3-15-2371/12

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits, Agu Timmi 21.10.2015, Tartu 3-15-2371 Danel Parmase kaebus Tartu Vangla 15.06.

1. a käskkirja nr 6-2/789 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 05.10.
2. a määrus Danel Parmase määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Danel Parmas Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta Danel Parmase määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.10.
3. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD
4. Tartu Vangla 15.06.
5. a käskkirjaga nr 6-2/789 määrati vahistatule Danel Parmas distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks kuna ta rikkus süüliselt vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i
7. D. Parmas esitas Tartu Vangla 15.06.
8. a käskkirja nr 6-2/789 peale vaide, paludes käskkiri kehtetuks tunnistada. Tartu Vangla 17.08.
9. a vaideotsusega nr 1-11/425-2 jäeti D. Parmase vaie rahuldamata.
10. D. Parmas esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 15.06.
11. a käskkirja nr 6-2/789 tühistamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks. Koos kaebusega esitas D. Parmas taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks seoses maksejõuetusega.
12. Tartu Halduskohus jättis 05.10.
13. a määrusega rahuldamata D. Parmase taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 alusel, jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohtu määruse kohaselt nähtub kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest, et menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (21.05.2015-20.09.2015) laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 243 eurot. Seega ei ületa kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv summas 15 eurot kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
14. D. Parmas esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 05.10.
15. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Määruskaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja halduskohtu seisukohaga, et riigilõivust vabastamine ei ole põhjendatud. Lubamatu on arvestada kaebaja sissetulekuna vanglasisesele isikukontole laekunud summasid, mis on saadetud lähedaste poolt eesmärgiga leevendada ebainimlikke vangistustingimusi ja katta hädapäraseid kulutusi elektrile, hügieenitarvetele, õigusasjades materjalide väljatrükkidele. Kaebajal puuduvad rahalised vahendid ja sissetulek ning samuti ei ole keegi nõus kaebaja eest riigilõivu tasuma. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 05.10.
17. a määrus tuleb jätta muutmata ja D. Parmase määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 201 lg 4 ja 203 lg 2). Seoses määruskaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
18. Halduskohus jättis kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata HKMS § 112 lg 1 p-le 1 tuginedes. Menetlusabi taotlus esitati 21.09.2015 ja keskmise sissetuleku arvutamisel tuli arvestada perioodi 21.05.2015 - 20.09.
19. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses toodud seisukohaga, et lubamatu on arvestada kaebaja sissetulekuna vanglasisesele isikukontole laekunud summasid, mis on saadetud lähedaste poolt. Tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.
20. a määruse p-st 9 haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12 tuleb kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel sissetulekuna käsitada nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, s.h menetluskulu). Kinnipeetava sissetulekutest saab HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel maha arvata eluasemekuludega võrdsustatavad elektriseadmete kasutamise kulud ning vangistusseaduse § 44 alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad. Kaebaja sissetulekuteks nelja kuu jooksul enne menetlusabi taotluse esitamist oli 500 eurot, millest tuli maha arvata vaid elektri eest tasutud 14 eurot, kuna nõuete fondi ja vabanemisfondi kaebaja sissetulekutest mahaarvamisi ei tehtud. Seega on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 243 eurot, halduskohtu poolt õigesti tuvastatud.
21. Samuti tuvastas halduskohus õigesti, et kaebaja on võimeline tasuma riigilõivu 15 euro ulatuses. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHK 06.09.
22. a määrus nr 3-3-1-40-07 p 11, RKHK 04.06.
23. a määrus nr 3-3-1-86-12 p 11). Seega oli halduskohus õigustatud kaebajat riigilõivu tasumisest mitte vabastama. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebaja riigilõivust vabastamine ebaõiglane ka seetõttu, et sellisel juhul oleks ta paremas seisukorras, kui teised isikud, kellel tõepoolest puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. Pealegi ei võta riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine ära kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuna seda on tal võimalik teha pärast riigilõivu tasumist, milleks kaebajal on olemas materiaalsed võimalused. 2 2
24. Ringkonnakohus selgitab, et olenemata asjaolust, kas esitatud kaebus on perspektiivne või mitte, ei ole kohtul õigust vabastada kaebajat riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal olid kaebuse esitamise ajal võimalused riigilõivu tasumiseks. Seega on halduskohus õiguspäraselt jätnud D. Parmase riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata, kuna teda ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kohtupraktikas (Riigikohtu 29.11.
25. a otsus nr 3-3-1-22-11, p 24) on tõdetud, et isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata riigilõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.
26. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka määruskaebuses esitatud väited, et kaebaja sissetulekuna isikukontole laekunud summadest on vaja katta hädapäraseid kulutusi nagu elekter, hügieenitarbed, materjalide väljatrükk õigusasjades. Tegemist on kulutustega, mille tegemine ei saa kaebaja majanduslikust seisust nähtuvalt olla kuidagi välistatud ning need ei muuda teda maksejõuetuks. Samuti puudub kohtul alus võtta menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvesse tulevikku suunatud kulutusi. Riigikohus on 12.03.
27. a määruse nr 371361-12 p-s 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei tule arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Samuti on Riigikohus 12.03.
28. a määruse nr 3-3-1-82-13 p-s 12 nentinud, et HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, toidule ja riietele. Kaebaja põhivajadused toidule ja hügieenile on tagatud riigi poolt. /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 3 /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 3 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi