← Eesti

3-14-50713/34

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 45§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-14-50713 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA) algatas 26.08.2013 teatega nr 12.2-3/18266-1 Artel D.G. OÜ (juhatuse liikmed GS ja DK) poolt 16.08.2013 esitatud
  2. a juulikuu käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõude põhjendatuse kontrolli ning 23.09.2013 teatega nr 12.2-3/18266-2 Artel D.G. OÜ poolt 20.09.2013 esitatud
  3. a augustikuu käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõude põhjendatuse kontrolli (teadetega nr 12.23/18266-1 ja nr 12.2-3/18266-2 algatatud kontrollid).
  4. Artel D.G. OÜ esitas 13.09.2013 parandusdeklaratsiooni 16.08.2013 esitatud
  5. a juulikuu käibedeklaratsiooni kohta, kuna tuvastas seal mõned ebatäpsused. MTA 03.10.2013 korraldusega nr 12.2-3/18266-3 alustati tagastusnõude täitmise kontrolli raames Artel D.G. OÜ suhtes ka kontrolli osas, mis hõlmas käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust Artel D.G. OÜ poolt põhivarana soetatud ettevõtte salong-korteri sisustuse osas eluruumis aadressiga Tallinn, XXXX XX-XX, otsustati läbi viia korteri vaatlus ning kohustati kaebajat esitama täiendavaid dokumente ja andma suulist teavet seoses käibemaksuarvestuse ning tagastusnõuete õigsuse kontrollimisega.
  6. MTA 08.10.2013 otsusega nr 12.2-3/18266-4 pikendati Artel D.G. OÜ 13.09.2013 esitatud juulikuu 2013 käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõude täitmise tähtaega maksukorralduse seaduse (MKS) § 107 lg 3 alusel kuni 03.10.2013 korralduses nr 12.2-3/18266-3 nõutud dokumentide esitamiseni ning suulise teabe andmiseni.
  7. MTA 16.10.2013 korraldusega nr 12.2-3/18266-5 kohustas maksuhaldur Artel D.G. OÜ-d näitama ette vara (juulikuus 2013 põhivarana soetatud sõiduki) vaatluse läbiviimiseks ning esitama täiendavaid dokumente ning andma kirjalikku teavet seoses käibemaksuarvestuse ning tagastusnõuete õigsuse kontrollimisega. MTA 16.10.2013 otsusega nr 12.2-3/18266-6 pikendati Artel D.G. OÜ juulikuu ja augustikuu 2013 käibedeklaratsioonidel kajastatud tagastusnõuete täitmise tähtaega MKS § 107 lg 3 alusel kuni maksumaksja poolt täiendavate, tagastusnõude põhjendatust tõendavate seletuste ja dokumentide esitamiseni ning vara ettenäitamiseni.
  8. MTA 12.12.2013 korraldusega nr 12.2-3/18266-11 laiendas maksuhaldur Artel D.G. OÜ suhtes kontrolli ka ettevõtlusega tegelemisele käibemaksuseaduse (KMS) tähenduses perioodil 01.07.2013 kuni 12.12.2013 ning kohustas Artel D.G. OÜ-d esitama korralduses nimetatud dokumente ettevõtlusega tegelemise kohta perioodil 01.07.2013 kuni 12.12.2013 ja andma kirjalikku teavet selle kohta.
  9. Artel D.G. OÜ esitas 06.01.2014 parandusdeklaratsiooni 20.09.2013 esitatud
  10. a augustikuu käibedeklaratsiooni kohta, kuna tuvastas selles mõningad ebatäpsused.
  11. MTA 31.01.2014 otsusega nr 12.2-3/18266-12 pikendati Artel D.G. OÜ
  12. a augustikuu käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõuete täitmise tähtaega KMS § 34 lg-te 2 ja 4 alusel kuni 30 päeva, s.o kuni 07.03.
  14. MTA 28.02.2014 otsusega nr 12.2-3/18266-13 pikendati Artel D.G. OÜ
  15. a augustikuu käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõuete täitmise tähtaega KMS § 34 lg-te 2 ja 4 alusel kuni 30 päeva, s.o kuni 06.04.
