Obsah (6)

§ 121§ 151§ 41§ 108§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 10.02.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-51256 Haldusasi G.N.i kaebus Tallinna Vangla tek

) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega saab kinnipeetav esitada halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks juhul, kui on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le 8. Kaebaja tugineb Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (registreeritud Tallinna Vanglas 23.01.2014- tl 28) vähesest kambripinnast tulenevale privaatsuse rikkumisele, sooja vee ja valguse puudumisele, ebarahuldavatele hügieentingimustele ning ebarahuldavale tualetile seoses tualett-tarvete, puhastusvahendite ja materjalidega varustamisega. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja inimväärikuse alandamist põhistanud lisaks vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märgitule ja kambrivälist tegevust, ebapiisavat telefoni kasutamise võimaldamist ja kehakultuuriga tegelemist puudutavatele väidetele ka riiete pesemise või kuivatamise võimaluse puudumisega, WC mitteeraldamisega ülejäänud kambrist, jalutusboksi väiksusega ja tingimustega, jalutusboksis pinkide ja sportimisvahendite puudumisega, terviseprobleemidega (stress ja nahahaigused). Nendele väidetele ei ole kaebaja oma kahjunõudes vanglale viidanud. Seega ei ole kaebaja selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust ja on täitmata VangS § 11 lg 8 eeldused.

§ 121

lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kui selline nõue on juba menetlusse võetud, jätab kohus nõude läbi vaatamata (

§ 151lg 1 p 1).

Seega tuleb jätta läbi vaatamata kaebus osas, milles kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud. 21. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebusest ja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest nähtuvalt leiab kaebaja, et talle on kahju tekitatud väärikuse alandamisega. 22. VangS § 41 (24.07.2009 kuni 15.07.2013 kehtinud redaktsioonis) lõige 1 sätestas, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas 8 kinnipidamisega. Alates 15.07.2013 on sätte sõnastusest välja jäetud „karistusjärgselt kinnipeetav“ ja „karistusjärgne kinnipidamine“. Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 36) leidnud: „Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“ Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41 lg-st 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. 23. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Kaebaja leiab kohtule esitatud kaebuses, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased seonduvalt piiratud ruumiga koosmõjus režiimiga, kus ainuke märkimisväärne tegevus väljaspool kambrit oli iga päev üks tund jalutamist jalutusboksis. 23.1 Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et „EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79)./…/ EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).“ 23.2 Riigisiseselt kehtinud VangS § 45 lg 1 (kuni 01.07.2015 redaktsioonis) kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 „Kinnipeetava vanglasisene paigutamine“ kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 (VSkE § 6 lg 6 v.
4. r)sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on kambri põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik 23.01.2011 kuni 23.01.2014 ulatub valdavalt kuni 31.12.2013 9 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega ja 23 päeva osas alates 01.01.2014 kehtiva redaktsiooni kehtivusaega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses (p 38) seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (samas, p 37). Riigikohus on ka asjas nr 3-3-1-42-15 (p 18) asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38). 23.3 Vastustaja on kohtule esitanud riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatud registri andmetel koostatud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 98-111). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kohtade arv kambris, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on tabelis näidatud kambri suurus ka ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. VSkE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Riigikohus on 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka käesolevas vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, arvesse võttes kambrite, kus kaebaja viibis, kogupindala. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelitest nähtuvalt oli kaebusega hõlmatud perioodil kambrites, kus kaebaja viibis, kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta erinev: 2,68 m2, 2,72 m2 , 2,73 m2, 2,75 m2, 2,82 m2, 2,83 m2, 3,22 m2, 3,26 m2, 3,30 m2, 3,38 m2, 3,40 m2, 4,03 m2, 4,08 m2, 4,10 m2, 4,13 m2, 4,23 m2, 4,25 m2, 4,78 m2, 5,37 m2, 5,43 m2, 5,47 m2, 5,50m2, 5,63 m2, 5,67 m2, 5,74 m2, 6,80 m2, 7,18 m2, 7,90 m2, 8,05 m2, 8,20 m2, 8,40 m2, 9,20 m2, 11,40 m2, 14,35 m2, 14,60 m2, 17,00 m2. Selliseid perioode või päevi, millal põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 2,5 m2 ei ole olnud. Samuti ei ole kaebaja alates 01.01.2014 viibinud päevagi kambris, kus põrandapinda oli ühe isiku kohta vähem kui 3 m2 . Seega ei ole kaebaja puhul eksitud VSkE § 6 lg 6 vastu (nii kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis kui ka alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis) ning vastustaja tegevust ei saa pidada õigusvastaseks piisava kambripinna võimaldamata jätmise tõttu. 24. Kaebusega hõlmatud perioodis 23.01.2011 kuni 23.01.2014 on kokku 1097 päeva ( 23.01.31.12.2011 = 343 päeva; 01.01.-31.12.2012 = 366 päeva; 01.01.-31.12.2013 = 365 päeva; 01.01.23.2014 = 23 päeva). 1097 päevast viibis kaebaja kambrites, kus vaba pinda oli ühe kinnipeetava jaoks vähem kui 3 m2 kokku 621 päeva ja 476 päeva kambrites, kus vaba pinda oli ühe kinnipeetava jaoks rohkem kui 3 m2. 25. Riigikohus on asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) leidnud, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Kaebaja väidab oma täiendavates seisukohtades, viidates VangS § 90 lg-le 3 ja § 93 lg-le 3, et ta oli ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud ühe tunni pikkune jalutuskäik (tl 126-129). VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu võimaluse viibida soovi korral vähemalt üks tund päevas vabas õhus sätestab VangS § 93 lg 5. 