Obsah (6)

§ 82§ 637§ 644§ 164§ 76§ 101

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 2.12.2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-4475

§ 82lg-le 3). Välistatud ei ole kohustuse sissenõutavaks muutumine tulevikus. Kohtu hinnangul võimaldab Ts

MS § 369 võlausaldajal esitada hagi võlgniku vastu ka sellises nõudes, mis ei ole muutunud sissenõutavaks. TsMS § 369 alusel esitatud hagi ei saa jätta rahuldamata põhjendusel, et kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja ei avaldanud menetluses asjaolusid, mille põhjal on alust eeldada, et kostjad oma kohustusi õigel ajal ei täida. Seetõttu ei saanud kohus jätta

§ 82lg-d 7 ja lepingu p 2.3 kohaldamata Ts

MS § 369 alusel. 3 Hageja põhinõue (tasu teenuse eest) oli põhjendamatu, sest kohustuse täitmise tähtaeg ei olnud möödunud ning hagejale ei olnud tekkinud õigust nõuda kohustuse täitmist ega viivist. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus 4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

§ 82

lg 2 sätestab muuhulgas, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel.

§ 82

lg 7 sätestab muuhulgas, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

§ 637

lg 3 sätestab, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest.

§ 637

lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Raha tasumise sissenõutavaks muutumise eeldusteks olid PRIA poolt positiivse otsuse tegemine ja selle kohta akti vormistamine. Maakohus asus otsuse tegemisel ebaõigele seisukohale, et hageja nõude sissenõutavaks muutumise eelduseks on arve esitamine. Nõude sissenõutavaks muutumisel võis hageja esitada kostjale I arve, mille kostja I oleks lepingu p 2.3 kohaselt pidanud sel juhul tasuma 7 päeva jooksul. Kuid asjaolu, et hageja võis esitada arve, ei tähendanud ega saanudki tähendada, et arve esitamine oleks olnud hageja nõude sissenõutavaks muutumise eeldus. Maakohus ei pööranud tähelepanu, et hageja esitas kostjale I teate (I kd tl 9-11), milles hageja selgesõnaliselt kinnitas, et pärast võlgnevuse tasumist esitab ta vajadusel kostjale I ka vastavasisulise arve. Hageja viitas kahele teisele hageja seadusliku esindaja ja kostja II kontrolli all olevate äriühingute vahelisele vaidlusele, millest üks on veel käimas ja teises jõustunud lahendis (tsiviilasjas nr 2-12-44759) jõuti seisukohale, et sisuliselt samadel asjaoludel oli sellel hagejal tekkinud tasunõue. Lisaks märkis hageja, et arve esitamise vajadus ei tulenenud ka käibemaksuseadusest ega raamatupidamisseadusest. Hageja ega kostja I ei ole käibemaksukohuslased. Kostjate väited arve puudumise üle olid asjakohatud, kuna antud juhul olid lepingud piisavad raamatupidamise algdokumendiks. Vastused apellatsioonkaebusele

1. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend
2. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu vaheotsus tuleb TsMS § 656 lg 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel samale maakohtule läbivaatamiseks. Maakohus tunnustas vaheotsusega hageja nõude põhjendamatust, tehes TsMS § 449 lg 2 kolmanda lause järgi edasikaebamise mõttes lõppotsuse ja asja edasi ei menetlenud. Maakohus 4 tugines asjaolule, et hageja nõue kostjate vastu ei olnud põhjendatud, sest nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus kostjate ja maakohtuga ei nõustu ja leiab, et hageja tasunõue on sissenõutav. Hageja esitas teenuste osutamise lepingute täitmisest tulenevad nõuded kostjate vastu. Lepingute p 1.1 kohaselt kohustus hageja koostama kostjale toetusprojekti, mille alusel oli võimalik taotleda PRIA-lt toetust planeeritava investeeringu teostamiseks. Lepingute p 1.
3. kohaselt volitas tellija (kostja I) teenuse osutajat (Toetusjuht OÜ, Keskkonna Toetusjuht OÜ) toetusprojekti PRIA-le esitamiseks ja asjaajamiseks PRIA-ga. Lepingu p 2 järgi kohustus kostja tasuma hagejale toetusprojekti koostamise eest. Asja materjalidest nähtuvalt esitas teenuse osutaja esindaja toetusprojektid PRIA-le. Lepingute p-st 3.2 tulenes, et kostja oli valminud toetusprojektid üle vaadanud, vastu võtnud ning tal ei olnud nende osas pretensioone. Vastavalt

§ 644

lg-le 1 peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. PRIA rahuldas 7.06.2012 lepingute alusel hageja ja Keskkonna Toetusjuht OÜ koostatud toetusprojektid ja tegi nende suhtes positiivse otsuse ja koostas vastavasisulise akti. Keskkonna Toetusjuht OÜ loovutas

§ 164alusel oma lepingutejärgse tasu nõude kostja vastu hagejale.

Kuna kostja I sai 7.06.2012 positiivse otsustuse kõigi lepingute alusel koostatud taotluste osas, muutusid osamaksed sissenõutavaks 08.06.2012. Kostjal tuli

§ 76

ja § 82 lg 1 kohaselt kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kuna lepingute alusel tasumisele kuuluvad summad on muutunud sissenõutavaks, on hagejal õigus nõuda kohustuste täitmist

§ 101lg 1 p 1 alusel.

Riigikohus asus lahendi nr 3-2-1-110-05 p-s 18 seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et lepingujärgselt tehtud tööde eest ei ole üks pool esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema lepingujärgsest kohustusest tasuda tehtud tööde eest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel. Kostja oleks pidanud tõendama, kas ja kuidas mõjutas hageja poolt arvete esitamata jätmine temapoolse kohustuse täitmist. Ringkonnakohtu hinnangul muutus hageja tasunõue olenemata arvete esitamisest kostja vastu sissenõutavaks, s.o kostjal on kohustus tasuda lepingujärgne tasu vastavalt lepingus kokkulepitule. Tasu maksmist käsitleb lepingute p 2.2 ning viidatud punktis on sätestatud, et tasu nõue oli sissenõutav kogu ulatuses 8.06.

1. Hageja viivise nõude osas selgitab ringkonnakohus järgmist. Lepingute p 2.
2. kohaselt on tellija kohustatud tasuma teenuse osutajale viivist 0,05% arve mittetasutud summalt iga arve maksmisega viivitatud päeva eest. Seega ei saa hageja erinevalt põhinõudest nõuda viivist enne arve esitamist. Kohtupraktika võrdsustab arve esitamisega hagimaterjalide kättetoimetamise kostjale. Arvestada tuleb, et kostjale peab jääma mõistlik aeg hagis nõutava tasu maksmiseks. Hageja peab arvestama, et tal on võimalik nõuda kostjalt viivist vastavalt lepingute p-le 2.4 määras 0,05% päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest pärast vabatahtliku tasumise mõistliku aja möödumist. 5 Vastavalt TsMS § 173 lg-le 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise otsustab maakohus asja lahendamise tulemusest lähtudes. Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ 6