  17. Artel D.G. OÜ esitas MTA 28.02.2014 otsusele nr 12.2-3/18266-13 vaide, mis jäeti MTA 07.04.2014 vaideotsusega nr 6-1/2034-2 rahuldamata. 2

(10)3-14-50713
  1. MTA 04.04.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/18266-15 otsustati: 1) vähendada Artel D.G. OÜ poolt maksustamisperioodidel 2013 juuli ja august deklareeritud sisendkäibemaksu summas 18 689,14 eurot; 2) jätta Artel D.G. OÜ poolt
  2. a juulikuu käibedeklaratsiooniga esitatud käibemaksu tagastusnõue summas 12 771,27 eurot rahuldamata; 3) jätta Artel D.G. OÜ poolt
  3. a augusti käibedeklaratsiooniga esitatud käibemaksu tagastusnõue summas 5643,44 eurot rahuldamata; 4) rahuldada Artel D.G. OÜ poolt
  4. a augustikuu käibedeklaratsiooniga esitatud käibemaksu tagastusnõue summas 203,81 eurot ning 5) määrata Artel D.G. OÜ-le
  5. a juulikuus tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 478,24 eurot. Maksuotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Artel D.G. OÜ poolt kontrollimiseks esitatud dokumentidel kajastatud XXXX XX-XX sisustustööd on reaalselt teostatud ning sõiduk Mercedes Benz Viano soetatud. Kahtlusi ostuarvetel kajastatud kauba või teenuse olemasolus ei ole ning Artel D.G. OÜ on teinud korteri sisustamisega ja sõiduki soetamise ning kasutamisega seonduvalt kulutusi. Artel D.G. OÜ ei vajanud oma ettevõtluses alaliseks elamiseks sobilikku ja selleks kohandatud korterit ega 6kohalist sõidukit Mercedes Benz Viano. XXXX XX-XX korteri osas on kulutused tehtud algusest peale Artel D.G. OÜ juhatuse liikme DK huvides, et viimasel oleks Vene kodanikuna Eestis viibides võimalik korteris elada ning kasutada Eestis oma 6-liikmelise perega ringiliikumiseks sõiduvahendit. Seega ei ole Artel D.G. OÜ poolt kontrolliperioodil korteri sisustamiseks ja sõiduki soetamiseks ning kasutamiseks tehtud kulutused tehtud ettevõtluse tarbeks ning Artel D.G. OÜ poolt on käibedeklaratsioonidel alusetult KMS § 29 lg 1 alusel maha arvatud sisendkäibemaksu. 2) Kõiki juhatuse liikmele DK-le tehtud kulutusi XXXX XX-XX korteri sisustamiseks ning sõiduki soetuseks ja kasutamiseks ning kaebaja mõlema juhatuse liikme ja nende pereliikmete majutuskulusid Pädaste mõisas perioodil 23.07.-28.07.13 on rahastatud DK-lt laekunud rahalistest vahenditest. Nimetatud kulutuste katmiseks laekunud rahaliste vahendite kandmise alusena seletustesse märgitud laenud DK-lt on olnud näilised. Samuti on nende laenude nime all laekunud summade arvelt tehtud tehingud vormistatud näiliselt kaebaja nimel.
  6. Artel D.G. OÜ esitas 05.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 04.04.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/18266-15 tühistamiseks ning 31.01.2014 otsuse nr 12.2-3/18266-12 ja 28.02.2014 otsuse nr 12.2-3/18266-13 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Maksuotsus on õigusvastane, kuna puudub alus sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks. Kaebaja on reaalselt tegutsev äriühing, mille ettevõtlus seisneb puitmajade, sh PrecisionCraft puitmajade müümises. Maksuotsus on vastuolus KMS § 29 lg-ga 1, lg 3 p-ga 1 ja § 31 lg-ga
  7. Kaebaja on ettevõtlusega tegelenud ka enne PrecisionCraft puitmajade müügi algust. Kaebajal oli vaja sõidukit, et sellega vedada kaupu ning isikuid ja kasutada seda oma ettevõtluses (sõidukit ei ole kasutatud siiani keegi isiklikul otstarbel). Alustatud on esindussalongi sisustamisega (selleks soetatud kaupu ei ole kasutanud keegi isiklikul otstarbel). 2) Maksuhalduril puudub õigus hinnata kulutuse vajalikkust. Asjassepuutumatud on kõik maksuotsuse lk-del 18-20 toodud põhjendused. XXXX XX-XX korter on üüritud eesmärgiga sisustada see kaebaja kontorina ning nn näidissalongina. Kuna kaebaja poolt majade müük eeldab kliendile erinevate näidiste tutvustamist ja emotsiooni loomist, siis sobib selle sisekujunduse näidiste edastamiseks kõige paremini korter. Kaebajal ei olnud näidiseid pooleli olevate läbirääkimiste tõttu. Korterit XXXX XX-XX ei ole isiklikuks elamiseks kasutatud. Mõningate asjade olemine seal ei ole määrav. Ka kommunaalarvetelt nähtav tarbimine on väga väiksemahuline ning omane äripinnale (veekulu seotud tualetis käimise, vee joomise ja käte pesemisega; elekter remondiks tööriistade kasutamisega, valgustusega jne). Maksuhaldur on 3
(10)3-14-50713 ebakorrektselt tõlgendanud üürileandja ütlusi. Üürileandja oli teadlik kaebaja plaanidest ning üürileandja on seda selgelt ka maksuhaldurile menetluses kinnitanud. Kaebaja on sõiduki soetanud ettevõtluse huvides. DK ei ole Eestis käinud ega seda sõidukit kasutanud ega ka kavatse seda teha (v.a kui see on vajalik ettevõtlusega seoses). Kaebaja tegevuse näilikuks kvalifitseerimine on õigusvastane. Ükski tehingus osaleja ega temaga seotud isik ei ole teinud tahteavaldusi, mis ei oleks kooskõlas õiguslike tagajärgedega. Tegelikke tehinguid ei varjata. 3) Maksuotsus on motiveerimata ja vastuolus maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 lg 3 p-ga 5 ning § 95 lg-ga
  1. Maksuotsuses on käsitletud ulatuslikult informatsiooni, mis ei oma sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisel tähtsust (nt ehitussalongiga seonduv, Pädastes toimunud koosolek, analüüsitud on ettevõtlusega tegelemist, tegemata etteheidet ettevõtluse puudumise osas). Maksuotsusest ei ole võimalik aru saada, millistel põhjustel ja millisel õiguslikul argumentatsioonil sisendkäibemaksu mahaarvamist piiratakse. Maksuhaldur on rikkunud uurimisprintsiipi, jättes välja selgitamata tähtsust omavad asjaolud. Maksuhaldur on lähtunud vaid maksukohustust suurendatavates asjaoludest ning jätnud täielikult arvestamata kõik tõendid, mis vähendavad maksukohustust. 4) Maksuhalduril puudus õigus pikendada käibemaksu enammakse tagastamise tähtaega üle 120 päeva, mistõttu on MTA 31.01.2014 otsus nr 12.2-3/18266-12 ja 28.02.2014 otsus nr 12.23/18266-13 õigusvastased. KMS § 34 kohaselt oleks 26.08.2013 teatega nr 12.2-3/18266-1 algatatud kontroll pidanud lõppema hiljemalt 23.12.2013 ning 23.09.2013 teatega nr 12.23/18266-2 algatatud kontroll pidanud lõppema hiljemalt 21.01.
