Obsah (6)

§ 235§ 45§ 2§ 152§ 200§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits Määruse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 01.03.2016, Tartu Haldusasja number 3-15-372 Haldusasi Dmi

§ 235lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav kaebaja esitas Väike-Maarja Vallavalitsusele 04.02.2015 avalduse tema lisamiseks valijate nimekirja, et ta saaks hääletada 01.03.2015 toimuvatel Riigikogu valimistel.
2. Väike-Maarja vallasekretär jättis 04.02.
3. a vastusega nr 11-10/8-1 kaebaja taotluse valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks rahuldamata.
4. Kaebaja esitas 13.02.2015 Väike-Maarja vallasekretäri asendaja kaudu Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul jätta kohaldamata Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 4 lg 3 koosmõjus teiste sama seaduse sätetega, mis takistavad kinnipeetaval olla valija (eeskätt RKVS § 22 lg 3), otsekohaldada Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK), tühistada Väike-Maarja vallasekretäri 04.02.
5. a vastus nr 11-10/8-1 ja lisada kaebaja valijate nimekirja, et ta saaks hääletada Riigikogu valimistel 01.03.
6. Kaebaja leidis, et RKVS sätted, mis välistavad hääletamisõiguse teostamise Riigikogu valimistel, on vastuolus EIÕK protokolli nr 1 art-ga
7. Eesti Vabariik on ratifitseerinud EIÕK ja selle lisaprotokollid jõustunud seadusega. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 123 lg-st 2 tulenevalt vastuolu korral Eesti seaduste või muude aktidega ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Kohtul tuleb praegusel juhul otsekohaldada EIÕK-d. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt on üldine seadusest tulenev kõigi karistatud kinnipeetavate aktiivse valimisõiguse piirang ebaproportsionaalne. EIK on rõhutanud, et riikidel on õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette karistusõiguslike üldnormidega. Kaebaja leidis, et EIK järelduste järgi tuleb igal üksikjuhtumil eraldi kaaluda. Kaebaja ei näe seost tema poolt toime pandud kuriteol ja hääletamisõiguse äravõtmisel. Kaklus (olgugi et letaalse tagajärjega) ei muuda kaebajat kuidagi riigivastaseks. Kaebaja soov hääletada ei ole kuidagi seotud karistusõigusega, vaid hoopis tsiviilõiguslike küsimustega. Kaebaja on selle riigi sünnijärgne kodanik. Saab teha järelduse, et RKVS sätted, mis välistavad vangistatud kinnipeetava hääletamise, on vastuolus põhiseadusega ning tulenevalt PS § 152 lg-st 1 on kohtul õigus jätta seadusesäte kohaldamata ning rahuldada kaebus.
8. Väike-Maarja vallasekretär lisas kaebusele oma seisukoha, milles osutas RKVS § 4 lg-le 3 ja § 22 lg-le 3 ning asjaolule, et kaebaja on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust Tallinna Vanglas, ning leidis, et eeltoodu alusel pidi vallasekretär kaebaja taotluse rahuldamata jätma.
9. Tartu Halduskohus jättis 18.02.
10. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus tuvastas, et kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik, Riigikogu liikmete valimise päeva ehk 01.03.
11. a seisuga vähemalt 18-aastane, tema elukohaks on rahvastikuregistris märgitud Väike-Maarja vald ning ta on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja valimispäevale eelneva
12. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. RKVS § 4 lg 3 kohaselt ei võta hääletamisest osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. RKVS § 22 lg 3 kohaselt ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva
13. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. PS § 57 lg 1 kohaselt on hääleõiguslik Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks. See säte on lähtekohaks hääletamisõigusele kui põhiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne,
14. tr, 2012, § 57 kommentaarid 1, 5 ja 7). PS § 58, mis reguleerib kõrgeima riigivõimu teostamist rahva poolt, sätestab, et seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Seega näeb põhiseadus otsesõnu ette võimaluse kehtestada kinnipeetavate hääletamisõiguse piirangu Riigikogu liikmete valimistel. Küll aga tuleb põhiõiguste piiramisel arvestada PS §-st 11 tulenevat nõuet, et põhiõiguse riivel peab olema legitiimne eesmärk ja riive peab olema proportsionaalne (vt nt RKPJKo 26.03.2009, 3411608, p 28). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 22.01.
