KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-3190 Haldusasi A.J. kaebus kohtu õigusvastase tegevusega te

) § 15 lg-le

2. A.J. esitas 22.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse kohtute õigusvastase tegevusega tekitatud kahju 77 997,41 eurot hüvitamiseks. Kaebaja selgitas, et hüvitisnõue koosneb otsesest varalisest kahjust 65 850 eurot; menetluskuludest (riigilõiv, kautsjon) 1033,50 eurot; õigusabikuludest 4773,15 eurot ja kohtutäituri tasust 6340,76 eurot. Kaebaja peab endale kahju tekitanud tegevuseks Tartu Ringkonnakohtu ja Riigikohtu tegevust tsiviilasjas nr 2-05-
3. Viidatud asjas esitas AS Tamsalu Veskid (pankrotis) pankrotihaldur A.J. vastu hagi summas 592 650,74 eurot. Viru Maakohus rahuldas 30.03.2012 otsusega hagi täielikult ning Tartu Ringkonnakohus jättis 01.04.2013 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 17.10.2013 otsusega nr 3-2-1-110-13 mõlema kohtu otsused ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Viru Maakohus jättis 24.11.2014 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, kuid Tartu Ringkonnakohus tühistas 22.06.2015 otsusega maakohtu otsuse, rahuldas hagi osaliselt ja mõistis A.J.lt AS Tamsalu Veskid (pankrotis) kasuks välja 65 850 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Riigikohus ei võtnud ringkonnakohtu otsuse peale esitatud A.J. kassatsioonkaebust menetlusse. Kaebaja heidab Tartu Ringkonnakohtule ette, et viimane ei järginud samas asjas lahendamiseks antud Riigikohtu juhiseid ja jättis tekkinud kahju (ehk hagi rahuldamisel välja mõistetud summa) põhistamata. Riigikohus rikkus aga õiguskindluse põhimõtet, kuna ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse olenemata sellest, et ringkonnakohus rikkus oluliselt 1

§-i 15, sest kohtunikud panid materiaal- ja menetlusõiguse norme rikkudes toime kuriteo.

§ 15

kohaldamise põhjenduseks on kohtute eksimused seoses menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi vale kohaldamisega. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Riigikohus on viidatud sätte alusel kaebuse tagastamist pidanud õigeks olukordades, kus teatud nõude esitamine ja menetlemine on iseenesest võimalik, kuid selline kaebus jääks rahuldamata (vt Riigikohtu 04.06.2013 määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 15 ja 23.10.2013 määrus asjas nr 33-1-29-13, p 24). Kohtu hinnangul puuduvad kaebusel ilmselgelt eduväljavaated.
2. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

§ 7

lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 15

lg 1 näeb erisusena ette, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. PS § 22 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. 6. PS §-s 25 sätestatud põhiõigus on lihtreservatsiooniga põhiõigus, mis tähendab, et sellele saab seadusega piiranguid kehtestada. Kohtumenetluse käigus tekitatud kahju puhul piirabki

§ 15

lg 1 hüvitispõhiõigust tingimusega, et kahju hüvitamist on võimalik nõuda ainult juhul, kui kohtunik pani kohtumenetluse käigus toime kuriteo. Kohtule teadaolevalt ei ole Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2015 otsuse nr 2-05-23429 teinud kohtunikke ega ka Riigikohtu 14.10.2015 määruse nr 3-7-1-2-691 teinud kohtunikke kuriteos süüdi mõistetud ning ka kaebaja ei viita selliste kohtuotsuste olemasolule. Seega on kaebaja väide, et kohtunikud panid väidetavalt menetlus- ja materiaalõiguse norme rikkudes toime kuriteo, ebaõige, ega annaks alust kaebuse rahuldamiseks. 7. Olenemata kaebaja kontekstist välja rebitud viidetest Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu jõustumata otsustele asjas nr 3-09-1504, on selge, et

§ 15

lg 1 ei võimalda kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju on tekitatud menetlusõiguse normi olulise rikkumise või materiaalõiguse vale kohaldamisega. Riigikohtu 22.12.2014 määruse nr 3-3-1-21-14 p-s 20 on selgitatud, et

§ 15

lg 1 piirab imperatiivselt kohtu tekitatud kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo. Samast määruse punktist tuleneb ka, et laiendava contra legem tõlgendamise teel, ilma põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust alustamata, ei saa kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist nõuda muul alusel kui seda on sättes nimetatud kohtuniku kuritegu. 8. Tallinna Ringkonnakohus on 27.07.2015 määruses asjas nr 3-15-1309 p-des 13-15 selgitanud järgmist: „13.

