← Eesti

3-14-51001/40

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 30.10.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51001 Haldusasi AS Luterma (pankrotis) kaebus Maksu- ja Tolliameti poolt üleliigse laovaru tasu seaduse alusel AS Luterma (pankrotis) suhtes antud haldusaktidega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes, viivise välja mõistmise nõudes ning saamata jäänud tulu hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 06.02.2015 otsus Menetlusosalised Kaebaja – AS Luterma (pankrotis), volitatud esindaja v.adv Risto Rüütel Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindajad Veiko Soll ja Martin Aas Kaasatud haldusorgan – Maaeluministeerium, volitatud esindaja Ingrid Raidme Menetluse alus ringkonnakohtus AS Luterma (pankrotis) apellatsioonkaebus RESOLUTSIOON

  1. Jätta rahuldamata AS Luterma (pankrotis) vastuväide kohtu tegevusele.
  2. Jätta rahuldamata AS Luterma (pankrotis) kaebetähtaja ennistamise taotlus ja lõpetada haldusasja nr 3-14-51001 menetlus.
  3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 06.02.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-
  5. Jätta kaebaja esindajakulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Riigikogu võttis 07.04.2004 vastu üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS), mis avaldati Riigi Teatajas 27.04.2004 ja mis jõustus 01.05.
  7. AS Kalev (uus ärinimi AS Luterma) sõlmis 30.04.2004 Water Purification Services Ltd-ga (WPS) müügilepingu talle kuuluva suhkru võõrandamiseks. Põllumajandusministeeriumi 28.10.2004 käskkirja nr 258 p 1 alap-ga 5 3-14-51001 määrati AS-ile Kalev suhkru üleliigse laovaru suuruseks 0 kg. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 17.06.2005 otsuses nr 12-5/333 asuti seisukohale, et AS-i Kalev ja WPS vaheline suhkru ostumüügitehing oli näilik ning määrati AS-ile Kalev suhkru üleliigne laovaru koguses 15 608 886 kg. Otsusega kohustati AS-i Kalev kõrvaldama turult hiljemalt 30.11.2005 tema valduses seisuga 01.05.2004 olnud üleliigne suhkru laovaru. AS Kalev esitas 15.07.2005 kaebuse Tallinna Halduskohtule MTA 17.06.2005 otsuse nr 12-5/333 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus lõpetas 07.12.2006 määrusega haldusasja menetluse seoses MTA 17.06.2005 otsuse kehtetuks tunnistamisega. MTA 29.03.2007 otsuses-maksuteates nr 12-5/174 asuti uuesti seisukohale, et AS-i Kalev ja WPS vaheline suhkru ostu-müügitehing oli näilik, määrati AS-ile Kalev suhkru üleliigne laovaru koguses 15 608 886 kg ning määrati tasumisele üleliigse laovaru tasu summas 135 666 193 krooni. AS Kalev esitas 27.04.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 29.03.2007 otsus-maksuteate nr 12-5/174 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus tühistas 13.11.2009 otsusega MTA 29.03.2007 otsus-maksuteate nr 12-5/
  8. MTA esitas halduskohtu otsuse peale 14.12.2009 apellatsioonkaebuse. Euroopa Kohus otsustas 12.07.2012 asjas nr C-146/11 (AS Pimix), et akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta art 58 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui Eestis kohaldatakse üksikisikute suhtes määruse nr 1972/2003 sätteid, mis ei olnud 01.05.2004 seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ega selle liikmesriigi siseriiklikku õigusesse üle võetud, kuigi üksikisikud võisid nendega tutvuda muul viisil. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 05.11.2012 määrusega haldusasja menetluse, kuna MTA oli 29.03.2007 otsus-maksuteate oma 11.09.2012 otsusega nr 12.2-4/45439 kehtetuks tunnistanud.
  9. AS Luterma (pankrotis) esitas 30.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles mh MTA-lt õigusvastaste haldusaktide andmisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamist summas 8 700 235,42 eurot; MTA-lt viivise väljamõistmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lgs 1 sätestatud määras põhinõudest alates 12.07.2012 kuni põhinõude kohase täitmiseni; MTA õigusvastaste haldusaktide andmise tagajärjel saamata jäänud tulu hüvitamist kohtu poolt määratud õiglases summas.
  10. Põhjusel, et kahjunõude suuruse tõendamine on keeruline ning välistada ei saa ekspertiisi tegemise vajadust, rahuldas halduskohus 11.11.2014 määrusega kaebaja ja vastustaja taotlused asjas vaheotsuse tegemiseks. Halduskohus jättis 06.02.2015 otsusega kaebuse rahuldamata.
  11. AS Luterma (pankrotis) esitas 09.03.2015 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu 06.02.2015 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tunnustada apellandi kahjunõude põhjendatust Eesti Vabariigi vastu, mis seisneb kahjus, mille tõi maksejõuetuse ja tütarühingu väärtuse vähenemise kaudu kaasa MTA õigusvastane maksuotsus, koormav põhjendamatu maksumenetlus ja tütarühingu AS-i Kalev Real Estate Company aktsiate arest nende omavahelises koosmõjus; tunnistada apellandi kahjunõude põhjendatust Eesti Vabariigi vastu viivisenõude osas; saata asi menetluse jätkamiseks ja tekitatud kahju suuruse kindlaks tegemiseks halduskohtule.
  12. Tallinna Ringkonnakohus leidis 01.10.2015 määruses, et halduskohtule esitatud kaebus on mittetähtaegne ja andis AS-ile Luterma (pankrotis) võimaluse taotleda kaebuse esitamise tähtaja ennistamist.
  13. AS Luterma (pankrotis) esitas 12.10.2015 ringkonnakohtule seisukoha, milles leidis, et praeguses menetlusetapis pole kaebetähtaja kontrollimine enam lubatav. Alternatiivselt leidis ta, et kaebuse esitamise tähtaega pole rikutud, ja kui on rikutud, siis palub ta tähtaja ennistada. 5.
  14. Vastuväidete kohaselt leidis Tallinna Halduskohus 04.08.2014 määruses, et apellant esitas kaebuse tähtaegselt. MTA leidis oma 30.09.2014 vastuses (peab olema 21.10.2014 vastuses – 2

(5)3-14-51001 ringkonnakohtu märkus), et kaebus on võetud õigesti menetlusse ja ka kaasatud asutus ei ole vaielnud kaebuse menetlusse võtmisele vastu. Ka hiljem ei tõstatanud kaebuse tähtaegsuse küsimust ükski menetlusosaline ega halduskohus. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-36-01 (p 3) ja 3-3-1-24-03 (p 9) leidnud, et kaebuse tähtaegseks lugemist tuleb vaidlustada koos asjas tehtud sisulise otsusega protsessinormide rikkumisena, so läbi menetlusvigade vaidlustamise üldise reeglistiku. Riigikohus on selgitanud (3-3-1-36-01 p 4), et apellatsioonkaebuses saab tähtaja rikkumisele tugineda üksnes see protsessiosaline, kes on esimese astme halduskohtult taotlenud kaebuse tagastamist tähtaja rikkumise tõttu. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses kaebetähtaja osas kohtuotsust vaidlustanud. Ka vastustaja ega kaasatud haldusorgan ei ole apellatsioonkaebusele esitatud vastustes tuginenud kaebuse väidetavale mittetähtaegsusele ning nad on minetanud võimaluse kahtluse alla seada kaebuse tähtaegsust apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebusega. Seega ei kuulu algse halduskohtu kaebuse tähtaegsuse küsimus apellatsioonimenetluse piiridesse. Riigikohus on kohtuotsuse nr 3-3-1-54-03 p-s 46 selgitanud, et kui on selge, et kaebuse esitajate tegelik tahe ei saa olla suunatud halduskohtu otsuse vaidlustamisele osas, milles tunnistati nende kaebeõigust, puudub ringkonnakohtul võimalus väljuda apellatsioonkaebuse piiridest ja asuda käsitlema halduskohtu apellantide kasuks lahendatud, apellatsiooniastmes vaidlustamata küsimust, luues sellega võimaluse halvendada apellantide olukorda. Kehtiv HKMS § 197 lg 1 reguleerib apellatsioonimenetluse piire samamoodi kui ülalviidatud Riigikohtu lahendite tegemise ajal kehtinud menetlusseadus. Ringkonnakohus ei pidanud kaebust mittetähtaegseks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses (ega saanudki seda teha), niisamuti ei saa ta nüüd asuda hindama apellandi olukorda halvendavat küsimust, mida apellatsiooniastmes ükski menetlusosaline vaidlustanud ei ole. 5.
