. Nimetatud asjaolu on senini tõendamata. Kaebaja ei nõustu halduskohtu käsitusega tolli vea puudumisest ning jääb selles osas oma varasemate seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
(10)3-14-51779 8. Koos MTA apellatsioonkaebusega ringkonnakohtule täiendavate tõenditena esitatud (I kd, tl 209) OLAF-i terviklike aruannete (01.04.2014 missiooniraport nr Thor
(2014)8967; 16.04.2014 missiooniraport nr Thor
(2014)11002) ja nende lisade vastuvõtmise taotluse lahendas Tallinna Ringkonnakohus 08.01.2016 määrusega, jättes lisatõendid asja juurde võtmata. Ringkonnakohus viitas seejuures, et MTA 23.05.2014 kontrollaktis (I kd, tl 33-41; I kd, tl 74-84), 11.06.2014 maksuotsuses (I kd, tl 123-131) ja 17.07.2014 vaideotsuses (I kd, tl 12-15; I kd, tl 140-143) on tuginetud üksnes OLAF-i raportitele (01.04.2014 missiooni aruanne nr Thor
(2014)8967 – I kd, tl 22-32; I kd, tl 88-94; lisad – I kd, tl 95-97; I kd, tl 111117p; 14.05.2013 missiooni aruanne Thor
(2013)11786 – I kd, tl 16-21; I kd, tl 85-87p; I kd, tl 105-110) ning maksuhaldur on väljendanud läbivalt seisukohta (sh maksuotsuse p-s 3.5 ja vaideotsuse p-s 11), et kuivõrd kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis seaksid OLAF-i raportites toodud andmete õigsuse kahtluse alla, siis puudus maksuhalduril sisuline vajadus raportites sisalduvat teavet üle kontrollida. Neid asjaolusid arvestades, kui nõustuda halduskohtu põhiseisukohaga, et ainuüksi OLAF-i raportitele rajanev maksuotsus ei ole piisavalt põhjendatud, ei oleks selline puudus kõrvaldatav kohtumenetluse käigus lisatõendite esitamisega ning tõendite juurdevõtmine ei saaks mõjutada asja lahendamist. OLAF-i raportite tõendusjõu osas Euroopa Liidu Kohtult EL toimimise lepingu art 267 alusel eelotsuse küsimise taotluse jättis ringkonnakohus 08.01.2016 määrusega lahendamiseks kohtuotsuses, viidates võimalusele vajaduse korral asja arutamine

§ 130p 2 ja § 185 lg 1 alusel uuendada.

9. OÜ Janere esitas 04.02.2016 ringkonnakohtule taotluse uuendada asja arutamine põhjusel, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) apellatsioonikogu avaldas 18.01.2016 aruande vaidluses „Euroopa ühendused: lõplik dumpinguvastane meede teatavate Hiinast pärit rauast või terasest kinnitusdetailide kohta“ (WT/DS397/AB/RW – https://docs.wto.org/dol2fe/Pages/FE_Search/FE_S_S006.aspx?Query=(@Symbol=%20wt/ds 397/*)&Language=ENGLISH&Context=FomerScriptedSearch&languageUIChanged=true#), milles tunnistati muu hulgas Euroopa Liidu nõukogu määrusega (EÜ) nr 91/2009 dumpinguvastaste meetmete rakendamine WTO dumpinguvastases lepingus („GATT 1994 VI artikli rakendamise leping“ – RT II 1999, 22, 123) sätestatud reeglitega vastuolus olevateks. Kaebaja hinnangul võib sellest tuleneda vajadus pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Liidu Kohtu poole, et kontrollida 26.01.2009 määruse (EÜ) nr 91/2009 („millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes“) kehtivust. Ringkonnakohus leiab, et OÜ Janere taotlus asja arutamise uuendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Euroopa Liidu Kohus on viimati 04.02.2016 otsuses liidetud kohtuasjades C-659/13 ja C-34/14: C & J Clark International ja Puma (p-d 85-87) märkinud, et WTO kokkulepped ei ole nende olemust ja ülesehitust arvestades põhimõtteliselt sellised normid, mille alusel saaks kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust ning see oleks erandina võimalik vaid juhul, kui Euroopa Liit on soovinud rakendada nende lepingute kontekstis võetud konkreetset kohustust või asjaomane liidu õigusakt viitab sõnaselgelt selliste lepingute konkreetsetele tingimustele (vt ka Euroopa Kohtu 16.07.2015 otsus kohtuasjas C-21/14 P: komisjon vs. Rusal Armenal, p-d 38-41; samuti Euroopa Kohtu kohtujuristi M. Wathelet 10.09.2015 ettepanek kohtuasjas C-232/14: Portmeirion Group, p-d 51-53). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.06.2012 määruse (EL) nr 765/2012 põhjenduste 5 ja 6 kohaselt oli liidu eesmärk määruse kehtestamisel rakendada WTO vaidluste lahendamise organi aruande DS397 põhjal meetmeid, et tagada dumpinguvastase algmääruse (nõukogu 30.11.2009 määrus (EÜ) nr 1225/2009 „kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, 7

(10)3-14-51779 mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed“) art 9 lg 5 kooskõla WTO eeskirjadega (eelkõige seisnes vastuolu üleriigilise või individualiseerimata tollimaksumäära kehtestamises). Vastav muudatus kohaldub määruse art-st 2 tulenevalt siiski üksnes selliste uurimiste suhtes, mis on algatatud pärast määruse (EL) nr 765/2012 jõustumist (06.09.2012). Kuivõrd liidu seadusandja pole ette näinud, et muudatus kohalduks ka varem läbiviidud uurimiste puhul ning Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailidega seonduvalt oli uurimine varem kehtinud dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 alusel algatatud juba 09.11.2007, siis ei saa praeguses vaidluses tugineda WTO dumpinguvastasele lepingule ja vaidluste lahendamise organi aruannetele ega kontrollida määruse (EÜ) nr 91/2009 kehtivust neist lähtudes (vt ka C-659/13 ja C-34/14: C & J Clark International ja Puma, p-d 98-100).
  1. Halduskohus on õigesti viidanud, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.05.1999 määruse (EÜ) nr 1073/1999 („Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta“) art 9 lg 2 kohaselt tuleb OLAF-i juurdlusaruandeid liikmesriikides tunnustada riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad on viimati nimetutega võrdväärsed. Samasisulised on ka praegu kehtiva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.09.2013 määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 põhjendus 28 ja art 11 lg
  2. Kaebaja on OLAF-i raportite tõendusjõu hindamisel tuginenud Euroopa Kohtu presidendi 19.04.2005 määrusele kohtuasjas C-521/04 P(R): Tillack vs. komisjon (p-d 32, 33, 38), leides, et sellest tuleneb ainuvõimalik järeldus, et OLAF-i raportitel puudub absoluutne tõenduslik jõud. Ringkonnakohus märgib, et kõnealuses lahendis tõlgendati siiski üksnes määruse (EÜ) nr 1073/1999 art 10 lg-t 2 ja selle alusel OLAF-i poolt liikmesriigi õigusasutustele teabe edastamise õiguslikku tähendust, mitte ei analüüsitud sama määruse art 9 lg-s 2 piiritletud OLAF-i aruannete või muu OLAF-i poolt edastatud teabe tõenduslikku jõudu. Asjaolust, et liikmesriikide ametiasutustel on üksnes kohustus uurida neile OLAF-i edastatud informatsiooni, kuid puudub kohustus võtta selle alusel kindlaid meetmeid, ei järeldu iseenesest, et liikmesriigil oleks alust kahelda OLAF-i edastatud informatsiooni õigsuses. Teistsugust järeldust ei tulene ka samas asjas tehtud Esimese Astme Kohtu 04.10.2006 otsusest kohtuasjas T-193/04: Tillack vs. komisjon (p-d 69, 70, 72, 79), milles sisuliselt üksnes korratakse varasemas määruses väljendatud seisukohti. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et EL õigusest ega kohtupraktikast ei tulene, et OLAF-i uurimisaruannetel oleks sedavõrd suur tõendusväärtus, et liikmesriigi toll ei peaks neis sisalduvat üldse enam sisuliselt hindama ega võrdlema OLAF-i järeldusi temale kättesaadavate tõenditega. Maksuhaldur on oma positsiooni OLAF-i aruannete tõendusväärtusest rajanud peamiselt EL-i ja liikmesriikide lojaalse koostöö põhimõttele (Euroopa Liidu lepingu art 4 lg 3) ning viidanud Euroopa Kohtu 14.05.1996 otsusele liidetud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt. Olukorras, kus määruse (EÜ) nr 1073/1999 art 9 lg-s 2 on OLAF-i juurdluse aruande tõenduslikku tähendust eraldiseisvalt ja piisavalt selgelt reguleeritud, ei saa ringkonnakohtu hinnangul pelgalt lojaalse koostöö põhimõtte alusel asuda määruse regulatsiooni laiendama. Teistsugust järeldust ei saa teha ka lahendist C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt (mis puudutas eelkõige Fääri saarte ametivõimude väljastatud liikumissertifikaadi õigsuse vaidlustamise võimalust – vt p-d 16, 34, 35) ega Euroopa Kohtu muust praktikast. MTA viited liikmesriikide kohtute praktikale ei ole asjassepuutuvad. Kuna määruse (EÜ) nr 1073/1999 art 9 lg 2 on selge norm, siis puudub vajadus pöörduda Euroopa Liidu Kohtu poole eelotsuse küsimiseks seoses OLAF-i aruannete tõendusliku jõuga. 8
(10)3-14-51779 11. Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et kauba päritolu peavad esmajoones kindlaks määrama ekspordiriigi ametiasutused ja liikmesriigi toll peaks selliseid otsuseid (sh sertifikaatide järelkontrolli küsimuses) põhimõtteliselt tunnustama (nt 06.02.2014 otsus kohtuasjas C-613/12: Helm Düngemittel, p-d 33-34; 15.12.2011 otsus kohtuasjas C-409/10: Afasia Knits Deutschland, p 29). Selline halduskoostöö süsteem toimib siiski esmajoones liidu ja kolmandate riikide vaheliste vabakaubanduslepingute raames. Liidu ühepoolselt kehtestatud üldiste tariifsete soodustuste süsteemi raames ei saa ekspordiriigi ametiasutuste hinnang päritolusertifikaatide vormi A kehtivusele olla siduv liidu ja selle liikmesriikide suhtes, kui impordiriigi tollil on jätkuvalt alust kahelda kauba tegelikus päritolus (vt Euroopa Kohtu 08.11.2012 otsus kohtuasjas C-438/11: Lagura Vermögensverwaltung, p-d 34-37). Sellest ei järeldu aga, et päritolusertifikaadi (väidetavalt) välja andnud riigi või selle ametiasutuste hinnang ei omaks olulist tähendust ka näiteks dumpinguvastase tollimaksu määramise korral. Praegusel juhul nähtub asjassepuutuvatest OLAF-i raportitest, et tehtud järeldused Eastwest Metal Co Ltd-lt imporditud kinnitusvahendite tegelikust Hiina päritolust põhinevad Tai Väliskaubandusministeeriumilt, Laem Chabang sadama tollibüroolt ning Tai laoettevõttelt JWD Infologistics Co Ltd saadud informatsioonil. OLAF-i uurimisaruannetest nähtub, et OLAF viis uurimise läbi tihedas koostöös Tai Kuningriigi ametivõimudega, tuvastades muu hulgas kohapealse kontrolli käigus, et Tai äriühing Eastwest Metal Co Ltd on seotud Hiina Rahvavabariigi äriühinguga Easy Products Imports & Exports Co Ltd ning vaidlusalused kuuskantpeaga tsingitud poldid imporditi 12.04.2011 Hiinast Taisse, paigutati Tais korraks JWD Infologistics Co Ltd lattu ja seejärel eksporditi 13.06.2011 Taist Eestisse, ilma et neid oleks eelnevalt kuidagi töödeldud. Samuti olevat Tai toll raporti kohaselt kinnitanud, et Eastwest Metal Co Ltd-le pole kunagi päritolusertifikaate väljastatud ning kõik sellised dokumendid on võltsitud. Ehkki mõistlikku kahtlust ei saa olla selles, et OLAF viis juurdluse läbi Tai Väliskaubandusministeeriumi nõusolekul ja Tai tolliasutuste kaasabil ning selle käigus teostati hulgaliselt uurimistoiminguid, puuduvad praegusel juhul siiski tõendid, et Tai ametivõimud kui esitatud päritolusertifikaatide väidetavad väljastajad oleksid OLAF-i aruannetes tehtud järeldusi selgesõnaliselt tunnustanud või nendega nõustunud. OLAF-i 01.04.2014 aruandes nr Thor
(2014)8967 viidatakse, et raporti tulemused on fikseeritud ka ühisprotokollis (joonealusest märkusest nr 7 nähtuv OLAF-i viide 14.08.2013 nr Thor
(2013)20616), millele on alla kirjutanud nii OLAF-i kui ka Tai Kuningriigi tolli esindajad. Kuigi tegemist võib olla sarnase dokumendiga, mida on kajastatud Euroopa Kohtu 15.12.2011 otsuses kohtuasjas C-409/10: Afasia Knits Deutschland (p-d 27-28), ning mis võiks põhimõtteliselt olla piisav selleks, et kinnitada OLAF-i ja kohalike ametivõimude ühist tegutsemist ning mõlemapoolset sidumist uurimise tulemustega, ei ole kohtul võimalik seda siiski eeldada. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et puuduvad konkreetsed tõendid või kinnitused, mille alusel saaks OÜ Janere poolt 13.06.2011 deklareeritud kaubale lisatud päritolusertifikaadi vormi A (I kd, tl 145) lugeda võltsituks. Selles osas erineb praegune vaidlus haldusasjast nr 3-14-52634, milles Tallinna Ringkonnakohus pidas 16.11.2015 otsuses (p 11) kauba päritolu tuvastamisega seoses määravaks eelkõige seda, et kuigi asjassepuutuv OLAF-i aruanne oli samuti väga üldine, tõendas Taiwani uurimisosakonna kiri vaidlusaluse kauba Hiinast pärinemist siiski piisavalt konkreetselt. Ringkonnakohus jagab kokkuvõttes halduskohtu seisukohta, et pelgalt viide OLAF-i raportitele ei ole maksuotsuse põhjendusena piisav ega saa tuua kaasa tõendamiskoormuse kaebajale üleminekut. 9
(10)3-14-51779
  1. Kaebaja muude väidete osas (maksuotsuse tegemine pärast aegumistähtaja möödumist; ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud tolli vea esinemine; 85%-lise maksumäära kohaldamine OÜ Janere poolt imporditud kauba suhtes) nõustub ringkonnakohus täielikult halduskohtu otsuse p-des 15-17 toodud põhjendustega ega pea otstarbekaks neid üle korrata. Tollimaksu vähendamist õigustavat eriolukorda ei kujuta iseenesest see, kui on usaldatud valeks, võltsituks või kehtetuks osutunud päritolusertifikaadi kehtivust. Liikmesriigi tolli poolt tollimaksu tagantjärele sissenõudmine, kui hilisema kontrolli käigus osutub päritolusertifikaat kehtetuks, kujutab endast tavalist äririski, millega peab arvestama iga hoolas ja eeskirjadest teadlik ettevõtja (nt Üldkohtu 16.04.2015 otsus kohtuasjas T-576/11: Schenker Customs Agency vs. komisjon, p-d 62-63). Kaupade importimise ajal mittemakstud tollimaksu tollivormistusjärgne sissenõudmine on tavaline tagajärg juhul, kui järelkontroll ei võimalda kinnitada sertifikaadil märgitud kaupade päritolu, ning üksnes pädevate asutuste tegevusest tulenevad eksimused loovad aluse tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata jätmiseks. Kui niisugust eksimust ei ole, ei saa tollimaksu tasumise eest vastutav isik ÜTS art 220 lg 2 p b alusel õiguspärasele ootusele tugineda (nt Euroopa Kohtu 08.11.2012 otsus kohtuasjas C438/11: Lagura Vermögensverwaltung, p 18; 15.12.2011 otsus kohtuasjas C-409/10: Afasia Knits Deutschland, p-d 46, 54).
  2. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel tuleb MTA apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.12.2014 otsus muutmata. 14.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et OÜ Janere on tasunud esimese astme kohtus riigilõivu 750 eurot (I kd, tl 43) ja kandnud õigusabikulusid 3644,90 eurot (I kd, tl 168-172; I kd, tl 179-181; I kd, tl 184-189). Apellatsioonimenetluses on OÜ Janere kandnud õigusabikulusid 1999,44 eurot. Kahe kohtuastme peale kokku 6394,34 euro suuruste menetluskulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud ning arvetel näidatud ajakulu (kokku 15,42 töötundi) vaidluse keerukust arvestades põhjendatud. Kuna MTA apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes

§ 108lg 1 alusel vastustaja kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebaja esindajakulu mõista vastustajalt välja tervikuna. MTA võimalikud menetluskulud jäävad

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.