Obsah (4)

§ 121§ 47§ 9§ 204

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-15-2071 Määruse kuupäev 7. oktoober 2015 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi XXX kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks RESOLUTSIOO

) § 47 lg 1 sätestab: „Seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud.“ Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette vangistusseadus. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

1. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Kaebaja märkis kaebuses, et pöördub kohtu poole sama avaldusega, millega ta pöördus Tallinna Vangla poole. Järelikult esitas kaebaja kohtule hüvitamiskaebuse samade rikkumistega ja sama kahjuga seoses, mille eest ta nõudis kahju hüvitamist vanglalt. Kohtule esitatud kaebuses viitas kaebaja siiski ka asjaolule, et kehva valgustuse tõttu halvenes tema nägemine. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kaebaja sellele ei osutanud. Järelikult on kaebajal vastavas osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kohtule esitatud kaebuses märkis kaebaja ka seda, et kambris kuuekesi viibimine oli psühholoogiliselt väga raske ja sellepärast määrati kaebajale psühhotroopsed preparaadid, kuigi vabaduses olles ta neid ei vajanud. Kohtu hinnangul on kaebaja samale probleemile osutanud ka vanglale esitatud kahjunõudes, kirjeldades, et kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses.

§ 121

lg 1 p 4 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Selle sätte alusel tagastab kohus kaebuse osas, milles kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kehva valgustuse tõttu halvenes tema nägemine.

1. Alljärgnevalt kontrollib kohus, kas ülejäänud osas on kaebus lubatav. 7.
2. Tallinna Vangla tagastas Xxx kahju hüvitamise taotluse põhjusel, et see oli esitatud pärast riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 ettenähtud tähtaega. Samas ei ole eeltoodu tuvastamine kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kontrollimiseks piisav. Nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra järgimist ei saa järeldada ainult VangS § 1¹ lg 8 põhjal, mis võimaldab pöörduda halduskohtu poole ka juhul, kui vangla on taotluse tagastanud.

§ 47

lg 1 kohaselt on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (näiteks jätab kõrvaldamata kahju hüvitamise taotluses esinenud puudused, ei esita kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt) ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt kahju hüvitamise taotluse tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule

§ 47lg-st 1 tulenevalt lubatav (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 29.

aprilli

1. a määrus asjas nr 3-3-1-78-13, p 19). Praeguses olukorras peab kohus kontrollima kaebaja poolt kahju hüvitamise taotlusega Tallinna Vangla poole pöördumise tähtaegsust ehk sisuliselt seda, kas vangla poolt taotluse tagastamine oli 2 3-15-2071 põhjendatud (vt Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a määrus haldusasjas nr 3-13-1407, p 10). 7.
4. RVastS § 17 lg-st 3 tuleneb, et taotlus haldusorganile tuleb esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Samasuguse regulatsiooni sätestas ka kuni
5. detsembrini 2011 kehtinud

§ 9lg 4.

Kahju hüvitamise nõude tähtaegsuse hindamisel on oluline välja selgitada, milles seisneb väidetavalt hüvitamisele kuuluv kahju ning millal kaebaja kahjust ja selle tekitajast teada sai (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-13, p 11). Kaebaja taotleb kahju hüvitamist selle eest, et õigusvastaste kinnipidamistingimustega alandati tema inimväärikust, liikumisvaeguse tõttu tekkisid tal selja-, põlve- ja õlavalud ning ruumikitsikusest tingitud psühholoogiliste probleemide tõttu vajas ta psühhotroopseid preparaate. Järelikult taotleb kaebaja kahju hüvitamist tema inimväärikuse alandamise ning füüsilise ja vaimse tervise kahjustamise eest. Kohus leiab, et inimväärikuse alandamisega tekitatud kahjust pidi kaebaja teada saama juba Tallinna Vanglas viibides ning vangla jätkuva õigusvastase tegevuse korral pidi kahju lõplik ulatus talle selguma vanglast lahkumisel. Samuti on kohus seisukohal, et kaebaja pidi liikumisvaegusest tingitud valu tundma juba umbes kahe ja poole aastase vanglas viibimise aja jooksul. Kuna kohtul on asja materjalide põhjal võimatu tuvastada, millal täpselt kaebaja valu tundis, lähtub kohus sellest, et valu pidi kaebajale ilmnema hiljemalt Tallinna Vanglast lahkumisel. Kaebaja lisas kaebusele dokumendi, millest nähtuvalt on psühhiaater talle Tallinna Vanglas viibimise kestel korduvalt määranud erinevaid ravimeid. Esimest korda on psühhiaater ravimi välja kirjutanud
3. novembril
4. Sellest järeldab kohus, et ruumikitsikusest tingitud psühholoogilised probleemid pidid kaebajale ilmnema hiljemalt
5. novembril
6. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus on käsitatav taotlusena haldusmenetluse algatamiseks. VangS § 1¹ lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 33 lg 1 järgi kohaldatakse tähtaegade arvutamisel haldusmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lg 1 kohaselt kohaldatakse menetlustähtaegade arvutamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, kui tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene teisiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 sätestab, et tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 136 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
7. veebruaril 2009 asjas nr 3-2-1-142-08 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et TsÜS § 136 lg 2 rakendamisel ei oma Riigikohtu seisukoha järgi tähtsust, millal algab tähtaja kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi. TsÜS § 136 lg-s 2 osutatud vastavaks päevaks on aastates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus. Praegusel juhul toimusid sellised sündmused ehk ruumikitsikusest tingitud psühholoogiliste probleemide ilmnemine ja kaebaja Tallinna Vanglast lahkumine vastavalt
8. novembril 2008 ja
9. oktoobril
10. Seega oli vaimse tervise kahjustamisega seotud kahjunõude vanglale esitamise viimaseks päevaks
11. november 2011 ning inimväärikuse alandamisega ja füüsilise tervise kahjustamisega seotud kahjunõude vanglale esitamise viimaseks päevaks oli
12. oktoober
13. Kahju hüvitamise taotlus on 3 3-15-2071 koostatud
14. märtsil 2015 ja Tallinna Vanglas registreeritud
15. märtsil
16. Seega ületas kaebaja oluliselt taotluse esitamiseks riigivastutuse seaduses ettenähtud tähtaega. 7.
17. HMS § 34 lg 3 kohaselt ei ennistata menetlustähtaega, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Seega ei saanud Tallinna Vangla vastavalt
18. novembrist 2011 ja
19. oktoobrist 2013 arvates ühe aasta möödumisel Xxx kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega ennistada. Xxx esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse rohkem kui aasta pärast kahjunõuete esitamiseks ettenähtud tähtpäevi, mistõttu vanglal ei olnud HMS § 34 lg 3 tõttu võimalik Xxx kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega ennistada. Seetõttu puudub vajadus hinnata, kas Xxx esinesid objektiivsed või subjektiivsed põhjused tähtaja rikkumiseks. 7.
20. Kuna Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus ei olnud tähtaegne ja Tallinna Vanglal puudus võimalus taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks, oli vangla poolt taotluse tagastamine põhjendatud. Seega ei ole Xxx kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra järgimata jätmisel kuulub kaebus

§ 121lg 1 p 4 alusel tagastamisele.

1. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kohtul Xxx kaebus tervikuna tagastada.
2. Kaebuse tagastamise tõttu ei võta kohus seisukohta kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse osas.
3. Kaebuse tagastamise määruse peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule halduskohtu kaudu, kelle määrust määruskaebusega vaidlustatakse (

§ 121lg 4 ja § 204 lg 1).

Määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates (

§ 204lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik 4