10 Vastustaja vastusest ja esitatud tabelitest nähtuvalt kandis kaebaja aga kaebusega hõlmatud perioodil Tallinna Vanglas kriminaalkaristusena vangistust, seega oli kinnipeetav, ja viibis avatud osakonnas I üksuses (välja arvatud päevad, mil ta kandis kartserikaristust või temale kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, mil ta viibis suletud osakonnas) ja talle ei kohaldunud vahistatu režiim. VSkE § 8 lg 1 kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aeg peab olema vähemalt neli tundi. Seega sai kaebaja osakonna piires liikuda vähemalt neli tundi päevas. Vaidlust ei ole asjas selle üle, et kaebajale võimaldati ka päevas vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus (VangS § 55 lg 2). Vastustaja esitatud tõenditest nähtuvalt viibis kaebaja ka korduvalt lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel (tl 98 pöördel, 117-118 pöördel). Seega ei pidanud kaebaja viibima kambris kogu ööpäeva, kaebajal oli ulatuslik liikumis- ja suhtlemisvõimalus. Kui kaebaja talle liikumiseks antud võimalust ei kasutanud, oli see tema vabatahtlik valik. 26. Vastustaja vastusest ja esitatud tabelitest nähtuvalt viibis kaebaja kaebusega hõlmatud perioodil ajavahemikel 10.05.-11.05.2012; 05.06.-13.06.2012; 05.09.-19.09.2012; 20.09.-23.09.2012; 24.09.02.10.2012; 03.10.2012-11.10.2012; 12.10.-17.10.2012; 18.10.2012; 20.10.- 26.12.2012; 28.12.201206.02.2013; 27.11.2013; 28.11.- 16.12.2013; 10.01.-15.01.2014, kokku 190 päeva, kartseris või lukustatud kambris, millega olemuslikult kaasnevad ka liikumispiirangud. VSkE § 8 lg 4 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud väljaspool kambrit oma osakonna piires liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale võimaldati lukustatud kambris viibimise ajal jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebajal ei olnud aga muud liikumisvõimalust seoses lukustatud kambris viibimisega. Kohus leiab, et isiku lukustatud kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada lukustatud kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-9-14 (p 36). Käesolevas haldusasjas ei ole vaidluse esemeks kaebaja lukustatud kambrisse paigutamise õiguspärasus. Oluline on siinjuures märkida, et vastustaja esitatud tabelitest nähtuvalt viibis kaebaja suletud osakonnas 190-st päevast tingimustes, kus vaba pinda oli ühe kinnipeetava jaoks alla 3 m2 (aga üle 2,5 m2 ) kokku 18 päeva. Kambris nr 144 oli 2 päeva (12.09.-13.09.2012 – tl 105) ja kambris nr 135 oli 16 päeva (24.10.2012; 22.11.-26.11.2012; 09.12.-14.12.2012; 04.01.-07.01.2013- tl 105-106), ülejäänud juhtudel oli suletud ruumis vaba pinda ühe kinnipeetava jaoks üle 3 m2, isegi 6,80 m2, 7,90 m2, 8,40 m2, 9,20 m2 ja 14, 35 m2 ja kaebaja viibis kartserikambris ka üksinda ( tl 105-109). Seega oli kaebajale suletud osakonnas 172 päeva osas tagatud nii siseriikliku õigusega tagatud piirmäär kui ka eespool viidatud EIK praktikas aktsepteeritavaks peetav tase. 27. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes ega kohtule esitatud kaebuses väitnud, et kambrites, kus ta viibis ei olnud igal kinnipeetaval isiklikku magamisaset. Kaebusest nähtuvalt oli kambrites olemas VSkE § 7 lg-s 1 ettenähtud sisustus. Kohtu hinnangul ei saanud kambrites, kus vaba pinda oli ühe kinnipeetava jaoks rohkem kui 3 m2, kohati üle 4 m2 ja 5 m2 ja isegi üle 10 m2, mööbliesemete vahel vaba liikumine olla takistatud. Vastustaja vastusest kaebusele nähtub, et kambrites, kuhu kaebuse esitaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja valgusti, mis tagasid kambris loomuliku ja kunstliku valgustuse. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes ega kohtule esitatud kaebuses esile 11 toonud, et kambrites, kus ta viibis, oleks olnud puudujääke seoses ventilatsiooni või küttega. Vastustaja vastusest kaebusele nähtuvalt asuvad Tallinna Vangla avatud osakonnas esimeses ja teises üksuses WC-d kambris eraldi ruumina ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Kambrites on isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks kraan külma veega ja kraanikauss. Kinnipeetavad saavad kambris sooja vett keeta elektriliste veekeedukannudega. Kambrites, kus kinnipeetavatel puudub isiklik veekeedukann, antakse kann vangla poolt kambrisse iga söögikorra järgselt, et oleks võimalik pesta toidunõusid sooja veega ja keeta sooja vett ka isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks. Vangiregistrist nähtuvalt oli kaebajal isiklik elektriline veekeedukann kambris alates 02.08.2013 (tl 119). Seega ei nähtu käesolevas asjas, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. 28. VangS § 50 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel saun, vann või dušš. Vastustaja vastusest kaebusele nähtub, et Tallinna Vanglas on üks kord nädalas sooja veega pesemine duši all tagatud kõikidele kinnipeetavatele. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses märkinud, et vangla on talle taganud kord nädalas duši all käimise võimaluse. Riigikohus on asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. 29. Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele.

§ 41

lg 5 sätestab, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Riigikohus on kohtumääruses asjas nr 3-3-1-43-11 p 17 märkinud, et „mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on kolleegiumi senises praktikas (11. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12; 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Ka alates 1. jaanuarist 2012 jõustuv

§ 41

lg 5 näeb sellise võimaluse ette.“ Samuti on Riigikohus kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p 29 märkinud, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.“

1. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja kaebusega hõlmatud perioodil 23.01.2011 kuni 23.01.2014 viibinud kambrites, kus vaba pinda oli ühe kinnipeetava jaoks rohkem kui 3 m2 kokku 476 päeva. Seega oli kaebajale 476 päeva osas tagatud nii siseriikliku õigusega tagatud piirmäär kui ka eespool viidatud EIK praktikas aktsepteeritavaks peetav tase. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleksid raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. Kaebajale oli ka võimaldatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus, ta sai osakonna piires liikuda vähemalt neli tundi päevas ja viibida korduvalt lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel (tl 117-118 pöördel). Seega ei saa nende 476 päeva osas kinnipidamistingimusi õigusvastaseks pidada. Pole täidetud RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaldamise eeldus – puudub vastustaja poolt kaebaja inimväärikust alandav õigusvastane kohtlemine, mis põhjustaks hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus 476 päeva osas jätta rahuldamata.
2. Lähtudes eelnevalt viidatud EIK praktikas väljakujunenud seisukohtadest ja Riigikohtu seisukohtadest, peab kohus õigusvastaseks kaebaja kinnipidamist kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m
3. Kokku 621 päeva osas, sellest 603 päeva avatud osakonnas ja 18 12 päeva suletud lukustatud kambrites. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-42-15 ( p 24) ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. leidnud, et 31.1 Kaebaja on viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni erinevaid ajavahemikke, nii alla 10 kui üle 10 päeva, kõige pikem ajavahemik oli 2011 oktoobrist 2012 jaanuarini. Samas, kuigi põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta küll alla 3 m2, oli seda rohkem tollasest kohustuslikust miinimumnõudest (2,5 m2). Kaebajat ei peetud vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga kambrites kinni järjest, nende ajavahemike seas on päevi ja lühemaid ja pikemaid ajavahemikke (ühest, kahest päevast kuni 46 ja 59 päevani – tl 98-109), mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem ja pind ühe isiku kohta suurem. Samuti nähtub vastustaja esitatud tabelitest, et alates 17.10.2013 ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus vaba pinda ühe kinnipeetava jaoks olnuks vähem kui 3 m2 . Riigikohus on asjas nr 3-3-1-42-15 (p 25) leidnud, et kannatanu alandava kohtlemise kestus on oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleksid raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. Avatud osakonnas on ruuminappust kaebaja suhtes leevendanud võimalus päevakava-järgselt nelja tunni vältel liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, viibida korduvalt lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel. Kohus peab, arvestades kinnipidamistingimusi kogumis ning kinnipeetava liikumisvõimalusi, piisavaks hüvitiseks tuvastada nimetatud oludes viibimise (kokku 603 päeva) õigusvastasus. 31.2 Kaebaja viibis 18 päeva suletud lukustatud kambrites (nr 144 ja nr 135), kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,62 kuni 3 m2, mis samas oli rohkem tollasest kohustuslikust miinimumnõudest (2,5 m2). Kohus on käesolevas asjas leidnud, et kaebaja suletud lukustatud kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit saab pidada lukustatud kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-9-14 (p 36). Kaebajat ei peetud vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga suletud lukustatud kambrites kinni järjest 18 päeva, vaid lühemate ajavahemike kaupa (maksimaalselt 6 päeva). Kaebajale oli ka võimaldatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Arvestades perioodi lühiajalisust ja kaebaja viibimist suletud lukustatud kambrites lühemate ajavahemike kaupa ning muid kinnipidamistingimusi kogumis ei saa sellist õiguste rikkumist pidada sedavõrd intensiivseks, et see tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Kohus peab piisavaks hüvitiseks tuvastada nimetatud oludes viibimise (kokku 18 päeva) õigusvastasus. 31.3 Seega peab kohus

§ 41

lg 5 alusel kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks 621 päeva (603 päeva +18 päeva) osas antud juhul piisavaks teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes kaebaja hoidmises ajavahemikel 23.01.2011 kuni 27.02.2011; 05.04.2011 kuni 25.04.2011; 27.04.2011; 29.04.2011 kuni 22.05.2011; 24.05.2011 kuni 01.08.2011; 04.08.2011; 08.08.2011 kuni 14.08.2011; 16.09.2011 kuni 22.09.2011; 30.09.2011 kuni 03.10.2011; 05.10.2011 kuni 10.01.2012; 17.01.2012 kuni 23.01.2012; 25.01.2012; 27.01.2012 kuni 02.02.2012; 09.02.2012 kuni 01.03.2012, 09.03.2012 kuni 04.04.2012, 06.04.2012 kuni 12.04.2012, 30.04.2012 kuni 09.05.2012, 18.05.2012 kuni 03.06.2012, 14.06.2012 kuni 20.07.2012, 22.07.2012 kuni 27.07.2012, 29.07.2012 kuni 06.08.2012, 08.08.2012 kuni 03.09.2012, 12.09.2012 kuni 13.09.2012, 24.10.2012, 22.11.2012 kuni 26.11.2012, 09.12.2012 kuni 14.12.2012, 04.01.2013 kuni 07.01.2013, 04.03.2013 kuni 13.03.2013, 24.03.2013, 02.05.2013 kuni 22.05.2013, 24.05.2013 kuni 29.05.2013, 31.05.2013 kuni 09.06.2013, 11.06.2013 kuni 12.06.2013, 14.06.2013 kuni 12.07.2013, 14.07.2013 kuni 19.07.2013, 22.07.2013 kuni 22.09.2012 ja 08.10.2013 kuni 16.10.2013 kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta, õigusvastasus. Sellega tuleb lugeda hüvitamisnõue nende ajavahemike osas täielikult rahuldatuks. 13 32.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. 32.1 Kaebaja esitas kohtule kaebuse mittevaralise kahju 180 000 euro hüvitamiseks 2251 päeva osas (tl 1-3). Kohus vabastas kaebaja 02.09.2014 määrusega (tl 49-51) kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest 70,00 eurot ületavas osas. Kaebaja nõude (180 000 eurot) puhul oleks tulnud riigilõivu tasuda 750 eurot. Seega vabastas kohus kaebaja kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest 680,00 euro osas.

§ 118

lg 2 kohaselt mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, menetlusabi saaja vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kohus tunnistab vastustaja tegevuse õigusvastaseks 621 päeva osas, seega rahuldab kaebuse 27,59 % osas ning Tallinna Vanglalt tuleb seega riigituludesse välja mõista 171,33 eurot. 32.3 Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks menetluskulude 145,00 eurot ja menetluskulude summalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 ja § 113 alusel viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivise ja teises järjekorras põhivõlgnevuse. Kaebaja esitas 03.02.2016 kohtule 27.02.2015 kviitung orderi nr 27.02.15/1 (tl 145) haldusasjas 3-1451256 Euronurk Logistik OÜ-le 75,00 euro tasumise kohta. Kohtule on esitatud 02.12.2014 volikiri, millega G.N. on volitanud ennast esindama Euronurk Logistik OÜ juristi Anastasia Nezgovorova ja kohtule on esitatud Anastasia Nezgovorova haridust tõendav diplom (tl 87,86). Seega ei ole kaebaja volitanud ennast esindama Euronurk Logistik OÜ-d, vaid on volitanud füüsilist isikut Anastasia Nezgovorovat. Seetõttu ei kuulu vastustajalt väljamõistmisele Euronurk Logistik OÜ 27.02.2015 kviitung orderil nr 27.02.15/1 märgitud 75,00 eurot. Kaebaja on tasunud asjas riigilõivu 70,00 eurot (tl 70). Kohus rahuldab kaebuse 27,59 % osas, seega tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 19,31 eurot.

§ 109

, mis sätestab menetluskulude väljamõistmise, ei sätesta intressi väljamõistmise või võlaõigusseaduse kohaldamise võimalust menetluskulude väljamõistmisel. Riigikohus on 27.11.2014 kohtuotsuses nr 3-3-1-66-14 (p 19) märkinud, et intressi ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda, kui avalik-õiguslik norm ei näe ette intressi maksmise kohustust või õigust selle maksmist nõuda. Sama lahendi samas punktis on Riigikohus märkinud, et viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused.

§ 109

lg 7 aga sätestab, et menetlusosaline ei või teise menetlusosalise vastu, kellelt kohus on menetluskulud välja mõistnud, esitada nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Seega jääb kaebaja nõue mõista vastustajalt menetluskulude summalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 ja § 113 alusel välja viivis, rahuldamata. 32.4 Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aili Maasik Kohtunik 14