) § 176 lg 5 sätestatud kinnitus, siis ei saa seda menetleda ega rahuldada. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kostja II leidis, et Riigikohtu kohtumääruse nr 3-2-1-4-15 seisukoht on loogiline ja kooskõlas sissenõudekulu praktikaga: nõude maksmapanekuks ei ole mõistlik kulutada rohkem, kui on nõue ise. Kostja II leidis, et taoline praktika on asjakohane ka mitterahaliste nõuete korral, mille sisu on varaline nõue. Praegune vaidlus käis varalise nõude üle. Kui kohtute ja menetlusosaliste ühisel hinnangul on nõude väärtus 0 eurot ehk nõudel puudub väärtus, ei ole mõistlik selle nõude maksmapanekuks raha kulutada. Praeguses asjas on hageja nimetatud hagihinna 0 krooni. Kostjad seda ei vaidlustanud. Kohtumenetluse kestel on kõik menetlusosalised tasunud riigilõivu, lähtudes hagihinnast 0 krooni (hiljemalt 0 eurot). Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tsiviilasja hinda muuta ei saa (Riigikohtu määrused nr 3-2-1171-12, p 12; 3-2-1-4-15; p 13). Seega on nõude varaline väärtus 0 eurot. Kui pankrotihaldur pankrotivõlgniku kaudu pidas vajalikuks pöörduda kohtusse hagiga, millel puudub rahaline väärtus, on täiesti arusaamatu, miks ta menetluse käigus palkas endale advokaadist esindaja. Pankrotihalduril peavad endal olema teadmised, et esindada pankrotivõlgnikku otseselt pankrotimenetlusega seotud vaidlustes (pankrotiseaduse (PankrS) § 57). Need teadmised on 2
-is sätestatud reeglid asja hinna määramiseks ei seondu alati vaidluse väärtusega, vaid kajastavad seadusandja õiguspoliitilisi otsustusi teatavat liiki kohtuvaidluste eest võetava riigilõivu suuruse osas. Ei ole kahtlust, et hageja toimis käesolevas vaidluses pankrotivõlgniku huvides, samuti ei ole kahtlust, et pankrotivõlgniku huvid said edukalt kaitstud. Arvestades vaidluse olemust ja keerukust, leidis kohus, et hageja lepingulise esindaja kulud on proportsionaalsed ja oma õiguste efektiivseks kaitseks vajalikud. Kohus leidis, et kostjate vastuväited seoses lepingulise esindaja kasutamisega on alusetud. Kohus osundas, et kostjad ei vaidlustanud terve kohtumenetluse käigus kordagi vastaspoole esindaja esindusõigust ja on aktsepteerinud tema (ca 3,5-aastast) aktiivset osalemist menetluses, seega ei olnud arusaadav, miks seavad kostjad menetluskulude kindlaksmääramisel hageja ja tema esindaja tegevuse seaduspärasuse kahtluse alla. Kohus ei eelda menetlusosaliste 3
Pankrotitoimkonnalt täiendava kinnituse küsimine ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul vajalik. Kostjate etteheited pankrotihaldurile lepingulise esindaja teenuste kasutamise osas on põhjendamatud. Isiklik osavõtt asjast ei võta menetlusosaliselt õigust omada selles asjas esindajat või nõustajat (
Kohus nõustus hagejaga selles, et lepingulise esindaja kasutamine on olnud põhjendatud. Kohtuasi läbis kaks korda kaks kohtuastet, lisaks toimus määruskaebusmenetlus. Tsiviilasja toimik on neljaköiteline, vaidluse ajaline kestvus oli keskmisest mõnevõrra pikem. Käesolev vaidlus oli samas keskmise keerukusega. Asjas ei ole olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks
Teadaolevalt on pankrotihaldur Ly Müürsoo pikaajaliselt pankrotihaldurina tegutsenud. Siiski tuleb arvestada ka sellega, et kohtumenetlus ei keskendunud ainult pankrotimenetluse alasele praktikale ega pankrotiõiguse küsimustele, vaid ka tsiviilõiguse teoreetilistele küsimustele, sh aegumine jms. Lisaks puudub pankrotihalduril Ly Müürsoo õigusharidus, mistõttu võib keerulisemate tsiviilõiguse teoreetilistele küsimuste lahendamine osutuda raskeks, mistõttu võivad kannatada pankrotimenetluse osaliste õigused. Toimikust nähtuvalt on esindaja kaasatud aktiivselt menetlusse 26.10.2011.a kohtuistungist alates. Enne seda on pankrotihaldur Ly Müürsoo esinenud menetluses iseseisvalt. Kostjad on ekslikult leidnud, et hageja lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse määrusega nr 137 kehtestatud piirmäärast, kuna see on kehtetuks tunnistatud. Kulude ettenähtavusega seoses märkis kohus, et kostjate viidatud lahend ei ole käesoleval juhul asjakohane. Käesoleval juhul ei olnud tegemist rahalise vaidlusega, mistõttu ei ole põhjendatud lähtuda tsiviilasja hinnast. Kostjatele pidi olema ettenähtav, et juhul, kui nad peavad kandma hageja menetluskulud, kuuluvad hüvitatavate kulude hulka ka hageja lepingulise esindaja kulud, kuivõrd kostjad olid teadlikud hageja lepingulise esindaja olemasolust. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja lepinguline esindaja on perioodil 29.03.2010.a - 10.03.2011.a osutanud teenuseid 1581,59 euro (käibemaksuta) ulatuses. Hagejale on nimetatud perioodil õigusabi osutatud 13,75 t ulatuses tunnihinnaga 115-115,04 eurot (käibemaksuta). Kohus osundas, et kohtutoimikust ei nähtu, et hageja esindaja oleks aktiivselt menetluses osalenud. Seda fakti toetab asjaolu, et pankrotihaldur Ly Müürsoo on esitanud kohtule mitmeid menetlusdokumente isiklikult, mitte esindaja vahendusel, olles need ainuisikuliselt ka allkirjastanud. Samuti ei ole esindaja olemasolu märgitud ei hageja ega ka kostjate poolt esitatud menetlusdokumentide preambulas. Ka kohtuga on kirjavahetust pidanud üksnes pankrotihaldur isiklikult.
lg 2 teises lauses on küll sätestatud, et esindaja osavõtt asjast ei piira tsiviilkohtumenetlusteovõimelise menetlusosalise isiklikku osavõttu asjast, kuid kohus selgitas, et lepingulise esindaja kulude väljamõistmise eeldus on muuhulgas n-ö lepingulise esindaja nähtavus, s.t kohtutoimikust peab olema otseselt nähtav menetlusosalise esindaja aktiivne osalemine menetluses.
Hageja lepingulise esindaja olemasolu nähtub esmakordselt alles 26.10.2011.a kohtuistungi protokollist. Seega ülalnimetatud kulud 13,75 t (1581,59 euro) ulatuses hüvitamisele ei kuulu ning kohus luges need põhjendamatuteks. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtus, et hageja lepingulisel esindajal on 25.10.2011.a 26.10.11.a kulunud kokku 6,5 t kohtuistungiks ettevalmistumiseks, teeside koostamiseks ja istungil osalemiseks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kestis istung 1 t 19 min ning sellises ulatuses luges kohus ka istungil osalemise ajakulu põhjendatuks. Mõistlik istungiks 4
Kuna nõude väärtus oli 0 eurot, ei olnud mõistlik nõude maksmapanekuks raha kulutada. Maakohus ei põhjendanud vastupidist seisukohta. Puudub mistahes alus kahe varalise hagi liigi – rahaline ja mitterahaline – vahetegemiseks. Hagejal ei ole õigust nõuda õigusabikulude hüvitamist. Hagi esitamise ajal kehtinud piirmäärade kohaselt oleks samuti jäänud hageja menetluskulud välja mõistmata. Hagiavalduse kättetoimetamisel ei saanud kostja eeldada, et piirmäärad tunnistatakse kehtetuks kolme aasta pärast ning kõik menetlusosalised võisid mõistlikult eeldada selle kehtimajäämist. Järelikult ka olukord, kui menetluskulud jäävad nende endi kanda, sõltumata kohtuasja tulemustest, oli nendele teada. Maakohus on kohaldanud PankrS § 62 lg-t 2 ebaõigesti. Kui pankrotihaldur pankrotivõlgniku kaudu pidas vajalikuks pöörduda kohtusse hagiga, millel puudub rahaline väärtus, on täiesti arusaamatu, miks ta menetluse käigus palkas endale advokaadist esindaja. Pankrotihalduril peavad endal olema teadmised, et esindada pankrotivõlgnikku otseselt pankrotimenetlusega seotud vaidlustes (PankrS § 57). Need teadmised on pankrotihalduril ka olemas, sest ta ise esitas 05.04.2010.a hagiavalduse ja 03.05.2010.a hagiavalduse uue versiooni. Ka maakohus möönis, et pankrotihaldur on kohtuga suhtlemiseks võimeline. Käesoleval juhul puudub kohtutoimikus pankrotitoimkonna nõusolek, et haldur võib kasutada tasulist esindajat (PankrS § 62 lg 2). Vaidlustatava määruse p 19 leidis maakohus, et pankrotitoimkond oli eeldatavalt vaidlusest teadlik. Selline eeldus ei põhine aga kohtutoimikus olevatel tõenditel (
Pealegi, kui hageja sai teada kostja II vastuväidetest menetluskulude nimekirjale, esitas ta 13.08.2015.a seisukoha, kuid ei ole lisanud pankrotitoimkonna otsust. Järelikult pankrotitoimkonna otsust ei ole olemas. Maakohus on rikkunud
lg 2 lause 2,
koostoimes
10. Ringkonnakohus selgitab kõigepealt määruskaebemenetluse ulatust.
ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, mille peale ei ole kaevatud. Maakohus mõistis menetluskulud välja kostjatelt I ja II. Kostja II esitas määruskaebuse, kuid kostja I seda ei teinud. Seega kostja I osas ei saa ringkonnakohus väljamõistetud menetluskulusid vähendada. Kostja I osas on võimalik ringkonnakohtul menetluskulusid välja mõista ainult suuremas ulatuses, arvestades hageja määruskaebust. Kostja II osas on võimalik menetluskulusid nii suurendada kui ka vähendada, arvestades nii hageja kui ka kostja II kaebuste ulatust. 11. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus kostja II määruskaebust, arvestades selle vaidlustamise ulatust. Seoses pankrotihalduri poolt lepingulise esindaja kasutamisega nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ning ei hakka neid kordama. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole kostja II kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et pankrotihalduri poolt lepingulise esindaja kasutamine oli põhjendamatu ja ebavajalik. PankrS §-st 57 ei tulene, et halduril peab olema õigusharidus ning kohtumenetluse kogemus, kuivõrd nimetatud sätte kohaselt võib haldur olla kvalifitseeritud ka rahanduse, juhtimise või raamatupidamise valdkonnas. Kohtuga suhtlemise oskuse argument on asjakohatu. Nähtuvalt menetluskulude nimekirjast on pankrotihaldur ka hagiavalduse koostamisel kasutanud õigusalast nõustamist ning seega on ka see vastuväide asjakohatu, et pankrotihaldur koostas need dokumendid iseseisvalt ilma nõustamist vajamata. Ringkonnakohus märgib, et kostja II vastuväide seoses võlausaldajate huvidega on asjakohatu, kuivõrd pankrotihaldur käesoleval juhul taotlebki kantud menetluskulude väljamõistmist kostjatelt, mis toob rahalisi vahendeid pankrotivarasse juurde. Samuti teenib ka tehingute tagasivõitmine võlausaldajate huve. Käesoleval juhul ei ole alust arvata ning kostja II ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, et hagide esitamine ja lepingulise esindaja kasutamine oli võlausaldajate huvidega iseenesest vastuolus. Ringkonnakohus märgib seoses pankrotitoimkonna nõusolekuga, et käesoleval juhul ei ole maakohus kohustanud hagejat seda esitama ning seetõttu ei saa hagejale seda ette heita. Muus osas nõustub ringkonnakohus pankrotitoimkonna nõusoleku osas maakohtuga ning ei hakka nimetatud seisukohti kordama. Ringkonnakohus nõustub, et on usutav, et pankrotitoimkonna nõusolek on olemas ning seda võib eeldada. Pankrotitoimkonna nõusolek lepingulise esindaja kasutamiseks on seotud pankrotimenetluse organite sisesuhtega ning ei mõjuta vastaspoolelt lepingulise esindaja kulude väljamõistmist. 7
Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega hakka neid kordama. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et nõustub, et Riigikohtu seisukoht asja nr 3-21-4-15 lahendis ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuivõrd tegemist ei olnud rahalise nõudega, vaid tehingute kehtetuks tunnistamise nõuetega tagasivõitmise korras, millel võib olla ka muid eesmärke peale rahalise väärtuse saamise. Pankrotihaldur täitis hagi esitamisel enda seadusest tulenevaid kohustusi. See et riigilõivu maksmise mõttes palus pankrotihaldur arvestada, et nõude väärtus ja hagi hind on 0 eurot, kuivõrd nõuded kuulusid II rahuldamisjärku ja seega rahuldamise tõenäoline ulatus oli 0 eurot, on pigem seotud riigilõivu tasumisega ning ei tähenda seda, et pankrotihaldur ei oleks pidanud hagi esitama ega kasutama lepingulist esindajat. Vastupidisele seisukohale jõudes võiks ka öelda, et kostjad oleksid pidanud hagi võtma õigeks koheselt, kuivõrd nõuete rahuldamise ulatus oli nende jaoks tõenäoliselt null. 13. Seoses õigusabikulude ettenähtavusega koosmõjus Riigikohtu poolt kulude teiselt poolelt väljamõistmise piirmäärade määruse kehtetuks tunnistamisega, märgib ringkonnakohus järgmist.
lõike 1 kohaselt lähtutakse menetlusosalise lepingulise esindaja kulude teiselt poolelt väljamõistmisel kulude põhjendatusest ja vajalikkusest. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel ei saa kehtiva õiguse kohaselt menetlusosaline arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Ringkonnakohus märgib, et lepingulise esindaja kulude nn ettenähtavuse põhimõte tulenes küll mitmetest Riigikohtu lahenditest, kuid need seondusid põhiseaduse vastaseks tunnistatud Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade rakendamisega. Nimetatud piirmäärad aga tunnistati kehtetuteks, kuna tuvastati nende vastuolu põhiseadusega ning seega ei saa pärast eelnimetatud määruse kehtetuks tunnistamist kohaldada sellega seonduvaid põhimõtteid. Seega, kuigi kostja II on märkinud määruskaebuses, et menetlusosalised võisid mõistlikult eeldada piirmäärade kehtimajäämist, ei saa need põhimõtted praeguses olukorras tingida enam menetluskulude teistsugust kindlaksmääramist. Juhul kui lähtuda käesolevas asjas menetluskulude väljamõistmisel kehtetuks tunnistatud piirmäärade määrusest, muudaks see Riigikohtu üldkogu 26.06.2014.a määruse sisutuks. Hageja põhiõigused oleksid riivatud olukorras, kus hageja on esitanud kostjate vastu põhjendatud hagi, mis läbis mitu kohtuastet mitmekordselt, ning hageja tegelike ja põhjendatud menetluskulude hüvitamine oleks piiratud põhiseadusevastaseks tunnistatud määrusest tulenevalt. 14. Nii kostja II kui ka hageja vaidlustasid mõlemad ka kulude põhjendatust ja vajalikkust.
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on
lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Hageja leidis, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata menetluskulude hüvitise avalduse hageja lepingulisel esindajal kohtukõne teeside peale kulunud aja osas (25.10.2011.a-26.10.2011.a toimingud 2 t ja 11 min ulatuses). Ringkonnakohus leiab, et kuigi asja materjalidest nähtub, et hageja on esitanud kohtukõne teesid kohtule 20.05.2014.a istungil, siis kohtukõne teeside koostamise 25.10.2011.a kulu ei ole sellest hoolimata põhjendatud ega vajalik
lg 1 mõttes, kuivõrd kirjalike teeside esitamise kohustust kohtuistungil ei ole ning kohus sellise menetlusdokumendi koostamist ei palunud. Pärast seda, kui kohus lõpetab asja sisulise arutamise, minnakse üle kohtuvaidlusele (
Kohtukõnes võib aga viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele (
lg 2 lause 2) ning seega ei oleks teesides ka võimalik välja tuua enam uusi asjaolusid ega tõendeid.
ei näe ette kohtukõne kirjalikult esitamise kohustust. Menetlusosalise kohtukõne olulisemad seisukohad on võimalik protokollida ning seega vältida täiendavate menetluskulude tekkimist teeside koostamise näol. Teeside koostamine kohtuistungiks ei ole küll keelatud, kuid ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole sellise kuluga, mille peaks välja mõistma vastaspoolelt, kuivõrd menetlusosalise seisukohad nii hagiavalduses kui ka järgmistes menetlusdokumentides, mida menetlusosaline on kohustatud kohtule esitama enne kohtuvaidlusi, peaksid olema niivõrd läbi mõeldud, kokkuvõtlikud ja ammendavad, et teeside esitamise vajadus kohtuistungil puudub. Hageja väitis enda määruskaebuses, et ta koostas nimetatud teesid juba 25.10.2011.a, kuid kuna ta neid 26.10.2011.a istungil esitada ei saanud, siis esitas ta need alles 20.05.2014.a istungil. Selles osas märgib ringkonnakohus samuti, et kohtule mitteesitatud dokumentide eest ei ole võimalik hüvitist saada, kuna kulu pole võimalik kontrollida. Samas aga on hageja menetluskulude nimekirja kohaselt ka 30.04.2014.a-20.05.2014.a (ehk enne 20.05.2014.a istungit) palunud välja mõista menetluskulu teeside koostamise eest, millal hageja ka teesid esitas. Samuti on hageja taotlenud ka 03.06.2013.a koondseisukohtade (teeside) koostamise eest 4 t ulatuses hüvitist, mis suuremas ulatuses kattuvad 20.05.2014.a esitatud teesidega. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse 2 t ja 11 min ulatuses kohtukõne teeside koostamise eest ning maakohus ei ole selles osas ületanud diskretsiooni piire. 15. Seoses aga 22.08.2012.a istungiga leidis hageja, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata menetluskulude kindlaksmääramise avalduse istungiks ettevalmistamise kulu osas. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole teinud arvutusviga. Hageja on ekslikult arvutusvea kirjeldamisel lähtunud 21.08.2012.a ja 22.08.2012.a toimingutest eraldiseisvalt, kuid maakohtu põhjendustest nähtub, et maakohus leidis, et kohtuistungiks ettevalmistumine on põhjendatud 1 t ulatuses (0,5 t 21.08.2012.a ja 0,5 t 22.08.2012.a). 22.08.2012.a ülejäänud aeg (samuti 0,5 t) oli istungil osalemise aeg. Seega 22.08.2012.a toimingute ajakulu rahuldas maakohus täies ulatuses. 21.08.2012.a rahuldas maakohus istungiks ettevalmistamise aja vaid 0,5 t ulatuses, kuivõrd 22.08.2012.a toimingute kuludest maakohus rahuldas juba 0,5 t ettevalmistuseks. Seega on maakohus rahuldanud istungiks ettevalmistumiseks ja istungil osalemiseks kulude hüvitise kokku 1,5 t ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piiri, kui ta on vähendanud istungiks ettevalmistamise kulu 3,5 t võrra, kuna olenemata sellest, et menetlusosalise esindaja võis arvata, et istungil toimub asja sisuline arutamine, tuleb arvestada ka seda, et tegemist ei olnud esimese istungiga, kus asja sisuliselt arutati (II kd, tl 137), milleks hageja esindaja samuti valmistas ette menetluskulude nimekirja kohaselt 3 t (lisaks väidetavale teeside koostamisele) ning hageja oli 23.11.2011.a koostanud põhjaliku seisukoha seoses kostjate poolt esitatud menetlusdokumentidega, mis eeldas pärast esimest istungit asja materjalide hulka lisandunud dokumentide läbitöötamist. Arvestades aga et vahetult enne istungit on samuti vajalik materjalidega tutvumine ning asjaolude meeldetuletamine, leiab ringkonnakohus, et maakohus on mõistnud selle hüvitiseks välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses 1 t. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse 3 t ja 30 min ulatuses kohtuistungiks ettevalmistamise eest ning maakohus ei ole selles osas ületanud diskretsiooni piire. 9
lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus
lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Isegi kui üldise järelduse tegemisel maakohus kontrollis iga toimingu vastavust asja materjalile ning analüüsis selle toimingu ajakulu vajalikkust ja põhjendatust, peab see analüüs nähtuma ka määrusest. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud vaid toiminguid, mille osas maakohus leidis, et need osaliselt põhjendatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on maakohus rikkunud ulatuslikult põhjendamiskohustust (
Ringkonnakohtu arvates on maakohus määrust tehes ületanud
lg 1 alusel diskretsiooni piire.
lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, kuid antud juhul ei ole kohus vastavaid kulutusi suures osas üldse hinnanud. Kohtumääruse põhjendustest ei ole otsustuse kujunemine seetõttu ka jälgitav. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul võimalik menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust esmakordselt hindama hakata. 17. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas õigusabi osutamise konkreetsed kulud ja töömaht on mõistlikud ning põhjendatud. Arvestades, et kostja II esitas määruskaebuse kogu rahuldatud osa ulatuses, siis seoses menetluskulude hüvitamiseks õigustatud isikuga märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on mõistnud menetluskulude hüvitise välja pankrotihaldurile. PankrS § 35 lg 1 p 2 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega osaleb haldur menetluses võlgniku asemel seadusest tuleneva ametikohustusena ning mitte enda huvides. Seetõttu sätestab ka PankrS § 541 lg 1 lause 2, et halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandja on võlgnik, mitte pankrotihaldur. Seega mõistis maakohus ebaõigesti menetluskulud välja pankrotihaldurile ning menetluskulude kindlaksmääramise uuel lahendamisel saab maakohus mõista menetluskulud välja pankrotivõlgnikule. Maakohtu määruse järgi on maakohus rahuldanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kostja II osas 6672,83 euro (5632,83 euro + 1040 euro) ulatuses. Kuigi ringkonnakohus nõustub maakohtuga kohtukulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas (riigilõiv 123,91 eurot) ning ka osas, milles maakohus leidis, et 26.10.2011.a istungil osalemiseks ja ettevalmistamiseks on põhjendatud ja vajalik ajakulu 4 t ja 19 min ning 22.08.2012.a istungil osalemiseks ja ettevalmistamiseks kokku 1,5 t, siis selguse mõttes (sh seoses hüvitise saamiseks õigustatud isikuga) tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täielikult osas, milles maakohus rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kostja II osas (6672,83 eurot) ning saadab asja selles ulatuses maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu määruse tühistamine ja osaliselt uueks läbivaatamiseks saatmine ei mõjuta maakohtu määruse kehtivust kostja I osas, kuivõrd kostja I ei esitanud määruskaebust. 18.
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui 10
lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.