§ 15

lg 1 piirangu peamine eesmärk on ära hoida kahju hüvitamise nõuete lahendamisel kohtu poolt varasemate kohtulahendite õiguspärasuse hindamine, aga ka riigi rahaliste huvide kaitsmine. Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude piiramise eesmärk on ära hoida olukord, kus sama kohtuasja lahendatakse kahel korral: esmalt primaarnõude läbivaatamisel ja seejärel õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Sellise võimaluse avardamine tooks kaasa olukorra, 2

§ 15

lõikes 1 sätestatud piirangu eesmärk on tagada jõustunud kohtulahendite suhtes õiguskindlus. 14. Seadusandja pidas kahju hüvitamise piiramisel

§ 15

lg-s 1 silmas kohtumenetlust, kus kahju on võimalik vältida kohtulahendi edasikaebamisega ning mille puhul jõustunud kohtulahendi õiguspärasuse kontrollimine on keeruline või koguni võimatu. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse lahendamisel oli kaebajale kahju tekkimine ja selle suurus selgesti nähtav. Kaebajal oli tsiviilkohtumenetluses võimalik usalduse kaitsele tugineda. Riigikohtu üldkogu sai neid väiteid 26.06.2014 määruses hinnata, samuti oli seda võimalik teha sellele üldkogu lahendile järgnenud tsiviilkohtumenetluses. Kahju hüvitamise eeldus – kahju on kohtulahendiga tekitatud õigusvastaselt – nõuab halduskohtumenetluses hinnangu andmist tsiviilkohtumenetluses tehtud lahenditele, mis on läbinud kõik kolm kohtuastet. Sellise kohtuliku kontrolli piiramine

§ 15lg-s 1 on proportsionaalne.

Kaebajale tekkiva hüvitamiskohustuse suurust on konkreetsel juhul tsiviilkohtumenetluses hinnatud ning seda ei ole peetud ebaproportsionaalseks.

1. Riigi rahanduslike huvide kaitsmine on PS § 25 piiramisel eesmärgina legitiimne (Riigikohtu üldkogu 22.03.2011 otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 121).“
2. Ka praeguses asjas on tegemist olukorraga, kus kaebaja sai kahju vältida kohtulahendi edasikaebamisega. Esimesel korral Riigikohtusse pöördudes saavutas kaebaja tulemuse, et Riigikohus tühistas rikkumiste tõttu ringkonna- ja maakohtu otsused ning kaebaja vabanes 592 650,74 euro suuruse kahjusumma tasumise kohustusest. Seega ei mõjutanud asja esmakordsel läbivaatamisel tehtud maa- ja ringkonnakohtu eksimused asja lõpplahendit. Kuna teistkordsel Riigikohtusse pöördumisel kassatsioonkaebust menetlusse ei võetud, siis järelikult ei teinud ringkonnakohus 22.06.2015 otsuse puhul selliseid vigu, mis oleks kaasa toonud asja ebaõige lahendamise (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 679 lg 3 p-d 1 ja 2) ja hagi rahuldati 65 850 euro osas õigesti. Kaebuse nõudest võib järeldada, et kaebaja kandis tsiviilasjas nr 205-23429 menetluses menetluskulusid 5806,65 eurot (riigilõiv ja kautsjon 1033,50 eurot ja õigusabikulud 4773,15 eurot). Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2015 otsusega jäeti menetluskulud poolte endi kanda ning kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja tugines 21.07.2015 kassatsioonkaebuses muuhulgas menetluskulude ebaõigele jaotamisele. Järelikult sai Riigikohus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel hinnata ka menetluskulude jaotust, kuid leidis, et ringkonnakohus jõudis menetluskulude jaotamisel õigele tulemusele. Asjaolu, et kaebajapoolne edasikaebevõimaluse kasutamine ei viinud teda soovitud tulemusele, ei tähenda, et kohtud oleksid menetlus- ja materiaalõiguse norme rikkunud. Kahju hüvitamise nõude esitamine ei anna kaebajale õigust nõuda jõustunud kohtulahendite ümbervaatamist ning halduskohus ei saa kontrollida tsiviilkohtute lahendite sisulist õigsust. Muuhulgas puudub halduskohtul võimalus tuvastada, kas Riigikohus jättis tema 21.07.2015 kassatsioonkaebuse valesti menetlusse võtmata.
3. Kaebuses nõutakse ka sundtäitmise kulude 6340,76 eurot kahjuna hüvitamist. Kuigi kaebaja ei ole seda nõude osa selgitanud, võib eeldada, et tegemist on Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2015 otsuse sundtäitmise kuludega. Kohus möönab, et nimetatud otsuse tegemise ja sundtäitmise kulude kandmise vahel on teatav põhjuslik seos, sest ilma kaebajalt 65 850 euro tasumist nõudva kohtuotsuseta ei oleks kohtutäituril otsust, mida sundtäita. Samas, nagu juba eespool põhjendatud, ei tuvastatud tsiviilkohtumenetluses, et Tartu Ringkonnakohus oleks 22.06.2015 otsuse puhul teinud selliseid vigu, mis viinuks asja ebaõige lahendamiseni (sest Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse). Seetõttu puudub ka igasugune 3

§ 15

lg 1 alusel ega ka selle põhiseadusvastaseks tunnistamise kaudu, sest kaebuses toodud asjaoludel ja senist kohtupraktikat arvestades puudub kohtul kahtlus, et

§ 15lg 1 on põhiseadusega kooskõlas.

12. Kuna kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult, puudub vajadus menetlusabi taotluse lahendamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 4