Obsah (4)

§ 7§ 18§ 17§ 9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 17 lg-s 3 ettenähtud kaebetähtaega võimalik järgituks pidada vaid perioodi 24.09.2012-11.03.2014 suhtes. Teiste perioodide osas on see oluliselt ületatud. Seadusandja 2 pole pidanud võimalikuks kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise vaidlustatu õigusvastasuse kohta. 3-aastane kahjunõude esitamise tähtaeg on piisavalt pikk, et kahju kannatanud isikul oleks võimalik soovi korral asjasse süveneda, teha vajalikud valikud ning seejärel oma kaebeõigust efektiivselt ja kõigi nõuete kohaselt realiseerida. 2) Kaebuses on kaebaja viidanud mitmetele terviseprobleemidele, mis tekkisid väidetavalt vanglas viibides. Kohtueelses nõudes on kaebaja märkinud üksnes, et pidevast lamamisasendis olemisest võivad tekkida lamatised, lihaste närbumine ja muud tervisekahjustused. Seda, et need ka tegelikult tekkisid, pole ta väitnud ning nõude on selgelt sõnastanud üksnes soovina saada hüvitist alandava ja ebainimliku kohtlemise eest. Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 ei võimalda kinnipeetaval kohtusse pöörduda nõudega, mille suhtes on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. 3) VangS-is ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega pole mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena. Kaebaja on 12.08.-30.09.2013 osalenud eluviisi treeningutel ja õppinud 02.09.2013-11.03.2014 üldhariduskooli 10. klassis. Seega pole ta kogu eelvangistuses viibitud aja jooksul pidanud olema terve ööpäev lukustatud kambris. Vastustaja esitatud andmed kinnitavad, et vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind oli tagatud. Seega ei ole vangla rikkunud õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist pole ka pesemise, jalutamise ja kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Väited puutuvalt ventilatsiooni, niiskuse, valgustuse ja muu sarnase kohta jäävad paljasõnaliseks ja tagantjärele esitatutena kontrollimatuteks. 4) Miski ei kinnita, et mõjutused olid niivõrd olulised, et see väärib rahalist hüvitist. Tegelikkuses ei ole kaebaja ajendiks ebapiisavast põrandapinnast ja muudest kinnipidamistingimustest tulenenud kannatused, vaid Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendi Tunis vs Eesti alusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et vanglas viibimise ajal ei ole kaebaja kurtnud kinnipidamistingimuste üle ja esitas nõude, kui sai teada EIK lahendiga väljamõistetud suurest hüvitisest.

§ 7

lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohus lahendis nr 3-3-1-80-

1. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
2. R. Mätlik esitas 28.01.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 15.01.
3. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt välja 15 000 eurot mittevaralise kahju tekitamise eest. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Ruumipuuduse ja kaebetähtaegade osas jääb kaebaja esitatud pretensioonide juurde ning kõik muud pretensioonid eemaldab kaebusest. Kambrites on kuue kinnipeetava voodid, kapid jms inventar, seega reaalseks isiklikuks ruumiks on 1,215-1,532 m². Põhjendatud on välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast, mistõttu tuleb maha arvutada 1,5 m² ja seejärel arvutada isiklik pind. Kooliga oli hõivatud 114 päeva, mil sai viibida kambrist väljaspool. Kuna sotsiaalprogrammis osales kord nädalas 1 tund, ei ole see aeg märkimisväärne. 2) Õiguste rikkumisest sai teada, kui jõustus Tunis vs Eesti 19.12.
4. a kohtulahend. Lähtus heausksuse põhimõttest ja arvas, et ruumipuuduse tõttu tekkinud kannatused ja ebameeldivused peavadki kinnipidamisega paratamatult kaasnema. Võttes arvesse, et perioodid 09.04.200715.05.2008, 29.09.-06.10.2009 ja 24.09.2012-11.03.2014 olid ühe jätkuperioodi sees, siis tuleb kaebetähtaega lugeda viimasest vanglast lahkumise päevast, s.o 3 12.03.
5. Seega oli viimane kaebuse esitamise päev 12.03.2017, kuid kahjunõue on vanglale esitatud 18.05.
7. Tallinna Vangla esitas 09.03.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta R. Mätliku apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastuse põhjendused: 1) Kohus on õigesti jätnud kaebuse perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009 osas läbi vaatamata. Nõude esitamise tähtaja kulgemise alguseks ei saa lugeda hetke, millal kaebaja sai teada vangistustingimuste väidetavast õigusvastasusest. Kaebus on esitatud eesmärgiga saada võimalikku rahalist kasu peale EIK lahendist Tunis vs Eesti teadasaamist. 2) Kohus on põhjalikult selgitanud, miks tuleb põrandapinna hulka arvestada WC ja mööblialune pind. Ka väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast välja. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, sest see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil asus, asuvad WC-d kambris. Siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet vangla täitis, kuna kuni 13.05.2013 oli kaebajale tagatud vähemalt 2,58 m² põrandapinda ja alates 14.05.2013 vähemalt 3,28 m² põrandapinda. Vangla on korrastanud ventilatsioonitorustikud ja reguleerinud -süsteeme. Vahistatu vabadus on allutatud VangS-ist tulenevatele piirangutele, seega VangS § 90 lg 3 kohaselt tuleb vahistatut ööpäev läbi hoida lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab või õpib. Asjaolu, et vahistatul ei ole võimalik spordisaalis viibida, ei välista vahistatutel kehakultuuriga tegelemise võimalust, mida saab teha ka kambris või jalutuskäigul. 3) Kaebaja suhtes ei ole rikutud EIÕK art-t
8. Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, ei saanud olla sellega vastuolus ega õigusvastane. EIK väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel; ehitatud on uued vanglad; vähendatud on kinnipeetavate arvu.
9. Tallinna Vangla esitas 07.09.2015 vastuse kohtunõudele, milles teatas, et kambrite nr 124, 127, 128, 135, 136 ja 143 WC suurus on 1,73 m², kambrite nr 428 ja 432 WC suurus on 1,5 m² ning kambri nr 437 WC suurus on 1,65 m². Lisaks teatas vastustaja, et kambris nr 75 oli WC kambrist piiritlemata ega asunud eraldi ruumis. Vastustaja andmetel viibis R. Mätlik perioodi 24.09.2012-11.03.2014 algul vahistatu staatuses ja peale 17.01.2014 süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist süüdimõistetu staatuses vastuvõtuosakonnas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et R. Mätliku apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
11. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et R. Mätlik viibis Tallinna Vanglas perioodidel 09.04.200715.05.2008, 29.09.-06.10.2009 ja 24.09.2012-11.03.
12. Halduskohus jättis R. Mätliku kaebuse perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009 ning tervise kahjustamist puudutavates osades läbi vaatamata ning kaebuse perioodi 24.09.201211.03.2014 osas rahuldamata. Arvestades kaebaja poolt apellatsioonkaebuses väidetut, mille kohaselt jääb ta ruumipuuduse ja kaebetähtaegade osas esitatud pretensioonide juurde ning kõik muud pretensioonid eemaldab kaebusest, järeldab ringkonnakohus, et apellatsiooniastmes on kaebaja vaidlustanud halduskohtu otsuse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas üksnes seonduvalt kambri põrandapinna väiksusega ning kaebuse läbi vaatamata jätmise osas perioodidel 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.06.10.2009 tekkinud kahju väljamõistmiseks. Seega kaebaja poolt halduskohtus esile toodud muude kinnipidamistingimuste üle apellatsiooniastmes vaidlus puudub. 4
13. Järgnevalt teeb ringkonnakohus kindlaks, kas halduskohus jättis kaebaja kahju hüvitamise nõude perioodide 09.04.200715.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009 osas õigesti läbi vaatamata (I); annab seejärel hinnangu kaebaja kahjuhüvitise nõude põhjendatusele seonduvalt kambri põrandapinna väiksusega (II) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III). I
14. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval, karistusjärgselt kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda vaid tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

§ 18

lg 1 järgi peab haldusorgan taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Käesoleval juhul jättis vangla kaebaja 20.05.2014 registreeritud taotluse tähtaegselt ehk kahe kuu jooksul lahendamata.

§ 18

lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kuna kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 14.08.2014, oli kaebus halduskohtule tähtaegne.

1. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.
2. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.
3. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12). Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja nõuetekohast kohtueelset menetlust läbinud (Riigikohtu 28.04.
4. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Kuna vangla käesoleval juhul kaebaja kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt menetleda ja lahendada ei jõudnud, kontrollis halduskohus põhjendatult ka seda, kas kahjunõue vanglale oli esitatud riigivastutuse seaduses sätestatud korras tähtaegselt, kuna nimetatust oleneb, kas lugeda kaebaja kohtueelne menetlus läbituks või mitte. Kohtuotsuse põhjenduste p-s 6 leidis halduskohus, et kaebaja pidi vanglas valitsenud elamistingimustest ja nende tõttu tekkinud kahjust teada saama juba seal viibides, millise seisukohaga nõustub ka ringkonnakohus. Sellest tulenevalt luges halduskohus

§ 17

lgs 3 ettenähtud kaebetähtaja järgituks vaid perioodi 24.09.201211.03.2014 osas ning perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.06.10.2009 osas selle oluliselt ületatuks. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kuna perioodid 09.04.2007-15.05.2008, 29.09.-06.10.2009 ja 24.09.201211.03.2014 olid ühe jätkuperioodi sees, siis tuleb kaebetähtaega lugeda viimasest vanglast lahkumise päevast, s.o 12.03.2014 ning kahjunõue on tervikuna tähtaegselt esitatud. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, kuna kaebaja poolt kaebetähtaja arvestamise kohta antud tõlgendus ei ole kooskõlas

§ 17lgs 3 sätestatuga.

13.

§ 17

lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on sedastanud, et isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või 5 peab sellest teada saama. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks

§ 17

lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud

§ 17lg 3 tingimused.

Seega hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (Riigikohtu 06.03.

1. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kohtupraktikas on ka sedastatud, et kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks (Riigikohtu 15.06.
2. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13).
3. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks seoses kinnipidamistingimustega vanglas, siis pidi ta väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teada saama hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seetõttu pidi kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.06.10.2009 osas vastavalt 16.05.2008 ja 07.10.2009 seisuga, mil hakkasid kulgema kahju hüvitamise taotluste esitamise tähtajad

§ 17lg 3 alusel.

Seega kujuneb kaebaja viimaseks kahju hüvitamise taotluse esitamise päevaks vastavalt 16.05.2011 ja 07.10.2012. Kaebaja kahjunõue vanglale on koostatud alles 18.05.2014 (vanglas registreeritud 20.05.2014, halduskohus on otsuse p-s 6 ekslikult märkinud 25.04.2014). Eeltoodust lähtuvalt on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus otsuses asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja on esitanud kahju hüvitamise taotluse mittetähtaegselt perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009 osas. 15.

§ 17

lg 3 seob kahjunõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (Riigikohtu 15.06.

1. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 11). Seega, kuna kohtupraktika puudutab üksnes võimalikku õiguslikku hinnangut, mitte väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole oluline see, millal kaebaja sai EIK seisukohtadest teada.
2. Kohtupraktikas on sedastatud, et mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.
3. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Kaebaja ei ole mõjuva põhjusena nimetanud mingeid muid asjaolusid peale EIK kohtulahendist Tunis vs Eesti teadasaamise. Eelnevale tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodide 09.04.200715.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009 osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3aastasest tähtajast ning puudub ka alus tähtaja ennistamiseks. Seega on halduskohus otsuses põhjendatult jätnud eelnimetatud perioodide osas R. Mätliku kaebuse läbi vaatamata põhjendusega, et kaebajal oli nõuetekohane kohtueelne menetlus läbimata.
4. Ringkonnakohus peab vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendustele lisaks täiendavalt märkida, et R. Mätliku kaebus kuulub läbivaatamata jätmisele HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel, sest R. Mätliku kaebust perioodide 09.04.200715.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009 osas ei saa tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 lubatavaks lugeda, kuivõrd kaebaja ei ole selles osas kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud. 6 II
5. Järgnevalt uurib ringkonnakohus seda, kas halduskohus jättis põhjendatult kaebaja kahju hüvitamise nõude perioodi 24.09.2012-11.03.2014 osas rahuldamata. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et perioodil 24.09.2012-11.03.2014 viibis R. Mätlik Tallinna Vangla kambrites nr 75, 124, 127, 128, 135, 136, 143, 428, 432 ja
6. Nimetatud kambrite WC aluse pinna suuruse kindlakstegemiseks võtab ringkonnakohus vastustaja 07.09.
7. a vastuse kohtunõudele asja materjalide juurde ja loeb asjas tuvastatuks, et WC suurus kambrites nr 124, 127, 128, 135, 136 ja 143 on 1,73 m², kambrites nr 428 ja 432 on 1,5 m² ja kambris nr 437 on 1,65 m².
8. Halduskohus on otsuse p-s 10 asunud seisukohale, et kambri põrandapinnast ei tule maha arvata WC alust pinda. Kaebaja arvamuse kohaselt tuleb kambri põrandapinnast maha arvata ka WC alune pind. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga. Ringkonnakohus on seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna suuruse arvutamisel arvesse võtta, kuna WC alust pinda ei saa lugeda eluruumiks, kus kaebajal on võimalik ainuisikuliselt liikuda lisaks kambri elupinnale. Ka ei ole see kasutatav väljaspool selle otstarvet. EIK on 19.12.
9. a otsuses nr 429/12 asjas Tunis vs Eesti (p 11) jätnud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Seega on halduskohus käesolevas asjas kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ebaõigesti lähtunud põhimõttest, et WC alust pinda ei arvata kambri üldpinnast välja.
10. Halduskohus on otsuse p-s 15 vastustaja esitatud andmete alusel lugenud tuvastatuks, et vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind oli kaebajale tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja jooksul. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse pinna põrandapinna hulka, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi, lähtudes põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja. Vastustaja esitatud andmete alusel loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja viibis 24.09.09.10.2012 kambris nr 143, kus sõltuvalt kinnipeetavate arvust oli kinnipeetava kohta põrandapinda 2,36-3,54 m² (kambris 4-6 kinnipeetavat), millest 2,36 m² 10-l päeval (25.09.2012-04.10.2012), 2,83 m² 1-l päeval (24.09.2012) ja 3,54 m² 5-l päeval (05.09.10.2012); 10.-11.10.2012 ja 13.02.2014 kambris nr 136, kus kinnipeetava kohta oli 2,33,44 m² põrandapinda (kambris 4 ja 6 kinnipeetavat), millest 2,3 m² 2-l päeval (10.11.10.2012); 12.10.-18.12.2012 kambris nr 127, kus kinnipeetava kohta oli 2,33-4,66 m² põrandapinda (kambris 3-6 kinnipeetavat), millest 2,33 m² 55-l päeval (12.10.-07.11.2012, 09.13.11.2012, 19.-25.11.2012, 27.11.2012, 29.11.-06.12.2012 ja 11.-17.12.2012), 2,79 m² 4l päeval (08.11.2012, 28.11.2012, 10.12.2012 ja 18.12.2012), 3,49 m² 8-l päeval (15.18.11.2012, 26.11.2012 ja 07.09.12.2012) ja 4,66 m² 1-l päeval (14.11.2012); 19.12.201206.03.2013 kambris nr 437, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kogu perioodi jooksul (78 päeva) 2,69 m² (kambris 6 kinnipeetavat); 08.-27.03.2013 kambris nr 428, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kogu perioodi jooksul (20 päeva) 2,65 m² (kambris 6 kinnipeetavat); 28.03.-16.05.2013 ja 22.05.2013-05.02.2014 kambris nr 432, kus kinnipeetava kohta oli 2,487,45 m² põrandapinda (kambris 2-6 kinnipeetavat), millest 2,48 m² 34-l päeval (01.-11.04.2013, 15.-25.04.2013 ja 02.-13.05.2013), 2,98 m² 186-l päeval (28.31.03.2013, 12.-14.04.2013, 26.-29.04.2013, 14.-15.05.2013, 22.05.2013, 24.05.26.06.2013, 28.-30.06.2013, 02.07.-22.10.2013 ja 24.10.-14.11.2013), 3,73 m² 87l päeval (16.05.2013, 23.05.2013, 27.06.2013, 01.07.2013, 23.10.2013 ja 15.11.201304.02.2014), 4,97 m² 2-l päeval (30.04.-01.05.2013) ja 7,45 m² 1-l päeval (05.02.2014); 06.-12.02.2014 kambris nr 135, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kogu perioodi jooksul (7 päeva) 3,59 m² (kambris 4 kinnipeetavat); 13.02.2014 kambris nr 136, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda 1l päeval 3,44 m² (kambris 4 kinnipeetavat); 7 14.26.02.2014 kambris nr 124, kus kinnipeetava kohta oli 3,57-4,76 m² põrandapinda (kambris 3-4 kinnipeetavat), millest 3,57 m² 12-l päeval (14.-25.02.2014) ja 4,76 m² 1-l päeval (26.02.2014) ning 27.02.-11.03.2014 kambris nr 128, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kogu perioodi jooksul (13 päeva) 3,57 m² (kambris 4 kinnipeetavat). Kuna kambri nr 75 WC suuruse kohta ei ole vastustaja andmeid esitanud, võtab ringkonnakohus aluseks selles osas kambri üldpinna suuruse. Kaebaja viibis 17.-21.05.2013 (5 päeva) kambris nr 75, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 7,6 m² (kambris üksinda).
11. Seega ajavahemikul 24.09.2012-11.03.2014 oli kambrites põrandapinda kaebaja kohta alla 3 m² kokku 390-l päeval, s.h alla 2,5 m² kokku 101-l päeval, ning üle 3 m² kokku 143-l päeval. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu järeldusega selles, et kaebajale oli tervel vaidlusalusel perioodil tagatud vähemalt 2,5 m 2 suurune põrandapind. Küll aga nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et 2,5 m 2 ja seda ületava isikliku põrandapinna puhul puudub alus lugeda kaebaja kinnipidamistingimusi iseenesest õigusvastasteks.
12. Kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas perioodil 24.09.2012-11.03.2014 sätestas VSkE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (v.r), et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda ning alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis sätestab VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m² põrandapinda. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK 12.03.
13. a lahendis Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13) leidis kohus, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Antud asjas eitati artikli 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi väljaspool kambrit liikuda, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on otsuses asjas nr 341914 leidnud, et ainuüksi 2,5 m2 suurune kambripind isiku kohta ei ole niivõrd intensiivne rikkumine, et seda tuleks lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ja rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Riigikohus leidis, et kinnipeetavale ja vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud ulatuslik liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja et inimväärikuse kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused sel perioodil (otsuse p 44).
14. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja väitnud muude kambri tingimuste õigusvastasust, vaid ainult seda, et talle ei olnud tagatud piisav põrandapind. Seega loeb ringkonnakohus, et vaidlust kambri muus osas nõuetekohasuse üle ei ole. Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada ka vastustaja 28.11.
15. a vastuses kaebusele p-s 27 nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, voodipesu vahetamine reeglina 2 korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, lisaks on kaebaja kasutanud võimalust lühiajaliseks kokkusaamiseks, ka oli tagatud võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Lisaks 8 arvestab ringkonnakohus, et kaebaja viibis algselt vanglas vahistatu staatuses ja peale 17.01.2014 süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist süüdimõistetu staatuses vastuvõtuosakonnas. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka seda, et kaebaja on osalenud ajavahemikul 12.08.201330.09.2013 sotsiaalprogrammis „Eluviisi treening“ ja ajavahemikul 02.09.201311.03.2014 on võtnud osa Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi
16. klassi õppetööst (tl 72), seega on kaebajal olnud võimalik viibida 289 päeva jooksul kambrist oluliselt rohkem väljas kui ainult 1-tunnisel jalutuskäigul. Õige on seetõttu halduskohtu järeldus, et kaebaja ei pidanud kogu eelvangistuses viibitud aja jooksul olema terve ööpäev lukustatud kambris. Eeltoodust tulenevalt ei leia ringkonnakohus, et ajaperioodidel, mil kaebaja isikliku pinna suurus erinevates kambrites oli 2,5 m2 ja üle selle, tuleks kaebaja kinnipidamistingimusi ka muid asjaolusid arvestades õigusvastaseks pidada.
17. Mis puudutab kaebaja viibimist kambrites, kus isikliku pinna suurus jäi alla 2,5 m 2, märgib ringkonnakohus järgmist. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 20 tuvastas, viibis kaebaja alla 2,5 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites kokku 101-l päeval järgnevalt: kambris nr 143 perioodil 25.09.2012-04.10.2012 (kokku 10 päeva); kambris nr 136 perioodil 10.11.10.2012 (kokku 2 päeva); kambris nr 127 perioodidel 12.10.-07.11.2012, 09.13.11.2012, 19.25.11.2012, 27.11.2012, 29.11.06.12.2012 ja 11.-17.12.2012 (kokku 55 päeva) ning kambris nr 432 perioodidel 01.11.04.2013, 15.-25.04.2013 ja 02.-13.05.2013 (kokku 34 päeva). Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites nr 143, 136, 127 ja 432 ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, st ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. 25.

§ 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

§ 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Ringkonnakohus on seisukohal, et 101 päeva jooksul, mil vangla ei taganud kaebajale kambrites VSkE v.r § 6 lg-s 6 ettenähtud miinimumtasemena 2,5 m² põrandapinda, on tegemist kaebaja õiguste sellise riivega, mille puhul on reeglina põhjendatud välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest

§ 9lg 1 järgi.

Arvestades rikkumise iseloomu ja ulatust koosmõjus asjaoluga, et muude kambri tingimuste rikkumist ei ole tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja kahjuhüvitise iga päeva eest summas 1 eurot, kokku 101 päeva eest seega 101 eurot. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus R. Mätliku apellatsioonkaebuse rahuldamata. III

1. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus R. Mätliku apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 15.01.
2. a otsuse p 1 osas, millega kaebus perioodi 24.09.2012 kuni 11.03.2014 osas rahuldamata jäeti ning teeb vastavas osas uue otsuse, millega rahuldab R. Mätliku kaebuse osaliselt ning mõistab Tallinna Vanglalt R. 9 Mätliku kasuks välja kahjuhüvitise summas 101 eurot. R. Mätliku kaebus jääb muus osas rahuldamata.
3. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 16.10.
4. a määrusega (tl 42-43) kaebaja täielikult riigilõivu 450 euro tasumise kohustusest. Tartu Ringkonnakohus jätkas 16.02.
5. a määrusega (tl 116116p) kaebajale menetlusabi andmist. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (0,67%), tuleks Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista 6 eurot ja 3 senti. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 11 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tuginedes HKMS § 108 lõikele 11 leiab ringkonnakohus, et vaid 6 euro ja 3 sendi väljamõistmine riigituludesse oleks ebamõistlik, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) summas 900 eurot tervikuna Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel