Obsah (7)

§ 212§ 213§ 182§ 187§ 190§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 11.04.2014 Ü.S. kahju hüvitamise nõude, milles viimane palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju 5000 eurot seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil 14.03.-20.11.
2. Ü.S. märkis, et teda koheldi ebainimlikult, kuna hoiti 6-kohalises kambris, kus isiklikuks ruumiks isiku kohta oli 1,5 m² vaba pinda, millega vangla on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
3. Lisaks esinesid järgmised puudused: riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske; kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatule ja vähene valgus kurnas silmi; õhuakendele olid paigaldatud plaadid, mis takistavad õhuvahetust; võimaldati 20-minutiline dušikord nädalas.
4. Ü.S. esitas 30.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista talle välja mittevaraline kahju 5000 eurot ebainimlike kinnipidamistingimuste eest. Kaebuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 14.03.-20.11.2013 ebainimlikes tingimustes, kuna teda hoiti 6-kohalistes kambrites, kus isiklikuks ruumiks isiku kohta oli 1,5 m² vaba põrandapinda, mis on EIÕK art 3 rikkumine. Arvestada tuleb reaalselt vaba põrandapinda, mida kinnipeetav saab liikumiseks kasutada. Kuna kaebajat hoiti kinnises osakonnas, oli ta sunnitud olema kogu aja kambris, v.a 1 tund päevas 15 m² suuruses jalutamisruumis. 2) Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja esines ka hallitust. Valgustus ei vastanud VangS § 45 lg 1 nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi.
5. Tartu Halduskohus rahuldas 15.04.
6. a otsusega Ü.S. kaebuse osaliselt; mõistis Tallinna Vanglalt välja 684 eurot Ü.S. kasuks mittevaralise kahju hüvitist seonduvalt mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas 228 päeva eest; ülejäänud nõude osas jättis kaebuse rahuldamata; mõistis Tallinna Vanglalt välja Ü.S. kasuks riigilõivu 2,74 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Kui kaebaja oleks esitanud vanglale taotluse paigutada ta kambrisse, kus isiku kohta on põrandapinda 3 m², ei oleks ta saanud soovitud tulemust, kuna vangla on asunud seisukohale, et vaidlusalusel perioodil võis põrandapinda olla kinnipeetava kohta 2,5 m². Hinnates isiku kinnipidamist mitmetes kambrites (tl 38-40, 52-54) tuleb möönda, et kaebaja viibis kambrites perioodil 14.03.-20.11.2013, kus põrandapinda oli alla 3 m² kokku 228 päeva, mida saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks, seega saab määrata kaebajale selle eest rahalise kompensatsiooni. Samuti oli väike jalutusboks, kus kaebaja sai viibida tund päevas koos teiste kinnipeetavatega, mis vaadelduna paralleelselt koos alla 3 m² põrandapinnaga kinnipeetava kohta kambris, on art 3 rikkumine. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m². 2) Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg-s 1 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Mööblialust pinda põrandapinna hulgast välja ei arvutata. Kaebajale võimaldati viibida väljaspool kambrit 1 tund ööpäevas jalutuskäigu ajal. Usaldusväärne on, et kambrites on osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik õhuhulga reguleerimiseks kasutada õhutusava. Kambrites on keskküte, mis kuivatab õhku ja tagab ühtse temperatuuri kambris. Kambrites on olemas nii aken kui ka laevalgustid, elutegevuseks vajalik valgus on tagatud. Asjaolu, et kaebaja on pöördunud 18.09.2013 meditsiiniosakonna poole seoses nägemisteravuse kontrolliga, ei pruugi olla seotud kambris väidetavalt halva valgustuse tulemusel lugemise või kirjutamisega. Samas on märgitud, et nägemisteravus võrreldes 24.04.2013 toimunud vastuvõtuga on muutusteta (tl 41). 2 3) Hüvitise suuruse määramisel võetakse arvesse, et kaebaja viibis 228 päeva tingimustes, kus isiklik ruum oli alla 3 m² olukorras, kus puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, kuna kaebaja oli vahistatu staatuses. Kaebajale võimaldati tund päevas värskes õhus viibimist, mis toimus 15 m² suuruses jalutusboksis koos mitme kinnipeetavaga, mis oli ruumiliselt ebapiisav. Tervisekahjustusi kaebajale ei tekitatud. Põhjendatud on mõista välja Tallinna Vanglalt Ü.S. kasuks iga päeva eest, mil kaebaja on viibinud kambris, kus oli alla 3 m² põrandapinda isiku kohta ja samade päevade jooksul viibis tund värskes õhus samuti kitsastes tingimustes, 3 eurot päeva kohta. Seega 684 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7. Ü.S. esitas 22.04.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 15.04.
