← Eesti

2-15-14079/30

Obsah (5)§ 150§ 15§ 3§ 31§ 5

Tsiviilasi nr: 2-15-14079 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-15-14079 Määruse tegemise aeg ja koht 15.03.2016, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Par

) § 150 lg 3 sätestab üldreegli menetluskulude jagamisel, ei välista see muude sätete kohaldamist. Kohtu hinnangul ei ole seadusandja mõte kehtestada menetluskulude kandmisel pankrotimenetluses antud 2

(6)Tsiviilasi nr: 2-15-14079 situatsioonis muude hagita menetluste menetluskulude kandmisega võrreldes erisust. Maakohus asus kokkuvõttes seisukohale, et oleks ebaõige jätta menetluskulud võlgniku kanda, sest mõlemal menetlusosalisel on põhjust taotleda menetluskulude väljamõistmist vastaspoolelt. Sellises olukorras tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-st 1 ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Määruskaebus
  1. Maakohtu määrusele esitas võlgnik 12.01.2016 määruskaebuse, milles palub tühistada määruse menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni punkt nr 4) ning teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta menetluskulud võlausaldaja kanda. Lisaks palus võlgnik määrata hüvitamisele kuuluvad menetluskulud rahaliselt kindlaks.
  2. Maakohus on võlgniku hinnangul TsMS § 172 lg-t 1 vääralt kohaldanud. Tegemist on pankrotiasjaga, mistõttu tuleb juhinduda menetluskulude jagamisel pankrotiseaduse sätetest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted (sh TsMS § 172 lg 1) on käsitletavad üldnormidena ja pankrotiseaduse sätted (sh

§ 150lg 3) erinormidena.

Sellises olukorras kuuluvad kohaldamisele erinormid. Kuna kohus jättis pankrotiavalduse läbi vaatamata, siis oleks tulnud menetluskulude jaotuse osas kohaldada

§ 150lg-t 3 ja panna menetluskulud võlausaldaja kanda.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et see norm ei välista muude sätete kohaldamist ning seadusandja mõte pole kehtestada menetluskulude kandmisel pankrotimenetluses antud situatsioonis muude hagita menetluste menetluskulude kandmisega võrreldes erisusi. 9. Võlgniku poolt võlgnevuse tasumine ei ole pankrotiasjas asjaolu, mis võimaldaks jätta menetluskulud poolte endi või võlgniku kanda. Seda seisukohta kinnitavad

§ 15

lg 3 p 6 ja § 15 lg 6 nende koosmõjus.

§ 15

lg 6 ei tee erandit juhtudele, kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit

§ 15

lg 3 p 6 alusel, kui võlgnik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb. Käesolevas asjas täitiski võlgnik enne ajutise halduri nimetamist kohustuse, millel pankrotiavaldus põhines. Kui võlausaldaja poleks esitanud 22.12.2015 avaldust pankrotiavalduse tagasivõtmiseks, siis oleks maakohus jätnud ajutise halduri nimetamata

§ 15

lg 3 p 6 alusel ning menetluskulud

§ 15lg 6 alusel võlausaldaja kanda.

Seaduse mõttega ei ole kooskõlas, et võlausaldaja saab end võlgniku menetluskulude kandmisest vabastada pankrotiavalduse tagasivõtmise avalduse esitamisega olukorras, kus võlgnik on kohustuse täitnud. 10. Pankrotimenetluse esemeks on võlgniku pankroti väljakuulutamine, mitte võlanõue. Kui võlgnik enne ajutise halduri nimetamist tasub võla, siis järelikult on võlgnik maksejõuline ning võlausaldaja avaldus tema pankroti väljakuulutamiseks oli põhjendamatu. Ka sellest tulenevalt on õiglane, et võlausaldaja kannab võlgniku menetluskulud. 3

(6)Tsiviilasi nr: 2-15-14079 Menetluse edasine käik
  1. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
  2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  3. Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tühistada osas, millega menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda (maakohtu määruse resolutsiooni punkt nr 4). Ringkonnakohus teeb vastavas osas ise uue määruse, millega jätab menetluskulud avaldaja kanda. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  4. Pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti (

§ 3lg 2).

Seega on

sätted, sh

§ 150lg 3 ja § 15 lg 6, erisäteteks Ts

MS suhtes. Seetõttu ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega, et käesolevas asjas ei välista

§ 150lg-s 3 sätestatu Ts

MS § 172 lg 1 kohaldamist. 15. Kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja (

§ 150lg 3).

Võlausaldaja kohustuse kanda menetluskulud näeb ette ka

§ 15

lg 6, mis sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb (

§ 15lg 7).

16. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et võlgnik rahuldas avaldaja nõude 07.12.2015 ehk enne ajutise halduri nimetamist (II kd, tl-d 74 ja 90).

§ 15

lg 3 p 6 sätestab, et kohus jätab ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik või kolmas isik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks. Sellisel juhul võib kohus pankrotimenetluse lõpetada (

§ 31lg 2 II lause).

Avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud kannab sellisel juhul pankrotiavalduse esitaja (

§ 15lg 6).

Maakohus otsustas pankrotimenetluse lõpetada, jättes avalduse läbi vaatamata. Vastavas osas on maakohtu määrus jõustunud, kuivõrd menetlusosalised pole selles küsimuses maakohtu määrust vaidlustanud. Kolleegiumi hinnangul tulnuks maakohtul jätta menetluskulud

§ 15

lg 6 koosmõjus

§ 150lg-ga 3 alusel avaldaja kanda.

17. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohaga, et analoogselt Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12 tehtud otsuse p-s 15 märgituga tuleks käesolevas asjas kohaldada

erinormide asemel TsMS § 172 lg 1 teises lauses sätestatut ja jätta 4

(6)Tsiviilasi nr: 2-15-14079 menetluskulud poolte endi kanda, sest menetluskulude võlausaldaja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane. Kolleegium leiab, et erinevalt hagimenetlusest pole pankrotimenetluse läbiviimise eesmärk ühe konkreetse võlausaldaja nõude tunnustamine ja rahuldamine. Võlausaldajale kuulub põhimõtteliselt küll valikuõigus, kas esitada hagiavaldus või pankrotiavaldus, kuid viimane pole hagiavaldusega samastatav ega ole selle samaväärne alternatiiv. Seetõttu on pankrotimenetluses sätestatud ka erisused menetluskulude jaotusele, sh võlausaldaja kohustus hüvitada menetluskulud olukorras, kus pankrotiavaldus jääb läbi vaatamata või rahuldamata. Pankrotiavalduse esitamise otsustus on võlausaldaja valik, mille tegemisel peab võlausaldaja arvestama pankrotiseaduses sätestatud õiguslike tagajärgedega, sh menetluskulude kandmise võimaliku kohustusega.

§ 150

lg 3 ja

§ 15lg 6 eesmärk on mh kergekäeliste pankrotiavalduste esitamise piiramine.

Samuti piirab regulatsioon pankrotiavalduse esitamist pelgalt võlgniku survestamise eesmärgil. Menetluskulude kandmise kohustus sellistel juhtudel on risk, millega tuleb võlausaldajal pankrotiavalduse esitamisel arvestada. Menetluskulude kandmise kohustuse olukorras, kus võlgnik tasub võlgnevuse (vahetult) enne ajutise halduri nimetamist, sätestab

§ 15lg 6.

Seadusandja pole pidanud sellist olukorda võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks ega näinud ette võimalust

§ 15

lg 3 p-s 6 reguleeritud juhul pankrotiseaduses sätestatud menetluskulude jaotuse regulatsioonist kõrvale kalduda. 18. Avaldaja vastuväite kohaselt esitas ta pankrotiavalduse tagasivõtmise, mitte pankrotiavaldusest loobumise avalduse ning kuivõrd pankrotiseadus ei näe ette erisust menetluskulude kandmisel pankrotiavalduse tagasivõtmise puhuks, tuleks kohaldada TsMS-st tulenevaid hagita menetlust reguleerivaid sätteid. Kolleegium avaldaja sellise seisukohaga ei nõustu.

§ 150

lg 3 sätestab, et võlausaldaja hüvitab pankrotimenetluse kulud, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub.

§ 150

lg 3 koosmõjus

§ 15

lg-ga 6 alusel tuleb menetluskulud kanda võlausaldajal, sest maakohus jättis võlausaldaja pankrotiavalduse enne ajutise halduri nimetamist läbi vaatamata. Seetõttu ei oma menetluskulude jaotuse puhul käesoleval juhul tähtsust, kas võlausaldaja võttis pankrotiavalduse tagasi või loobus sellest. 19. Muus osas ei pea ringkonnakohus võimalikuks määruskaebust rahuldada. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Selleks puudus ka vajadus, kuna kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Samas ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks enne määruse tegemist määranud menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks (TsMS § 176 lg 2), samuti pole maakohus määranud tähtaega vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks (TsMS 176 lg 8). Eelmärgitut arvestades ei pea ringkonnakohus võimalikuks menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. 5

(6)Tsiviilasi nr: 2-15-14079 20. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab kolleegium

§ 150lg 3 alusel samuti avaldaja kanda.

21.

§ 150

lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse.

§ 5

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Kulude kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada ei saa (vt ka Riigikohtu 26.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 12). /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.