  2. Kui kohtu hinnangul on käibemaksu tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamise otsused toimingud, palub kaebaja tuvastada nende õigusvastsus.
  3. MTA palus jätta kaebus rahuldamata. MTA seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Maksuotsus on õiguspärane, sest puudus alus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks KMS ja Riigikohtu praktika (vt 3-3-1-33-12, p 12-14) kohaselt. Riigikohtu praktika kohaselt peetakse vajalikuks tugineda sarnastes olukordades MKS § 83 lg-le 4 ja üüritehingud selgesõnaliselt näilike tehingutena määratleda. MTA palub arvestada maksuotsuses toodud seisukohtadega (kokkuvõtlikult avaldatud maksuotsuse p-s 2 lehekülgedel 18-24). Siiani ei ole ühegi tõendiga leidnud kinnitust, mis viitaks, et tegemist on äripinna, mitte eluruumi kasutamisega. Veel vähem on kaebaja suutnud anda mõistlikku selgitust kesklinna
  4. korrusel asuva korteri ja seedripuust individuaalmajade müügi-/vahendustegevuse seosele ning vajadusele. Sama moodi on jäänud vastuoluliseks ja paljasõnaliseks kaebaja väited seoses sõiduki kasutamisega ettevõtluse tarbeks. Tõendamiskoormus ei lähe üle maksuhaldurile pelgalt sellest, et maksukohustuslase hinnangul on tehingute reaalne seos ettevõtluse ja maksutatava käibega tema esitatud tõenditega piisavalt ning usaldusväärselt tõendatud. Kohus hindab asjas esitatud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses. 2) Tuvastamisnõuded ei ole põhjendatud ning MTA 31.01.2014 otsus nr 12.2-3/18266-12 ja 28.02.2014 otsus nr 12.2-3/18266-13 on õiguspärased. Kaebaja nõue tuvastada MTA 31.01.2014 otsuse nr 12.2-3/18266-12 õigusvastasus on põhjendamatu, kuivõrd puuduvad nõude põhjendused. Kaebaja on kohut eksitanud, jättes kohtule esitamata 16.10.2013 pikendamisotsuse nr 12.2-3/18266-6, millega pikendati
  5. a juuli- ja augustikuu tagastusnõude täitmise tähtaegasid MKS § 107 lg 3 alusel.
  6. Tallinna Halduskohtu 27.11.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 4
(10)3-14-50713 1) Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohus nõustus täielikult maksuotsuses esitatud MTA põhjenduste ja järeldustega ning vastustaja argumentatsiooniga kohtumenetluses, pidamata vajalikuks kõike üle korrata. 2) Põhjendamatu on kaebaja etteheide, nagu vastustaja oleks kogunud asjassepuutumatuid tõendeid ja esitanud maksuotsuses asjassepuutumatuid põhjendusi, mis ei oma sisendkäibemaksu kontrollimisel mingit tähtsust. Kolmandatelt isikutelt (sh kaebaja nimetatud isikutelt) saadud andmed võimaldasid muude tõenditega kogumis teha maksuhalduril maksuotsuses toodud järeldused. Ekslik on kaebaja arvamus, et maksuhalduril ei ole üldse õigust hinnata kulutuste vajalikkust. Niisuguse hinnangu andmine koostoimes muude tõenditega on vajalik ühe või teise tõendi/väite tõsiseltvõetavuse/usaldusväärsuse ning tehingute majandusliku sisu hindamisel. MTA on õigesti tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnanud. 3) Väär on kaebaja väide, et MTA on jätnud kaebaja esitatud tõendid tähelepanuta. MTA on võtnud kõiki kaebaja eriarvamuses toodud vastuväiteid ning lisades toodud andmeid ja selgitusi arvesse (vt MKS § 95 lg 2). MTA on andnud põhjaliku hinnangu kõigile asjas kogutud tõenditele, toonud esile neis esinevad vastuolud, ebausutavused ja puudujäägid. Näiteks laenulepinguid ei esitatud; DK hotelliarveid pärast korteri üürimist ei esitatud, kuigi isik on ajavahemikul juuni kuni november 2013 viibinud korduvalt ja pikaajaliselt Eestis; Muhusse ja sealt tagasi Tallinnasse toimunud sõite kajastavaid praamipileteid kaebaja esitatud raamatupidamise dokumentide hulgas ei olnud; GS algselt 14.10.2013 väitis, et siiamaani pole sõidupäeviku pidamise vajadust olnud, kuivõrd sõidukit pole veel praktiliselt kasutatud ning see seisab korteri juurde kuuluvas kinnises parklas, 20.10.2013 esitas elektroonselt sõidupäevikud perioodi 16.07.2013-31.12.2013 kohta, millest maksuhaldur on põhjendatult teinud järelduse, et sõidupäevikud on vormistatud tagantjärele; kaebaja üüris lukustatud välisuksega ja tänavalt kliendile juurdepääsu puudumisega neljandal korrusel asuva korteri väidetavalt seetõttu, et äriruume oli võimatu saada, kuid maksuhaldur on tuvastanud, et korteri üürimise ajal oli võimalik isegi sama maja esimesel korrusel asuvat äripinda rentida, jms. 4) Tegelikkusele ei vasta kaebaja väited, et tal on kõik sisendkäibemaksu maha arvamiseks vajalikud formaalsed tingimused täidetud ning maksuotsusest ei ole võimalik aru saada, millistel põhjustel ja millisel õiguslikul argumentatsioonil sisendkäibemaksu mahaarvamist piiratakse. Kohus nõustub MTA järeldustega (vt maksuotsuse lk 21 eelviimane lõik, lk 23 lg-d 1 ja 4 ning lk 24 viimane lõik). 5) Sõltumata sellest, kas kaebaja tagastusnõuded täideti tähtaegselt või mitte (MTA tegelikult möönis kohtuistungil, et 120-päevast tähtaega on ületatud), ei saa see asjaolu tuua kaasa õiguspärase maksuotsuse tühistamist. Kaudselt kinnitab maksuhalduri järelduste õigsust ka pärast 21.03.2014 Ameerika Ühendriikide äriühinguga Precision Craft lepingu sõlmimist ja maksuotsuse koostamist Artel D.G. OÜ-le 03.10.2014 tehtud MTA korraldus teabe ja dokumentide esitamiseks (II kd tl 103-104), millest nähtuvalt seab maksuhaldur kahtluse alla kaebaja ettevõtlusega tegelemise. Väidetavalt ei ole kaebaja perioodil 01.01.2014-31.08.2014 deklareerinud käibedeklaratsioonidel käivet, vaid üksnes sisendkäibemaksu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 14. Artel D.G. OÜ palub apellatsioonkaebuses ja selle täienduses tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada Artel D.G. OÜ kaebus. Apellant palub mõista MTA-lt välja Artel D.G. OÜ kasuks tema poolt kantud menetluskulud. 1) Kaebaja tegeleb ettevõtlusega. Artel D.G. OÜ poolt tehtud tehingud on sellised, mis ei piira sisendkäibemaksu mahaarvamist (KMS § 29 lg 1). Sisendkäibemaksu mahaarvamise tagamist 5
(10)3-14-50713 nõuab sellistes olukordades ka EL Nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ (käibemaksudirektiiv). Maksuhalduril puudub õigus käibemaksu kontekstis hinnata kulutuse vajalikkust. Kaebaja tegevuse näilikuks kvalifitseerimine on õigusvastane. 2) Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (HMS § 56 lg 2, MKS § 46 lg 3 p 5 ja § 95 lg 2) ning hinnanud asjas kogutud tõendeid, kui leidis, et maksumenetluses puuduvad menetluslikud rikkumised. Maksuotsus on motiveerimata (faktilised asjaolud ei ole loogiliselt seotud õigusliku motivatsiooniga). MTA on rikkunud uurimispõhimõtet. Maksuhalduri kontroll on olnud liialt ennatlik. Kõik sel ajal olemasolevad tõendid näitasid selgelt apellandi ettevõtluse plaani (väljastatud olid ka esimesed arved). Sellises olukorras on ilmselgelt ebaproportsionaalne kvalifitseerida tegevus sisuliselt näilikuks. Praeguseks ajaks on kaebaja teeninud tulu 234 618 eurot, mis tõendab ettevõtlusega tegelemist ning seda, et tegevus ei ole näilik. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti KMS § 34, kui leidis, et käibemaksu tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamise otsused ei ole õigusvastased. 3) Kaebaja on võõrandanud detsembris 2014 vaidluse esemeks olevad sisustuskaubad, maksustades nimetatud võõrandamist käibemaksuga (KMS § 1 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1). Väär on maksuhalduri väide, et apellant ei olnud sisustuskauba tegelik müüja. Käibemaksu kontekstis ei sõltu müüjaks olemine omandiõigusest kauba suhtes (KMS § 2 lg 5). Kuna apellandile on tekkinud sisustuskaupade võõrandamisest käive, tuleks apellandile tagada nende kaupade soetamiselt sisendkäibemaksu mahaarvamine (KMS § 29 lõiked 1 ja 3 ning § 31 lg 1). MTA järeldused sisustuskaupade ettevõtlusega mitteseotusest olid ennatlikud. Soetatud sisustuskaupade edasimüük ettevõtluse käigus OÜ-le GS Invest viitab asjaolule, et kõnealused sisustuskaubad soetati ettevõtluse tarbeks. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et isegi kui jaatada maksuhalduri järeldust, et sõiduautot Mercedes-Benz Viano kasutati ka isiklike sõitude tegemiseks, annaks see äärmisel juhul aluse tehtud sõitude maksustamiseks erisoodustusega tulumaksuseaduse alusel, kuid mitte sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks KMS alusel. Apellandi tegevus on ettevõtlus. Käesolevaks ajaks on apellandil töös esimene suuremahuline palkmaja müük ja projekteerimine. 15. MTA palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. 1) Maksuhaldur nõustub halduskohtu seisukohtadega. Korterile tehtud kulude kandmisel ja sõiduki soetamisel puudub seos kaebaja ettevõtluse ning maksustatava käibe genereerimisega. Seni, kuni maksukohustuslane ei ole tõendanud kaupade ja teenuste maksutatava käibe tarbeks kasutamist, ei ole alust nendelt tehingutelt käibemaksu maha arvata. Apellatsioonkaebuses ei ole selgitatud apellandi välisriigis toimuva ettevõtluse puutumust korterile tehtud kulude kandmise ja sõiduki soetamisega. Apellatsioonkaebuses ei ole selgitatud, kuidas need kulutused teenivad apellandi poolt kirjeldatud tegevuse eesmärki. Ekslik on kaebaja väide, et maksuhalduril puudub õigus hinnata kulutuse vajalikkust. Kaebaja ei ole usutavalt põhjendanud ega objektiivselt tõendanud korteri ja sõiduki maksutatava käibe tarbeks kasutamist KMS § 29 lg 1 tähenduses. Küsimus ei ole Artel D.G OÜ majandustegevuse näilikkuses, vaid kaebaja põhjendused korterile tehtud kulude kandmisest ja sõiduki soetamisest tema ettevõtluse tarbeks on tõendamata ning ebausutavad. 2) MTA nõustub halduskohtuga seoses kaebaja väitega menetlusõiguslikest rikkumistest ega pea vajalikuks halduskohtu seisukohti korrata. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas väidetavad rikkumised mõjutavad vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasust. MTA nõustub halduskohtuga, et kui maksuotsus jääb kehtima, siis langeb ära õigustatud huvi tuvastusnõude esitamiseks. Kaebaja ei ole eelnevalt sisulisi vastuväiteid apellatsioonkaebuses esitanud. 3) Sisustuskaupade edasimüügitehingud on näilikud. Maksuhaldur on koostanud kaebaja suhtes 29.07.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/030766-10, millega tuvastas, et nimetatud 6
(10)3-14-50713 sisustuskaubad soetas äriühingu juhatuse liige DK isiklikuks tarbeks ning sisustuskaupade ostuja edasimüügitehing Artel D.G. OÜ nimel oli näilik (vt maksuotsuse nr 12.2-3/030766-10 p-d 3.2 ja 3.3). Maksuhalduri hinnangul ei ole sõiduauto soetamine ettevõtluse tarbeks tõendatud. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et sõiduauto omandi kuuluvusest lähtuvalt on mahaarvamine põhjendatud. Kaebaja otsitud TuMS koosseisu paralleel erisoodustust puudutavas osas ei sea veenvalt kahtluse alla maksuhalduri järeldusi tegeliku majandusliku sisu kohta. Ettevõtlusega tegelemine ei ole tõendatud. Maksumenetluses on leidnud kinnitust, et kaebaja tegevus oli vähemalt osaliselt üles ehitatud näivusele. Välistatud ei ole, et kaebaja täiendavatele seisukohtadele lisatud dokumendid on varasema käitumismustri jätk. Ka juhul, kui aktsepteerida kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendeid ettevõtlusega tegelemise kohta, oli maksuotsus selle andmise hetkel õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kaebaja informeeris 04.09.2015 ringkonnakohut, et võõrandas
  2. a detsembris vaidluse esemeks olevad sisustuskaubad, maksustades nimetatud võõrandamist käibemaksuga. Kaebaja lisas, et kuna tal on tekkinud sisustuskaupade võõrandamisest käive, tuleks talle tagada ka nende kaupade soetamiselt sisendkäibemaksu mahaarvamine.
  3. MTA on seisukohal, et sisustuskaupadega seotud tehingud on näilikud. MTA selgitas, et maksuhaldur on koostanud kaebajale 29.07.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/030766-10, millega tuvastas, et nimetatud sisustuskaubad soetas äriühingu juhatuse liige DK isiklikuks tarbeks ning sisustuskaupade ostu- ja edasimüügitehing Artel D.G. OÜ nimel oli näilik (vt 29.07.2015 maksuotsuse p-d 3.2 ja 3.3). MTA 29.07.2015 maksuotsuse on kaebaja halduskohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-15-2172).
  4. Praeguses asjas ei ole vajalik 29.07.2015 maksuotsuse järelduste õiguspärasust hinnata ega kohtumenetlust haldusasja nr 3-15-2172 lahendamise ajaks ka peatada. 29.07.2015 maksuotsus on kehtiv haldusakt. Kaebaja saab MKS § 102 alusel taotleda uue asjaolu tõttu maksuotsuse muutmist.
  5. KMS § 29 lg 1 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 ning lg 6 p-des 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Seega on maksukohustuslasel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, kui tegemist on käibemaksukohustuslase maksustatava käibe jaoks tehtud kulutustega, maksustatava käibe jaoks soetatud kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt, esitatud arved vastavad KMS §-s 37 sätestatud nõuetele ning kaup või teenus on ka reaalselt soetatud arvel näidatud isikult.
  6. Vaidlust ei ole selles, et kaup on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt ning kaup on ka reaalselt olemas. Küll aga on menetlusosaliste vahel vaidlus selles, kas tegemist oli ettevõtluse tarbeks tehtud kulutustega ning kas esitatud arved vastavad KMS §-s 37 sätestatud nõuetele.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul kaebaja poolt kirjeldatud esindusteenuse osutamiseks võib olla põhjendatud näidissalongi sisustamine, et klientidele tutvustada müüdavaid eksklusiivseid palkmaju, või sõiduauto soetamine tööalasteks sõitudeks (klientide sõidutamine, materjali vedamine). Küll aga lähtudes asjas tuvastatud asjaoludest ning kogutud tõenditest, on ebausutav, et kaebaja vajas XXXX XX-XX sisustatud korterit ja sõiduautot Mercedes Benz 7
(10)3-14-50713 Viano ettevõtluse tarbeks. Maksuhaldur ja halduskohus on õigesti järeldanud kogutud tõenditest, et kaebaja poolt XXXX XX-XX asuva korteri sisustuskuludelt ja soetatud sõiduauto Mercedes Benz Viano ostukuludelt ei olnud sisendkäibemaksu maha arvamine lubatav, sest kaebaja ei ole tõendanud maksumenetluses ettevõtlusega tegelemist, mis eeldaks kõnesolevate kulutuste tegemist.
  1. Kaebaja on esitanud maksuhaldurile pärast kontrollakti tegemist, kuid enne maksuotsust äriühinguga Presicion Craft sõlmitud esinduslepingu. Samas ei ole esitatud muid tõendeid, mis viitaks äriühingu poolt Eestis ettevõtlusega tegelemisele. Kaebaja on küll 27.12.2013 selgitanud, et
  2. a oktoobris on 0% käibena müüdud lukud (vt 27.12.2013 e-kiri; II kd, tl 1), kuid tegemist on olnud väljaspool Eestit teostatud ostumüügitehinguga (vt maksuotsuse p 1.8, lk 16-18; I kd, tl 23 pöördel – 24 pöördel). Seega on maksuhaldur õigesti järeldanud, et kaebaja tõendas küll kavatsust hakata tegelema ettevõtlusega koostöös nimetatud äriühinguga, kuid mitte ettevõtlusega tegelemist Eestis juba enne maksuotsust (maksuotsuse p 2, lk 18; tl 24 pöördel).
  3. Kaebaja märgib õigesti, et soetatud kaupa ei pea hakkama kohe ettevõtluses kasutama ning soetamisele ei pea kohe järgnema käibe tekkimist (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-3-09). Küll aga on maksuotsuses piisavalt põhjendatud, miks ei ole kõnesolevate kulutuste näol tegemist ettevõtluse tarbeks tehtud kulutustega. Nii on maksuotsuses maksukohustuslase juhatuse liikme seletustest järeldatud, et kaebaja jaoks oli oluline sisustada ainult suur tuba, kuid ometigi sisustati lastetuba, köök ja magamistuba, mis annab põhjuse kahtlusteks, et kaebaja ei vajanud oma ettevõtluse tarbeks just sellisel kujul möbleeritud korterit, vaid sisustas selle eesmärgiga luua äriühingu teisele Venemaa Föderatsiooni kodanikust juhatuse liikmele ja tema perele (4 lapsega) elukoht Eestis viibimise ajaks (maksuotsuse lk 7; I kd, tl 19). Seda, et eluliselt usutav ei ole sisustuskulude tegemine väidetavas salong-korteris planeeritud ettevõtluse tarbeks, kinnitavad maksuhalduri poolt teostatud vaatluse tulemused (maksuotsuse p 1.2; I kd, tl 17), kaebaja juhatuse liikme GS vastuolulised ütlused (maksuotsuse p 1.3; I kd, tl 17 pöördel - 19) ja 28.10.2013 üürileandja TA selgitused (maksuotsuse p 1.5; I kd, tl 21-22). Seejuures nõustub ringkonnakohus maksuhalduriga, et usaldusväärsemad on TA 28.10.2013 antud selgitused kui maksukohustuslase poolt eriarvamuse lisana maksuhaldurile esitatud TA selgitused, mistõttu lähtus maksuhaldur põhjendatult ajaliselt varem ning otse maksuhaldurile antud üürileandja selgitustest (maksuotsuse p 1.5, lk 12; I kd, tl 21 pöördel). Lisaks kinnitab kulutuste tegemist muuks kui ettevõtluse tarbeks korteriühistult Raua 10 saadud teave (maksuotsuse p 1.6; I kd, tl 22-23) ja Raua 10 büroopindadega seonduv teave (maksuotsuse p 1.7; I kd, tl 23 pöördel). Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et vee tarbimist ei saa kommunaalarvete alusel pidada selliseks, mis on omane äripinnale.
  4. Samuti on maksuhaldur õigesti märkinud, et eluliselt usutav ei ole väide, et toodet tutvustatakse klientidele suletud ligipääsuga kortermaja neljanda korruse korteris, milles puudub mistahes viide seedripuust palkmajale või selle detailidele; väidetav näidiskorter on sisustatud lastega pere vajadustele vastavalt ja kellegi poolt reaalselt kasutusel olevana, mitte kui kõigile avatud mööblisalongides või –poodides oleva näidisväljapanekuna (maksuotsuse lk 6; I kd, tl 18 pöördel). Maksuhaldur on põhjendatult järeldanud, et ebausutav on väide, et potentsiaalsed kliendid väljastpoolt Eestit satuvad Tallinna kortermaja
  5. korrusele väidetavat eluruumi sisustust uurima, et selleks teha 1 miljoni euro suurune investeering (maksuotsuse lk 17; I kd, tl 24).
  6. Sõiduki kasutamist muuks tarbeks kui kaebaja ettevõtluseks tõendavad GS antud vastuolulised seletused sõiduki kasutamise kohta (maksuotsuse p 1.4.2; I kd, tl 20), sõiduki vaatlus aadressil XXXX XX (maksuotsuse p 1.4.1; I kd, tl 19 pöördel), Estravel AS-lt saadud teave (maksuotsuse p 1.4.3; I kd, tl 20) ning Pädaste Mõis OÜ-lt saadud teave (maksuotsuse p 8
(10)3-14-50713 1.4.4; I kd, tl 20 pöördel). Maksuhaldur on kogutud tõendeid kogumis hinnates põhjendatult järeldanud, et GS-l puudus vajadus sõiduauto igapäevaseks kasutamiseks, sest Maanteeameti andmetel on ta veel viie sõiduki kasutaja ning autot kasutas Eestis viibides DK oma 6-liikmelise perega. Aluse kahtluseks, et sõidukit ei soetatud ettevõtluse tarbeks, annab ka sõiduki vaatluse käigus tuvastatu, mille kohaselt oli sõiduki odomeetri näit 21.10.2013 1245 km, kuid soetamise hetkel
  1. a juulis 14 km; seega ei ole GS andnud 14.10.2013 maksuhaldurile tõeseid seletusi, vaid teadlikult varjanud maksuhalduri eest sõiduki tegeliku kasutamise otstarvet ja kasutajat (maksuotsuse p 2.9; I kd, tl 25 pöördel). Kaebaja on küll esitanud 20.12.2013 maksuhalduri nõudmisel perioodi 16.07.2013-31.12.2013 sõidupäeviku, mis aga on maksuhalduri hinnangul vormistatud tagantjärgi ega ole usaldusväärne, kuna varasemalt oli GS väitnud, et sõidupäevikut ei ole peetud ja räägitud oli vaid ühest sõidust Muhusse, mitte korduvatest sõitudest, nagu sõidupäevikust nähtus.
  2. Maksuhaldur on maksuotsuses põhjalikult analüüsinud kaebaja ettevõtlusega seonduvat. Andmaks hinnangut sellele, kas KMS § 29 lg-s 1 toodud eeldused on täidetud, sh kas tehtud kulutused on vajalikud ettevõtluse tarbeks, tuleb paratamatult hinnata ka kulutuste vajalikkust. Seetõttu on ekslik kaebaja seisukoht, et maksuhalduril puudus õigus hinnata kulutuste vajalikkust.
  3. Kaebaja hinnangul on tema tegevuse näilikuks kvalifitseerimine õigusvastane. Maksuhaldur on vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt selgitanud, et küsimus ei ole kaebaja majandustegevuse näilikkuses, vaid kaebaja põhjendused korterile tehtud kulude kandmise ja sõiduki soetamise kohta kaebaja ettevõtluse tarbeks on tõendamata ja ebausutavad. Maksuotsuse õigusliku alusena on märgitud MKS § 83 lg
  4. Riigikohus on selgitanud, et MKS § 83 lg-t 4 saab kohaldada olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist (Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-46-11). MKS § 83 lg 4 kohaldamisel on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist (Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-67-09, p 18). Maksueelis tähendab seda, et kohane tehing annab kõrgema maksukoormuse (Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid nr 3-3-1-52-09 ja 33-1-59-09).
  5. Maksuotsuses on maksuhaldur kohaselt järeldanud, et poolte eesmärgiks ei olnud sõiduki soetamine ja korteri sisustamine ettevõtluse ning maksustatava käibe tarbeks, vaid näilike kulutuste Artel D.G. OÜ nimel kajastamisega maksueelise tekitamine ilma, et reaalseid tehinguid arvel kajastatud ostja Artel D.G. OÜ-ga oleks toimunud. Maksuotsuse kohaselt oli arvetel kajastatud tehingutes tegelikuks ostjaks eraisik DK, kelle tarbeks ja kelle rahalistest vahenditest need kulutused tegelikkuses tehti (maksuotsuse lk 24; I kd, tl 27 pöördel). Seejuures on maksuhaldur välja toonud ka maksueelise, mida näiliku tehinguga sooviti saavutada. Nimelt on maksuhaldur selgitanud, et kirjeldatud viisil juhatuse liikme isiklikuks tarbeks tema enda poolt äriühingule kantud rahaliste vahendite eest toimunud kulutuste tegemise ainsaks eesmärgiks on olnud sisendkäibemaksu mahaarvamise eelise saamine Artel D.G. OÜ-le, mida DKi enda nimel kulutusi tehes ei oleks saadud (maksuotsuse lk 23; I kd, tl 27). Maksuotsuses on õigesti märgitud, et juhatuse liikme tarbeks tema enda poolt Artel D.G. OÜ-le kantud rahaliste vahendite arvelt tehtud kulutuste eest tehtud väljamaksetelt tulumaksukohustust ei teki (maksuotsuse lk 23; I kd, tl 27). Sellest tulenevalt on asjasse puutumatud kaebaja väited seoses tulumaksuseaduse alusel arvutatava võimaliku erisoodustusega sõiduki isiklikul kasutamisel.
  6. Halduskohus asus õigesti seisukohale, et maksuhaldur ei ole uurimispõhimõtet rikkunud ning maksuotsus on piisavalt motiveeritud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi selles osas korrata (

§ 201lg 4).

Ekslik on kaebaja seisukoht, et kui ta on tõendanud oma majandustegevust, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, siis on äriühingu poolt tehtavad mistahes kulutused automaatselt ettevõtluse ja maksustatava 9

(10)3-14-50713 käibe tarbeks. Seni kuni maksukohustuslane ei ole tõendanud kaupade ja teenuste maksustatava käibe tarbeks kasutamist, ei ole alust nendelt tehingutelt käibemaksu maha arvata. Kaebaja on küll esitanud täiendavaid tõendeid ettevõtlusega tegelemise kohta, kuid need ei kinnita, et tehtud kulutused oleksid seotud kaebaja selgitatud ettevõtlusega. Maksuhaldur on maksuotsuses piisavalt põhjendanud, miks esineb põhjendatud kahtlus, et tehingud on tehtud eraisiku huvides ning näilikult ettevõtja nimel. 30. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud KMS §-i 34, kui leidis, et käibemaksu tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamise otsused ei ole õigusvastased. Halduskohus selgitas, et tuvastusnõue on seatud sõltuvusse maksuotsuse tühistamisest, s.t kui kohus tühistab maksuotsuse ja teeb kindlaks, et MTA ei täitnud kaebaja tagastusnõuet tähtaegselt, siis on kaebajal alus taotleda vahendite õigusvastase kinnihoidmise eest kahju hüvitamist (II kd, tl 129). Halduskohus lisas, et kontrollib esimeses järjekorras maksuotsuse õiguspärasust ning vaatab tuvastusnõuded sisuliselt läbi üksnes juhul, kui maksuotsus kuulub tühistamisele (II kd, tl 129). Kuna halduskohus jõudis järeldusele, et maksuotsus on õiguspärane, siis vaidlustatud tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamise otsuseid halduskohus ei kontrollinud. Kaebaja ei ole tuvastusnõudeid maksuotsuse tühistamisest sõltuvusse seadnud. Halduskohus leidis aga õigesti, et maksuotsuse kehtima jäämisel puudub kaebajal kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tagastamisnõuete kontrollimise tähtaja õigusvastane pikendamine ei too kaasa maksuotsuse tühistamist, kui maks oleks tulnud kogutud tõendite põhjal määrata ka juhul, kui maksuotsuse tegemisele oleks eelnenud nõuetekohase maksumenetluse läbiviimine. Maksu määramine ei olnud maksuotsuse tegemise ajaks aegunud. Kuna maksuotsus jääb kehtima, ei ole tagastusnõuete lahendamisega viivitamisega kaebajale tekkinud ka varalist kahju, mille hüvitamise võimalus

§ 45lg 2 ls 3 kohaselt tuvastamisnõuete esitamist õigustaks.

Hüvitamisnõue oleks seetõttu ilmselgelt perspektiivitu. 31. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. 32.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad MTA võimalikud menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.