3-14-52601/46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel 03.11.2015, Tartu 3-14-52601 A.P. kaebus kartserikambri rikkis signalisatsioonisüsteemi tõttu Viru Vangla poolt tekitatud 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 26.02.

1. a otsus A.P. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.P. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.02.
3. a otsuse resolutsioon muutmata. Täiendada halduskohtu otsuse resolutsiooni punktiga 2, millega jätta A.P. menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
4. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 03.12.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. A.P. esitas 15.07.2014 Viru Vanglale kahju hüvitamise nõude, mille kohaselt seisneb rikkumine selles, et 20.02.2014 paigutati ta kambrisse nr 1270, kus ei töötanud kõneseade ning 1,5-2 kuud hiljem hakkas tal halb, olid seljavalud ja jalg valutas, kuid ta ei saanud kutsuda vältimatut meditsiiniabi, samuti ei saanud päevasel ajal ühendust personaliga ning alles kolme kuu möödudes vahetati kõneseade. A.P. nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot.
6. Viru Vangla jättis 24.09.
7. a otsusega nr 6-16/205-4 A.P. e taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata. Vangla ei nõustunud, et tegemist oleks situatsiooniga, mis klassifitseeruks vältimatut meditsiiniabi vajava sündmuse alla tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 5 tähenduses ning teadaolevalt ei ole kõneterminal ainus võimalus valvuri kutsumiseks, vaid ka koputades kambri uksele on võimalik valvurit kutsuda ja esitada talle pöördumine. Vangla leidis, et kuigi kambri kõneterminal ei ole korras, ei ole kinnipeetavale sellega tekitatud kahju, mis tingiks kinnipeetavale rahalise hüvitise maksmise. Vangla vabandas, kui kinnipeetav tundis end häirituna, et tema kambri kõneseade kuni maikuuni ei töötanud, kuid leidis, et see asjaolu ei ole sellise kaaluga, mis tingiks kahju hüvitamist. Vangla ei nõustunud väitega, et kinnipeetaval ei olnud ka päevasel ajal võimalik pöörduda vanglaametnike poole, sest kaks korda päevas toimub kinnipeetavate loendus, kolm korda toitlustamine, lisaks muud tegevused, mille jooksul saab kinnipeetav alati vanglaametnikele oma probleemid edastada, mistõttu ei saanud vangla kinnipeetavale ka päeval seoses kambriterminali mittetöötamisega kahju tekitada.
8. A.P. esitas 23.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 24.09.
9. a otsus nr 6-16/205-4 ja mõista välja tekitatud mittevaralise kahju eest 10 000 eurot. Kaebuse põhjendused: 1) Saabudes 20.02.2014 kartseriosakonda kambrisse nr 1270 hakkas ta koheselt nõudma signalisatsioonisüsteemi kiiret parandamist seoses halva terviseseisundiga ja võimaluse puudumisega luua kontakt personaliga erakorralise vältimatu meditsiiniabi vajaduse korral. Vanglaametnikud jätsid kaebuse tähelepanuta ja unustasid tihti meditsiinitöötaja kutsuda, puudus võimalus luua kontakt personaliga ja meditsiiniabi kutsuda. Vangla jättis rahuldamata palved viia ta teise kambrisse, kus on töökorras suhtlemisseade. 24.04.2014 kirjutas arst tõendi, et lõpetada kartserikaristus kuni 05.05.2014, kuid seda ettekirjutust personal ei täitnud ja raskes seisundis kaebaja jäeti kambrisse, kus puudus võimalus kutsuda abi ja saada öösel valuvaigistavaid süste. 2) Vangla tekitas kahju kaebaja tervisele, ei taganud talle julgeolekut, jättes ta kolme kuu jooksul ilma võimalusest võtta suhtlemisseadme kaudu ühendust vanglaametnikega, millega rikuti jämedalt Euroopa vanglareeglistiku art 18 lg-st 1 ja art 52 lg-st 2 tulenevaid õigusi.
10. Tartu Halduskohus jättis 26.02.
11. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et Euroopa vanglareeglistik on üksnes soovitusliku iseloomuga dokument, milles sätestatu poole peab vangla oma tegevuse korraldamisel püüdlema, kuid mille eiramine ei saa anda alust kinnipeetava rahalise nõude rahuldamiseks. 2) Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 4 näeb ette, et kartseri sisustuse hulgas peavad olema päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid, põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris, riidenagi, pesemiskoht, WC ning võimaluse korral ka valjuhääldi. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetava kambris või kartseris peab tingimata olema signalisatsioonisüsteem. Kaebaja kohtueelse nõude menetlemise käigus kogutud elektroonilised seletused ja koostatud otsuse väited kinnitavad, et kinnipeetaval on võimalus võtta vajadusel vanglateenistuse ametnikega ühendust ka siis, kui tema kambris olev signalisatsioonisüsteem ei ole töökorras. Kinnipeetava ravimisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduse (VangS) § 49 lg-s 1, § 52 lg-s 1 ja § 53 lg-s
12. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt ka võimaldada. 3) Tervisekaardi andmetest nähtub, et juba 12.04.2014 ja 14.04.2014 on kaebaja kurtnud tugeva seljavalu üle, kuid keeldunud viimasena nimetatud kuupäeval valuvaigistavast süstist ja soovinud selle asemel valuvaigistavat kreemi. 17.04.2014 ja 22.04.2014 on kaebaja kurtnud väidetavalt süstimise tagajärjel tekkinud valu üle ja läbivaatusel tuvastati hematoom parema tuhara piirkonnas. 23.04.2014, 24.04.2014, 25.04.2014, 26.04.2014, 27.04.2014, 30.04.2014 ja 2 04.05.2014 on kaebaja kurtnud tugevat valu seljas, mil talle on süstitud diclaci või ketonali nimelist ravimit. Internetis kõigile kättesaadavate andmete kohaselt on tegemist leevendavate ravimitega valulike ja põletikuliste seisundite korral. Meditsiinitöötajatega on kaebaja kohtunud ka 02.05.2014, 05.05.2014 ja 07.05.2014, kuid ei nähtu, et süstimist oleks vajalikuks peetud. Samuti ei nähtu, et eelnimetatud kuupäevadel või ka hiljem oleks olnud tegemist seisundiga, mida on võimalik pidada vältimatut abi ja seega kohest kutsumist vajavaks. 19.05.2014 ja 21.05.2014 on kaebaja vaatamata tugevale valule seljas ja põlves valuvaigistavatest süstidest keeldunud, kuna nendest tugevneb maovalu ja tuharate piirkond on väga valulik. 07.03.2013 ja 02.05.2014 teostatud uuringute võrdlemise tulemusel on 28.05.2014 märgitud tervisekaarti, et kaebaja tervislik seisund pole Viru Vanglas viibimise ajal halvenenud. Järelikult on kaebaja vaatamata töötava signalisatsioonisüsteemi puudumisele olnud tervishoiutöötajate pideva järelevalve all ja saanud mõistliku aja jooksul nii oma seisundile kui soovidele vastavat arstiabi. 4) Kohtueelses nõudes ei ole kaebaja vaidlustanud vanglaametnike toiminguid selles, et ei rahuldatud tema palveid teise kambrisse paigutamiseks, unustati õhtuti meditsiinitöötaja kutsuda ja ei täidetud arsti poolt kartserikaristuse katkestamise kohta antud tõendi ettekirjutust, mistõttu pole nendele tuginemine lubatud. 5) Viibimine kambris, kus puudus toimiv signalisatsioonisüsteem, võis kaebajale tema rohkete tervisehädade tõttu häiriv olla ja talle vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust, et selle tulemusel sai talle tekkida mittevaralist kahju, mis saab kaasa tuua rahalise hüvitise. Vastustaja on kohtueelses menetluses tehtud otsuses kaebaja ees vabandanud. Seega saab talle kambri rikkis signalisatsioonisüsteemi pärast tekkida võinud ebamugavused piisaval ja kohasel viisil heastatuks lugeda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13. A.P. esitas 29.03.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 26.02.
14. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada täies ulatuses. Kaebaja palub kohtul tõendina läbi vaadata
15. a I poolaasta meditsiinikaart. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei pööranud tähelepanu kaebaja esitatud põhjendustele, millega rikub õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja kohtumenetlusnormi. Kohus ei ole selgitanud, milline võimalus on kinnipeetaval vajaduse korral võtta ühendust vanglateenistuse ametnikega, kui tema kambris signalisatsioonisüsteem ei tööta. Kohtu viide VSkE §-le 7 lg 4 on naeruväärne ega saa kehtida Viru Vangla kohta. 2) Meditsiinikaardist RVL nr 177 nähtuvalt kirjutas dr R. Adamsoo 24.04.2014 tõendi, et lõpetada kartserikaristus kuni 05.05.
16. Vangla ei lõpetanud kartserikaristust ja jätkas tema piinamist, sundides lamama paljal betoonpõrandal korrast ära signalisatsioonisüsteemiga. Selle tõendi alusel oleks tulnud ta üle viia meditsiiniplokki kuni 05.05.
