3-15-1889/13

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord 3-15-1889

1. veebruar 2016 Eda Muts P. L. kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamiseks Kirjalik menetlus Kaebaja – P. L.; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
2. Rahuldada kaebus osaliselt.
3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt P. L.i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 80 (kaheksakümmend) eurot. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
4. märts
5. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
6. P. L. viibis Lääne Prefektuuri Pärnu politseijaoskonna Pärnu arestimajas (edaspidi: Pärnu arestimaja) ajavahemikul 03.05.2014 kuni 17.04.2015 erinevatel perioodidel kokku 73 päeval. P. L. esitas Politsei ja Piirivalveametile ( PPA) 15.06.2015 kahju hüvitamise nõude seoses väidetavate inimõiguste rikkumisega kinnipidamise ajal Pärnu arestimajas ning nõudis tekitatud kahju hüvitamist summas 2720 eurot. PPA jättis 15.07.2015 vastusega nr 2.3-2/232-2 taotluse rahuldamata. 28.07.2015 esitas P. L. Tartu Halduskohtusse kaebuse, milles taotleb, et kohus kohustaks Politsei- ja piirivalveametit hüvitama talle 2720 eurot Pärnu arestimajas viibitud aja eest. Kaebuse põhjendused
7. P. L. märgib, et ta viibis Pärnu arestimajas 68 päeva ebainimlikes tingimustes, kus puudusid normaalsed, inimväärikad, elulised tingimused: - kambris puudus kraanikauss, milles oleks saanud pesta isiklikke toidunõusid ja rahuldada hügieeninõudeid (näo pesemine, habemeajamine jm). Pesta sai WC kohal tulevast kraanist, samast sai ka joogivett; - kambris puudus laud, mis peaks olema elementaarne tarbeese, seetõttu pidi ta sööma nari peal; - ei võimaldatud jalutuskäiku värskes õhus, kaebaja avaldas igal päeval soovi minna jalutama, kuid vastati, et vastavad võimalused puuduvad. Ebaõige on Pärnu arestimaja seisukoht, et ta pole vastava sooviga arestimaja poole pöördunud, selleks ei pea esitama kirjalikke avaldusi. Ei selgitatud, et võimaluste puudumisel saab üle viia teise arestimajja, kus jalutushoov on olemas.
8. Selline olukord tekitas kaebajas stressi ja psüühikahäireid, mille tulemusena palus ta arstiabi või rahusteid. Kuna ta arstiabi ega rahusteid ei saanud, järgnes enesetapu katse, ja ta viidi haiglasse. Kaebaja soovib saada Pärnu arestimajas viibitud 68 päeva eest 2720 eurot, so 40 eurot iga päeva eest.
9. Kaebaja on 08.12.2015 kaebuse täienduses (tlk.64-69) osundanud Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 2010 raportile, mille kohaselt peab riik looma eelvangistuses sellised tingimused, mis kaitseks kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist eelvangistuse ajal, ning kus talle tuleb tagada piisaval määral võimalusi viibida väljaspool kambrit ja tegeleda mõtestatud tegevusega, sealhulgas olla värskes õhus. EIK on oma lahendis leidnud, et isegi juhul kui kambris oli kinnipeetava kohta isikliku pindala 3-4 m2, kuid kambri olmetingimused olid inimväärikust alandavad, on siiski tegemist EIÕK art 3 rikkumisega. Vastustaja vastuväited
10. Vastustaja on seisukohal, et P. L.i kaebus on alusetu ja põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. 5.1.Kaebaja väited pesemisvõimaluste ja –tingimuste osas on alusetud ja ei ole kooskõlas tegeliku olukorraga. Kambritesse antakse pesukauss ja kanistritega sooja vett, millega tagatakse kinnipeetutele võimalus enda ja asjade pesemiseks. WC kohal joogivett juua ei ole tarvidust. 15.07.2015 vastuses vastustaja juba selgitas, et P. L.ile anti allkirja vastu joogitops, seega tal oli isiklik jooginõu. Vastustaja leiab, et talle ei saa kaebaja elukorraldust kambris ette heita, kui ta peseb oma asju ja joob WC kohal. Vastustaja tagas kaebajale paremad tingimused. 5.2 Laua puudumine kambris ei ole õigusvastane. Kambrites on riiulid ja antakse toole. Enamuse ajast viibis kaebaja alarahvastatud kambris. Seega ruumi liikumiseks ja asjade hoidmiseks pidi jätkuma. 5.3 Pärnu arestimajas jalutushoov puudub. Arvestades kinnipidamise iga perioodi pikkust, ei ole usutav, et jalutusvõimaluse puudumine võis tuua kaasa mingeid vaevusi või terviserikke. Ka tuleb arvestada, et Pärnu arestimajja etapeerimise ja lahkumise päeval ei viibi kinnipeetu arestimajas kogu päeva. Arestimaja arvestusžurnaali kannete kohaselt kasutas kaebuse esitaja mitmeid õigusi ehk et oli neist teadlik ja oskas valida, milliseid ta soovib kasutada. Kaebaja ei ole pöördunud vastavasisulise sooviga või nõudmisega. Oma väiteid vastustaja tõendab 2 väljavõttega arestimaja arvestusraamatust, millest nähtuvad P. L.i pöördumiste sisu ja lahenduskäik. 5.4 Kaebaja väited stressi ja psüühikahäirete tekkimises on ebaõiged ja ülepaisutatud. Ei ole eluliselt usutav, et kraanikausi või laua puudumine võiks tekitada sedavõrd sügava hingelise seisundi, mille tulemusena isik sooviks võtta endalt elu. Kahtlemata on vabaduse võtmine ja viibimine piiratud tingimustes ebamugav. Samas ei tohi unustada, et kaebaja sattus arestimajja oma õigusvastase käitumise tagajärjel. Juhtum leidis aset ööl vastu 07.06.
11. Kiirabi jõudis kohale viis minutit peale juhtumi avastamist. Kaebaja hospitaliseeriti ja peale ülevaatust lubas haigla toimetada kaebaja tagasi Pärnu arestimajja, kuhu ta jõudis kl 02.
12. Juba kahe päeva pärast so 10.06.2014 P. L. suhtles menetlejaga ja kohtuga, seega oli võimeline terviseseisundi poolest osalema menetlustoimingutes. Kaebaja lahkus arestimajast kuue päeva pärast so 13.06.2014 ja saabus uuesti kolm kuud hiljem so 12.09.
13. Järgmine etapeerimine arestimajja toimus ligi kolm nädalat hiljem ja viimane umbes poole aasta pärast. Seega jäi Pärnu arestimajja etapeerimiste vahele piisavalt pikk aeg, mille jooksul oli kaebajal võimalik taastuda. Arestimaja ametniku ettekande kohaselt oli enesetapukatse põhjus eraeluline ega olnud seotud arestimaja kinnipidamistingimustega. Samuti on väär kaebaja väide ravimite puudumise kohta. 17.04.2015 vastuses ja väljavõtted arestimaja arvestusžurnaalist kinnitavad, et ravimeid vangla kaasa ei andnud. Vastustaja ametnik küsitles kaebajat ja selgitas välja ravimi vajaduse. Samuti on kaebajale antud korduvalt käsimüügiravimeid.
14. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema õigusi oleks rikutud. Kuigi tegemist on kinnipeetuga, kelle võimalused tõendite kogumiseks on piiratumad, on kinnipeetul võimalus osundada vähemalt tõendite asukohale. Väljavõte arestimaja arvestusžurnaalist kinnitab, et kaebaja oli pidevalt kambrist ära ja sai suhelda erinevate isikutega. Seega temal oli võimalus saada abi rikutud õiguste kaitseks juba viibimise ajal Pärnu arestimajas. Arestimaja juhi ettekande kohaselt oleks kaitsja koheselt pöördunud nõudmisega tema poole, kui kinnipidamisetingimused oleksid mõjutanud nende kaitsealust. Vastustaja möönab, et Pärnu arestimaja ei vasta kõiges nõuetele ja sellel põhjusel korraldatakse kinnipeetu viibimine arstimajas võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul. Kaebajale ei põhjustatud Pärnu arestimajas kinnipidamisega kinnipeetu kinnipidamisrežiimist piiranguid ületavaid kannatusi, isegi kui nõustuda, et mõnes aspektis võivad kaebuse etteheited olla põhjendatud. Kohtu seisukoht
15. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on seotud tema viibimisega Lääne Prefektuuri Pärnu arstimajas ajavahemikel 03.05.2014 – 13.06.2014 (42 päeva), 12.09.2014 – 26.09.2014 (15 päeva), 17.10.2014 – 24.10.2014 (8 päeva) ning 10.04.2015 – 17.04.2015 (8 päeva), seega kokku 73 päeva. Kahel esimesel perioodil viibis kaebaja arestimajas vahistatuna, ja kahel viimasel perioodil oli kaebaja süüdimõistetu staatuses. Vaidluse alla jäänud perioodi osas ja päevade arvu osas poolte vahel vaidlust ei ole, kuigi haldusmenetluses on vastustaja kaebajat teavitanud, et ta viibis Pärnu arestimajas 68 päeva (tlk.6). Kaebaja taotluse läbivaatamise 3 vastuses ei ole vastustaja omapoolset päevade arvu välja toonud. Seega lähtub kohus antud asjas vastustaja hilisemas vastuses esitatud andmetest, ehk sellest, et kaebaja viibis Pärnu arestimajas kokku 73 päeva.
16. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal kogu arestimajas viibimise aja jooksul kordagi seadusega ettenähtud ühte tundi värskes õhus jalutada, vaatamata sellele, et ta oli seda pidevalt taotlenud. VangS § 93 lg 5 annab vahistatule õiguse viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Ka siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 31 lg 2 näeb ette kinni peetavale isikule võimaluse soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Sama õigus oli kaebajal ka ajal, kui ta viibis Pärnu arestimajas süüdimõistetuna. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas puudub jalutusboks (jalutushoov). Samas aga ei vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri ei sätesta sõnaselgelt jalutuskäigu võimaldamist ja värskes õhus viibimist vahistatule, see toimub vahistatu soovi korral. Samuti ei tähenda vabas õhus viibimine ühte tundi vabas õhus jalutuskäiku, vaid vabas õhus viibimist. Riigikohus on nimetatud õiguse kasutamisega seoses selgitanud: “Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada (Riigikohtu halduskolleegiumi
17. novembri
18. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 13). Seega võib asja lahendamisel omada olulist tähendust asjaolu, kas vastab tõele kaebaja väide, et ta teavitas arestimajja saabudes arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest tulenevat õigust viibida tund aega päevas värskes õhus.“ ( RKHK
19. mai 2011 määrus asjas nr 3-3-1-1111, p 11). Kaebaja väitel avaldas ta igapäevaselt suuliselt soovi värskes õhus jalutamiseks. Vastustaja on 15.06.2015 vastuses märkinud, et kaebaja ainsaks sooviks sel ajal oli raadio saamine, mille arestikamber oli ka eraldanud. On märgitud, et muid pretensioone ega soove kaebaja kordagi ei esitanud, kaebaja oli rahulik ega kurtnud millegi üle. RKHK selgitas
20. aprilli 2012 otsuses asjas nr 3-3-1-90-11 (p 17), et vahistatu suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda kehtestatud, toimub suulise taotluse protokollimine vastavalt haldusmenetluse seaduse § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le
21. Kohtule ei ole vastustaja poolt esitatud tõendeid, et kaebaja oleks vabas õhus viibimise võimaluse puudumise kohta taotlusi esitanud. Samas ei pea kohus usutavaks, et kaebaja vastavasisulisi taotlusi suuliselt Pärnu arestimajas ei esitanud. Asjaolu, et sellekohast suulist avaldust ei olnud arvestusraamatus kirjas, ei tõenda automaatselt, et kaebaja kordagi vastavat taotlust ei esitanud. Suulise taotluse esitamise tõendamist ei saa kaebajalt eeldada. Kuna vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu puuduvad vaidlusaluse asjaolu kohta tõendid, siis hindab kohus vaidlusaluse asjaolu HKMS § 59 lg-le 4 tuginedes vastustaja kahjuks ning loeb, et kaebaja on esitanud suulise taotluse vabas õhus viibimise võimaldamiseks. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja ilmajätmisel värskes õhus viibimiseks oli õigusvastane. Värskes õhus viibimine on kinni peetavale olulise tähtsusega õigus, millest tema regulaarne ilmajätmine on inimväärikust alandav. 4
22. Alates 24.10.2011 kehtiva ASkE § 13 lg 1 p 2 kohaselt kuulub arestimaja kambri sisustusse võimaluse korral laud. Varasem arestimaja sisekorraeeskiri nägi ette kohustuslikult nii laua kui istekoha olemasolu kambris. Vastustaja vastuse järgi Pärnu arestimaja kambris laud puudus, selle asemel on kambris riiulid ja antakse toole. Seega oli kaebajal võimalik soovi korral saada kambrisse toole, mida oli võimalik kasutada söömisel laua asemel, samuti on vastustaja väitel olemas riiul(id). Seega ei saa lugeda laua puudumist kambris õigusvastaseks, eriti olukorras, kus laud ei ole kambri sisustuses kohustuslik. Kui laua olemasolu arestimaja kambris ei ole kohustuslik, ei saa selle puudumist tunnistada ka õigusvastaseks. Oluline on ka asjaolu, et vastustaja kinnitusel ja esitatud andmete järgi on kaebaja kõikidel perioodidel viibinud alarahvastatud kambrites, saades seega rohkem võimalusi laua puudumisest tingitud vajaduste rahuldamiseks. Esitatud fotode järgi oli selleks võimalik kasutada kambris olevat riiulit (tlk.40-44).
23. Kaebaja on lisaks märkinud, et kambris puudus kraanikauss, mille tõttu tuli pesta ennast ja toidunõusid WC kohal olevast kraani all, ning samast sai ka joogivett. Vastustaja on õiguspäraselt märkinud, et arestimaja sisekorraeeskirja järgi kuulub pesemiskoht kambris kambri sisustusse võimaluse korral (ASkE § 13 lg 2 p 5). Seega ei ole õigusvastane olukord, kus arestimaja kambris pesemiskoht ehk ka kraanikauss puudub. Samas antud juhul oli kambris olemas kraan külma vee jaoks, kust sai vett vajadusel võtta, samuti rahuldada esmaseid pesemisvajadusi. Vastustaja on ka märkinud, et kambritesse antakse pesukauss ja kanistriga sooja vett, millega on kinni peetaval võimalus end ja ka seega ka isiklikke toidunõusid pesta. Samuti on vastustaja kinnitusel antud kaebajale joogitops ning kaebajal puudus vajadus juua vett WC kohal. Vastustaja poolt on püütud olemasolevaid tingimusi parandada, mille tõendamiseks on vastustaja esitanud fotod kambrist ning arestimaja juhi ettekande (tlk. 30, 40-41).
24. Kohus arvestab Pärnu arestikambri kinnipidamistingimuste kindlakstegemisel ka Õiguskantsleri 18.07.2012 kontrollkäigu raportit. Selles on Õiguskantsler välja toonud, et Pärnu arestimaja kambrid on küll amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist seisukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust arvestades rahuldavaks. ASkE nõudeid silmas pidades puuduvad kambrites ettenähtud toolid/pingid kinnipeetutele ja laud. Olmetingimuste parandamiseks on Pärnu kambris täielikult renoveeritud kinnipeetute kasutatav duširuum, köök ja ruumide ventilatsioon. Õiguskantsler on kokkuvõttes tõdenud, jättes jalutushoovi puudumise kõrvale, et Pärnu kambri üldised olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibib selles hoones järjest mitte rohkem kui 30 päeva ning et pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused kujutada riivet kinnipeetu põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele.
25. RVastS § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja on seostanud talle kahju tekkimise inimväärikuse rikkumisega. Kuigi kaebaja ei ole otseselt väitnud, et arestimaja tingimused kahjustasid tema tervist, saab aga väiteid peavalude ja psüühikahäirete tekkimises seostada tervise kahjustamisega. Samas aga ei ole kaebaja vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tlk. 77-78 ) tervise kahjustamist välja toonud. Arestimajale esitatud taotluses ei ole märgitud, et tal olid peavalud ja psüühikahäired või muud tervise kahjustused. Seda, et arestimaja olmetingimused tekitasid kaebajal stressi ja pikaajalist ebamugavustunnet on kaebaja seostanud inimväärikuse rikkumisega. 5
26. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2013 otsus nr 3-3-138-13). Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-38-13 märkinud, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK 10.01.2012.a otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08 Ananyev jt. vs Venemaa).
27. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist vastustaja poolt summas 2720 eurot. Riigikohtu halduskolleegium märkis 10.10.2013 otsuse nr 3-3-1-38-13 p-s 2: „ Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2013 a otsus asjas nr 3-3-1-80-12, p 28).Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2012.a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15).
28. Kohus luges õigusvastaseks ainult kaebajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamist. Antud juhul viibis kaebaja Pärnu arestimajas perioodidel, mille pikkus järjest oli 42 päeva, 15 päeva ning kahel 8 päevasel perioodil. Perioodide vahe on olnud kahel korral umbes kolm kuud ning ühel juhul 22 päeva, seega on Pärnu arestimajas viibimise perioodide vahel olnud suhteliselt pikad ajavahemikud ehk kaebaja ei viibinud kogu 73 päeva Pärnu arestimaja tingimustes järjest. Samuti ei pidanud kaebaja kõikidel päevadel kogu päeva ulatuses kambris viibima. Nii nähtub, et kaebaja käis kolmel korral kohtus (04.05.2014, 10.06.2014 ja 16.04.2015), samuti on 24 korral käinud kambrist väljas uurimistoimingutel. Lisaks sai kaebaja 6-l korral käsipakke, lisaks helistada advokaadile ja lähedastele. Võimalus oli nädalas kord kambrist väljas duši all käia, kaebaja sai kuulata raadiot. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli vähem kinni peetuid, kui ette nähtud kohti, seega oli kambris vaba ruumi rohkem. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses märkinud, et kinnipidamistingimused Pärnu arestimajas põhjustasid stressi, psüühika häireid, mis tingis rahustite tarbimise ning mis viis kaebaja enesetapu katseni. Vastustaja poolt esitatud arvestusžurnaali väljavõtte (tlk.33-34) järgi on kaebaja arestimajas viibides saanud korduvalt ravimit peavalu korral ( 12 korral) ning rahustit (palderjan) unetuse vastu (43 korral). Seega esines kaebajal sageli peavalu, samuti vajas ta uinumiseks rahusteid. Peavalude tekkimine võis olla seotud osaliselt ka sellega, et kaebajal puudus võimalus värskes õhus viibida. Asjaolu, et kaebajal olid teatud meelelahutusvõimalused (raadio), samuti et ta käis kambrist mitmetel kordadel väljas, ei kompenseeri värskes õhus viibimise puudumist. Kohus ei pea aga usutavaks, et laua ja kraanikausi puudumine sai koheselt olla peavalude ja stressi põhjustajaks. On tõenäoline, et juba isiku kinni pidamine ja tema kinnipidamisasutusse paigutamine võib tekitada isikus ka normaalsemate olmetingimuste puhul stressi ja pingeid, mis toovad kaasa nii peavalu kui uinumisraskused. Kaebaja enesetapukatse on arestimaja töötaja ettekande järgi olnud tingitud eraelulistest suhetest (tlk.26).
29. Kohus leiab, et rahalisele hüvitamisele kuulub ajavahemikul 03.05.2014 kuni 13.06.2014 arestikambris viibitud aeg, millal kaebaja oli järjest 42 päeva Pärnu arestimajas, kus talle ei võimaldatud tunniajalist viibimist värskes õhus. Teistel perioodidel värskes õhus viibimise mittevõimaldamist kohus rahaliselt hüvitamisele ei pea põhjendatuks perioodide lühiajalisuse 6 tõttu. Kohus on seisukohal, et kaebaja õiguste kaitseks on teistel perioodidel värskes õhus viibimise mittevõimaldamise osas piisav toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Lähtudes eeltoodust ning rikkumise iseloomust ja ulatusest ja arvestades seda, et muud tingimused vastasid nõuetele, peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 80 eurot. Seega kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 7