15. a määruses asjas nr 34126-12 leidnud, et RKVS sätted, mille kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on kuriteos süüdi mõistnud ja kes kannab vanglakaristust, võivad olla vastuolus PS §ga 57 koostoimes §-ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1 artst 3, mille sisu on EIK täpsustanud kohtuasjades Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 74025/01, 06.10.
16. a otsus), Greens ja M. T. vs. Ühendkuningriik (nr 60041/08 ja 60054/08, 2 23.11.
17. a otsus), Scoppola vs. Itaalia (nr 126/05, 22.05.
18. a otsus) ja Frodl vs. Austria (nr 20201/04, 08.04.
19. a otsus). EIÕK protokolli nr 1 art 3 sätestab, et protokolliosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. EIK on selgitanud, et ehkki esmapilgul paistab EIÕK protokolli nr 1 art 3 sõnastuslikult erinevat teistest konventsiooniga tagatud õigustest, on EIK asunud selle sätte ettevalmistavat tööd arvesse võttes ja sätet kogu konventsiooni kontekstis tõlgendades seisukohale, et see sisaldab ka isiku hääletamis- ja kandideerimisõigust (EIK 02.03.
20. a otsus asjas nr 9267/81: Mathieu-Mohin ja Clerfayt vs. Belgia, p-d 46‒51). Samas on EIK rõhutanud, et EIÕK protokolli nr 1 art-st 3 tulenevad õigused ei ole absoluutsed (EIK suurkoja 06.10.
21. a otsus asjas nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik, p 60). EIK ei ole ülalviidatud lahendites pidanud kinnipeetavate hääletamisõiguse piiramist iseenesest lubamatuks. EIK on sedastanud, et kinnipeetavate hääletamisõiguse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla soov ennetada kuritegusid, tõsta kodanikuvastutust ja austust õiguskorra vastu ning tagada demokraatliku režiimi kohane funktsioneerimine ja säilimine (EIK suurkoja 22.05.
22. a otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia, p-d 90−91). Küll aga on EIK tuvastanud EIÕK protokolli nr 1 art 3 rikkumise juhul, kui kinnipeetava hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsust ei ole kontrollitud, võttes arvesse kinnipeetava karistuse pikkust, süüteo laadi ja tõsidust ning muid individuaalseid asjaolusid. Karistusregistri andmetel tunnistati kaebaja Pärnu Maakohtu 13.09.
23. a otsusega kriminaalasjas nr 1-11-6531 süüdi kuriteos karistusseadustiku (KarS) § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi, st ettevaatamatusest surma põhjustamises ja tervisekahjustuse tekitamises, põhjustades ohu kannatanu elule. Kaebajale mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust kohustusega see reaalselt ära kanda. Vangistuse alguseks loeti 02.02.2011 ning karistuse kandmine lõpeb 02.02.
24. Viidatud Pärnu Maakohtu otsuse kohaselt oli kaebaja enne selle otsuse tegemist kolm korda kriminaalkorras karistatud, mh KarS § 186 järgi, st narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseaduslikule tarvitamisele kallutamise eest. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt jättis Harju Maakohus 27.02.
25. a määrusega kohtuasjas nr 1-11-6531 kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. Määrus on jõustunud. Maakohus märkis selles määruses, et kuriteo, mille toimepanemise eest kaebaja praegu vangistuses viibib, näol on tegemist raske esimese astme kuriteoga ning kinnipeetav on oma käitumisega näidanud üles ääretut jõhkrust ning ükskõiksust kaaskodanike elusse ja turvatundesse. Tallinna Ringkonnakohus märkis samas asjas 09.04.2014 tehtud määruses, et kuigi kinnipeetav viibib vangistuses esimest korda, on teda varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, millest järeldub, et tema suhtes varem kohaldatud karistused ei ole täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Lisaks tõi ringkonnakohus välja, et kaebaja poolt toime pandud kuriteod on oma olemuselt läinud raskemaks. Sama asja materjalide hulgas olevast kriminaalhoolduses koostatud arvamusest nähtuvalt on kaebaja ka vangistuses käitunud agressiivselt ega ole järginud üldtunnustatud viisakusreegleid, samuti on ta keeldunud koostööst kontaktisikuga. Kohus leiab, et eeltoodut kogumis hinnates tuleb pidada õigustatuks ja proportsionaalseks kaebaja suhtes kehtivat keeldu hääletada 01.03.2015 toimuvatel Riigikogu liikmete valimisel. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Sellest sättest tulenevalt ei käsitle kohus haldusasja lahendamisel asjaolusid ja olukordi abstraktselt, vaid teeb kindlaks, kas kaebuses esitatud asjaoludel on rikutud konkreetse isiku õigusi. Kuna kohus leiab, et RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 kohaldamine kaebaja suhtes ei ole vastuolus EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3 ega põhiseadusega, puudub praeguse kaebuse lahendamisel vajadus ja alus tunnistada vastavad RKVS sätted põhiseadusvastaseks ning jätta need kohaldamata. 3 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. Kaebaja esitas 20.03.2015 Tartu Halduskohtu otsusele hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 50-55, 65-65p), milles taotleb kohustamiskaebuse muutmist tuvastamiskaebuseks selliselt, et oleks võimalik tuvastada vastuolu EIÕK-ga ja läbi selle ka vastuolu PS §-ga
2. Lisaks palub kaebaja muuta vastustajat selliselt, et vastustajaks oleks Eesti Vabariik Väike-Maarja vallasekretäri kaudu. Kaebaja palub tunnistada põhiseadusvastaseks ka seadusandja tegevusetus osas, millega siiani pole kohtutele antud õigust otsustada hääleõiguse piirangu proportsionaalsuse üle. Kaebaja selgitusel sai ta 18.02.
3. a otsuse kätte peale valimiste toimumist 04.03.
4. Kaebaja väitel ei ole teda kunagi süüdi mõistetud KarS § 186 järgi, s.t narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseaduslikule tarvitamisele kallutamise eest. Kaebaja väitel ei ole teda isegi mitte kahtlustatud seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega. Tegemist oli
5. aastal toime pandud kriminaalkoodeksi § 186 (Dokumendi, pitsati või stambi võltsimine või võltsitud dokumendi, pitsati või stambi kasutamine) järgi karistatava teoga. Kaebaja viitab seejuures Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.
6. a määruse nr 1-11-1533 punktile 5, Justiitsministeeriumi kantsleri M. Sarapuu 26.02.
7. a vastusele nr 9-2/1310598-2, Pärnu Maakohtu 24.03.
8. a otsusele nr 1-100/2005 ja Tallinna Halduskohtu 14.11.
9. a määruse nr 3-13-2096 punktile
10. Seoses etteheitega kontaktisikuga koostööst keeldumise osas väidab kaebaja, et tegemist oli ametnikupoolse võimu kuritarvitusega isiku poolt, kes enam vanglasüsteemis ei tööta. Kaebajal selles süüd polnud. Kaebaja väitel on tema kontaktisik A. Skorodunov valmis seda tunnistama. Kaebaja leiab, et tema hääletamisõigust on ebaproportsionaalselt piiratud. Riigikogu koosseis valitakse neljaks aastaks. Kaebaja karistusaeg lõpeb 02.02.2017, seega veedab kaebaja vabaduses rohkem kui 50% ajast, mil on võimul
11. a märtsis valitud Riigikogu koosseis. Edasi osutab kaebaja sellele, et Harju Maakohus on 12.03.
12. a määrusega nr 1-11-6531 kaebaja ennetähtaegselt vabastanud. Kaebaja selgitab, et menetluse jätkamine on oluline tema enda jaoks. Kaebaja leiab, et halduskohtu otsus rikub tema au ja väärikust, kuna seal on ekslikult kirjas, et ta on mõistetud süüdi narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Kaebaja tunneb ennast seetõttu alandatuna. 05.04.2015 kohtule esitatud kaebuse täienduses selgitas kaebaja, et kuna valimised on läbi, nõustub ta menetluse jätkamisega tuvastuskaebusena. EIK tõlgenduste kohaselt peavad seadusandja valimistel saama hääletada ka kinnipidamisasutuses viibivad süüdi mõistetud isikud. Kaebaja väitel seisneb tema põhjendatud huvi kahjunõude esitamises selle eest, et ta ei saanud hääletada, kui ka selle eest, et talt võeti võimalus vaidlustada Tartu Halduskohtu lahend. Samuti soovib ta saada hüvitist au ja väärikuse teotamise eest, sest ta ei ole kunagi olnud seotud või süüdi mõistetud narkokuritegudes. Vastustaja muutmise osas selgitab kaebaja, et vallasekretär ei saa olla vastustaja tuvastuskaebuses. Vallasekretär tegutses õiguskuulekalt ning järgis seadust. Vastustajaks saab olla Eesti Vabariik, kuna lõppkokkuvõttes on kaebaja eesmärk saavutada kohtulahend, milles jäetakse kohaldamata Eesti Vabariigi seadus, mis on vastuolus EIÕK esimese protokolli artikliga 3 (Õigus vabadele valimistele) ja läbi selle ka PS §-ga 3 ning saada õigus osaleda seadusandja valimistel hääletajana.
13. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 80-80p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja on tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina märkinud soovi esitada kahju hüvitamise nõue pärast vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamist.

§ 45

lg 2 kohaselt 4 hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Käesoleval juhul viitab kaebaja tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisele, kuid ei ole täpsemalt formuleerinud, milles seisneks hüvitus selle eest, et ta ei saanud 2015 Riigikogu valimistel hääletada. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sisalduv loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine lubatud ei ole. Mittevaralise kahju tekkimist peab tõendama kannatanu. Mittevaralise kahju tekkimist peab olema võimalik objektiivselt hinnata. Seetõttu tuleb kaebuses märkida, millise konkreetse õigusvastase toiminguga seoses on kahju tekitatud ja milline on kahju olemus. Seega mõjutavad mittevaralise kahju kui kohtu diskretsioonis oleva summa väljamõistmist kannatanu taotluse põhjendatus, eeskätt oskuslik põhjusliku seose tõendamine, aga ka kohtupraktika muudes sarnastes asjades, ja rikkumise raskus. Avaliku võimu kandja vabaneb RVastS § 13 lg 3 järgi mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud väidetava kahju tekitamises süüdi. Vastustaja järgis seadust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, halduskohtu otsus tuleb tühistada ja asjas tuleb menetlus lõpetada. 9. Esmalt selgitab ringkonnakohus välja, mida kaebaja apellatsioonimenetluses soovib ning kuidas seda nõuet menetluslikult kvalifitseerida.

§ 2

lg 4 ls 2 järgi tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja kahest kohtule esitatud avaldusest on võimalik aru saada, et kuigi

1. a valimised on möödas, soovib ta menetluse jätkumist valimisnimekirja kandmata jätmise õigusvastasuse tuvastamise vormis. Muudetud nõue kujutab endast tuvastamiskaebust. Tuvastamiskaebuse menetluse raames taotleb kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalvet ning Eesti Vabariigi kaasamist menetlusse. Halduskohtumenetluse seadustik näeb ette, et selline nõude muutmine peab olema lubatav.
2. Riigikohus käsitles olukorda, kus haldusakt oli täielikult ammendunud, ning leidis, et sellises olukorras tuleb kohaldada

§ 152

lg 1 p 4 ja lg-t 2 analoogia alusel (RKHKo 13.11.2014, 3-3-1-44-14, p 12).

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust eelviidatud sätte alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud analoogiat tuleb laiendada ka käesolevale olukorrale. Käesolevas olukorras on kaebaja soov saada kantud 2015. a Riigikogu valimiste valijate nimekirja ammendunud, kuna valimispäev on möödas. Seega tuleb ka valimisnimekirja kandmisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamise nõude lubatavust hinnata

§ 152lg 1 p 4 ja lg 2 analoogia alusel.

11. Eelnevast lähtuvalt saab õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus analoogia korras

§ 152lg 1 p 4 ja lg 2 alusel lõpetada (vrd RKHKo 13.11.2014, 3-3-1-44-14, p 12).

Kaebaja on esitanud tuvastamiskaebusele ülemineku taotluse. Määravaks on seega, kas tuvastamiskaebuse menetlemine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. 5

1. Kaebaja on apellatsioonkaebuses selgitanud, et menetluse jätkamine on oluline tema enda jaoks. Kaebaja leiab, et halduskohtu otsus rikub tema au ja väärikust, kuna seal on ekslikult kirjas, et ta on mõistetud süüdi narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Kaebaja tunneb ennast seetõttu alandatuna. Kaebuse täienduses on kaebaja lisanud, et põhjendatud huvi seisneb kahjunõude esitamises selle eest, et ta ei saanud hääletada, kui ka selle eest, et talt võeti võimalus vaidlustada Tartu Halduskohtu lahend. Samuti soovib ta saada hüvitist au ja väärikuse teotamise eest, sest ta ei ole kunagi olnud seotud või süüdi mõistetud narkokuritegudes. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja tõepoolest süüdi mõistetud narkootilise ega psühhotroopse aine käitlemisega seotud süütegude eest. Kahetsusväärselt on Pärnu Maakohtu 13.09.
2. a otsusesse nr 1-11-6531 sattunud viga, mida halduskohus on vaidlustatud otsuses kontrollimata korranud. See nähtub Tallinna Halduskohtu 14.11.
3. a määruse nr 3-13-2096 punktist 4 ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.
4. a määruse nr 1111533 punktist
6. Eelnev ei põhjenda aga kuidagi kaebaja huvi tuvastamisnõude menetlemiseks. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et määravaks on põhjendatud huvi valimisnimekirja kandmata jätmise õigusvastasuse tuvastamise ja mitte halduskohtu eksimuse ega halduskohtu otsuse hilinenud kättetoimetamise osas. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kaebaja soovib saada hüvitist valimisnimekirja kandmata jätmise õigusvastasuse eest, on kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu.

§ 45

lg 2 lause 3 järgi ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. EIK on kohtuasjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik (EIKo 23.11.2010, 60041/08 ja 60054/08, p 97) asunud seisukohale, et karistuslik kahjuhüvitis ei ole sellisel juhtumil põhjendatud, kui isikut ei ole konventsioonivastaselt kantud valijate registrisse. Ringkonnakohus leiab, et ka siseriikliku õiguse järgi ei ole rahaline hüvitis valimisõiguse teostamise õigusvastase takistamise hüvitamiseks kohane meede. Seega ei ole kolleegiumi arvates menetluse jätkamine vajalik kaebaja poolt väidetud huvide kaitseks. Kuna kaebaja võimalik hüvitamiskaebus on ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt perspektiivitu, siis puudub kaebajal põhjendatud huvi Väike-Maarja vallasekretäri 04.02.

1. a vastuse nr 11-10/8-1 õigusvastasuse tuvastamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et juhul, kui halduskohtu otsuse kättetoimetamine hilines vangla tegevuse tõttu, oleks see tulnud ettenähtud korras eraldi toiminguna vaidlustada.
2. Kuigi kaebaja ei ole ühelgi teisel alusel põhjendatud huvi märkinud, peab ringkonnakohus vajalikuks lisada, et kuna kaebaja on vanglast vabanenud, ei saa kaebajal esineda ka preventiivset huvi käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Seda, et karistuse ärakandmisel ei saa vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaasa aidata eesmärgi saavutamisele, vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust, on selgitanud ka Riigikohus, kes asus muu hulgas seisukohale, et preventiivset huvi tuleb kontrollida ka kohtulahendi tegemise aja seisuga (RKHKo 28.05.2014, 3-3-1-8-14, p-d 11, 12). Kuigi käesolev kaasus puudutab valla tegevust, on vabanenud kinnipeetava puhul preventiivse huvi jaatamine ka käesoleval juhul välistatud.
3. Eelnevast tulenevalt korrigeerib ringkonnakohus oma varasemat seisukohta kaebuse nõude muutmise lubatavuse osas ega luba kaebuse muutmist ning lõpetab kaebaja nõude osas

§ 152

lg 1 p 4 ja lg 2 alusel menetluse.

§ 200

p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja lõpetada asja menetlus. Halduskohtu otsus tuleb Väike-Maarja vallasekretäri 04.02.

1. a vastuse nr 11-10/8-1 tühistamisnõude ja kaebaja valijate nimekirja lisamiseks kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas tühistada ning menetlus lõpetada. 6
2. Kaebaja on tasunud halduskohtule esitatud kaebuselt riigilõivu 15 eurot ning ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 15 eurot.

§ 104

lg 5 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel.

§ 104lg 8 ls 2 järgi tagastatakse rohkem tasutud riigilõiv isiku nõudel.

Kaebajal on riigilõivuseaduse (RLS) § 12 ja § 15 lg 1 p 3 alusel võimalik enam tasutud riigilõiv kohtult tagasi taotleda kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Vastavalt RLS § 12 lg-le 2 tuleb riigilõivu tagastamise taotlus esitada kirjalikult, märkides ühtlasi informatsioon tasutud riigilõivu kohta ning andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/