KOHTUOTSUS Eesti Va b a r i i g i nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-53249 Haldusasi Aktsiaselts K

) sätestab II ja III kategooria kaitsealuse liigi elupaikade kaitse alla võtmise ulatuse protsentuaalselt ning neis II ja III kategooria kaitsealuste liikide elupaikades, mis pole kaitsealade, hoiualade või püsielupaikadena piiritletud, kehtib isendi kaitse (

§ 48

). Kaitseala moodustamine aga välistab kaitsealuste liikide ümberistutamise (Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määrus nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ § 4 lg 5). Kuivõrd sihtkaitsevöönd välistab sisuliselt igasuguse inimtegevuse, siis sellise kaitserežiimi kohaldamine ei ole proportsionaalne. Kaebajale teadaolevalt on senises praktikas sihtkaitsevööndi kaitserežiimi kohaldatud peamiselt I kategooria kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks. Seletuskirjas viidatud I kategooria kaitsealune liik must-toonekurg ei ole aga uuringutest nähtuvalt käinud pesitsemas enam kui 10 aastat. 3 4.6 Kaitse-eeskirja kehtestamisel ei hinnatud selle mõju, s.h sotsiaalmajanduslikku mõju ja mõju maavarde kättesaadavusele ning nende kasutamise jätkusuutlikkusele. Samuti ei hinnatud keskkonnamõju, mis tekivad maavarade kaevandamisest ja transportimisest kaugemal asuvatest kaevandustest. 4.7 Kaitse-eeskirja § 16 lg 2 välistab põhiseaduse vastase piiranguna kaitseala piiranguvööndis maavarade kaevandamise.

-ga kehtestatakse võimalus kohaldada üksikutel kaitsealadel erinevaid looduskaitselisi meetmeid ja piiranguid ning

§ 31

lõikest 2 tulenevalt on kaitseeeskirja kehtestajal piiranguvööndis võimalik lubada maavara kaevandamist. Kaitse-eeskirjast ei nähtu, miks on kaevandamine piiranguvööndis keelatud, mistõttu on kaevandamise mittelubamine põhjendamatu ja õigusvastane. Vastustaja ei ole kaitse-eeskirja andmise menetluses sisuliselt küsimust kaalunud ega kogunud asja otsustamiseks piisavalt informatsiooni, kuigi vastustaja oli teadlik kaevandamisloa taotluse esitamisest. Selline menetluse läbiviimine ja haldusotsuse sisulise põhjendatuse analüüsi puudumine on põhjustanud ebaproportsionaalsete piirangute kehtestamise ning kaebaja õigusliku positsiooni olulise muutumise kaevandusloa taotluse menetlemise kestel, muutes kaevandamisloa taotluse edasise menetluse sisuliselt mõttetuks kuivõrd maavara kaevandamise loa väljastamine ei ole võimalik. Kuigi kaitsealal kaevandamise keelamist võib käsitleda sobiliku meetmena võimaliku karstiala veerežiimi säilitamiseks, on praegusel juhul valitud kõige rangem meede võimalikest ning piiranguga piiratakse kaebaja ettevõtlusvabadust kaevandamise valdkonnas absoluutselt. Kaevandamisloa menetlemise raames uuritakse põhjalikult ja kõikehõlmavalt konkreetse kaevandamisega seonduvat, sh selle võimalikke mõjusid keskkonnale, lähiümbruse elanikkonnale ja piirkonna majanduselule, mistõttu oleks proportsionaalne, kui kaitse-eeskirjas oleks regulatsioon, mille kohaselt oleks kaitseala piiranguvööndis kaevandamine lubatud ainult kehtiva kaevandamisloa alusel. Võttes aluseks kaitseala kaitsekorras sätestatud piiranguid ja kaitseala kehtestamise eesmärke oleks sisuliselt võimalik veerežiimi säilimine tagada ning sellisel moel oleks kaebaja ja teiste puudutatud isikute õiguste riive oluliselt vähem intensiivne. Seletuskirja kohaselt on kaevandamise keeld piiranguvööndis õigustatud üksnes asjaoluga, et karstialadel kaevandamist ei ole Eestis piisavalt uuritud. Kui Nõmmevälja lubjakivikarjäär arvataks piiranguvööndi koosseisu, s.t sihtkaitsevööndist välja, siis oleks uuringute tegemise järgselt ja olukorra muutudes kaebajal võimalik taotleda kaevandamisluba kaitseala piiranguvööndis kaevandamiseks. Kui kaevandamine kaitsealal ei oleks kaitseala kehtestavas määruses otsesõnu keelatud oleks ka kaevandamisega tegelevatel ettevõtetel motivatsiooni uurida ja finantseerida teadlaste uuringuid kaevandamise mõjude kohta erineva geoloogilise põhjaga aladel. Sellised uuringud suurendaksid igal juhul teadmisi ja aitaksid kaasa kaevandamise mõjude leevendamisele kõikjal. Tähtsusetu ei ole kaebaja hinnangul asjaolu, et karstialad nii Eestis kui ka mujal maailmas on alad, mis on väga rikkad maavarade poolest. Võttes kaevandamisettevõtetelt ära motivatsiooni karstialadel kaevandamise uuringuid toetada või läbi viia võib tekkida olukord, kus vajalikku teavet ei looda ja olemasolevat maavarade ressurssi ei ole võimalik kasutada ei tänasel päeval ega tulevikus. Põhiseaduse §-ist 5 tuleneb, et maavara säästliku kasutamise nõue ei tekita mitte üksnes maavara kaevandajale keskkonnakaitsest tulenevaid kohustusi vaid annab selge juhise ja suunise ka riigiorganitele ressursi juhtimiseks ja selle kasutuse planeerimisel. Kaebaja lisab, et tulenevalt