17. 3) Arusaamatu on, miks kohus ei võrdle 03.03.2014 ja 24.04.2014 uuringute tulemusi, kui kaebaja ei olnud võimeline valu pärast
18. aprillil kohtuistungil viibima. Samuti on arusaamatu, et tugevaid valuvaigistavaid ja põletikuvastaseid süste diclac ja ketanal nimetab kohus leevendavateks ravimiteks. 4) Teadaolevalt rikkus VSkE Euroopa kinnipidamiskohtade standardeid ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 ja kinnipeetavate õigusi, kes viibisid ülerahvastatud kambrite tingimustes (asi nr 429/12, Tunis vs Eesti), mis Eesti kohtute jaoks on soovitusliku iseloomuga, kuna ei anna alust kinnipeetava rahalise nõude rahuldamiseks. 5) Vabandusi vastustajalt ei ole näinud ega kuulnud. Vastustaja ja halduskohus on keeldunud vaideid kaebajale tõlkimast vene keelde ega võimaldanud tõlki. Seega diskrimineerides kaebajat keele ja rahvusliku vähemuse hulka kuulumise tunnustel on rikutud EIÕK art 13 ja 6, HMS § 21 ja 49 ning Euroopa vanglareeglistikku. 3
19. Viru Vangla esitas 04.05.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta A.P. e apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused: 1) Käesoleva menetluse esemeks ei saa olla rahulolematus kartserikaristuse kandmise peatamata jätmisega, kuivõrd antud küsimuses toimub kohtumenetlus asjas nr 3-14-
20. 2) Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajale ei saanud kambri signalisatsioonisüsteemi mittekorrasolekust käesoleva vaidluse kontekstis tekkida mittevaralist kahju, mida tuleks hüvitada rahas. Halduskohus on otsuses põhjalikult käsitlenud kaebaja tervisega seonduvat ja õigesti leidnud, et meditsiiniabi oli kinnipeetavale tagatud sõltumata signalisatsioonisüsteemi mittetöötamisest. Asjaolu, et kaebaja kohtu põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et kohus oleks otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme. 3) Halduskohus on otsuses õigesti sedastanud, et Euroopa vanglareeglistik ei ole otsekohalduv. Käesoleva asjaga ei haaku apellatsioonkaebuses välja toodud kohtulahend Tunis vs Eesti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
22. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
23. Halduskohus on vaidluse eseme õigesti piiritlenud (vt kohtuotsuse p-d 4 ja 10). Ringkonnakohus täpsustab, et selleks on mittevaralise kahju hüvitamise nõue sel alusel, et kaebajal ei olnud rikkis kõneseadme tõttu kartserikambris nr 1270 alates 20.02.2014 kuni 20.05.2014 võimalik vajadusel piisavalt kiiresti kontaktisikuga ühendust võtta. Kaebaja arvates tekitati talle sellega füüsilisi ja psüühilisi kannatusi, kuna polnud tagatud võimalus vajadusel koheselt arstiabi saada. Kuigi kaebaja põhjendas kaebuses halduskohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ka sellega, et kaebajalt võeti kartseris 14 tunniks ööpäevas ära madrats, mistõttu ta oli sunnitud lamama betoonpõrandal; vanglaametnikud unustasid väga tihti õhtul meditsiinitöötaja kutsuda; vangla ei rahuldanud
24. a märtsis kaebaja palveid teise kambrisse üleviimiseks ning perearst R. Adamsoo 24.04.
25. a ettekirjutust kartserikaristuse lõpetamiseks ei täidetud, on halduskohus õigesti jätnud kaebaja eelviidatud väited tähelepanuta, kuna nimetatud asjaolud ei olnud kaebaja poolt vanglale esitatud kahjunõude aluseks (vrdl kahjunõue vanglale tl 16 ja kaebus halduskohtule, tõlge tl 6-7). Halduskohus leidis õigesti, et VangS § 11 lg 8 järgi pidi kaebaja enne kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse pöördumist läbima kahjunõudes kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega ei saanud kaebaja nõuda halduskohtus mittevaralise kahju hüvitamist muudel alustel kui ta seda märkis vanglale esitatud kahjunõudes. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused seonduvalt kaebaja kartserikaristuse kandmise lõpetamata jätmise, kaebaja meditsiiniplokki üle viimata jätmise ja kaebaja betoonpõrandal lamamisega.
26. Kuna halduskohtule esitatud kaebuses väitis kaebaja, et mittevaraline kahju füüsiliste ja psüühiliste kannatuste näol tekkis kaebajal nimelt rikkis kõneseadme tõttu kartserikambris, selgitas halduskohus otsuses asjakohaselt, kas kõneseadme olemasolu kartserikambris on õigusaktidega ette nähtud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et VangS ja VSkE kõneseadet kartserikambri sisustuse kohustusliku elemendina ette ei näe. Õige on kaebaja väide, mille kohaselt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr Rec