Obsah (6)

§ 100§ 105§ 71§ 68§ 28§ 35

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ülle Jänes, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-2307

) § 91 lg 2 alusel lõppenuks 01.09.

1. Töövaidluskomisjon mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku 15.02-01.09.2011 eest summas 4426,24 eurot, puhkusehüvitise 11,3 kalendripäeva ulatuses summas 750,99 eurot ja viivised töötasudelt summas 138,62 eurot ning jättis rahuldamata lähetuspäevaraha nõude.
2. 13.01.2012 esitas kostja Harju Maakohtule taotluse vaadata hageja poolt töövaidluskomisjonile töövaidlusasjas 4.4-2/2241 esitatud avaldus läbi hagimenetluses.
3. 20.02.2012 ja 07.09.2012 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest summas 5428,50 eurot, saamata jäänud töötasu summas 5095,18 eurot, töötasu ületunnitöö eest summas 1401,75 eurot,

§ 100

lg 4 alusel hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 4705 eurot, hüvitise kasutamata puhkusepäevade eest summas 1012,60 eurot ja viivise summas 138,62 eurot. 4. 21.11.2014 esitas hageja avalduse, millega loobus sunnitud töölt puudumise aja eest töötasu maksmise nõudest summas 5428,50 eurot ja ületunnitöö eest töötasu maksmise nõudest summas 1401,75 eurot. Hageja täpsustas oma nõudeid ning palus lõpliku nõudena kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu summas 4319,58 eurot, hüvitise kasutamata puhkusepäevade eest summas 750,99 eurot,

§ 100

lg 4 alusel hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3154,19 eurot ja viivise summas 327,26 eurot. 5. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti 15.11.2010 hageja ja kostja vahel tööleping, mille alusel asus hageja alates 15.02.2011 tööle Soomes elektriku abilisena. Pooled leppisid kokku töötasus suurusega 10 eurot tunnis. Hageja ütles töölepingu 01.09.2011 üles, sest kostja ei kindlustanud hagejat tööga ning rikkus töölepingus kokkulepitud tingimusi. Kostja ei maksnud hagejale töötasu kõigi töötatud tundide eest ja töölepingu tingimustega ettenähtud suuruses. Hageja jätkas kostja juures samadel tingimustel töötamist ka pärast kostja poolset 05.05.2011 ülesütlemisavalduse tegemist. Lähtudes töötasu suurusest 10 eurot (bruto) on hagejal ajavahemiku 16.02.2011-01.09.2011 eest õigus saada keskmist töötasu summas 10 020 eurot bruto, selle asemel tasus kostja hagejale 5700,42 eurot. Seega jäi kostja poolt hagejale tasumata 4319,58 eurot. Töölepingu lõppemisel ei hüvitanud kostja kasutamata puhkust täies ulatuses rahas, mistõttu võlgneb selle eest 750,99 eurot.

§ 100

lg 4 alusel nõuab hageja kostjalt hüvitist kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3154,19 eurot. Tasumata summadelt võlgneb kostja seaduses sätestatud viivist ajavahemiku 01.09.2011 – 20.02.2012 eest summas 327,26 eurot. Kostja vastuväited 6. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt puudub vaidlus selle üle, et hageja asus 2011.aasta veebruaris täitma töökohustusi Soomes. Kostja ütles töölepingu kehtivalt üles 05.05.2011 ning hageja ei ole seda 30 päeva jooksul vaidlustanud. Kostja on teinud pärast töölepingu ülesütlemist hagejale ülekandeid vanade võlgnevuste tasumiseks. Maksete selgitused on märgitud ekslikult. Kostjale jääb arusaamatuks hageja arvutus saamata jäänud töötundide osas. Kuna hageja on saamata jäänud töötasu sidunud töötundidega, siis peaks hageja nimetatud asjaolusid tõendama. Kostja hinnangul hageja seda teinud ei ole. Lisaks märkis kostja, et hageja ei ole 3 vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, millega jäeti välja mõistmata

§ 100

lgs 4 nimetatud hüvitis ning töövaidluskomisjoni otsus on vaidlustamata osas jõustunud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused 7. 10.03.2015 otsusega võttis maakohus vastu hagist osalise loobumise ja lõpetas menetluse järgmistes nõuetes: töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest 5428,50 eurot, saamata jäänud töötasu 775,60 eurot, ületunnitöö eest makstav töötasu 1401,75 eurot, aegumata põhipuhkuse hüvitis 261,61 eurot ja

§ 100lg-s 4 nimetatud hüvitis 1550,81 eurot.

Samuti lõpetas maakohus menetluse

§ 100lg-s 4 nimetatud hüvitise 3154,19 eurot tasumise nõudes.

Maakohus rahuldas hagiavalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitise 266,05 eurot, millelt tuleb kinni pidada töötaja maksukohustus ning viivise 10,40 eurot. Maakohus jättis hagi rahuldamata töötasu 4319,58 eurot tasumise nõudes, kasutamata põhipuhkuse hüvitise 484,94 eurot tasumise nõudes ja viivise 316,86 eurot nõudes. Menetluskulud jättis maakohus 98,45 % ulatuses hageja ning 1,55% ulatuses kostja kanda. 8. Maakohus asus seisukohale, et hagejal ei ole õigust esitada kostja vastu

§ 100

lg-s 4 nimetatud hüvitise summas 3154,19 eurot maksmise nõuet, kuna nimetatud nõude osas on olemas jõustunud töövaidluskomisjoni otsus. Hageja esitas töövaidluskomisjonile 09.11.2011 täiendava avalduse, milles nõudis kostjalt

§ 100lg-s 4 nimetatud hüvitist suurendatult summas 15 456 eurot.

Töövaidluskomisjoni 20.12.2011 otsusega ei ole hageja nõuet eelnimetatud hüvitise saamiseks lahendatud. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. ITLS § 25 lg 1 teine lause sätestab, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Seega kui hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega jäeti lahendamata tema

§ 100

lg-s 4 nimetatud nõue, oleks ta pidanud pöörduma hagiga maakohtusse ühe kuu jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kuivõrd hageja ei ole seda teinud, on otsus vaidlustamata osas jõustunud ning tal ei ole õigust esitada maakohtule nõudeid, mis ta on esitanud töövaidluskomisjonile. Kohus asus seisukohale, et kostja on vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse üksnes selles osas, millega on rahuldatud hageja nõue. Maakohus lõpetas

§ 100lg 4 alusel esitatud hüvitise nõude osas menetluse Ts

MS § 428 lg 1 p 2 alusel.

1. Hageja põhjendab oma nõuet väitega, et ta ütles töölepingu üles 01.09.
2. Kostja vaidleb sellele väitele vastu ning leiab, et tööleping on kostja ülesütlemise tulemusel lõppenud 05.05.
3. Kohus luges tõendatuks, et kostja andis 05.05.2011 hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse, kuid leidis, et see ei toonud kaasa töösuhte lõppemist. Töösuhte jätkumist kinnitavad kostja poolt hagejale juunis, juulis, augustis ja septembris tehtud maksed. Samuti ei ole kostja tuginenud sellele, et pärast 05.05.2011 sõlmis ta hagejaga uutel tingimustel kokkuleppe. Kohtu hinnangul oli tööandja käitumine vastuoluline ja hea usu põhimõtte vastane, sest hagejal ei olnud võimalik sellest aru saada, kas temaga sõlmitud tööleping on kehtiv või üles öeldud ning ta ei pidanud aru saama sellest, et ta peaks tööandja ülesütlemisavaldust täiendavalt vaidlustama. Kostja käitumisest pärast ülesütlemisavalduse tegemist nähtub, et tema ülesütlemisavaldus oli näilik. Kohus jättis kohaldamata

§ 105

lg-s 2 sätestatu ning luges, et töölepingu ülesütlemise avalduse tegemine 05.05.2015 ei toonud kaasa töösuhte lõppemist. Tööleping lõppes 01.09.2015 hageja poolse ülesütlemise tõttu. Poolte vahel oli töösuhe ajavahemikus 16.02.2011-01.09.

1. 4
2. Poolte vande all antud seletustega on tõendatud poolte kokkulepe töötasu suuruse kohta 10 eurot tunnis brutosummana. Poolte esindajad avaldasid kohtule 23.05.2014 kohtuistungil, et neil puudub vaidlus selle üle, et veebruar-mai 2011 tunniarvestust ei peetud. Pooled on 07.10.2014 istungil vande all kinnitanud, et tööaja suhtes kokkulepped puudusid. Kohus asus seisukohale, et lähtuda tuleb poolte vande all avaldatust ning leidis, et töötasuarvestus põhineb tunniarvestusel, mida kinnitab ka asjaolu, et pooled on kokku leppinud töötasu suuruses ühe tunni kohta. Tõendamiskoormis töötatud tundide arvu osas on hagejal.
3. Hageja nõuab töötasu 4319,58 euro tasumist ning väidab, et tegi 10 euro suuruse tunnitasuga 2011.aasta veebruari kuus tööd 61 tundi, mille eest on tööandja tasunud brutos 522,75 eurot; märtsis 184 tundi, mille eest on saanud brutos 1085,44 eurot; aprillis 160 tundi, mille eest on saanud brutos 566,66 eurot; mais 88 tundi, mille eest on saanud brutos 690,69 eurot; juunis 157 tundi, mille eest on saanud brutos 1480,18 eurot; juulis 168 tundi, mille eest on saanud brutos 1085,44 eurot ning augustis 184 tundi ning on saanud selle eest tööandjalt brutos 269,26 eurot. Veebruari ja märtsi töötundide arvu on hageja soovinud tõendada kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud tööaja tabeliga. Tabelist nähtuvalt on töötaja veebruaris märkinud tööajaks 112 tundi, millest aktsepteeritud on 48 tundi. Tõendist ei nähtu hageja väidetavalt töötatud aeg 61 tundi. Seega teenis hageja 2011.a veebruaris tööandjalt välja brutotöötasu 480 eurot. Kostja on tasunud hagejale brutotöötasu 522,75 eurot, mistõttu puudub hagejal kostja vastu töötasu maksmise nõue 2011.a veebruari eest. 2011.a märtsi töötundide arvuks on töötaja märkinud 222 tundi, millest on aktsepteeritud 96 tundi. Seega on tõendiga tõendatud 2011.a märtsis töötamine 96 tundi ning eeltoodust tulenevalt teenis hageja tööandjalt välja brutotöötasu 960 eurot. Kostja on tasunud hagejale brutotöötasu 1085,44 eurot, mistõttu puudub hagejal kostja vastu töötasu maksmise nõue 2011.a märtsi eest.
4. Kohus leidis, et hageja väide ajavahemikus 2011.a veebruar kuni 2011.a september töötatud tundide arvu kohta ei ole tõendatud ning töötasu maksmise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja tugines töötundide arvu tõendamisel töövaidluskomisjoni 20.12.2011 otsusele ning muid täiendavaid tõendeid töötatud tundide arvu kohta ei esitanud. Kohus leidis, et töövaidluskomisjoni otsus ei tõenda hageja väidetud asjaolusid, s.t tegelikult töötatud aega. Töövaidluskomisjoni otsus lähtub eeldusest, et hageja töötas päevas 8 tundi. Pooled on aga kinnitanud, et neil puudus kokkulepe tööaja kohta. Eeltoodust tulenevalt ei saa töövaidluskomisjoni otsusega tõendada hageja poolt tegelikult töötatud tundide arvu ühes kuus. 13.

§ 71

sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja väljateenitud töötasu märts 2011 kuni august 2011 eest oli 5177,67 eurot. Ajavahemikus 01.03.2011 kuni 31.08.2011 on 184 kalendripäeva. Eeltoodust tulenevalt on keskmise kalendripäevatasu suurus 28,14 eurot. Hageja töötas kostja juures 199 kalendripäeva.

§ 68

lg 1 kohaselt on hüvitamisele kuuluvate puhkusepäevade arv seega 15,27 ja hageja puhkusehüvitise suuruseks 429,70 eurot. Hagejale on makstud puhkusehüvitist 163,65 eurot viie puhkusepäeva eest, mistõttu kuulub hageja aegumata põhipuhkuse hüvitise nõue rahuldamisele 266,05 euro ulatuses. Lisaks mõistis kohus saamata jäänud põhipuhkuse hüvitise nõudelt välja viivise 173 päeva eest määraga 8,25% aastas summas 10,40 eurot. 14. Kohus leidis, et menetluskulud on põhjendatud jätta 98,45% ulatuses hageja kanda ning 1,55% ulatuses kostja kanda. 5 Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 15. Hageja esitas Harju Maakohtu 10.03.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada

§ 100

lg-s 4 nimetatud hüvitise, saamata jäänud töötasu, kasutamata jäänud põhipuhkuse, viivise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendav töötasu summas 4319,58 eurot,

§ 100

lg 4 alusel kahe kuu keskmise töötasu hüvitis summas 3131,76 eurot, puhkusehüvitis summas 617,28 eurot ja viivis summas 315,50 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja mõista kostjalt välja täiendava töötasu summas 1350,39 eurot,

§ 100

lg 4 alusel kahe kuu keskmise töötasu hüvitise summas 2172,60 eurot, puhkusehüvitise summas 378,10 eurot ja viivise summas 152,54 eurot. 16. Maakohus leidis ebaõigesti, et töövaidluskomisjoni poolt on tehtud jõustunud otsus, mis puudutas hageja poolt esitatud kahe kuu keskmise töötasu hüvitamise nõuet

§ 100lg 4 alusel.

Töövaidluskomisjon ei ole 20.12.2011 otsuses eelnimetatud nõude osas seisukohta võtnud ega otsust teinud ning nimetatud nõude suhtes ei ole olemas jõustunud otsust ei formaalselt ega sisuliselt. Seega on võimalik nõuet käesolevas menetluses menetleda. Hageja keskmine töötasu oli 1565,88 eurot ning hagiavalduses esitatud nõue

§ 100

lg 4 alusel kahe kuu keskmise töötasu hüvitamiseks tuleb rahuldada summas 3131,76 eurot. Töötasu hüvitamine kahe kuu ulatuses on põhjendatud, kuna hageja oli peale töölepingu erakorralist ülesütlemist mitu kuud töötu ning kostja ei maksnud hagejale töötasu töölepingu kehtivuse ajal korrektselt.

1. Maakohus on jätnud ebaõigesti täiendava töötasu välja mõistmata põhjendusel, et hageja ei ole töötatud tundide arvu tõendanud. Hageja osundab, et just tema pidas töö tegemise ajal töötundide arvestust ja esitas selle perioodiliselt iga
2. nädala tagant kostjale. Kostja on väitnud ühepoolselt ja ilma põhjendusi toomata, et hageja poolt esitatud tööaja arvestust aktsepteeritakse ainult osaliselt. Hagejale ei olnud kostja enne kohtuvaidlust kordagi varem öelnud, et tööaega aktsepteeritakse ainult osaliselt. Kostja kui hageja tööandja ei pidanud hageja tööaja arvestust, kuigi vastavalt

§ 28lg 2 p-le 4 lasub kostjal selline kohustus.

1. Kuivõrd hageja on esitanud omapoolselt adekvaatse ja loogilise tööaja arvestuse ning töötajat tuleb käsitada töösuhte nõrgema poolena, siis käesolevas kohtuvaidluses on kostja kohustus põhjendada ja tõendada, millistel põhjustel hageja poolt esitatud töötunnid on ebaõiged ning millistel põhjustel kostja aktsepteeris esitatud arvestust ainult osaliselt. Seda aga kostja kohtumenetluses teinud ei ole. Seega on maakohus ebaõigesti nõustunud tööandjaga, et hageja ei teinud tööaja arvestuses märgitud mahus tööd ning hageja poolt peetud tööarvestust tuleb aktsepteerida ainult osaliselt. Lähtuvalt eeltoodust tuleb õigeks ja tõendatuks lugeda hageja poolt esitatud tööaja arvestust.
2. Hageja leiab alternatiivselt, et kohus on jätnud tähelepanuta pooltevahelise töölepingu, mille kohaselt kohustus kostja maksma hagejale kuus palka 15 000 krooni ehk 959 eurot. Kuigi kohtumenetluses on pooled jõudnud konsensuseni, et hagejale maksti 10 eurot töötasu tunni kohta, ei muuda see õiguslikult tähendusetuks asjaolu, et töölepingus on hagejale ettenähtud kindel töötasu. Seega on hageja kui töötaja suhtes hea usu põhimõtte vastane maksta nii aprilli-, mai- kui augustikuu eest vähem töötasu kui pooltevahelise lepinguga oli ette nähtud. Hagejale tuleb maksta töötasu aprillikuu eest vähemalt 392,34 eurot (959-566,66), maikuu eest vähemalt 268,31 eurot (959-690,69) ja augustikuu eest vähemalt 689,74 eurot (959-269,26) ehk kogusummas 1350,39 eurot. Arvestusega, et kohus mõistab hagejale täiendava töötasu summas 1350,39 eurot bruto välja ainult aprilli-, mai6 ja augustikuu eest tuleb kostjal alternatiivselt hagejale maksta

§ 100lg 4 alusel kahe kuu hüvitis 2172,60 eurot.

1. Tulenevalt hageja nõuete ebaõigest osalisest rahuldamisest on ebaõigesti mõistetud välja ka kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitis ja viivis. Võttes aluseks kuue kuu töötasu 9410 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista puhkusehüvitis 15,27 päeva eest kogusummas 617,28 eurot või alternatiivselt, võttes arvesse kuue kuu töötasu 6528,06 eurot, kasutamata puhkusehüvitis summas 378,10 eurot.
2. Viivist tuleb kostjal maksta 8068,62 euro suuruselt nõudelt 315,50 eurot või alternatiivselt 3901,09 euro suuruselt nõudelt 152,54 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
4. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles töötasu, puhkusehüvitise ja viivise nõue jäeti vaidlustatud osas rahuldamata, samuti

§ 100lg 4 sätestatud hüvitise nõude suhtes Ts

MS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse lõpetamise ja menetluskulude jaotuse osas.

1. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
2. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.06.2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 artikkel 8 punkti 1 kohaselt on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Töölepingu punktis 12.1 on pooled leppinud kokku, et lepingus sätestamata küsimustes juhindutakse Eesti õigusaktidest (I kd lk 135). Seega on maakohus õigesti lähtunud Eesti töölepingu seadusest.
3. Maakohus luges tõendatuks, et hageja töötas kostja juures ajavahemikul 16.02.2011 – 01.09.
4. Samuti asus maakohus seisukohale, et hageja ütles 01.09.2011 töölepingu kehtivalt üles. Neid asjaolusid ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud.
5. Maakohtu tuvastatu kohaselt oli hageja töötasu suuruseks 10 eurot (bruto) tunnis. Kolleegium leiab, et poolte seisukohad tööaja kohta on aga vastuolulised. 23.05.2014 istungil selgitasid pooled, et 2011.a veebruarist kuni maini tunniarvestust ei peetud. 07.10.2014 kohtuistungil poolte avaldatust selgub, et tööajas kokkulepet ei olnud. Samas nähtub hageja nõudest, et sisuliselt nõuab hageja enamike kuude puhul tasu täistööaja eest. Töölepingus on pooled leppinud kokku, et hageja tööaeg on 8 tundi päevas ja nelikümmend tundi nädalas (I kd lk 133). Ringkonnakohus leiab, et kuna kohtuistungitel poolte esitatud selgitused kokkulepitud tööaja kohta ei ole järjekindlad, siis tuleb lähtuda kirjalikus töölepingus märgitust.
6. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 2011.aasta veebruaris 61 tundi, märtsis 184 tundi, aprillis 160 tundi, mais 88 tundi, juunis 157 tundi, juulis 168 tundi ja augustis 184 tundi. Hageja poolt märgitud tunnid ei ületa täistööaega.