8. a otsus osas, millega kohus mõistis Tallinna Vanglalt välja 684 eurot ja ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata; tunnistada, et kunstlik valgus kambris, kus ta viibis, kahjustas tema silmanägemist; tunnistada õigeks kaebuses märgitud 5000 eurot; jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Väljamõistetud 684 eurot on põhjendamatu ja väiksem, kui kaebajale tekitatud kahju. Mõistlik summa on 5000 eurot. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on võtnud seisukoha, et kui kinnipeetaval on personaalset pinda vähem kui 3 m², peab riik talle maksma kuus kompensatsiooni 516 eurot. Hüvitise suuruse määramisel riivas kohus õiglustunnet, võrreldes väljamõistetud EIK summaga. Tuleb võtta arvesse, et Tunis viibis Tallinna Vanglas samades tingimustes. Otsusest ei nähtu, miks just 684 eurot. Kuna Tallinna Vangla andmetel viibis kaebaja kambrites, kus oli ruumi reaalselt vähem kui 3 m² kokku 228 päeva, peaks kompensatsioon olema umbes 4256 eurot. 2) Otsus ei ole osas, kus kaebajal tervisekahjustused puuduvad, objektiivne. On loogiline, et vangla kambri valgus rikub silmanägemist. Tallinna Vanglasse saabudes 13.03.2013 olid kaebajal silmad korras, mida tõestab Tallinna Vangla meditsiiniline ülevaatus, kuid kümne päeva pärast oli kaebaja sunnitud pöörduma meditsiiniosakonda, kuna lugemisega tekkisid probleemid. 24.04.
9. a kontrolli tulemusena määrati kaebajale lugemisprillid. See, et 18.09.2013 korduval silmaarsti vastuvõtul ei tuvastatud muutusi, ei tähenda, et silmaprobleemid kadusid, vaid tähendab, et nägemine oli juba enne 18.09.2013 vangla tingimustes rikutud. Tallinna Vanglas viibimine tõi kaebajale kaasa tervisekahju nägemise halvenemise näol.
10. Tallinna Vangla esitas 14.05.2015 apellatsioonkaebusele, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 15.04.
11. a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt Ü.S. kaebuse ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 684 eurot mittevaralise kahju tekitamise eest ning menetluskulude katteks 2,74 eurot; teha asjas uus otsus ja jätta Ü.S. kaebus täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Kambrites, kus Ü.S. vaidlusalusel perioodil paiknes, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, kuna see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Ü.S. oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. 2) Ükski vangistusalane ega muu õigusakt ei sätesta, kui suur peab jalutusboks olema. Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 tuleb kinnipeetavale võimaldada vähemalt tund päevas värskes õhus viibimist. Üldiselt on jalutusboksid pindalaga 15 m² ning jalutama viiakse ühes kambris viibivad kinnipeetavad korraga. Jalutusboks on piisavalt suur, et kinnipeetavad mahuksid sinna vabalt jalutama. Ü.S. ei ole väitnud, et talle ei ole jalutuskäike võimaldatud. Seega ei saa asuda 3 seisukohale, et jalutusboks on liiga väike ning vangla on värskes õhus viibimise võimaldamisega Ü.S. õigusi rikkunud. 3) Vangla tegevus Ü.S. paigutamisel ei ole olnud ühelgi päeval õigusvastane, mistõttu on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise 684 euro väljamõistmine põhjendamatu. Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, ei saanud olla õigusvastane. Ei nõustu kohtuga, et vangla oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Kohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Eesti riik sai
12. aastal teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ja on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks - alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda, ehitatud on uued vanglad ja vähendatud on kinnipeetavate arvu.
13. Ü.S. esitas 25.05.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning ta palub tühistada vastustaja apellatsioonkaebuses sisalduvad taotlused ja jätta menetluskulud vastustaja enda kanda.
14. Tallinna Vangla esitas 10.07.2015 vastuse Ü.S. apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta Ü.S. apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastuse põhjendused: 1) Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades on 684 euro suurune hüvitis selline, mis ületab vanglas mitteviibivate inimeste õiglustunde piire. Alla 3 m² suurune kambri põrandapind kinnipeetava kohta ei ole nii väike, mille puhul saab eeldada inimväärikuse alandamist. Lisaks ei kinnita tõendatud asjaolud, et ebapiisav põrandapind avaldas kaebajale niivõrd olulist mõju, et see tooks endaga kaasa rahalise hüvitise. Isik ei saa tunda väidetava kahju tekkimist läbi teise isiku tehtud kohtulahendi. Asjaolu, et kaebaja nõuab kahju hüvitamist lähtudes EIK lahendist Tunis vs Eesti, näitab, et tema eesmärgiks on üksnes rahalise kasu saamine, mitte väidetavast ruumipuudusest tekkinud mittevaralise kahju kompenseerimine. 2) Kuna tõendamist ei ole leidnud, et kaebaja nägemisteravuse langus on põhjustatud kambri valgustusest, on tegemist paljasõnalise väitega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohus leiab, et Ü.S. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
16. Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millises ulatuses saab ringkonnakohus Ü.S. apellatsioonkaebust menetleda (I); annab seejärel hinnangu kaebaja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitise põhjendatuse osas (II) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III). I
17. Ü.S. taotleb apellatsioonkaebuses muu hulgas, et ringkonnakohus tuvastaks, et kunstlik valgus kambris, kus kaebaja viibis, kahjustas tema silmanägemist. Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses vastavat nõuet esitanud.

§ 182

lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei ole esitatud.

§ 187

lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui see ei vasta

§-s 182 sätestatud nõuetele.

§ 190

kohaselt kui

§ 187

lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse 4 apellatsioonkaebus

§ 187lg-tes 4-7 sätestatut arvestades läbi vaatamata.

Tartu Ringkonnakohus võttis 01.07.2015. a määrusega (tl 83-83p) Ü.S. apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus Ü.S. apellatsioonkaebuse

§ 190

ja § 187 lg 3 p 7 alusel läbi vaatamata osas, milles kaebaja palub tuvastada, et kunstlik valgus kambris, kus ta viibis, kahjustas tema silmanägemist. II

1. Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid üksnes väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse kohta, nõustudes muus osas halduskohtu otsuse põhjendustega. Vastustaja on vaidlustanud halduskohtu otsust nii kaebaja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise suuruse kui ka põhjenduste osas. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus esmalt vangla vastuväiteid halduskohtu otsuse põhjendustele osas, milles käsitletakse vangla kinnipidamistingimuste õigusvastasust ning hindab seejärel kaebaja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse põhjendatust.
2. Vastustaja arvamuse kohaselt ei tule kambri põrandapinnast maha arvata WC alust pinda. Halduskohus on asunud samas vaidlustatud otsuse p-s 11 seisukohale, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eelviidatud seisukohaga. EIK 19.12.
3. a otsuses nr 429/12 asjas Tunis vs Eesti (p 11) on jäetud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Seega on vastustaja käesolevas asjas kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ebaõigesti lähtunud põhimõttest, et WC alust pinda ei arvata kambri üldpinnast välja. Seega ei ole halduskohtu vastav seisukoht ebaõige.
4. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga ka selles, et jalutusboks, kus kaebaja sai viibida, oli liiga väike. Nimelt leidis halduskohus otsuse p-s 8 järgnevat: „Samuti oli väike jalutusboks, kus kaebaja sai viibida üks tund päevas koos teiste kinnipeetavatega, mis vaadelduna paralleelselt koos alla 3 m2 põrandapinnaga kinnipeetava kohta kambris, on artikkel 3 rikkumine“. Halduskohtu otsuse p-st 21 nähtub, et kohus võttis hüvitise suuruse määramisel arvesse ka seda, et „kaebajale võimaldati üks tund päevas värskes õhus viibimist, mis toimus 15-ruutmeetrises jalutusboksis koos mitme kinnipeetavaga, mis oli ruumiliselt ebapiisav“. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda vastustaja andmetes, et jalutusboks, kuhu kaebaja jalutama viidi, oli suurusega 15 m² ning sinna viidi jalutama ühes kambris viibivad kinnipeetavad korraga. Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et kaebajale oli tagatud VangS § 55 lg-s 2 sätestatust tulenevalt võimalus jalutuskäigule värskes õhus üks tund päevas. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes ega kaebuses halduskohtule ei ole kaebaja nõudnud kahju hüvitamist sel alusel, et jalutusboks, kus ta viibis, olnuks ebapiisava suurusega. Kahju hüvitamise nõudest ja kaebusest ilmneb, et kaebaja on jalutusboksi suurusele viidanud pelgalt seetõttu, et välistada kambri väikest isiklikku põrandapinda kompenseeriva jalutuskäigu mõju (vt kahju hüvitamise nõue lk 2, tl 17p ja kaebuse lk 2, tl 2p). Seega ei olnud halduskohtul alust kahjuhüvitise väljamõistmiseks jalutusboksi suuruse kohta esitatud väite alusel. Samas ei saa eitada asjaolu, et vaidluses kambripinna võimaliku õigusvastasuse üle peab halduskohus arvesse võtma ka muude vangla tingimuste kompenseerivat mõju. Nii on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.
5. a otsuses nr 3-4-1-9-14 leidnud, et kinnipeetavale ja vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud ulatuslik liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja et inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused (otsuse p 44). Seega oli halduskohtul käesolevas asjas õigus kaaluda vaid seda, kas vastava suurusega jalutusboksis jalutamine võis kambris valitsenud ebapiisava isikliku pinna korral kompenseerida kaebajale isikliku pinna 5 võimalikku vähesust. Sellele eelnevalt tuleb aga selgitada, kas kaebaja isiklik pind vangla kambrites oli ebapiisava suurusega.
6. Kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas perioodil 14.03.-20.11.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK 12.03.
7. a lahendis Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13) leidis kohus, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Antud asjas eitati artikli 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi väljaspool kambrit liikuda, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.
8. a otsuses nr 3-4-1-9-14 leidnud (p 38), et ainuüksi 2,5 m² suurune kambripind isiku kohta ei ole niivõrd intensiivne rikkumine, et seda tuleks lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ja rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Riigikohus leidis, et kinnipeetavale ja vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud ulatuslik liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja et inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (otsuse p 44).
9. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusalusest perioodist, kokku 251-st päevast, viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites nr 141, 142, 147, 333, 419 ja 453 kokku 228 päeva ning ülejäänud 23-l päeval viibis kambrites, kus isiklikku põrandapinda oli üle 3 m². Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja 30.09.
10. a vastuses nr 1-11/14/18745-4 (tl 34-37p) p-s 14 nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina 2 korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, lisaks oli võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga.
11. Samas peab ringkonnakohus asja lahendamisel määravaks asjaolu, et vangla andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 11.03.2013 kuni 16.10.2013 vahistatu staatuses. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 16.10.2013 ja täitmisele pööramist paigutati kaebaja VangS § 14 lõikele 3 tuginedes vastuvõtuosakonda ning isik viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris (vt Tallinna Vangla 30.09.
12. a seletuse p 14 (tl 35)). VSkE § 8 lõikest 1 tuleneb reegel, mille kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud 6 taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid tund päevas jalutusboksis, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju.
13. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga (otsuse p 17), et kaebaja on pidanud viibima 228 päeva õigusvastastes kinnipidamistingimustes. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samas aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. Vastustaja esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt.
14. Halduskohus pidas otsuse p 21 kohaselt põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks iga Tallinna Vanglas alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambris viibitud päeva eest 3 eurot. Kaebaja on seisukohal, et väljamõistetud hüvitis on väike ja ta peab mõistlikuks summaks 5000 eurot. Seevastu vastustaja on seisukohal, et hüvitise väljamõistmine on üldse põhjendamatu ja Ü.S. kaebus tuleb jätta rahuldamata.
15. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.
16. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.
17. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
18. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seega ei ole kohtul kahjuhüvitise suuruse üle otsustamisel kohustust arvestada teistes kohtuasjades tehtud lahenditega, nagu arvab kaebaja.
19. Ringkonnakohus on seisukohal, et 228 päeva osas on olnud tegemist kaebaja õiguste sellise riivega, mille puhul on halduskohus mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 järgi õigesti rahalise hüvitise välja mõistnud. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Käesolevas asjas ei ole ilmnenud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla kambrist väljas enam kui vaid tund päevas. 7 Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, rikkumise iseloomu ja ulatust koosmõjus sellega, et muude kambri tingimuste rikkumist ei ole tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja kahjuhüvitise iga päeva eest summas 1 euro, kokku 228 päeva eest seega 228 eurot. III
20. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus Ü.S. apellatsioonkaebuse osas, milles kaebaja taotleb, et ringkonnakohus tuvastaks, et kunstlik valgus kambris, kus ta viibis, kahjustas tema silmanägemist, läbi vaatamata. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu 15.04.
21. a otsuse osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Ü.S. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 684 eurot ja teeb vastavas osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt Ü.S. kasuks välja kahjuhüvitise summas 228 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. 22.

§ 108

lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 22.08.

1. a määrusega (tl 20-20p) kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt 130 euro ulatuses ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu summas 20 eurot. Tartu Ringkonnakohus jätkas 18.05.
2. a määrusega (tl 77-78p) kaebajale menetlusabi andmist, vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest 79,48 eurot ulatuses ja kohustas teda tasuma riigilõivu summas 50 eurot. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (4,6%), tuleks Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista 3,22 eurot ja Eesti Vabariigi kasuks 9,63 eurot. Vastavalt

§ 108

lg-le 11 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tuginedes

§ 108

lg-le 11 leiab ringkonnakohus, et eelmärgitud summade väljamõistmine vastustajalt oleks ebamõistlik. Eeltoodust tulenevalt jäävad kaebaja poolt esimese astme kohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 70 eurot tema enda kanda ja ülejäänud menetluskulud summas 209,48 eurot Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel