4-16-1286 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. märts 2016. a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-16-1286 Kohtunik Sten Lind Vaidlustatud kohtulahend

§ 201

lg-s 1 nimetatud 1-aastase tähtaja rikkumise tõttu tuleb jätta sissenõudja taotlus asenduskaristuse kohaldamiseks rahuldamata. Seda isegi olukorras, kus sisuline alus VTMS § 211 lg 1 kohaselt asenduskaristuse kohaldamiseks võib olemas olla.

1. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse PPA Lõuna prefektuuri esindaja, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja asenduskaristuse kohaldamist. Kaebaja on seisukohal, et rahalise karistuse asendamine arestiga ei saa sõltuda kohtutäituri tegevusest või tegevusetusest TMS § 201 lg-s 1 sätestatud kohustuste tähtaegsel täitmisel. Loogiline seletus eelnimetatud sättes viidatud 3-aastasele tähtajale on see, et täitmise võimatusest sissenõudjale õigeaegsel teatamisel jääks KarS § 82 lg-s 4 sätestatud 4-aastasest tähtajast veel piisavalt aega selleks, et sissenõudja jõuaks teha kohtule taotluse karistuse asendamiseks, kohus jõuaks asja menetleda, lahendi teha ja taotluse rahuldamise korral saaks karistuse ära kanda. Kohtutäituri poolt TMS § 201 lg-s 1 sätestatud kohustuse eiramine ei saa kaebaja hinnangul olla KarS § 82 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaja ettepoole nihkumise aluseks. Selliselt toimuks kunstlikult aegumistähtaja lühendamine. Kaebaja märgib, et Tartu Ringkonnakohus ei nõustunud väärteoasjas nr 4-14-1363/8 ei nõustunud kohus sellega, et asenduskaristuse kohaldamisel tuleb KarS § 82 lg-s 4 toodud tähtaegade asemel lähtuda TMS § 201 lg-s 1 toodud tähtaegadest. Selles kohtuasjas möönis ringkonnakohus, et kohtutäitur rikkus TMS § 201 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Kohus ei pidanud aga nimetatud rikkumist sedavõrd oluliseks, mille pinnalt saaks teha järelduse rahatrahvi arestiga kohaldamata jätmise põhjendamatusest. Arvestada tuleb KarS § 82 regulatsiooni, mis sätestab otsuse täitmise aegumise ning asjaolu, et täitemenetluse seadustik reguleerib täitemenetluse läbiviimist, sätestades võlgniku, sissenõudja 2 ja kohtutäituri õigused ja kohustused, samuti täitedokumendi täitmise menetluse. TMS § 201 lg-s 1 sätestaud tähtaja möödumisel ei ole sellst tagajärge, nagu näeb ette KarS § 82 lg
2. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, vaadanud läbi toimiku materjalid ja esitatud määruskaebuse, leiab, et maakohtu määrus kuulub tühistamisele.
4. Vaidlus puudub selles, et kohtutäitur teavitas kohtuvälist menetlejat rahatrahvi täitmise võimatusest enam kui üks aasta pärast rahatrahvi kohtutäituri menetlusse võtmisest. Sellega rikkus ta TMS § 201 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Küsimus on selles, kas nimetatud tähtaja rikkumine välistab rahatrahvi asendamise.
5. Tuleb möönda, et Tallinna Ringkonnakohus on 29.12.2015 asunud väärteoasjas nr 4-15-10314 tehtud määruses seisukohale, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Väärteomenetluse seadustik ei näe aga ette, et ringkonnakohtu varasemas lahendis väljendatud seisukohad oleks samale kohtule edaspidi sarnaste kohtuasjade lahendamisel siduvad. Ka ei näe väärteomenetluse seadustik ette erinõudeid (nt kollegiaalne kohtukoosseis) lahendi tegemisel, mille seisukohad lahknevad varasemas lahendis väljendatutest. Käesolevas asjas asub ringkonnakohus 29.12.2015 määruses märgitust teistsugusele seisukohale. See, et kohtutäitur teavitas kohutvälist menetlejat rahatrahvi täitmise võimatusest pärast TMS § 201 lg-s 1 nimetatud 1-aastase tähtaja möödumist, ei võta kohtuväliselt menetlejalt õigust taotleda rahatrahvi asendamist arestiga, kui möödunud ei ole KarS §-s 82 toodud karistuse täitmise tähtajad.
6. See, kas TMS § 201 lg-s 1 toodud teatamistähtaja rikkumine tähendab seda, et rahatrahvi ei või arestiga asendada, sõltub sellest, mis on selles toodud tähtaegade kehtestamise eesmärk. Piltlikult on küsimus selles, kelle huvisid peab TMS § 201 lg 1 kaitsma – kas võlgniku (süüdlase) või sissenõudja (kohtuvälise menetleja). Käesolevas asjas leiab ringkonnakohus, et tegemist on sättega, mis kaitseb kohtuvälise menetleja huve. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada määratud karistuse tegelik ja võimalikult kiire täitmine. Selleks peab karistuse määranud kohtuvälisel menetlejal olema võimalik õigeaegselt (s.t võimalikult kiiresti pärast otsuse tegemist, aga kindlasti enne karistuse täitmise aegumist) taotleda selle asendamist. Sellise tõlgenduse kasuks räägib mitu tõika. 11.1 Esiteks tuleb tõdeda, et õiguskorras on olemas norm, mille eesmärk on kaitsja süüdlast olukorras, kus karistust ei ole mõistliku aja jooksul täidetud. Selleks sätteks on KarS § 82, mis reguleerib otsuse täitmise aegumist. KarS § 82 lg 4 näeb ette, et täitemenetlus rahatrahvi sissenõudmises võib kesta maksimaalselt neli aastat alates otsuse jõustumisest. Seega on olemas säte, mis ütleb üheselt, millise tähtaja möödumisel süüdlane vabaneb täitmata karistuse kandmisest. 11.2 Oluline on seegi,

§ 201

lg 1 ei reguleeri kohtutäituri ja süüdlase vahelisi suhteid, vaid näeb ette kohtutäituri kohustuse sissenõudja (kohtuvälise menetleja) ees. TMS § 201 lg 1 näeb ette, et kui rahatrahvi tervikuna määratud tähtpäevaks ei tasuta või kui osastatud rahatrahvi tasumise tähtaega ei järgita ja rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud ning võlgnikul ei ole vara, millele sissenõuet pöörata, teatab kohtutäitur hiljemalt ühe aasta möödumisel rahatrahvi kohtutäituri menetlusse võtmisest, kuid mitte hiljem kui kolme aasta möödumisel väärteootsuse jõustumisest, sissenõudjale täitmise võimatusest.“ Mõlema tähtaja puhul on võimalik näha, et nende eesmärgiks on teha võimalikuks rahatrahvi asendamise õigeaegne otsustamine. 3 Üheaastane tähtaeg tagab selle, et nõue, mida ei ole võimalik täita, ei jää põhjendamatult kohtutäituri menetlusse seisma ning karistus kantakse ära võimalikult kiiresti pärast otsuse jõustumist. Kolmeaastase tähtaja osas nõustub ringkonnakohus määruskaebuses esitatud seisukohtadega: selle eesmärk on tagada, et rahatrahvi sissenõudja saab taotleda rahatrahvi asendamist enne KarS § 82 lg-s 4 toodud tähtaja saabumist. Arvestada tuleb sellega, et rahatrahvi asendamise KarS § 72 alusel otsustab kohus ning selle kohta tehtud kohtumäärus on vaidlustatav. Seega on kohtutäituri kolmeaastane sissenõudja teavitamise tähtaeg vajalik selleks, et karistuse asendamise taotlemise, otsustamise ja täitmise jaoks jääks piisav ajavaru. Sellele viitab ka TMS § 201 lg 1 kujunemislugu. Nimelt kehtestati kohtutäituritele sissenõudmise teavitamise tähtajad tähtajad 01.01.2010. a jõsutunud TMS § 201 lg 1 muudatusega. Esialgu olid need tähtajad 1 aasta ning 4 aastat. Muudatus kehtestati kohutäituri seadusega. Selle eelnõu seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehel: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1b0d01ec-f7b5-2581-75d9dda4dd01275a/Kohtut%C3%A4ituri%20seadus/) rõhutati just üheaastast tähtaega. Neljaaastane tähtaeg on aga selgelt seostatav KarS § 82 lg-st 4 tuleneva tähtajaga, pärast mida ei olnud karistuse täitmine lubatud. 24.03.2011 muudatusega asendati varasem neljaaastane tähtaeg kolmeaastasega. Selle muudatuse selgitused eelnõu seletuskirjas puuduvad, kuid selle põhjuseks saab pidada just seda, et neljaaastase tähtaja puhul ei olnud sissenõudjal enam võimalik taotleda karituse asendamist. Seega on 1-aastase kõrval 3-aastane tähtaeg kehtestatud eesmärgiga, et võimalik oleks karistuse täitmine enne otsuse täitmise aegumist, kohtutäitur aga peab lähtuma 1- või 3-aastasest tähtajast sõltuvalt sellest, kumb tähtaeg enne saabub. 11.3 Eelnevast tuleneb,

§ 201

lg 1 eesmärk on just tagada rahatrahvi asendamise võimalus, mitte välistada seda. See, kui kohtutäitur on teavitanud sissenõudjat rahatrahvi täitmise võimatusest pärast TMS § 201 sätestatud tähtaegade möödumist, ei võta seega sissenõudjalt õigust taotleda rahalise karistuse asendamist KarS § 72 alusel. Rahalise karistuse asendamise taotlemisel ja otsustamisel tuleb lähtuda KarS §-s 82 sätestatud tähtaegadest. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada.

1. Määruskaebuses on taotletud maakohtu määruse tühistamist ja R. Antonovile määratud rahatrahvi arestiga asendamise arutusele võtmist. Ringkonnakohtul ei ole võimalik R. Antonovi rahatrahvi arestiga asendamist otsustada. VTMS § 211 lg 11 näeb ette, et rahatrahvi asendamise arestiga või üldkasuliku tööga lahendab maakohus süüdlase osavõtul. Väärteoasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks lahendanud rahatrahvi asendamist arestiga süüdlase osavõtul. Toimikus ei leidu kutset süüdlasele ega istungi protokolli. Samuti ei ole maakohtu määruses märget, et maakohus oleks enne määruse tegemist kuulanud ära süüdlase. Ringkonnakohtul ei ole võimalik seda puudust kõrvaldada: VTMS § 194 lg 2 näeb ette, et määruskaebus vaadatakse läbi kirjalikus menetluses.
2. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS §-dest 147 lg 1 p 4, 148 p 3, 150 lg 2, 194, 196, 198, 211 ning TMS § 201 lg-st 1 tühistab ringkonnakohus vaidlustatud Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a määruse ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Tulenevalt VTMS § 194 lg 3 ja § 152 tuleb saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. /allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind kohtunik 4