§ 28

lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on 7 tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.

§ 35

sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Seega ka juhul, kui hageja tegelikult ei teinud tööd kogu märgitud töötundide ulatuses, on kostja kohustatud töötasu maksma, kuna kostja ei ole tõendanud, et töö andmata jätmise põhjustas hageja süü. Kolleegium leiab, et kostja poolt esitatud tabelid, mille kohaselt tööandja aktsepteeris veebruaris 48 töötundi, märtsis 96 töötundi ja aprillis 46 töötundi (I kd lk 251-253), ei anna alust töötasu vähendamiseks. Esiteks ei tõenda kostja poolt esitatud, kuid poolte poolt allkirjastamata tabelid, tegelikult töötatud tundide arvu. Teiseks peab tööandja

§ 35

sätestatud tingimustel maksma töötajale tasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole tööd andnud. Lähtudes hageja poolt nimetatud töötundide arvust oleks kostja pidanud temale maksma töötasu kogu töötatud aja eest 10 020 eurot (bruto) (1002 x 10). Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et ta tasus hagejale töötasu kokku 5700,42 eurot (bruto). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista vähemsaadud töötasu 4319,58 eurot (bruto). 29.

§ 71

sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja töötas kostja juures 198 päeva. Sellest tulenevalt on hüvitamisele kuuluvate puhkusepäevade arv 15,19 päeva. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi Määrus) § 2 lg 2 sätestab, et keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Hageja töötasu 2011 märtsist kuni augustini oli 9410 eurot. Määruse § 4 lg 3 kohaselt liidetakse keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Määruse § 4 lg 2 sätestab, et keskmise töötasu arvutamisel põhipuhkusetasu maksmiseks ja avalikus teenistuses ette nähtud lisapuhkuse tasu maksmiseks ei arvata kalendripäevade hulka rahvuspüha ega riigipühi. Vastavalt Määruse § 4 lg 5 korrutatakse keskmise kalendripäevatasu alusel makstava tasu arvutamisel keskmine kalendripäevatasu hüvitamisele kuuluvate kalendripäevade arvuga. Käesoleval juhul on kalendripäevade arv samal ajavahemikul (arvates välja riigipühad) 177. Seega on keskmise kalendripäevatasu suurus 53,16 eurot ning puhkusehüvitise suuruseks 15,19 päeva eest 807,50 eurot. Hagejale on enne kohtumenetlust välja makstud puhkusehüvitis 163,65 eurot, mistõttu on hageja puhkusehüvitise nõude suuruseks 643,85 eurot. Kuna hageja palus apellatsioonkaebuses välja mõista 617,28 eurot ning maakohus on rahuldanud puhkusehüvitise nõude 266,05 euro ulatuses, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista täiendav puhkusehüvitis 351,23 eurot (bruto). 30. Ringkonnakohtu arvates lõpetas maakohus ebaõigesti

§ 100lg 4 sätestatud hüvitise (summas 3154,19 eurot) nõude osas Ts

MS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse. TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kuna töövaidluskomisjon ei teinud otsust

§ 100

lg 4 alusel esitatud hüvitise nõude kohta, siis ei ole selle nõude (hagi eseme) kohta jõustunud lahendit. Seetõttu puudus ka põhjus menetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohtul on võimalik see nõue lahendada. 8 31.

§ 100

lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kuna töötaja lõpetas kehtivalt töölepingu tööandjapoolse kohustuse rikkumise tõttu, siis on tal õigus nõuda kostjalt

§ 100lg 4 sätestatud hüvitist.

Hageja palus välja mõista hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja töötasu 2011 märtsist kuni augustini oli 9410 eurot. Määruse § 3 lg 1 sätestab, et keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Sama ajavahemiku kalendaarsete tööpäevade arv oli 129. Keskmine tööpäevatasu oli seega 72,95 eurot. Määruse § 3 lg 6 sätestab, et keskmise kuutasu arvutamiseks korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga. Ühe kuu keskmine kalendaarne tööpäevade arv sellel ajavahemikul oli 21,5 päeva. Keskmine kuutasu on seega 1568,43 eurot. Kahe kuu keskmine töötasu on sellest tulenevalt 3136,86 eurot. Kuna hageja palus apellatsioonkaebuses kostjalt välja mõista 3131,76 eurot, siis tuleb kostjalt välja mõista

§ 100lg 4 alusel hüvitis 3131,76 eurot (bruto).

32. Hageja palus kostjalt välja mõista töötasult, puhkusetasult ja

§ 100

lg 4 sätestatud hüvitiselt seaduses sätestatud viivise ajavahemiku 01.09.2011-20.02.2012 eest. Kolleegium märgib, et kuna tööleping lõppes 01.09.2011, siis tuleb viivist arvestada alates 02.09.

1. Summa, millelt viivist arvestatakse on 8068,62 eurot. VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr oli 02.09.2011-31.12.2011 8,25 % aastas ning 01.01.201220.02.2012 8 % aastas. Sellest tulenevalt on viivise suuruseks 310,86 eurot (bruto). Kuna maakohus mõistis kostjalt välja viivise 10,40 eurot, siis tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista viivis 300,46 eurot (bruto).
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt välja mõistmata töötasu 4319,58 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitise 351,23 eurot ja viivise 300,46 eurot ning teha uus otsus, millega nimetatud summad välja mõista. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus lõpetas

§ 100lg 4 sätestatud hüvitise (summas 3154,19 eurot) nõude osas Ts

MS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse ning uue otsusega mõista kostjalt välja

§ 100lg 4 sätestatud hüvitis 3131,76 eurot.

Menetluskulude jaotus

1. Kolleegiumi hinnangul tuleb tühistada ka maakohtu menetluskulude jaotus. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Vastavalt TsMS § 168 lg 4, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja esitas maakohtule nõudeid kokku 17 970,29 euro ulatuses. Nõuded kuuluvad rahuldamisele kokku 8379,48 euro ulatuses. Ülejäänud ulatuses jäävad nõuded kas rahuldamata või on menetlus lõpetatud nõuetest osalise loobumise tõttu. Lähtudes hagi rahuldatud ulatusest peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud maakohtus 53 % ulatuses hageja kanda ning 47 % ulatuses kostja kanda.
2. Arvestades, et apellatsioonkaebus rahuldatakse 99,94 % ulatuses, siis on põhjendatud jätta apellatsioonimenetluse kulud (sh hageja riigi õigusabi kulud) kostja kanda. Kuna maakohus 9 ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Tulenevalt TsMS § 177 lg 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohus määras 29.01.2016 määrusega kindlaks hageja esindaja tasu riigi õigusabi osutamise eest. Kuna maakohus peab määrama kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis on põhjendatud, et kostjalt menetlusabikulude riigi kasuks väljamõistmise lahendab samuti maakohus (TsMS § 190 lg 3, § 179 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm 10