KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk, Madis Ernits 27.10.2015, Tartu 3-12-1342 V.D. k

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebajale kuulub Narva linnas aadressil Kangelaste prospekt 3a asuv 1032 m2 suurune kinnistu (tl I-14). Kinnistul asub ärihoone, milles tegutseb OÜ-le Demitol kuuluv tööstuskaupade kauplus „1000 pisiasja“. Kinnistust lääne pool asub riigimaa pindalaga ca 888 m2, millel paikneb autoparkla.
2. 26.11.
3. a korraldusega nr 1467-k (tl I-83) andis Narva Linnavalitsus kaebajale nõusoleku Narva linnas Kangelaste prospekt 3a asuv kinnistu ostueesõigusega erastada.
4. 20.12.2000 väljastas Narva Linnavalitsus kaebajale ehitusprojekti (tl II-64-103) alusel ehitusloa nr 421 (tl I-25) Kangelaste prospekt 3a juurdeehituse (teise korruse) rajamiseks. 27.04.2001 vormistati ehitise vastuvõtu akt (tl I-113) ning 02.05.2001 väljastati kasutusluba nr 1022 (tl I-114).
5. 18.11.2011 esitas kaebaja Narva Linnavalitsusele avalduse (tl I-34-37), milles palus erastada maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 12 ja Vabariigi Valitsuse 22.02.
6. a määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ (määrus nr 50) alusel talle kuuluva kinnisasja juurde liitmiseks selle ja Kangelaste prospekti vahele jääv ca 888 m2 suurune maatükk. Avalduses märgib kaebaja, et on temale kuuluva kinnistuga piirnevale ning Kangelaste prospektiga paralleelselt kulgevale reformimata riigimaa ribale Narva linna kooskõlastusel rajanud asfaltkattega parkla üldpindalaga ca 888 m2, mis on kinnistu teenindamiseks hädavajalik ning mille näol on tegemist kinnistuga liitmiseks sobiva maaga MaaRS § 22 lg 12 ja määruse nr 50 § 1 lg 2 p 3 mõttes. Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet vastas kaebajale 19.12.
7. a kirjaga (tl I-38), et kaebaja soovitud autoparkla alust maa-ala ei saa erastada MaaRS § 22 lg 12 alusel, kuivõrd määruse nr 50 § 1 lg 2 p 3 kohaselt peab olema tegemist ribaga, mis asub piiristatud tee ja piiristatud kinnisasja vahel. Kuna antud juhul puudub kinnistatud piire omav tee, puudub ka tee ja kinnisasja vaheline reformimata maariba. Kaebajale kuuluv kinnistu piirneb kõnnitee, mitte parklaga, ning kuivõrd nii kõnnitee kui parkla on osa linnale kuuluvast Kangelaste prospektist, saab nende rajatiste alust maad vaid munitsipaliseerida. 18.01.
8. a kirjas (tl I-40-42) täiendas kaebaja oma seisukohti ning märkis, et MaaRS § 22 lg-st 12 ei tulene, et selle alusel erastatav maa peaks paiknema kahe olemasoleva kinnisasja vahel, vaid piisab sellest, kui erastatav maa piirneb taotleja kinnisasjaga. Samuti ei nõustu kaebaja Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ametiga selles, et tema kinnistu piirneb kõnniteega, vaid on seisukohal, et reformimata riigimaa ulatub kuni tema kinnistuni. 17.02.
9. a kirjas (tl I-44) vastas Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet kaebajale, et maatükki ei saa sellel alusel erastada ja linnavalitsus pole kohustatud algatama kinnisasja liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust.
10. 09.03.2012 esitas kaebaja Narva Linnavalitsusele avalduse Kangelaste prospekti 3a vastas olevale parklale (ca 888 m2) 90-aastase hoonestusõiguse seadmiseks (tl I-45-49). Arhitektuurija Linnaplaneerimise Amet teatas kaebajale 22.03.
11. a vastuses (tl I-50), et hoonestusõigus seatakse riigimaale ehitise omaniku kasuks, kaebaja esitatud taotluses puuduvad aga omandiõigust tõendavad dokumendid ning kõne all olev parkla on Narva linna omandis oleva Kangelaste prospekti osa. 20.04.2012 edastas kaebaja Narva Linnavalitsusele vastuskirja koos täiendavate dokumentidega (tl I-51-52), milles selgitab, et süvenedes ehitusprojekti, mille alusel on välja antud ehitusluba nr 421, võib veenduda, et ehitusloaga andis Narva Linnavalitsus avaldajale õiguse ka parkla rajamiseks. 28.05.
12. a vastusega (tl I-53-56) jättis Narva Linnavalitsus kaebaja hoonestusõiguse seadmise avalduse läbi vaatamata põhjusel, et 2 Kangelaste prospekti 3a vastas oleva parkla hoonestusõiguse seadmiseks kaebaja kasuks puudub õiguslik alus.
13. Narva Linnavalitsus tegi 30.05.2012 korralduse nr 472-k (tl I-57), millega moodustas vastavalt korraldusele lisatud piiride ettepaneku skeemile (tl I-58) Narva linna haldusterritooriumil asuvast transpordimaast maaüksuse ligikaudse pindalaga 22 900 m2 ning määras sellele aadressiks Kangelaste prospekt L
14. Korralduse kohaselt on selle maaüksuse puhul tegemist maaga, mille osas Narva Linnavalitsus viib läbi munitsipaalomandisse jätmise menetluse.
15. 21.06.2012 tegi Narva Linnavolikogu otsuse nr 87 (tl I-59), millega taotles Kangelaste prospekt L1 maaüksuse munitsipaalomandisse ja määras selle sihtotstarbeks transpordimaa.
16. 27.06.2012 esitas kaebaja halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl I-2-10), milles palus Narva Linnavolikogu 21.06.
17. a otsuse nr 87 tühistada, tuvastada ehitise omanikuks olemise fakt ning kohustada vastustajat hoonestusõiguse seadmise avalduse lahendamiseks. Kaebaja väitel on talle kuuluva kinnistu ees olev parkimisplats ehitatud linnavalitsuse väljastatud ehitusloa alusel seaduslikult ja kaebaja on selle omanik, mistõttu ei saa selle alune maa kuuluda munitsipaliseerimisele. Hoonestusõigusega seotud nõude osas märkis kaebaja, et linnavalitsus pidi langetama hiljemalt kahe kuu jooksul arvates avalduse registreerimisest otsuse ja saatma selle riigimaa valitsejale, kuid pole senini nõuetekohast haldusakti vormis otsust teinud. Ostueesõigusega erastamisele kohustamise nõuet põhjendas ta samuti väitega, et otsustusega viivitamine on lubamatu ning linnavalitsusel oli kohustus teha otsustus haldusakti vormis. 11.10.2012 edastas kaebaja kohtule kaebuse täienduse (tl I-103-112), milles asendas tühistamisnõude tuvastamisnõudega ning palus kaebetähtaja ületatuks lugemise korral see ennistada. Põhjendatud huvina tõi kaebaja välja preventiivse huvi vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. 15.04.2013 edastatud täienduses (tl I-176-186) osundas Riigikohtu lahendite nr 3-3-1-43-04 ja 3-3-1-94-06 seisukohtadele ning leidis, et tema enda ja vastustaja tegevus on kinnitanud vaidlusaluse parkimisplatsi omandiõiguse kuulumist talle. Tartu Halduskohtus 04.07.2013 toimunud kohtuistungil (tl II-14-18) juhtis kaebaja kohtu tähelepanu asjaoludele, et kaupluse tehnilise projekti dokumentidest nähtub ka selle ees oleva parkla suurendamine, linnaametnikud ja Maanteeamet on projekti kooskõlastanud, ehitusluba anti välja projekti alusel ning tööde tegemise kohta on olemas 09.10.2001 sõlmitud leping nr 32 ja tööde vastuvõtmise akt nr
18. Ta rõhutas veelkord, et parkla on ehitatud kaebaja poolt, kasutusluba on väljastatud, kõik ametkonnad on seda aktsepteerinud ning seetõttu ei saanud vastustaja alustada maa munitsipaalomandisse taotlemist. Kaebaja väitis, et OÜ Demitol kuulub täielikult talle ja on teinud töid tema heaks.
19. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-76-79) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebus tuleb kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada ning et kohustamisnõuete osas on rikutud ka kaebetähtaega. Vastustaja ei eitanud, et kaebaja on Kangelaste prospektiga piirnevat parkimisplatsi laiendanud, kuid talle ei ole väljastatud vastavat ehitusluba, ta pole rajanud iseseisvat asja ja maa pole olnud kunagi tema õiguspärasesse kasutusse eraldatud. Täiendavas seisukohas (tl I-194-197) leidis vastustaja, et hoonestusõiguse seadmiseks peab kaebaja olema ehitise omanik, kuid ta ei ole parklat rajanud, tema poolt viidatud ehituslike dokumentide objekt on piiritletud Kangelaste prospekt 3a krundiga ega ulatu parklale, see on linnale kuuluva Kangelaste prospekti osa ning lisaks on vastavad parendused parklale teinud 3 hoopis OÜ Demitol. Hoonestusõiguse seadmise avalduse läbi vaatamata jätmist põhjendas vastustaja vastava taotluse puudustega. Erastamise avalduse osas märkis vastustaja, et selle esitamise tähtaeg on möödunud, alus kaaluda ennistamist puudus, lisaks ei saa parklat kaebaja kinnistuga liita ka seetõttu, et see on linnale kuuluva tee osa ning parkla ja kinnistu vahel on kõnnitee, mida erastada ei saa. Tartu Halduskohtus 04.07.2013 toimunud kohtuistungil (tl II-14-18) märkis Narva linna esindaja, et kõik ehitus- ja kasutusluba puudutavad dokumendid räägivad hoone rekonstrueerimisest ega viita parklale, projektist nähtuvalt oli tegemist Kangelaste prospektiga füüsiliselt ühendatud rajatisega, mida OÜ Demitol on parendanud, kuid mitte algusest peale rajanud. Kohustamisnõude osas märkis ta, et kuna kaebajal pole esitada maa kasutust tõendavat dokumenti, on hoonestusõiguse taotlus õiguspäraselt tagastatud ja kohustus seda uuesti menetleda ei aitaks kaebaja eesmärkidele kaasa.
20. Tartu Halduskohus jättis 05.12.
21. a otsusega (tl II-153-155) kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Toimikusse esitatud kaardimaterjalilt nähtuvalt on vaidlusalune parkla Kangelaste prospektiga vahetult piirnev ala, mis on kitsa haljasribaga sõiduteest vaid osaliselt eraldatud. Poolte väidetel asus seal varem nn autobussitasku. Teeseaduse (TeeS) § 2 lg 2 p 1 kohaselt on lisaks sõiduteele tee koosseisus muuhulgas ka teemaal asuv parkla, kõnnitee ja ühissõidukite peatumiseks ettenähtud ala. Kaebuse täienduses viidatud lahendis nr 3-3-1-94-06 on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et üldjuhul on teeomand ja maaomand lahutamatult seotud, kuid märkis samas ka, et maareformi kontekstis ei saa tee omandiõiguse üle alati otsustada maa omaniku järgi ning vaadata tuleb ka seda, kes on tee rajanud. Kaebaja väidetest saab järeldada, et enne kaupluse teise korruse projekteerimisele asumist oli kaupluse ees juba olemas parkimisala ning toimus vaid selle laiendamine. Lisaks on tööde tellijaks ja vastuvõtjaks olnud hoopis OÜ Demitol. Sama osaühing oli toimikusse esitatud arvete kohaselt ka hooldustööde ostjaks. Eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks olevat äriühingut ja füüsilist isikut ei saa samastada ning seda ka juhul kui viimati nimetatu on äriühingu juhatuse liige. Seega ei tõenda antud juhul miski, et just kaebaja on parkla tervikuna või vähemalt osaliselt rajanud ja võib seda seetõttu mingiski osas omaks pidada. Vastavaks tõenduseks ei saa kuidagi olla ehitise vastuvõtmise kohta 27.04.2001 vormistatud akt ja kaupluse teise korruse juurdeehitusele 02.05.2001 väljastatud kasutusluba nr 1022, sest need pärinevad ajast, kui parkla laiendamiseks polnud veel lepingutki sõlmitud. Samuti ei ole kohaseks tõendiks ehitusluba nr
22. Selle väljastamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Ehitusluba nr 421 käsitleb sellele kantud andmete kohaselt üksnes Kangelaste prospekt 3a kinnistul paikneva hoone juurdeehitust (teist korrust) ning ka omandivõi hoonestusõiguse aluseks on märgitud sama kinnistamisasi nr 4-5/
23. Kaebaja ei saa kuidagi toetuda ka väitele, et on parklat pikka aega oma huvides kasutanud ja hooldanud. AÕSRS § 13 lg 2 välistab ehitise kui vallasasja omandamise igamisega, mis tähendab, et ka olukord, kus isik valdab ehitist pikka aega heauskselt ja katkematult nagu omanik, ei tekita talle vallasomandit. MaaRS § 351 lg 1 kohaselt võib riigimaale hoonestusõiguse seada vaid ehitise omaniku kasuks. AÕS § 15 lg 1 tuleneb lisaks veel ka nõue, et ehitis peab olema püstitatud õiguslikul alusel. AÕS § 14 lg 1 kohaselt on maaga püsivas ühenduses olev ehitis või selle osa püstitatud õigusliku aluseta, kui see püstitati ilma maakasutusõiguse või ehitusloata. Sama paragrahvi praegu kehtiva lõike kohaselt ei takista ehitusloa või maakasutusõiguseta püstitatud ehitise olemasolu maa munitsipaalomandisse andmist. Käesolevas asjas ei tõenda miski, et kaebajal oli olemas parkla aluse maa kasutamise õigus või tee-ehitusluba, mis võimaldas sellele parklarajatisi püstitada. Asjaolu, et ametnikud on kooskõlastanud kauplusehoone teise korruse juurdeehituse tehnilise projekti, mis nägi muuhulgas ette kaebajale mittekuuluvale maale 4 asfaltkatte ja äärekivide paigaldamise, ei saa iseenesest veel kinnitada, et täiendavad parkimiskohad rajati õiguspäraselt. Kuna Kangelaste prospekt 3a asuva 1032 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamise kohta 26.11.
24. a otsusega määratleti selgelt kaebajale erastamisele kuuluva maa piirid, ei olnud kellelgi projekteerimise, ehitusloa väljastamise ja ehitamise käigus alust arvata, et parkla kuulub krundi koosseisu. Vastupidist ei võimalda arvata ka kaebaja poolt viidatud aastal 1993 kauplusega seotud maakasutuse piiriandmete kohta vormistatud dokument. Sellelt nähtuvad vaid kauplusehoonega seotud maatüki piirid ning saab selgelt järeldada hoopis seda, et Kangelaste prospekt oli kaupluse ees ka siis laiem kui vahetult enne ja pärast seda. Samuti ei saa üheselt ülevõetavad olla kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-43-04 seisukohad, sest sõidukite liiklemiseks ettenähtud linnatänavale sõidutee ja kõnnitee vahele rajatud avalikult kasutatav parkimisala laiendus pole eraldi kasutatav ega samane selles lahendis käsitletud õigusvastaselt võõrandatud maal asunud müügipaviljon-kioskiga. Siinkohal on kaebaja õiguste seisukohalt oluline tähendus TeeS § 29 lg-l 3, milles kehtestatu võimaldab avalikult kasutatava tee omanikul anda teemaad maakasutust reguleerivate õigusaktide kohaselt kasutada teisele isikule ilma hoonestusõiguseta tingimusel, et see ei raskenda teehoidu ega halvenda liiklusolusid. Seega on olemas õiguslik alus, millele toetudes saaksid kaebaja ja vastustaja parkimisala kasutamise mõlema osapoole huve arvestades ära lahendada. Hoonestusõiguse seadmine on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 08.11.
25. a määrusega nr 276 kinnitatud „Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korras“. Sellest ei tulene, kuidas täpselt tuleks menetleda hoonestusõiguse seadmiseks esitatud avaldust, mille rahuldamiseks puudub kohaliku omavalitsuse arvates alus. Seega kuuluvad kohaldamisele haldusmenetluse seaduse sätted. HMS § 43 lg 2 kehtestab, et kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, tuleb ka selle kohta anda haldusakt. Käesolevas asjas niisugune haldusakt puudub ning on piirdutud üksnes 22.03.2012 koostatud kirjaliku vastusega nr 1-12.3/2210, milles Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet teatab kaebajat esindanud advokaadile, et hoonestusõiguse seadmise avaldusele lisatud dokumentide hulgas puuduvad omandiõigust kinnitavad dokumendid ja parkla on Kangelaste prospekti osana hoopis Narva linna omandis. Niisugune puudus aga ei anna veel alust kaebuses sisalduva kohustamisnõude rahuldamiseks. Eelnevalt juba esitatud järeldustel puudub kaebaja õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist Kangelaste prospekt 3a ees asuva parklarajatise suhtes ning talle on vastavad põhjendused ka teatavaks tehtud. Avalduse uuele lahendamisele kohustamine ei saa muuta midagi tema õiguslikus seisundis, ei aita tal soovitud eesmärki saavutada, oleks seetõttu tarbetu ning vastuolus menetlusökonoomia põhimõtetega.

§ 6

lg 1 kohaselt on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, vaid haldusakt HMS § 51 tähenduses, haldusleping HMS § 95 tähenduses ning üksikjuhtumit reguleeriv halduse siseakt. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-94-06 selgelt väljendanud seisukohta, et maa munitsipaalomandisse taotlemise otsus on menetlustoiming, millega ei muudeta või lõpetata üldreeglina veel õigussuhteid ega otsustata maa munitsipaalomandisse andmist ning mis on iseseisvalt kohtus vaidlustatav vaid juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, et selle tulemusel antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui toiming rikub isiku õigusi menetluse lõpptulemusest sõltumatult. Käesoleval juhul pole võimalik niisugust kaebaja õiguste rikkumist tuvastada, sest eelnevalt esitatud järelduste kohaselt ei tõenda miski, et Narva linnas Kangelaste prospektil kinnistu nr 3a ees asuv parkla on rajatud õiguspäraselt ja just kaebaja poolt ning seetõttu saa ta ka nõuda selle suhtes maa munitsipaalomandisse andmist välistavat hoonestusõiguse seadmist. 5 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. 06.01.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 05.12.
2. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl III-4-23), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse millega: - tuvastada asjaolu, et Narva Linnavalitsus on ehitusprojekti kinnitamisega ja ehitusloa nr 421 väljastamisega andnud õiguse kaebajale ehitada välja Kangelaste prospekt 3a kinnistu ees olev parkimisplats, mis on ehitatud kaebaja poolt ning kaebaja on parkimisplatsile kui kinnistamata maaüksusele rajatud ehitise omanik; - kohustada Narva Linnavalitsust viivitamata algatama menetluse kaebaja poolt 09.03.2012 Narva Linnavalitsusele esitatud hoonestusõiguse seadmise avalduse suhtes ning teha Vabariigi Valitsuse 08.11.
3. a määrusega nr 276 kinnitatud riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra punktis 13 nimetatud otsus või anda nõuetekohane haldusakt selle otsuse tegemisest keeldumise kohta; - tunnistada Narva Linnavolikogu 21.06.
4. a otsus nr 87 „Kangelaste prospekt L1 maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemine ja sihtotstarbe määramine“ täies ulatuses õigusvastaseks või alternatiivselt õigusvastaseks ulatuses, milles see hõlmab munitsipaalomandisse taotlemist Kangelaste prospekt 3a ja Kangelaste prospekti vahelist maaüksust ulatuses, kus asub kaebaja omandis olev parkimisplats. Kaebaja palub kohtu äranägemisel kaasata menetlusse kolmas isik OÜ Demitol. Halduskohus kohaldas nõuete menetlemisel valesti materiaalõigust, hindas tõendeid ebaõigesti ning ületas halduskohtu volituste piire, rikkudes sellega menetlusõiguse norme. Tuvastamisnõude kohta Kaebaja väidab jätkuvalt, et maa-alal teostati
5. aastal ehitustöid ulatuses, mis viitavad parkla ehitamisele ja mitte laiendamisele. Valminud tööde aktist nr 174 (tl I-29, tõlge I-33) nähtuvalt toimusid maa-alal kaevetööd sügavusega kuni 30 cm koos pinnase eemaldamisega 360 m
6. Eemaldatud pinnas täideti seejärel killustikuga ning kaeti asfaltbetoonkattega. Kaebaja tegevuse tulemusel muudeti taimkate parkimisplatsina kasutatavaks rajatiseks. Kohus on seega ise kohtuotsuses tuvastanud asjaolud, millest võib selgelt järeldada, et kaebaja tegevuse tulemusena tekkis uus rajatis – parkimisplats. Halduskohtu järeldus, mille kohaselt oli juba enne kaupluse teise korruse projekteerimisele asumist kaupluse ees olemas parkimisala ei põhine ühelgi tõendil. Rajatis kuulub isikule, kes on selle ehitanud. Ka rekonstrueerimine on ehitamine nii ehitusseaduse kui ka Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-94-06 kontekstis. Halduskohus on jätnud analüüsimata 20.08.2000 väljastatud arhitektuurse planeerimise ülesandega seotud tehnilised tingimused ja selles toodud kooskõlastused, mis on esitatud 17.10.2013 menetlusdokumendi lisana
7. Halduskohus on rikkunud

§ 180

lg-t 1, kuna hindas parkla rajamise tuvastamisel valesti tõendeid ning kohaldas valesti materiaalõigust ehitamise kui tegevuse sisustamisel EhS ja Riigikohtu lahendi 3-3-1-94-06 mõttes. OÜ Demitol poolt parkla ehitamise eest tasumine ei välista, et parkla rajajaks on kaebaja. OÜ Demitol teostas töid kaebaja heaks. Parkimisplats teenindab kaebaja kinnistul asuvat kauplust. Kauplus kuulub OÜ-le Demitol, mis omakorda kuulub kaebajale. Seetõttu oli kaebaja kui füüsilise isiku huvides, et tema kinnistuga külgnevale alale ehitataks parkimisplats. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-94-06 mõttes ei peeta tee rajajaks mitte selle otsest füüsilist rajajat, vaid isikut, kelle huvides on tee rajatud. Riigikohus tõi selles välja, et „analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud.“ Kaebaja tugineb

§ 59lg-le 3.

Halduskohus oleks pidanud kaebajale tegema ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks, kuna küsimus parkla rajamisest oli määrava tähendusega. 6 Kohus pole aga kordagi palunud kaebajal tõendada, et parkimisplatsi ehitustööd teostas tema kui füüsiline isik. Halduskohus on parkimisplatsi rajaja otsustamisel lähtunud ebaõigesti ainult ehitustööde tellijast. Kaebaja poolt rajatud parkimisplatsi tuleb käsitleda kui õiguslikul alusel rajatud ehitist. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-43-04, mille kohaselt tähendab ehitise kasutamine kaubandustegevuseks aastakümnete vältel avaliku võimu teadmisel seda, et avalik võim on tunnustanud ehitise olemasolu seaduslikkust ja nimetatud ehitist ei ole võimalik ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningale puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks. Avalik võim on sellise tunnustamisega välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Käesolev olukord on sarnane olukorraga, mida on käsitlenud Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-43-

1. Parkla on käsitletav eraldiseisva rajatisena nii tee- kui ehitusseaduse mõistes ja on eraldi kasutatav. Avalik võim on aktsepteerinud parkla olemasolu. See nähtub mh kauplusehoone teise korruse juurdeehitamise tehnilisest projektist, mis nägi ette kaebaja kinnistuga piirnevale maa-alale parkla rajamise, ning kõigi Narva linna ametkondade ja linnaarhitekti poolt oktoobris 2004 esitatud kooskõlastusest Kangelaste prospekt 3a asendiplaanile, mille hulka kuulus ka vaidlusalune parkimisplats. Ehitise vastuvõtmise kohta 27.04.2001 vormistatud aktiga ja kaupluse teise korruse juurdeehitusele 02.05.2001 väljastatud kasutusloaga nr 1022 on kaebaja soovinud tõendada, et Narva linn oli täiesti teadlik, et kaebaja kavatseb lisaks tema kinnistul asuvale hoonele ehitada ka parkimisplatsi. Kaebaja eeldas parklat rajades, et ta teeb seda õiguslikul alusel. Samuti lähtus kaebaja tehnilisest projektist, tehnilise projekti koosseisus olnud arhitektuurse planeerimise ülesande projektist, milles nähti ette parkla rajamine, ning 20.12.
2. a ehitusloast nr
3. Tehnilise projekti koosseisus olevatelt asendiplaanidelt nähtub üheselt, et parkimisplatsi rajamise on kooskõlastanud vastustajaga seotud jm ametkondade poolt. Halduskohus on leidnud, et ehitusloa nr 421 väljastamise ajal kehtinud PES § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Ehitusluba nr 421 anti välja tehnilise projekti ja selle koosseisus olnud arhitektuurse planeerimise ülesande projekti alusel. Ehitusloa väljastamisega kinnitas vastustaja, et aktsepteerib kõikides eeltoodud dokumentides viidatud asjaolusid. Dokumendid sisaldasid muuhulgas ka plaanimaterjali parkla rekonstrueerimiseks. Asjaolu, et ehitusluba võib olla väljastatud õigusliku aluseta vastustaja poolt, ei saa halvendada kaebaja olukorda. Parkimisplatsi näol ei ole tegemist avalikult kasutatava tee või selle koosseisus oleva rajatisega, vaid eraldiseisva rajatisega, mis teenindab kaebajale kuuluval kinnistul tegutsevat kauplust. Sellest tulenevalt on asjakohatud halduskohtu viited teeseaduse sätetele, mis näevad ette, et avalikult kasutatava tee või selle koosseisus oleva üksiku rajatise ehitamine ja kasutamine toimuks tee-ehitusprojekti, tee-ehitusloa ja teekasutusloa alusel. Vastustaja ei ole alates parkimisplatsi rajamisest teostanud antud parkimisalal hooldustöid, mis tõendab täiendavalt, et vastustaja ei ole pidanud antud rajatist munitsipaalomandisse kuuluvaks ning seega on vastustaja oma tegevuse ja käitumisega kinnitanud, et parkimisplats kui rajatis kuulub kaebuse esitajale. Narva Linnavolikogu linnamajanduskomisjon on novembris 2012 kinnitanud, et parkimisplats kuulub kaebajale ning et see on ehitatud õiguslikul alusel (tl I-189-190). Kohustamisnõude kohta Kaebaja on seisukohal, et hoonestusõiguse seadmise avalduse menetlemise kohustus tuleneb seadusest. Haldusorganil puudub diskretsiooniõigus otsustamaks, kas algatada hoonestusõiguse seadmise menetlus või mitte. Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra p 9 kohaselt peab 7 kohalik omavalitsus registreerima esitatud avalduse ning väljastama tõendi avalduse vastuvõtmise kohta. Käesoleval juhul keeldus vastustaja hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamisest. Kaebaja ei nõustu, et kaebaja esitatud kohustamiskaebus on tarbetu ning vastuolus menetlusökonoomia põhimõtetega. Halduskohtul puudub pädevus otsustada menetluse alustamata jätmine haldusorgani eest. Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra p-st 13 tulenevalt peab kohalik omavalitsus andma hoonestusõiguse seadmise eelhaldusakti kahe kuu jooksul hoonestusõiguse seadmise avalduse registreerimise päevast. Käesoleval juhul ei ole haldusorgan isegi hoonestusõiguse seadmise avaldust registreerinud. Haldusorgan on kohustatud kaebaja hoonestusõiguse seadmise avaldust menetlema sõltumata sellest, kas kohus tuvastab vaidlusaluse parkla omandiõiguse või mitte. Halduskohus ei võtnud seisukohta kaebaja selgituste osas, et haldusorganil on eeltoodud avalduse menetlemise kohustus. Halduskohtu otsus on vastuolus Tartu Ringkonnakohtu 14.02.
4. a määrusega, milles ringkonnakohus leidis, et kõik kaebaja esitatud kaebused võimaldavad tal saavutada soovitud eesmärki on seega asjakohased. Kaebaja on seisukohal, et kuna parkla omandiõiguse küsimus on ammendavalt tõendatud, tuleb jaatada ka kohustamiskaebuse otstarbekust. Isegi juhul, kui menetluse algatamise oleks kohtu hinnangul ebaotstarbekas, puudub kohtul seadusest tulenev õigus otstarbekuse alusel jätta haldusmenetlus algatamata. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et hoonestusõiguse seadmise avaldamisest keeldumine on seadusega kooskõlas, on otsus keelduda avalduse menetlemist käsitletav menetlustoiminguna. Menetlustoimingule laienevad haldusmenetluse põhimõtted, sealjuures põhjendamiskohustus. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-62-08 leidnud, et menetlustoimingute põhjendamiskohustus tuleneb Põhiseaduse (PS) §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise tagamise vajadusest. Käesoleval juhul ei ole kaebajal olnud võimalik enda kaebeõigust realiseerida haldusmenetluse raames, kuna vastustaja ei ole oma kirjades menetluse alustamisest keeldumist kuidagi motiveerinud. Kohtuotsuses toodud viide TeeS § 29 lg-le 3 on asjakohatu, kuna see eeldab, ei vaidlusalune tee (rajatis) kuuluks vastustajale. Lisaks on pooled erimeelsuste lahendamiseks olnud sunnitud pöörduma kohtusse. Kohustamiskaebus on asjakohane, kuna kaebaja õiguste kaitseks on vaja hoonestusõiguse seadmise menetluse otsus teha haldusaktiga. HMS-ist tulenev nõue anda haldusaktist keeldumise otsus haldusaktina tuleneb eesmärgist võimaldada avaldajale kaebeõigus. Haldusaktiga keeldumisel kaasnevad ka HMS-is sätestatud põhimõtted, mh uurimispõhimõtte rakendamise kohustus ning haldusakti põhjendamise kohustus. Käesoleval juhul ei ole vastustaja viinud läbi kohast haldusmenetlust, selgitamaks välja vajalikke asjaolusid ning põhjendamaks oma keeldumise põhjuseid. Halduskohtumenetluses kehtiva järelkontrolli põhimõttest lähtuvalt ei saa halduskohus tagant järele õigustada haldusorgani motiveerimata keeldumist ning täiendada seda endapoolsete põhjendustega. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-3-1-64-02, et kohtud ei saa teostada haldusorgani asemel kaalutlusõigust, ent saavad kontrollida kaalutlusõiguse teostamise seaduslikkust. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa kindlalt väita, et haldusorgan ei saa taotlust hoonestusõiguse seadmiseks rahuldada. Õigusvastaseks tunnistamise nõude kohta Kaebaja leiab, et maa munitsipaalomandisse taotlemise otsus on menetlustoiming, kuid otsuse nr 87 väljaandmisel tehti sedavõrd oluline menetlusviga, et menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane ning menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata 8 menetluse lõpptulemusest. Ka otsuse nr 87 tühisuse tuvastamise kaebuse puhul on kohus hinnanud isiku õiguste rikkumist halduskohtu otsuse tegemise seisuga. Toimingu tegemise hetkel ei olnud parkla omandiõiguse küsimus selge. Asjaolu, et halduskohus on võtnud omandiõiguse küsimuses seisukoha, et saa õigustada tagant järele toimingu tegemist. Maa munitsipaalomandisse andmise menetlust ei olnud võimalik algatada enne, kui vastustajale on teada selle algatamise võimalikkus – st pole kahtlust, et vaidlusalune maa koos sellel maal asuva rajatisega kuulub Narva linnale. Olukorras, kus kaebaja oli esitanud mitmeid taotlusi maa ostueesõigusega erastamiseks või alternatiivselt hoonestusõiguse seadmiseks, pidi Narva linn olema teadlik asjaolust, et munitsipaliseerimisele kuuluva maatüki ühe osa suhtes on vaidlus. Otsus tehti juba 21.06.2012, sealjuures polnud isegi möödunud halduskohtusse pöördumise tähtaeg hoonestusõiguse menetlemisest keeldumise vaidlustamiseks (eeldusel, et keeldumiseks saab lugeda vastustaja 28.05.2012 kirja). Maa munitsipaalomandisse taotlemise otsustamine olukorras, kus kaebajal oli tekkinud vajadus kohtuvaidluseks, pani kaebaja raskemasse positsiooni. Esmalt oli haldusorgan keeldunud hoonestusõiguse seadmise menetlusest mitteõiguspäraselt kirjaga ja mitte haldusaktiga ning seejärel algatanud munitsipaalomandisse taotlemise menetluse. Vastustaja selline käitumine riivas oluliselt kaebaja põhiseaduslikku õigust heale haldusele, mille kohaselt on igal isikul õigus oodata haldusorganilt õiguspärast, ausat ja vastutulelikku käitumist. Tulenevalt eeltoodust rikkus haldusorgani käitumine kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Vastustaja oleks enne toimingu sooritamist pidanud viima läbi uurimismenetluse, selgitamaks välja parkimisplatsi omandiõiguse küsimuse ning vormistama otsustuse motiveeritud haldusaktina. Kaebaja on veendunud, et tal on menetlustoimingu vaidlustamise õigus, kuna vastustajal puudus toimingu tegemise hetkel s.o 21.06.2012 kindel teadmine, et munitsipaalomandisse taotletaval maal asuvad rajatised kuuluvad täies ulatuses linnale. Vastustaja ei viinud läbi haldusmenetlust ega kogunud omapoolseid tõendeid omandiõiguse väljaselgitamiseks. Sealjuures oli kaebaja esitanud vastustajale kõik tõendid omandiõiguse tõendamiseks, mida ta on esitanud ka kohtumenetluses. Vastustaja selline käitumine ei ole seaduspärane ning riivab kaebaja õigust heale haldusele. Kaebaja huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks seisneb soovis viia läbi kohane haldusmenetlus, mistõttu on kaebajal ka tühisuse tuvastamiseks otsene huvi. Vastustaja 21.06.
5. a otsus on õigusvastane ka põhjusel, et see on motiveerimata. Otsus nr 87 ei ole selge ega üheselt mõistetav ning puudulike motiivide tõttu pole seda võimalik kontrollida. Otsuses puudub kinnitus selle kohta, et kõik maal asuvad ehitised kuuluvad maa munitsipaalomandisse andmist taotlevale omavalitsusele, mida näeb ette Vabariigi Valitsuse 02.06.
6. a määrusega nr 133 kehtestatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ § 6 lg 2 p
8. Vastustaja palub kohtule edastatud vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele (tl III-36-39) jätta apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. Kohus on õigesti tuvastanud, et parkimisplatsi omandiõigus ei kuulu kaebajale. Vastustaja ei vaidlusta asjaolu, et kaebaja on parkimisplatsi alal teatavaid töid teostanud, kuid rajatud ei ole uut ehitist. Enne väidetavalt kaebaja poolt teostatud ehitustöid asetses parkimisplatsi alal veidi väiksem Kangelaste prospektiga ühenduses olev asfalteeritud ala, mida kasutati bussipeatuse taskuna ning hiljem parkimisplatsina. Olles ühenduses Kangelaste prospektiga ning eraldatud kaebaja kinnistust samuti Kangelaste prospekti osaks oleva kõnniteega (millist asjaolu on kaebaja kinnitanud 05.11.2013 toimunud kohtuistungil) on parkimisplats alati olnud vastustajale kuuluva Kangelaste prospekti osa. Pärast vaidlusaluste tööde teostamist OÜ Demitol poolt ei muutunud parkimisplatsi ala olemus ega kasutusotstarve ning sisuliselt oli tegemist vaid olemasoleva rajatise laiendamise ja parendamisega. Samuti 9 nähtub parkimisplatsi rajamise lepingu nr 32 alusel valminud tööde vastuvõtu aktist nr 174, et kirjeldatud tööde mahud ei ole sellised, et tööde tulemusel tekkinud parkimisplats saaks olemuslikult moodustada uue rajatise. Halduskohus on otsuses analüüsinud parkimisplatsi alal varasemalt eksisteerinud ehitise olemust, teostatud tööde mahtu ning pärast tööde teostamist eksisteeriva ehitise olemust ning leidnud üheselt, et vastavate tööde tulemusena ei tekkinud uut rajatist. Teostatud töödega muudeti teatud taimkattega maa-ala küll parkimisalaks, kuid seda juba olemasoleva parkimisplatsi laiendusena. Kaupluse „1000 pisiasja“ juurdeehituse teise korruse tehnilisest projektist (tl II-82) nähtub, et vaidlusaluse parkimisplatsi alal oli olemasolev asfaltkate ning projekteeritud ehitustööd üksnes laiendasid vastavat parkimiseks kasutatavat ala. Kuivõrd vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 1 on parkimisplatsi täiendus käsitletav parkimisplatsi ja seega ka Kangelaste prospekti olulise osana, ei saa tulenevalt (TsÜS) § 53 lg 1 tekkida sellele iseseisvat omandiõigust. Kaebaja ehitusseaduse ning Riigikohtu praktika tõlgendused on meelevaldsed ning vastuolus AÕS § 107 lg-s 2 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt omandab ühendatud asjade puhul terviku peaasja omanik. Ehitise püstitamine, laiendamine ja rekonstrueerimine on nii ehitusseaduses kui kohtupraktikas sisustatud erinevalt (kuigi kõigile nimetatud tegevustele laienevad ehitamisele esitatavad nõuded). Nt lahendis nr 3-1-1-90-07 on Riigikohus selgitanud, et ehitise püstitamine ja rekonstrueerimine ei ole mitte üksnes formaalselt erinevad ehitamise liigid, vaid rekonstrueerimine saab erinevalt ehitise püstitamisest olemuslikult toimuda ainult juba olemasoleva hoone suhtes. Samasuguse järelduse saab teha ka ehitise laiendamise osas – laiendamine saab olemuslikult toimuda vaid juba olemasoleva ehitise suhtes. Üksnes asjaolu, et isik juba olemasolevat rajatist laiendab või parendab, ei saa asendada ehitise algse omaniku omandiõigust ega tekitada sellele isikule omandiõigust ka rajatise osale. Omandiõiguse tekkimiseks võiks olla alust juhul, kui olemasoleva rajatise suhtes tehtavate tööde iseloom ja maht oleks olnud selline, et tööde tulemusena olek tekkinud olemuslikult täiesti uus asi. Käesoleval juhul sellise olukorraga aga kindlasti tegemist ei ole ning olemasoleva parkimisplatsi laiendamine ei ole käsitletav iseseisva kaebajale kuuluva asja rajamisena Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-94-06 mõttes. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et parkimisplatsi ei ole üksnes laiendatud, vaid see on tervikuna ehitatud uue asjana, ei oleks parkimisplatsi rajajaks ja sellest tulenevalt omanikuks saanud mitte kaebaja, vaid OÜ Demitol. Juriidilise isiku abstraktsiooni põhimõttest tulenevalt ei saa olenemata asjaolust, et kaebaja on OÜ Demitol juhatuse liige ja ning omab ühingus äriregistri andmete kohaselt 40% suurust osalust (tl III-53p), vastavat füüsilist ja juriidilist isikut samastada. Asjaolu, et kaebaja on OÜ Demitol juhatuse liige, ei tõenda kuidagi seda, et parkimisplatsi laiendamiseks teostatud tööd oleks tehtud kaebaja huvides. Eelduslikult on OÜ Demitol äriühinguna teinud parkimisplatsi suhtes töid ikkagi enda ärihuvides. Kaebaja ei ole tõendanud, et OÜ Demitol oleks tegutsenud kaebaja huvides nt käsunduslepingu vms alusel, et kaebaja oleks OÜ-le Demitol tööde eest tasunud vms. Seega saab olemasolevate tõendite pinnalt asuda vaid seisukohale, et parkimisplatsi laiendamise tööd tellis OÜ Demitol ning juhul, kui nende tööde tegemise tulemusena oleks püstitatud uus rajatis, saaks omandiõigusele pretendeerida OÜ Demitol ja mitte kaebaja. Asjaolu, et parkimisplatsi laiendamine toimus OÜ Demitol huvides, on kaebaja ka tunnistanud. Apellatsioonis märgib kaebaja, et parkimisplats teenindas kauplust, mis kuulub OÜ-le Demitol. Seega on ka parkimisplatsi laiendamine toimunud kaupluse omaniku ehk OÜ Demitol huvides. Veelgi enam, OÜ Demitol ei kuulu kaebajale tervikuna. Äriregistrist nähtuvalt on kaebaja vaid üks neljast OÜ Demitol osanikust, kellel kaebaja teooria järgi oleks igal ühel õigus pretendeerida parkimisplatsi omandiõigusele. Tööde tegemise sidumine vaid kaebaja huvidega on igal juhul alusetu ja tõendamata. Puuduvad tõendid, mis viitaksid, et parkimisplatsi laiendamise tööd oleks toimunud õiguslikul alusel. Ehitusluba nr 421 käsitleb üksnes Kangelaste prospekt 3a kinnistul paikneva hoone 10 juurdeehitust ning vastava dokumendi lugemine selle kinnistu piirest väljuvate ehitustööde tegemise õiguslikuks aluseks on meelevaldne. Kaebaja seisukoht, et parkimisplats tuleb lugeda rajatuks õiguslikul alusel, kuna avalik võim on tunnustanud pikka aega selle olemasolu seaduslikkust, on samuti halduskohtu otsuses ammendavalt ümber lükatud. Parkimisplatsi näol ei ole tegemist iseseisva otstarbega eraldiseisva rajatisega, mida saaks võrrelda Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-43-04 käsitletud müügipaviljon-kioskiga. Käesoleval juhul on parkimisplats olnud püsivalt Kangelaste prospekti osaks ning ei ole iseseisev rajatis. Teatud rajatisele õigusliku aluseta parenduste tegemise aktsepteerimine ei viita asjaolule, et avaliku võim on aktsepteerinud seaduslikuna mingi uue kaebajale kuuluva rajatise püstitamist. Käesoleval juhul saaks üksnes väita, et vastustaja on aktsepteerinud Kangelaste prospekti osaks oleva parkimisplatsi parendamist ning on sellega kaotanud ilmselt õiguse nõuda endise olukorra taastamist. Küll ei ole vastustaja aga kunagi aktsepteerinud, et parkimisplatsile teotatud laienduse näol oleks tegu iseseisva uue rajatise püstitamisega. Vastustaja viitab kuni 23.01.2014 kehtinud MaaRS § 351 lg-le 1 ja Vabariigi Valitsuse 08.11.
9. a määruse nr 276 „Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra kinnitamine“ (määrus nr 276) p-le
10. Neist sätetest nähtuvalt eeldab hoonestusõiguse seadmise menetluse alustamine maakasutusõiguse ning seda tõendavate dokumentide olemasolu. Seega isegi juhul, kui vastustaja oleks parkimisplatsi omanik ning parkimisplatsi tuleks käsitleda õiguslikul alusel rajatud ehitisena, oleks täitmata eeldused hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamiseks. Kaebajal puudub õigus parkimisplatsi alust maad kasutada. Kaebaja on ka ise 05.11.2013 toimunud kohtuistungil möönnud, et dokumendid, mis tõendaksid parkimisplatsi aluse maa eraldamist kaebaja kasutusse, puuduvad. Kuna hoonestusõiguse seadmise menetluse alustamise taotlemisel kaebaja maa kasutusõigust tõendavaid dokumente ei esitanud ega saanudki esitada, olid täitmata hoonestusõiguse seadmise menetluse alustamise formaalsed eeldused, mistõttu jättis vastustaja kaebaja taotluse õigusega läbi vaatamata. Seda on vastustaja kaebajale ka 22.03.
11. a ja 28.05.
12. a kirjades selgitanud. Õige on ka, et kaebaja kohustamiskaebuse rahuldamine ei soodustaks kuidagi kaebaja eesmärgi saavutamist – hoonestusõiguse seadmist. Kuna kaebajal pole parkimisplatsile omandiõigust ning seega ka subjektiivset õigust taotleda rajatise alusele maale hoonestusõiguse seadmist; kuna kaebaja on ise tunnistanud, et tal puudub vaidlusalusele alale ka maakasutusõigus ning seda tõendav dokument; kuna kaebaja ei ole teinud vaidlusaluse rajatise suhtes töid ega neid töid rahastanud, siis ei saaks kohustamiskaebuse rahuldamine nii või teisiti kaasa tuua parkimisplatsi alusele maale hoonestusõiguse seadmist kaebaja kasuks. Kaebus ei aita vastavas osas absoluutselt kaebaja eesmärkide saavutamisele ning iseenesest esines alus ka selle läbi vaatamata jätmiseks

§ 151lg 2 p 1 ning 121 lg 2 p 2 alusel koostoimes.

Vastustaja 20.06.

1. a otsus on menetlustoiming, mis ei ole kohtus iseseisvalt vaidlustatav ning sellega ei ole kaebaja õigusi rikutud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-94-06 tõdenud, et otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi ning tegemist on menetlustoiminguga. Seega saab 20.06.
2. a otsust vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga, mida käesoleval juhul ei esine. Nõustuda ei saa kaebajaga ka selles, et 20.06.
3. a otsuse tegemise seisuga ei olnud parkimisplatsi omandiõiguses selgust. Vastustajal ei ole sõltumata käesolevast kohtuasjast olnud kunagi kahtlust, et Kangelaste prospekt koos kõigi oluliste osadega kuulub vastustajale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus kaasata kolmanda isikuna menetlusse OÜ Demitol tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus tuleb Narva Linnavolikogu 21.06.
5. a otsuse nr 87 õigusvastasuse tuvastamise nõuet puudutavas osas tühistada. Selles 11 osas tuleb uus otsus, millega jätta tuvastamisnõue läbi vaatamata. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
6. Esmalt lahendab ringkonnakohus kolmanda isiku kaasamise küsimuse (I), võtab seejärel seisukoha apellatsioonkaebuse nõuete osas (II-IV) ning lahendab apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (V). I
7. Kaebaja palub kohtu äranägemisel kaasata menetlusse kolmas isik OÜ Demitol. Ringkonnakohus jätab selle taotluse rahuldamata.

§ 20

lg 1 kohaselt kaasab halduskohus isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle. Käesoleval juhul ei otsustata OÜ Demitol, vaid kaebaja õiguste ja kohustuste üle. II

1. Poolte vahel on vaidlus Narva linnas Kangelaste prospekt 3a asuva kaupluse ees oleva parkla omandiõiguse üle. Kaebaja väidab, et ta on saanud parkimisplatsi rajamisega legaalsel teel selle kui rajatise omanikuks. Kaebaja tugineb seejuures eelkõige tehnilisele projektile, tehnilise projekti koosseisus olnud arhitektuurse planeerimise ülesande projektile ning 20.12.
2. a ehitusloale nr
3. Kaebaja on viidanud Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt kuulub tee maareformi kontekstis isikule, kes on selle ehitanud (RKHKo 06.03.2007, 3-3-1-94-06, p 14). Seejuures ei ole poolte vahel vaidlust, et parkimisplatsi alune maa ei kuulu kaebajale, vaid tegu oli ja on jätkuvalt reformimata riigimaaga (tl I-62), mida Narva Linn taotleb munitsipaalomandisse.
4. Narva Linnavalitsuse ehitusinspektsioon andis 20.12.2000 kaebajale ehitusloa nr 421 (tl I-25) „juurdeehitise (teine korrus)“ ehitamiseks ehitisele, mis asus Kangelaste 3a Narvas. Lisaks halduskohtu poolt välja toodule viitab ringkonnakohus järgnevale. Ka siis, kui võtta aluseks kaebaja argumentatsioon, et ehitusloa aluseks oli kaupluse „1000 pisiasja“ teise korruse juurdeehituse tehniline projekt koos arhitektuurse planeerimise ülesandega nr APÜ 46-2000, mille oli 30.08.2000 kinnitanud linnapea Eldar Efendijev (tl II-64-103), ei ole tulemus teistsugune. Arhitektuurse planeerimise ülesande V osa „Krundi heakorrastus“ p 5.1 nägi ette: „Läbi vaadata kaupluse ees olevate parkimiskohtade arvu suurendamine“ (tl II-69). Ringkonnakohus leiab, et sõltumata sellest, et kaebaja on väljastatud ehitusloa adressaat ja märgitud tehnilise projekti tiitellehel selle tellijaks, ei tulene ehitusloast ega tehnilisest projektist kaebaja omandiõigust ega õiguspärast ootust.

§ 158

lg 2 ls 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Sama põhimõtet väljendab HMS § 54, mille kohaselt peab haldusakt olema kooskõlas selle andmise hetkel kehtiva õigusega. 20.12.2000 kehtinud PES § 53 lg 1 järgi tohtis kohalik omavalitsus anda ehitusloa ehituse alustamiseks kinnisasja omanikule või isikule, kelle kasuks on seatud hoonestusõigus. Kaebaja ei olnud parklaaluse maa omanik ja tema kasuks ei olnud parkimisplatsi alusele maale seatud ka hoonestusõigust. Seega ei saanud vastustaja väljastada kaebajale õiguspärast ehitusluba parkla laiendamiseks riigile kuuluval maal. Kaebaja figureerib Narva Linnavalitsuse ehitusinspektsiooni 27.04.

1. a ehitise vastuvõtu aktil (tl I-113-113p) vastuvõtukomisjoni esimehena. Vastuvõtukomisjoni esimees on ametikoht, keda täitev isik pidi ilmselgelt olema kursis ehitusõiguse põhialustega. Ehitusõiguse põhialustega kursis olijana pidi kaebaja olema teadlik sellest, et talle väljastatud ehitusluba ei saa laieneda riigimaal asuvale parklale. Seega oleks ka kaebaja argumentatsiooni kohaselt ehitusluba nr 421 selle väljastamise hetkel 12 parkimiskohti puudutavas osas ilmselgelt õigusvastane ega saaks seetõttu olla aluseks kaebaja õiguspärase ootuse tekkimisele.
2. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebaja tugineb oma argumentatsioonis veel sellele, et valminud tööde aktist nr 174 (tl I-29, tõlge I-33) nähtuvalt toimusid
3. aastal vaidlusalusel maa-alal kaevetööd sügavusega kuni 30 cm koos pinnase eemaldamisega 360 m
4. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud akti objektiks on küll parkla rekonstrueerimine kaupluse „1000 pisiasja“ juurde ja sellel on tõepoolest kaebaja märgitud arvandmed, kuid poolte vahel ei ole vaidlust selles, et parkimisplatsi tänane suurus on 888 m
5. See tuleneb muuhulgas kaebaja enda 18.11.
6. a ja 09.03.
7. a avaldustest vastustajale. Seega, ka esitatud aktile tuginedes on töid teostatud vähem kui poole parkimisplatsi tänase suuruse ulatuses. Seda, et parkimisplatsil teostati töid vähem kui poole ulatuses selle tänasest suurusest kinnitab ka arhitektuurse planeerimise ülesandele lisatud joonis (tl II-82). Peale selle kinnitab arhitektuurse planeerimise ülesande p 5.1 (tl II-69), kus on juttu parkimiskohtade arvu suurendamisest, mitte parkla rajamisest, seda, et antud kohas eksisteeris parkla juba enne kaebaja poolt läbiviidud tööde teostamist. Eelnevast tulenevalt ei saa kuidagi paikapidavaks lugeda kaebaja väidet, et ta rajas
8. aastal uue rajatise ning et varem seal parkimisplatsi ei olnud. Kaebaja poolt esitatud fakte aluseks võttes tuleb nõustuda vastustajaga, et parkimisplatsi ala olemus ega kasutusotstarve teostatud tööde tulemusena ei muutunud ning sisuliselt oli tegemist vaid olemasoleva parkla laiendamise ja parendamisega. Sellest tulenevalt, et ei ole kaebaja teed ehitanud, vaid on olemasolevat teed ainult laiendanud. Seetõttu ei kohaldu käesoleval juhul ka Riigikohtu seisukoht, et tee kuulub isikule, kes on selle ehitanud (RKHKo 06.03.2007, 3-3-1-94-06, p 14).
9. Ringkonnakohus märgib veel, et kaebajat ei saa lugeda parkimisplatsi rajajaks tulenevalt aktist nr 174 ka sellepärast, sest sellel on tellijaks märgitud OÜ Demitol. Kaebaja väitel teenindab parkimisplats kaebaja kinnistul asuvat kauplust, mis kuulub OÜ-le Demitol, mis omakorda kuulub kaebajale. Seega olevat OÜ Demitol teostanud töid kaebaja huvides. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu kõigepealt sellele, et Eesti õiguskorras ei saa üks isik teisele kuuluda. AÕS § 6 lg 2 ls 2 järgi ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda teistele isikutele. Küll aga saab isik omada osalust äriühingus. Ringkonnakohus tugineb kaebaja osaluse suuruse väljaselgitamiseks kaebaja poolt kohtule esitatud Äriregistri teabesüsteemi väljatrükile OÜ Demitol kohta, millest nähtuvalt on kaebaja osalus OÜ-s Demitol 40% (16 000 krooni 40 000 kroonist, tl III-51p). Seega ei saa kaebaja väiteid tõlgendada kuidagi ka selliselt, et kaebaja on OÜ Demitol ainuosanik, sest kaebajale kuulub OÜ-s Demitol vaid vähemusosalus. Kuid isegi, kui kaebaja oleks OÜ Demitol ainuosanik, tuleks OÜ-d Demitol käsitada iseseisva juriidilise isikuna, kelle tehtavad tehingud on juriidilise isiku, mitte selle osaniku tehingud.
10. On tõsi, et Narva Linnavalitsus väljastas 20.12.
11. a ehitusloa nr 421 (tl I-25) kaebajale isiklikult ning ka tehnilise projekti tellijaks on märgitud kaebaja isiklikult (tl II-64). Ringkonnakohus leiab, et isegi siis, kui lugeda kaebaja ehitusloa adressaadina ja tehnilise projekti tellijana tehtud tööde tegelikuks teostajaks, ei muuda see tõsiasja, et olemasolevat parkimisplatsi teostatud töödega üksnes laiendati.
12. Seda, et kaebaja oleks parkla rajanud, ei kinnita ka Narva Linnavalitsuse ehitusinspektsiooni 27.04.
13. a ehitise vastuvõtu akt (tl I-113-113p). Lisaks halduskohtu poolt märgitule osutab ringkonnakohus järgnevale. Nimetatud aktis on kaebaja märgitud nii vastuvõtukomisjoni esimeheks, töö esitajaks kui ka ehitustööde teostajaks (koos lisandiga FIE). Korruptsioonivastase seaduse 27.04.2001 kehtinud redaktsiooni (KVS v.r) § 3 lg 2 mõttes oli ametiseisund ametikohast tulenev ametiisiku õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele 13 kohustuslikke otsuseid, teha toiminguid, osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamise, võõrandamise või kasutusse andmise otsuste tegemisel ning kohustus täita oma ametialaseid kohustusi ausalt ja õiguspäraselt. KVS v.r § 4 lg 1 kohaselt oli ametiisik KVS § 3 lõikes 2 sätestatud ametiseisundit omav riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnik, samuti tema ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja. Ringkonnakohus leiab, et vastuvõtukomisjoni esimehena vastas kaebaja ametiisiku tunnustele. KVS v.r § 25 lg 1 p 3 kohaselt oli huvide konfliktiga tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve, kui juriidiliseks isikuks on osaühing, mille osanik või juhatuse või nõukogu liige on ametiisik või tema lähisugulane või -hõimlane. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja tegutses esitatud akti kohaselt iseenda poolt esitatud ehitise vastuvõtu komisjoni esimehena, oli tegu keelatud huvide konfliktiga. Ka Riigikohus on rõhutanud, et huvide konflikti peab vältima kõigis riigiametites (RKPJKo 02.11.1994, III-4/A-6/94, p 2). See kehtib ka kohaliku omavalitsuse ametite kohta. Sellest tulenevalt ei saa kohus võtta seda akti arvesse kaebaja kasuks.
14. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

1. Kaebaja väitel on avalik võim aktsepteerinud parkla olemasolu. Ringkonnakohus nõustub, et avalik võim on aktsepteerinud parkla olemasolu endises busstaskus, kuid sellest ei saa teha ühtegi järeldust kaebaja omandi kohta. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millise käitumisega on vastustaja või mõni muu avaliku võimu organ tunnustanud kaebaja omandiseisust, nagu kaebaja on väitnud. Parkimisplatsi näol on tegemist osaga Kangelaste prospektist, mis on avalikult kasutatav tee, ning seda kasutatakse eesmärgipäraselt. Seda kinnitab ka Narva Linnavolikogu 23.12.
2. a otsus nr 235 koos lisadega (tl II-110-113), millega on Kangelaste prospekt I-VII kinnitatud kohaliku omavalitsuse teeks. Miski ei viita sellele, et kaebaja oleks parkimisplatsi suhtes omanud pikka aega mingeid eksklusiivseid õigusi, mida avalik võim oleks tunnustanud. See, et parklat kasutavad muuhulgas OÜ Demitol kliendid, ei saa kuidagi põhjendada kaebaja valdust parklale.
3. Kaebaja väitel kujutab parkimisplats endast eraldiseisvat rajatist, mis teenindab kaebajale kuuluval kinnistul tegutsevat kauplust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Munitsipaalomandisse taotletava maa asendiplaanilt (tl I-26) ja ringkonnakohtu poolt asja materjalide juurde võetud Maa-ameti kaardiserveri väljatrükilt (tl III-53) nähtuvalt moodustub mööda Kangelaste prospekti serva üks enam-vähem sirge ehitusjoon, millest ei ulatu üle ükski läheduses olev kinnistu. Vaidlusalune parkimisplats ei saa kuidagi kujutada endast eraldiseisvat rajatist, kui ta on algselt täitnud bussipeatuse funktsiooni ning on hiljem muudetud teeäärseks parklaks, mis jääb tervikuna ehitusjoonest Kangelaste prospekti poole. See, et OÜ-l Demitol võib olla äriline huvi läheduses asuvate parkimiskohtade suhtes, ei saa kuidagi tekitada kaebajale omandiõigust riigimaal asuva parkla suhtes. Ringkonnakohus leiab, et parkimisplats on Kangelaste prospekti osa ega saa seetõttu olla iseseisev rajatis.
4. Kaebaja on esitanud kohtule OÜ-le Demitol väljastatud arveid, mis kinnitavat lumekoristust vaidlusalusel parkimisplatsil (tl I-115-125). Ringkonnakohus märgib esmalt, et vaid kolmelt arvelt nähtub koht, kus lumekoristust teostati (tl I-124-125), milleks on „parkla ees kauplus“. Kuid isegi kui eeldada, et OÜ Demitol on teostanud lumekoristust oma kaupluse ees, ei saa see kuidagi mõjutada kaebaja omandiõigust parklale kui rajatisele. 14
5. Narva Linnavolikogu linnamajanduskomisjon on kaebaja väitel novembris 2012 kinnitanud, et parkimisplats kuulub kaebajale ning et see on ehitatud õiguslikul alusel. Osutatud linnamajanduskomisjoni protokoll (tl I-189-190) ei kinnita kaebaja väidet. Protokollist nähtuvalt tegi V. Kalašov OÜ-le Demitol ettepaneku võtta kaebus tagasi. V. Kalašov ja A. Mägi leidsid, et maa munitsipaliseerimise protsessi lõpule jõudmise korral saaks linnapoolse otsusega seada hoonestusõiguse OÜ Demitol kasuks. Viimast seisukohta toetas seitse komisjoni liiget ja üks jäi erapooletuks. Ringkonnakohus leiab, et komisjoni otsuse puhul on tegemist poliitilise tahte väljenduse, mitte õigusaktiga. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 47 lg 2 kohaselt sätestatakse volikogu komisjoni tegevuse alused ja kord valla või linna põhimääruses. Narva Linnavolikogu 29.06.
6. a määrusega nr 36 kinnitatud Narva Linna põhimääruse p 4.9.5 ei näe ette võimalust, et volikogu alaline komisjon võiks võtta vastu mingisuguse väljapoole volikogu ulatuva siduva otsuse, iseäranis anda haldusakti ega mõne muud õigusakti. Linnavolikogu alatine komisjon selle punkti kohaselt 1) selgitab välja kohaliku omavalitsuse poolt lahendamist vajavad linnaelu probleemid ja teeb ettepanekuid nende lahendamiseks; 2) algatab Linnavolikogu õigusakti eelnõu; 3) algatab arutelusid komisjonides ja Linnavolikogu istungitel; 4) teeb ettepanekuid Linnavolikogu istungi päevakorra, Linnavolikogu ja teiste komisjonide menetluses olevate Linnavolikogu õigusaktide eelnõude kohta; 5) saab Linnavalitsuselt komisjoni menetluses olevate küsimustega seotud täiendavaid dokumente ja teavet; 6) kaasab oma töösse asjatundjaid ja tellib tasulisi ekspertiise, kooskõlastades seda eelnevalt Linnavolikogu esimehega; 7) võib oma valdkonnas kontrollida Linnavolikogu määruste ja otsuste täitmist; 8) võib teha ettepanekuid linna eelarve koostamise ja eelarve projekti kohta. Narva Linnavolikogu linnamajanduskomisjoni väljapoole volikogu ulatuva siduva otsuse vastuvõtmise pädevus ei tulene ka ühestki muust õigusaktist.
7. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et ühtegi alust, millele tuginevalt oleks saanud kaebajal tekkida omandiõigus vaidlusaluse parkla suhtes, õiguskorras ei ole. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et kaebaja ei ole Kangelaste prospekt 3a asuva kaupluse ees oleva parkla omanik. III
8. 09.03.2012 esitas kaebaja Narva Linnavalitsusele avalduse Kangelaste prospekti 3a vastas olevale parklale (ca 888 m2) 90-aastase hoonestusõiguse seadmiseks (tl I-45-49). Arhitektuurija Linnaplaneerimise Amet teatas kaebajale 22.03.
9. a vastuses (tl I-50), et hoonestusõigus seatakse riigimaale ehitise omaniku kasuks, kaebaja esitatud taotluses puuduvad aga omandiõigust tõendavad dokumendid ning kõne all olev parkla on Narva linna omandis oleva Kangelaste prospekti osa. Vastuses apellatsioonkaebusele põhjendas vastustaja kaebaja avalduse alusel menetluse algatamata jätmist kuni 23.01.2014 kehtinud MaaRS § 351 lg-ga 1 ja määrus nr 276 p-ga 10, millest nähtuvalt eeldab hoonestusõiguse seadmise menetluse alustamine maakasutusõiguse ning seda tõendavate dokumentide olemasolu.
10. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja ei ole parkla omanik, siis iseenesest esineks ka alus kohustamisnõude läbi vaatamata jätmiseks

§ 151

lg 2 p 1 koosmõjus § 121 lg 2 p-ga 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Ringkonnakohus vaatab kohustamisnõude senist menetluse käiku ja menetlusökonoomiat arvestades siiski sisuliselt läbi.

1. Kaebaja väidab jätkuvalt, et tema avaldus oleks tulnud vähemalt registreerida määruse nr 276 p-s 9 sätestatud korras. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, vaid nõustub vastustajaga, et registreerimiskohustus oleks eeldanud minimaalsete vorminõuete täitmist, mis käesoleval juhul polnud täidetud. Kaebaja taotlusele ei olnud lisatud määruse nr 276 p-s 10 ettenähtud dokumente: parkla omandiõigust ega senist maakasutusõigust tõendavaid dokumente. Neid ei 15 saanudki kaebaja taotlusele lisada, sest, nagu juba kindlaks tehtud, kaebaja ei ole parkla omanik ning kaebajal puudus õigus parkimisplatsi alust maad kasutada. Kaebaja on ka ise 05.11.2013 toimunud halduskohtu istungil möönnud, et dokumente parkimisplatsi aluse maa eraldamise kohta kaebaja kasutusse kaebajal ei ole (tl II-106).
2. Ringkonnakohus juhib siiski vastustaja tähelepanu HMS §-le 15, mille esimesed kolm lõiget sätestavad järgmist: „

§ 201lg 4).

IV

1. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses tunnistada Narva Linnavolikogu 21.06.
2. a otsus nr 87 „Kangelaste prospekt L1 maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemine ja sihtotstarbe määramine“ täies ulatuses õigusvastaseks või alternatiivselt õigusvastaseks ulatuses, milles see hõlmab munitsipaalomandisse taotlemist Kangelaste prospekt 3a ja Kangelaste prospekti vahelist maaüksust ulatuses, kus asub kaebaja omandis olev parkimisplats.

ei näe ette nõuet tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks. Vastavalt

§ 5

lg 1 p-le 6 saab kohus vaid teha kindlaks haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava asjaolu. Sellele vastav kaebuse nõue saab seisneda

§ 37

lg 2 p 6 järgi haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemise nõudmises. Seda kaebust nimetatakse tuvastamiskaebuseks.

§ 2

lg 4 ls 2 järgi kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kuna kaebaja soovib sisuliselt Narva Linnavolikogu 21.06.

1. a otsuse nr 87 õigusvastasuse kindlakstegemist, on tegemist tuvastamisnõudega. 16
2. Kaebaja on algselt esitatud tühistamisnõudelt üle läinud tuvastamisnõudele.

§ 49

lg 1 ls 1 järgi võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kohaliku omavalitsuse üksuse taotlus maa munitsipaliseerimiseks on menetlustoiming maa munitsipaliseerimise menetluses, mida viib läbi maavanem. 35. Menetlustoiming ei ole eraldiseisvalt reeglina kohtus vaidlustatav, välja arvatud Riigikohtu poolt määratletud erandid: „Erandina on menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine aga õigustatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise veaga, et juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest“ (RKHKo 06.03.2007, 3-3-1-94-06, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne käesoleval juhul ühtki tõsisemat vastustajapoolset viga. Samuti ei riku munitsipaliseerimistaotlus käesoleval juhul kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Seega ei ole menetlustoimingu vaidlustamine ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul erandina lubatav. Ringkonnakohus leiab, et menetlustoiming, mille vaidlustamine ei ole erandkorras lubatav, ei kujuta endast haldusakti ega toimingut

§ 38lg 2 p 6 mõttes.

Narva Linnavolikogu 21.06.2012. a otsuse nr 87 õigusvastasuse tuvastamiseks esitatav kaebus tuleb seega jätta läbi vaatamata

§ 151lg 1 p 1 koosmõjus § 121 lg 1 p 2 alusel.

1. Ringkonnakohus selgitab, et 14.02.
2. a määrusega tühistas ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 16.11.
3. a määruse, millega halduskohus oli jätnud kaebuse tervikuna

§ 151

lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, ja saatis asja menetluse jätkamiseks halduskohtule (tl I-158-159p). Käesoleval juhul on tuvastamiskaebuse läbi vaatamata jätmise alus teine. V

1. Kokkuvõttes tuleb niisiis halduskohtu otsus Narva Linnavolikogu 21.06.
2. a otsuse nr 87 õigusvastasuse tuvastamise nõuet puudutavas osas tühistada. Selles osas tuleb uus otsus, millega jätta tuvastamisnõue läbi vaatamata. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Kaebaja taotlus kaasata kolmanda isikuna menetlusse OÜ Demitol jääb rahuldamata.
3. Vastavalt

§ 108lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd käesolev otsus on tehtud tervikuna kaebaja kahjuks, kannab kaebaja enda menetluskulud ise. Kuna vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 17 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/