  1. Apellant sai teada kahjust, kahju põhjustanud isikust ja õigusvastase tegevuse tagajärgedest pärast 12.07.2012, mistõttu on kaebus tähtaegne. Alles siis, kui oli selge, et kahju ei õnnestu primaarsete õiguskaitsevahenditega ära hoida ega kõrvaldada, esitas apellant riigivastutuse seaduse alusel kahju hüvitamise nõude. Üleliigse laovaru tasu seaduse (millel põhinesid MTA õigusvastane tegevus ja haldusaktid, mis kõik tekitasid omavahelises seoses ja vastastikuses koosmõjus apellandile kahju) vastuolu Euroopa Liidu õigusega selgus Euroopa Kohtu 12.07.2012 otsusest nr C-146/
  2. Üksnes Euroopa Kohus saab tõlgendada Euroopa Liidu õigust. Kuna Euroopa Kohtu otsus tõi kaasa MTA tegevuse ja haldusaktide õigusliku aluse tagasiulatuva äralangemise, siis alates otsusest teada saamisest tuleb apellant lugeda teadlik olevaks kahjust ja kahju tekitanud isikust. 5.
  3. Juhul kui ringkonnakohus siiski leiab, et asja menetlemine on võimalik üksnes kaebetähtaja ennistamise korral, esitab apellant taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. 5.3.
  4. Apellant on järginud RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid ja on eelkõige üritanud kasutada seadusest tulenevaid primaarseid õiguskaitsevahendeid. Apellandile ei saa ette heita seadusest tulenevate selgete reeglite järgimist. 5.3.
  5. Apellandile selgus kahju tekkimine Euroopa Kohtu otsuse nr C-146/11 tegemise järel. Kuni nimetatud otsuseni ei olnud apellandile teada, et MTA-l puudus üldse õiguslik alus üleliigse laovaruga seonduva maksumenetluse läbiviimiseks ja haldusaktide andmiseks. Samuti selgus kohtulahendi järel see, et MTA maksumenetlus, AS-i Kalev Real Estate Company aktsiate arest, samuti AS Luterma pankroti põhiliseks põhjuseks olnud MTA hiiglaslik maksunõue põhinesid kõik olematul õiguslikul alusel. Ajaperioodil alates üleliigse laovaru tasu määramisest apellandile (ja teistele ettevõtjatele) kuni Euroopa Kohtu lahendi nr C-146/11 tegemiseni algatati plju erinevaid kohtuvaidlusi, millest mitmed jõudsid ka Riigikohtusse. Mitte üheski eelviidatud vaidluses enne Riigikohtu otsust asjas nr 3-3-1-55-10 (mille raames küsitud eelotsuse taotlust puudutabki Euroopa Kohtu lahend nr C-146/11) ei tuvastatud üleliigse laovaru tasu määramise õigusliku aluse puudumist. Apellandil puudus võimalus kahjust ja kahju tekitajast teada saada või veel vähem selles osas mõistliku eduperspektiiviga nõudeid 3
(5)3-14-51001 esitada, kui isegi Riigikohtule ei olnud üleliigse laovaru tasu esitamise õigusliku aluse puudumine selge. 5.3.
  1. Apellandile ei saa heita ette mittejuhindumist HKMS kommenteeritud väljaandes avaldatud seisukohast, et kaebetähtaja kulgemahakkamist ei saa siduda kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Õiguse allikaks on eelkõige seadus, mitte õiguskirjandus. 5.3.
  2. MTA haldusaktid, mis koostoimes MTA tegevusega tekitasid apellandile kahju, tunnistas MTA omal algatusel kehtetuks, sh 29.03.2007 otsuse-maksuteate alles 11.09.
  3. Seega möönis MTA oma tegevuse õigusvastasust alles 2012 teises pooles ning apellant (nagu teisedki ettevõtjad, kellele oli esitatud üleliigse laovaru tasu nõuded) võis eeldada, et õigusvastaste haldusaktide negatiivsed tagajärjed järgnevalt kõrvaldatakse. Need ettevõtjad, kes olid reaalselt ära tasunud üleliigse laovaru tasu, saidki varasemalt tasutud rahasummad tagasi, sh lisandus ligikaudu samas ulatuses intresse. 23.08.2012 pressikonverentsil informeeris Eesti riik ettevõtjaid sellest, et MTA on asunud otsuseid-maksuteateid kehtetuks tunnistama ja tekitatud kahjusid hüvitama. Samal pressikonverentsil viidati ühtlasi sellele, et analoogset lahendust eeldatakse ka suhkrutrahvi osas. Eelnevast võis apellant järeldada, et õigusvastase tegevuse tagajärjed hüvitatakse ja heastatakse ka temale ning selle ootama jäämist ei ole põhjust apellandile ette heita. Kuna järgneva kahe aasta jooksul apellandile kahjusid siiski ei hüvitatud, pöördus apellant kahjunõudega kohtu poole ja tegi seda enne, kui möödus 3-aastane tähtaeg Euroopa Kohtu otsuse nr C-146/11 teadasaamisest. Seega ei ole apellant ebamõistlikult viivitanud kahjunõude esitamisega.
  4. MTA palub jätta kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. AS Luterma (pankrotis) esitas 12.10.2015 ringkonnakohtule seisukoha, milles leidis, et praeguses menetlusetapis pole kaebetähtaja kontrollimine enam lubatav. Protsessuaalselt on tegemist HKMS §-s 90 ettenähtud vastuväitega kohtu tegevusele, mis tuleb sama sätte kohaselt lahendada määrusega. Ringkonnakohus leiab, et vastuväide ei ole põhjendatud. Kaebetähtajast kinnipidamise kontrollimine ei välju praegusel juhul apellatsioonimenetluse piiridest. Kaebaja palub oma apellatsioonkaebuses rahuldada kahjunõue, mille halduskohus jättis rahuldamata. Kaebuse rahuldamise eelduseks on asjaolu, et kaebus on lubatav. Kaebuse lubatavuse eelduseks on mh kaebetähtajast kinnipidamine. Kohtul on kohustus kontrollida kaebuse läbivaatamise ja rahuldamise eelduste olemasolu isegi juhul, kui nende olemasolu pole kahtluse alla seatud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-74-10, p 15). Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse lahendamisel kontrollida vaidlustatud otsuse seaduslikkust, lähtudes kõigist asja lahendamisel olulistest aspektidest, sh protsessuaalsetest (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-61-13, p-d 12 ja 19). Mittetähtaegse kaebuse rahuldamine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-18-07, p-d 22-23), mistõttu ei ole ringkonnakohtus selle asjaolu kontrollimiseks HKMS § 90 lg 2 kohaselt nõutav, et menetlusosaline oleks esitanud selles küsimuses vastuväite esimese astme kohtu menetluses (s.o erinevalt kaebaja viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-36-01 avaldatud seisukohtadest
  6. aastal kehtinud HKMS redaktsiooni tõlgendamise kohta). Kehtiva HKMS § 124 kohaselt kontrollib halduskohus kaebetähtajast kinnipidamist eelmenetluses ning vaidluse tekkimise korral teeb selle kohta kaevatava määruse. Praegusel juhul ei ole halduskohus määrusega (s.o määruse resolutiivosas) kaebetähtaja küsimust lahendanud, mistõttu pole selles küsimuses jõustunud lahendit, mis saaks takistada ringkonnakohut selle küsimusega tegeleda.
  7. Ringkonnakohus leiab, et kaebus on esitatud HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud kaebetähtaja rikkumisega ja puuduvad HKMS § 71 lg-s 1 sätestatud alused tähtaja ennistamiseks. Kaebaja 4
(5)3-14-51001 nõuab kahju hüvitamist, mis on tekitatud MTA 17.06.2005 otsuse nr 12-5/333 ja 29.03.2007 otsus-maksuteate nr 12-5/174 tagajärjel. Need olid aktid, mille kehtivus ja täitmine väidetavalt kahjustasid kaebaja mainet ja tema varalisi õigusi, mis viis kaebuse kohaselt lõppkokkuvõttes kaebaja pankroti väljakuulutamiseni 19.04.
  1. Seega pidi kaebaja olema teadlik temale tekitatud kahjust ja selle tekitajast igal juhul rohkem kui kolm aastat enne halduskohtule kaebuse esitamist 30.04.
  2. Ebaõige on halduskohtu 04.08.2014 määruses avaldatud seisukoht, et kaebus on kohtule esitatud tähtaegselt põhjusel, et lõplik seisukoht 01.05.2004 seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas mitteavaldatud Euroopa Komisjoni 10.11.2003 määruse nr 1972/2003 sätete kohaldamise küsimuses võeti alles Euroopa Kohtu 12.07.2012 otsuses nr C-146/
  3. Kaebetähtaja kulgemahakkamist ei saa kohtupraktika kohaselt siduda ajaga, mil kahjunõude aluseks olev tegevus tunnistati kohtuotsusega õigusvastaseks (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-35-08, p 9). AS Luterma (pankrotis) oli märksa rohkem kui kolm aastat enne halduskohtule kahjunõude esitamist teadlik nii kahju tekitanud isikust (Eesti Vabariik oma organite kaudu), tekkinud kahjust (maine ja ettevõtlusvabaduse kahjustamine, mis tõi kaasa pankroti), selle tekitanud teost (MTA haldusaktid ja tegevus) ja selle õigusvastasusest (ÜLTS vastuolu Euroopa Liidu õigusega, mis tuvastati kaebaja kaebuse alusel asjas nr 3-07-850 Tallinna Halduskohtu
  4. novembri
  5. aasta otsuses, millega tühistati MTA maksuteade nr 12-5/174 sisuliselt samadel motiividel, mis Euroopa Kohtu hilisemas otsuses nr C-146/11). Ringkonnakohus jätab kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, kuna see pole mööda lastud mõjuval põhjusel, millena tuleb käsitada objektiivseid takistusi kaebeõiguse teostamisel. Miski kaebaja esiletoodud asjaoludest ei takistanud tal kohtusse pöörduda kolme aasta jooksul MTA haldusaktide ja toimingute tegemisest. Kaebaja ei esitanud kahjunõuet isegi kolme aasta jooksul arvates pankroti väljakuulutamisest 19.04.2011, mil pidi kaebajale lõplikult selguma pöördumatu kahju. Kaebaja on äriühing, kellele on kogu aeg olnud tagatud professionaalne õigusnõustamine. Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja väide, et ta jäi pärast valitsuse 23.08.2012 pressikonverentsi kaheks aastaks ootama, et temale hüvitatakse kahjud. Kahjunõuet riigile ta asja materjalide kohaselt ei esitanud ning arusaamatuks jääb, miks oli vaja ootama jääda just kaks aastat. Lisaks ei nähtu apellandi esitatud tõenditest, et 23.08.2012 pressikonverentsil andis riik ettevõtjatele lubaduse hüvitada üleliigse laovaru tasu nõudmisega seotud kahjud. Juttu oli küll tasutud maksusummade tagastamisest, kuid see on midagi muud kui praeguses asjas nõutavate kahjude hüvitamine.
  6. Haldusasja menetlus tuleb HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2, § 185 lg 1 ja § 200 p 5 alusel lõpetada ja halduskohtu otsus HKMS § 155 lg 3 alusel tühistada. Kaebaja esindajakulud jäävad HKMS § 108 lg 4 alusel tema enda kanda. Tasutud riigilõivu tagastamiseks on tal võimalik esitada kohtule taotlus HKMS § 104 lg 5 p 4 ja lg 8 ls 3 alusel. Vastustaja pole asja materjalidest nähtuvalt menetluskulusid kandnud. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.