§ 30

lõike 1 teisest lausest ei arvestata sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid tarbimisvarudena. 4.8 Kuigi vastustaja viitab kaitseala moodustamisel muu hulgas ettevaatuspõhimõttele ning teatud juhtudel võib see olla ka õigustatud, siis praegusel juhul ei ole vastustaja lähtunud Riigikohtu 28.02.2007 lahendis nr 3-3-1-86-06 toodud suunistest. Kaitseala moodustamisel ei ole arvestatud 4 erinevate isikute, sh kaebaja ja riigi huve ning pole kaalutud säästva arengu ja keskkonnakaitse seisukohalt muid alternatiive. Kuigi kaevandamisel võivad olla negatiivsed mõjud, siis ei ole neid sisuliselt uuritud ja analüüsitud. 4.9 Vastustajaga võib nõustuda, et kaitsealal on kehtinud varasemalt looduskaitselised piirangud, kuid ala tervikuna ei ole loodusteadlaste ja keskkonnakaitsjate silmis suurt tähelepanu vääriv. Ala on intensiivselt majandatud ning nt ulatuslike metsa- ja maaparandustööde teostamine ja lubamine on selges vastuolus väitega looduskaitseliste meetmete pikaajalisest rakendamisest.

1. Vastustaja taotleb kaebuse rahuldamata jätmist alljärgnevatel põhjendustel: 5.1 Kaebaja kaebeõigus on piiratud ning kaebaja kaebeõigus saab tuleneda üksnes subjektiivsete õiguse rikkumisest ning piirduda üksnes kaevandamisloa taotlusega hõlmatud geograafilise alaga. Kaebaja ei ole Nõmmevälja lubjakivimaardla maaomanik või valdaja, mistõttu ei saa tal olla omaniku või valdajaga võrdset õigust kaitse-eeskirja vaidlustamiseks ning subjektiivsete õiguste motiivil esitatud kaebus saab kaebaja põhjendada üksnes nende argumentidega, mis on kaebaja õiguste kaitsega seotud. Avalikele huvidele toetuvate argumentidega (nt maavara kasutamise põhimõtted, riiklikud huvid, maavara kättesaadavus, sotsiaalmajanduslikud aspektid) kaebaja kaebust põhjendada ei saa. Seda kinnitavad ka Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-3-1-87-
2. Asjakohane ei ole ka pelgalt ressursi kasutamisele tuginev kaebeõigus. Kuigi vaidlus on seotud keskkonnaküsimustega, siis ei vasta kaebaja keskkonnaorganisatsiooni tunnusele ning puutumuse või avalikes huvides kaebuse esitamine ei ole lubatav (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-8-15). Kuna kaebajale ei ole kaevandamisluba väljastatud, siis ei rikuta kaitse-eeskirjaga kaebaja varalisi õigusi, mistõttu ei saa eksisteerida ka nende kohtuliku kaitse vajadust. Kaebeõiguse piiritlemisel tuleb hinnata kaebaja loa taotluse menetlusest tulenevat õiguspärast ootust loataotluse õiguspärasele lahendamisel, kuid see ei saa hõlmata ootust, et kaebaja kaevandatud tegevus omandab prioriteedi mistahes muu keskkonnakasutuse ees. Samuti ei saa kaebajal olla õiguspärast ootust, et riik ei jätka mäeeraldise piirkonnas asuvate loodusväätuste väljaselgitamist ega ootust, et riik ei võta loodusväärtuste tuvastamisel kasutusele meetmeid nende säilimise või soodsa seisundi tagamiseks. 5.2 Alusetu on kaebaja väide, et kaitseala moodustamise eesmärgiks on kaevandamise välistamine, kuna Nabala-Tuhala piirkond on säilinud ainulaadse tervikliku loodusalana ning on Harju maakonna teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ alusel määratud rohevõrgustiku tuumala, kus esinevad liigid ja elupaigad moodustasid piirkonnas ainulaadse terviku. Kaebaja poolt taotletav Nõmmevälja lubjakivikarjääri mäeeraldis asub rohelise võrgustiku suurel tuumalal T
3. Moodustatud kaitseala on loodud olemasolevate kaitsealade laiendamise tulemusel. Kaitsealal asusid Tuhala maastikukaitseala

§ 50

lg 2 kohane püsielupaik, kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav Pahkla maastikukaitseala ja vääriselupaigad. Saku valla üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes selgitatakse, et maakondliku ja kohaliku tasandi tuumalasid ühendavad rohekoridorid, mis ühendavad tuumalad teiste rohevõrgustiku elementidega, sh veekogude puhveraladega (nn sinivõrgustik). Rohevõrgustiku tuumalana säilitab kaitseala liikide isenditele tihedalt inimasustatud piirkonnas võimaluse rohealade vaheliseks migreerumiseks, ühendades seega kogu piirkonna looduslikud alad tervikuks. 5 Piirkonna senine fragmenteeritud kaitserežiim ei olnud piisav väärtuslike liikide ja elupaikade soodsa seisundi tagamiseks, mistõttu on viidatud ka võimalusele, et hävida võivad ka registreeritud ja seadusega kaitse alla võetud loodusobjektid (OÜ Tirts & Tigu ekspertiis, p-d 1.2 ja 1.7; kd I, lk 62; ja haudelinnustiku uuringu aruanne, kd I, lk 79). Piirkond kujutab endast erinevate loodusobjektide (liikide ja elupaikade) väärtuslikku kompleksi, hõlmates ulatuslikul karstialal paiknevaid soo- ja metsaelupaiku ning kaitsealuste ja ohustatud liikide elupaiku, mida ümbritsevad intensiivselt majandatud metsa- ja põllumaad. Seetõttu on sealse loodusliku mitmekesisuse säilimiseks tähtis tagada looduskompleksina toimiva ala terviklikkus ja sellest on kaitseala moodustamisel lähtutud. Piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks on karstinähtuste esinemine ja tundlik veerežiim. 5.3 Looduskaitseala moodustamise ettepaneku alusel hinnati kaitse alla võtmise eeldusi ning kaitseala loomist on toetanud kolm asjaolu: 1) Nabala piirkonnal on kaitse alla võtmiseks olemas kõik looduskaitse seaduses nõutavad eeldused: − ohustatud ja kõrge kaitsekategooriaga haudelinnuliikide olemasolu (kaks I kaitsekategooria liiki: must-toonekurg, väike-konnakotkas; 5 II kaitsekategooria liiki: kanakull, karvasjalg-kakk, laanerähn, valgeselg-kirjurähn ja rohunepp); − paljude II kategooria taimeliikide esinemine (kaunis kuldking, püst-linalehik, kärbesõis, lõhnav käoraamat, koldjas selaginell, täpiline sõrmkäpp, Russowi sõrmkäpp, kõdukoralljuur, kõrge kannike, punane tolmpea); − haruldased samblaliigid (lubi-juuslehik, kahkjas kulbik, kerajas kulbik, õrn hännik ja näsa-lõhistanukas); − mitmed ohustatud elupaigad (karstijärved ja –järvikud (*3180), sinihelmikakooslused

§ 8

lg 3 alusel teostatud kontrollimenetluses tuvastati, et ala kaitse alla võitmiseks on täidetud

§-s 7 sätestatud eeldused. Kuigi Nõmmevälja mäeeraldisel ei paikne nt Tuhala nõiakaevuga 6 samaväärseid ajaloolis-kultuurilise või esteetilise väärtusega loodusobjekte, kinnitavad kogutud ekspertarvamused vajadust kehtestada ka taotletaval mäeeraldisel sellised majandustegevuse piirangud, mis tagaksid kaitsealal paiknevate väärtuste säilimise või isegi olukorra paranemise. Kaitseala moodustamise keskse uuringu koostas OÜ Tirts & Tigu „Nabala maastikukaitseala ettepaneku loodusväärtuste inventuur“ (kd I, lk 62 – 78), millele järgnes kooskõlas ekspertide ettepanekutega täiendavate uuringute tellimine. Kaitseala moodustamiseks oli infot ka varasemast – liikide ja elupaikade leiuandmed Keskkonnaregistris, üle-eestilise soode inventuuri andmed (E. Leibak ja J. Paal „Eesti soode seisund ja kaitstus“). Järeluuringute planeerimisel keskenduti nendele võimalikku kaitseala käsitlevatele küsimustele, mille osas puudus vajalikul tasemel teave. Oluline oli leida ja koondada informatsioon ala kaitseväärtustest. Linnustiku uuringud tehti kogu alal, kuid taimestikku uuriti pisteliselt, piirkondades, kus teadmised olid puudulikud, s.h ka väljaspool Nõmmevälja mäeeraldist. Tehtud uuringutega saavutati pilt, mis võimaldas tervikpilti kaitseala moodustamise põhjendatusele ja kavandatud piirangute otstarbekusele. Kogutud ekspertarvamused ja uuringud koondas kokkuvõtlikuks hinnanguks Eesti Maaülikooli ekspert Kalev Sepp

1. aasta ekspertiisis (kd I, lk 25 – 61). Kalev Sepp koondas kogu olemasoleva info ja analüüsis seda tervikuna ning jõudis järeldusele, et Nabala-Tuhala piirkond, kui elus ja eluta loodusväärtuste kompleks, vajab riiklikku kaitset ning kujutab endast väärtuslikku looduskompleksi. Kogu piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks on karstinähtuste esinemine ja nendega seotud tundlik veerežiim. Ekspert järeldab, et otstarbekas on võtta ala tervikuna riikliku kaitse alla, ühendades piirkonnas paiknevad kaitsealused loodusobjektid. K. Sepa ekspertiisis nenditakse, et piirkonna suur loodusväärtuste tihedus alal tingib selle, et pole otstarbekas luua kümneid püsielupaiku, mis kõik üksteisega piirnevad. Otstarbekam on planeerida kohe kogu ala kui kompleksi riikliku looduskaitsealana kaitse alla võtmine. K. Sepa ekspertiisis viidatakse, et senised väiksemad eraldiseisvad alad ei ole suutnud vältida nende alade veerežiimi halvenemist, mistõttu on karstinähtuste piirkonnas vajalik piirkonna kui terviku kaitse alla võtmine. Rahaaugu sihtkaitsevöönd hõlmab Vabariigi Valitsuse
2. juuli
3. a määrusega nr 175 „Hoiualade kaitse alla võtmine Rapla maakonnas“ kaitse alla võetud Rahaaugu hoiuala ja Keskkonnaministri
4. juuli
5. a määrusega nr 43 „Must-toonekure ja suur-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ moodustatud Angerja must-toonekure püsielupaiga. Sihtkaitsevööndid on moodustatud põhimõttel, et piirkonna loodusväärtuste kaitse oleks tagatud. Osa piirkonna metsadest ei vasta käesoleval hetkel täies ulatuses veel Euroopa Nõukogu 21.05.1992 direktiivi nr 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (edaspidi loodusdirektiiv) metsaelupaikade kriteeriumitele, vaid vajavad kujunemiseks aega ja mõningate taastamistegevuste elluviimist. Seetõttu arvati sihtkaitsevööndisse just riigimaal asuvad metsad, kus on taastamistegevuste elluviimine lihtsamini korraldatav. Eeltoodule tuginevalt ei ole õigustatud kaebaja väited, justkui tuleks taotletav Nõmmevälja karjääriala looduskaitseala koosseisust välja arvata ning lubada seal kaevandada. 5.6 Kaitsealal, sh Nõmmevälja mäeeraldise maa-alal, asuvad kaitset väärivad loodusväärtused ja elupaigad. Kuigi kaebaja hinnangul on Nõmmevälja lubjakivikarjääri alalt leidud taimed üsna sageli esinevad ning ei õigust kaitseala moodustamist ja looduskaitseliste piirangute kehtestamist, siis on Nõmmevälja karjäärialal inventeeritud ca 3 ha väärtuslikke madalsooelupaiku (loodusdirektiivi elupaigatüüp 7230), lisaks II kaitsekategooria ja ühtlasi loodusdirektiivi II lisa taimeliike (OÜ Tirts & Tigu ekspertarvamus). Samuti on alalt leitud ka III kaitsekategooria taimeliike. Lisaks teadaolevatele kõrge väärtusega madalsooelupaikade esinemisaladele on planeeritav karjääriala 7 peaaegu kogu ulatuses kaetud madalsoomuldadega, mistõttu võib kaitsekorralduskava koostamisel selguda vajadus taastada alal madalsookooslusi veelgi laiemal pindalal. Alale jäävad madalsood ja sealsed kaitsealused taimeliigid sõltuvad otseselt sellest, et põhjaveetase oleks pinnalähedane ning muutusteta. Kaevandamisega seotud veetaseme alanduslehtri alal saaksid aga pinna- ja põhjaveest sõltuvad elupaigad (allikad, allika- ja madalsood ning soometsad ) ja sealsed liigid kahjustada ning see võib viia väärtuste hävinemiseni. Lisaks killustuks kaevandamise tulemusel kaitsealustele liikidele elupaiku pakkuv metsamassiiv veelgi ning elupaigad häviksid. Lisaks jääb Nõmmevälja karjääri veealanduse piirkonda suurel määral kaitsealuste liikide (nt soojumikas) leiukohti ja loodusdirektiivi elupaikade esinemiskohti, kellele kaevandamisega kaasnev veetaseme alandamine mõjub negatiivselt või sootuks hävitavalt. Vastavalt

§ 55

lõikele 7 on I ja II kaitsekategooria taimede kõigi isendite kahjustamine ja hävitamine keelatud. Kaitsealuste loodusväärtuste paiknemine Nõmmevälja mäeeraldisel ning Rahaaugu sihtkaitsevööndis on märgitud ka K. Sepa ekspertiisi lisa 2 joonisel (kd I, lk 54) ja OÜ Tirts & Tigu inventuuri joonistel 20–22 (kd I, lk 75 – 76). Taotletava karjääri avamisel ei oleks leevendava meetmena perspektiivne ka selle mõjualas leiduvate II kaitsekategooria liikide ümberistutamine, kuivõrd nt orhideede puhul ümberistutamised enamasti ei õnnestu. Kaitsealuste taimede ümberistutamisi üritatakse vältida, sest taimede ümberpaigutamisel nende loomulikust keskkonnast potentsiaalselt sobivasse kasvukohta ei ole tulemused ennustatavad ja ei ole kindlust, et populatsioon suudab uues kasvukohas valitsevate teistsuguste tingimustega kohaneda. Nõustuda võib kaebaja seisukohaga ala praegusest killustatusest, kuid see toetabki tervikliku kaitseala moodustamist. On ilmne, et senine kaitserežiim ei ole aidanud kaasa liikide säilimisele ja kaitsele, mistõttu on edasiseks liikide ja elupaikade vähenemiseks ja nende heade tingimuste taastamiseks või säilitamiseks vajalik tervikliku kaitseala moodustamine. Samuti võib nõustuda kaebaja väitega, et uuringuid ei ole tehtud kogu ala ulatuses, kuid alusandmed koguti kogu kaitseala kohta. Seda kinnitavad ka ekspertiisis sisalduvad joonised ja OÜ Tirts & Tigu ekspertide kokkuvõtted ning järeldus piirkonna kaitse alla võtmise vajadusest ühtse kompleksina koos piirkonna kehtivate kaitsealuste objektidega ja riikliku looduskaitseala režiimiga (kd I, lk 78). Nõustuda ei saa kaebaja väitega, mille kohaselt ei kinnita Tallinna Botaanikaaia eksperdi Olav Abneri inventuur Nabala maastikukaitseala taimestiku ja loodusväärtuste kohta Nõmmevälja mäeeraldise kaitse alla võtmist. K. Sepa ekspertiis märgib tõepoolest, et “uuringus tõdeti, et eraldi maastikukaitseala moodustamine vaid loodusdirektiivi metsaelupaikadest pole otstarbekas”, kuid tervikuna nähtub O. Abneri uuringust selgelt ala kaitsevajadus ning ka ettepanekud elupaikade taastamiseks. Hüdroloogilised uuringud rõhutavad kaitseala ökosüsteemide sõltuvust veerežiimist, mistõttu seab igasugune veerežiimi muutus ohtu nii elupaikade kui ka kaitsealuste liikide säilimise (AS Maves töö nr 0604; kd II, lk 43; punkt 2.5.1). Ekspert M. Metsur rõhutab, et kaevandamise korral hävivad kooslused vähemalt karjääride kohtades ja nende vahetus ümbruses. Seda kinnitab ka L. Vallneri

1. aasta uurimus „Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal“. Kuigi
2. aastal ekspertide E. Tuule ja A. Tuule koostatud haudelinnustiku uuringu aruande „Kaitstavate linnuliikide ja nende elupaikade väljaselgitamine planeeritaval Nabala maastikukaitsealal“(kd I, lk 79) kohaselt ei õnnestunud I kaitsekategooria liik must-toonekurg looduses vaadelda, siis peavad eksperdid nende pesitsemist alal väga tõenäoliseks. Kuigi kaebaja on leidnud vastuolu selles osas ekspertiisi järelduste ja alusuuringu vahel, siis ei saa selle kriitikaga nõustuda, kuivõrd kaebaja viited on kontekstist välja tõstetud. Haudelinnustiku uuringu eesmärgiks oli fikseerida pesitsevad liigid olenemata pesitsemise kategooriast. Uuringus leiti, et on teada, et must-toonekurg on alal mitmes kohas pesitsenud ja võib seda teha ka praegu, 8 kuid tegu on väga varjulise ja raskesti avastatava liigiga ning antud uuringute metoodika ega maht ei võimaldanud selle liigi otsimisele oluliselt aega pühendada. Liigi esinemine alal on küllalt tõenäoline. Samuti on ala igati sobilik pesitsemiseks väike-konnakotkale ning uuringu tegemise aasta pesitsusajal kohati teda ka lähedalasuval Lümandu looduskaitsealal. Kaebaja väide, et linnuteadlased loevad peamiseks probleemiks raiet, mis toob kaasa metsamassiivide fragmenteerumise, toetab vastustaja seisukohta ja looduskaitseala loomist. Tulemuste osas märgitakse, et praeguse tempo jätkudes hävitab metsaraie väärtusliku metsamassiivi kiirelt (kd I, lk 82). Kaevandamisega aga kaasneb ulatuslik raietegevus, mistõttu mõjub see väärtuslikule alale laastavalt. Kaebaja väited K. Sepa ekspertiisi vastuolu kohta alusuuringutega on otsitud ning alusetud. Ekspertiisis tuuakse välja ka mitmete teiste metsa kui elupaigaga seotud liikide hea seisund. Ohutegurina tuuakse kõigi kaitsekategooria liikide osas välja intensiivistuv ja metsamassiivi fragmenteeriv raietegevus. Ekspertiiside põhjal võib järeldada, et fragmenteerivat mõju omaks ka maavara kaevandamine taotletaval Nõmmevälja mäeeraldisel, mille tulemusena 103,91 ha suurusel alal raadatakse mets täielikult ning piirkonnas domineeriv metsamassiiv killustatakse. Karjääri alal asendataks mets alles väga pika ajavahemiku möödumisel veekoguga ning ala ümbritseva metsakoosluse kasvutingimused muutuvad seetõttu oluliselt. Arvestades taotletava Nõmmevälja karjääriala keskset asukohta looduskaitsealal, ei ole mõistlik selle väljaarvamine looduskaitseala koosseisust. Taotletava karjääriala väljaarvamisel killustataks metsamassiivi veelgi ning elupaikade ja liikide kaitse ei oleks tagatud.
3. aastal koostas Linnuekspert OÜ Keskkonnaameti tellimusel Nabala maastikukaitseala kaitsealuse haudelinnustiku täiendava uuringu, milles samuti ei saadud tõendeid must-toonekure esinemise kohta, kuid tuvastati mitmeid must-toonekurele sobilikke toitumiskohti. Varasemad vaatlusandmed kinnitavad siiski, et üks isend või paar hoidis 2001.–
4. a paiku Nabala piirkonnas pesakohti (uuringu p 3.1). Ekspertiisi kohaselt on veel säilinud suuremaid massiivipiirkondi ja vanu loodusmetsi, mis on sobilikud nii must-toonekurele, kanakullile kui ka teistele liikidele, kes killustunud majandusmetsas elupaika ei leia. Võttes arvesse piirkonna väärtust must-toonekure potentsiaalse pesapaigana, suure ja kohati veel ühtlase elupaigamassiivina ning rohekoridorina, on kavandatav Nabala kaitseala piirkond ekspertiisi kohaselt väärt säilitamist ja maastikukaitseala loomine vähemalt töö lähteülesandes toodud piirides on linnustiku kaitse seisukohalt igati põhjendatud. Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtu võimalikku mõju Harju alamvesikonna vee seisundile analüüsis põhjalikult AS Maves ekspert Madis Metsur

§-ga 25 kaitsekorralduskava koostamine, kus täpsustatakse elupaikade ja liikide levikut alal. 5.11 Kaitseala moodustamine on erinevate huvide kaalumise tulem ning kaalutud on ka kaebaja huve. Kaitse-eeskirja menetlusest ja selle vastu võtmisel aluseks võetud ekspertarvamustest, uuringutest ja lähteandmetest ning selle motivatsioonist nähtub selgelt, et kaitseala eesmärk ja kaalutlused ei ole kantud eesmärgist kaevandamist takistada. Menetluses on esmalt välja selgitatud loodusväärtused, neid ohustavad tegurid ning tuvastatud seejärel kohased meetmed ohustavate tegurite vältimiseks. Kaevandamise võimaldamine kaitse-eeskirjas osutus võimatuks liikidele, kooslustele ja veerežiimile avalduva negatiivse mõju tõttu. Kaevandamisega seonduvate huvide kaalumine ja kõrvutamine looduskaitsehuviga nähtub ka seletuskirja punktist 2.5.4.

1. Kaebaja ei ole Nõmmevälja mäeeraldise maa-ala maaomanikuks või valdajaks, vaid on isik kes on esitatud taotluse saada riigi maal kaevandada riigile kuuluvat maavara. Kaebajal puudub alus nõuda, et riik annaks talle oma maa kasutamiseks ja maavara kaevandamiseks ning et kaebaja saaks oma ettevõtlusvabadust teostada riigile kuuluva vara kasutamise kaudu. Samuti ei saa kaebaja nõuda, et riik ei võtaks talle kuuluvaid maid looduskaitse alla. Kaebaja saab üksnes nõuda, et riik hindaks kohases menetluses nende taotlust ja langetaks vastava otsuse. Kuivõrd vastustaja on kaevandamisega seotud huvi menetluses arvesse võtnud ning kaalunud, siis ei ole selles osas kaebaja menetluslikke õigusi rikutud. Kaitse alla võtmise menetluses kogutud andmestiku maht ning erinevate valdkondade käsitlemine näitab seda, et vastustaja on püüdnud kaalutlusotsuse langetamiseks koguda võimalikult ulatuslikku teavet nii kaitseväärtuste kui ka võimalike kaitsemeetmete kohta, et leida proportsionaalne ja õiglane lahendus. 5.12 Kaitseala moodustamine on proportsionaalne ja kaitse-eeskiri on motiveeritud ning Nõmmevälja mäeeraldise maa-ala arvamine Rahaaugu sihtkaitsevööndisse on põhjendatud. Tuginedes ekspertarvamustele otsustati moodustada kaitseala Eesti Maaülikooli proffessori Kalev Sepa ekspertiisis esitatud piirides, kuna ala tervikuna kaitse alla võtmine on piirkonna elus ja eluta loodusväärtuste säilitamiseks vajalik. Seega on kaitseala moodustamine proportsionaalne. See kehtib kitsamalt ka Rahaaugu sihtkaitsevööndi kohta. Arvestatud on K.Sepa ekspertiisis esitatud kaitseala tsoneerimise ettepanekutega ning sihtkaitsevööndid on moodustatud põhimõttel, et piirkonna loodusväärtuste kaitse oleks tagatud. Ala tervikuna kaitse alla võtmine on kooskõlas ka Riigikogu 14.02.2007 otsusega heaks kiidetud „Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030“ punktiga 5.2.2, mis näeb ette olemasolevate kaitstavate alade võrgustiku säilitamise, täiendamise ning edasiarendamise ning Vabariigi Valitsuse 26.07.2012 korraldusega nr 332 heaks kiidetud „Looduskaitse arengukava aastani 2020“, mille kohaselt on eesmärgiks liikide ja elupaikade soodsa seisundi ja maastike mitmekesisuse tagamine ning elupaikade toimimine ühtse ökoloogilise võrgustikuna. 12 Seega on Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamisel otseselt lähtutud erinevate riiklike keskkonnaalaste strateegiate eesmärkidest. Olemasolevaid väiksemaid kaitsealasid on laiendatud, tagatud nende toimimine ühtse ökoloogilise võrgustikuna ning järgitud eesmärki tagada liikide ja nende elupaikade soodne seisund ja säilimine. Tegemist on proportsionaalse ja vajaliku meetmega olulise roheala ja kaitsealuste liikide säilimise tagamisel ja kaitsel. Kaebaja taotletav Nõmmevälja mäeeraldis asub Rahaaugu sihtkaitsevööndis, mis on vajalik selleks, et reguleerida koosluste kujundamist selliselt, et oleks tagatud kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaikade säilimine. Samuti võimaldab sihtkaitsevööndi režiim reguleerida maaparandussüsteemide hooldust ja veerežiimi taastamist. Kaitseala moodustamise eesmärk on toodud kaitse-eeskirja § 1 lg-s 2 ning Rahaaugu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk nähtub kaitse-eeskirja § 9 lg-st
2. Rahaaugu sihtkaitsevöönd moodustati seal esineva I kategooria kaitsealuse liigi must-toonekure elupaiga kaitseks ja mitme seal esineva II ja III kategooria kaitsealuse liigi elupaikade kaitseks. Lisaks kaitstakse mitmeid vööndis esinevaid loodusdirektiivi elupaigatüüpe (3260, 6430, 6450, 3180*, 7140, 7230, 9010*, 9050, 91D0*, 91E0*, 9020*). Sihtkaitsevööndis asuvad ka kaks vääriselupaika (vep nr 154089 ja 154090). Seega tooks Nõmmevälja mäeeraldise maa-ala kaitsealalt välja jätmine või kaevaandamist võimaldava kaitserežiimi kohaldamine kaasa otseselt loodusväätuste hävimist. Lisaks kaitse-eeskirja proportsionaalsusele on see kooskõlas ka HMS §-ga 56, kuivõrd kaitseeeskirja seletuskiri sisaldab selle andmise motivatsiooni koos viitega menetluses avalikult kättesaadavaks tehtud dokumentidele. Kaitse-eeskirja motivatsiooni hindamisel tuleb arvestada

§ 53

lg-st 1 tulenevat keeldu avalikustada I ja II kaitsekategooria liigi täpne elupaik massiteabevahendis. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-85-10 (p 40) öelnud, et kaitse alla võtmise sisuliseks aluseks saab olla eelkõige

§ 7

, mille kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Seega peab õigusliku aluse olemasoluks olema selgitustes viidatud nii

§-le 7 üldiselt kui ka konkreetse(te)le eeldus(te)le, millele kaitse alla võetav loodusobjekt vastab. Sellele seletuskirja punkt 2 vastab. Mis puudutab faktilise põhjenduse olemasolu, siis kooskõlas Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-3-185-10 saavad faktiliste asjaolude põhjendused olla muudes dokumentides, millele on viidatud (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm). Seletuskirja punktis 1 ja 2.2. on põhjendused ning asjakohastele dokumentidele on viidatud. Samas on põhjendatud ka ühe tervikliku kaitseala moodustamist, kaitserežiimi valikut ning piire. Alusetud on kaebaja väited, justkui oleks taotletaval Nõmmevälja karjäärialal kaevandamise keelamine ebaproportsionaalne meede kaitstavate elupaikade ja liikide kaitseks. Läbi on viidud põhjalikud ja kõikehõlmavad uuringud, mis on kinnitanud ala kaitsevajadust ning kaitse alla võtmise eelduste täitmist. Kaebaja väide, et vaidlustatud määruse põhjendused ei ole kooskõlas looduses esinevaga, ei ole õige ega tõendatud. Ühtlasi ei ole õiged kaebaja väited, et osa uuringuid on jäetud vaidlustatud määruse vastuvõtmisel tähelepanuta. Vastustaja on selgitanud, et kõik asjakohased uuringud võeti määruse tegemisel arvesse. Uuringute vahel esinevate vastuolude korral püüti need uuringute kõrvutamisega kõrvaldada. Lähtuti asjakohastest ja usaldusväärsetest uuringutest. Määrus on ka piisavalt motiveeritud, põhjendused on kooskõlas alusuuringute ja looduses esinevaga. K. Sepa ekspertiisiga tuvastati õigesti kõikide

-s nõutavate kaitse alla võtmise eelduste olemasolu. Kaitse alla võtmise eeldused on sealjuures täidetud nii kaitsealal üldiselt kui ka kitsalt taotletaval Nõmmevälja mäeeraldisel. 13 KOHTU PÕHJENDUSED

1. Tuginedes menetlusosaliste seisukohtadele ja kohtumenetluses esitatud tõenditele, leiab kohus, et kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Arvestades kaevatava määruse põhjendusi, selles viidatud materjale ja kaitse-eeskirja aluseks olnud ekspertiisi koostaja Kalev Sepa tunnistajana antud ütlusi, on kohus seisukohal, et Nõmmevälja mäeeraldise maa-ala arvamine kaitseala koosseisu on õiguspärane ning samuti on põhjendatud sellele sihtkaitsevööndi režiimi kohaldamine. Kaebeõigus
2. Kuigi algselt esitas kaebaja kaebuse tuginedes nii subjektiivsete õiguste rikkumisele kui ka puutumusele, siis 14.01.2016 toimunud kohtuistungil möönis kaebaja kaebeõiguse olemasolu üksnes subjektiivsete õiguse rikkumisele tuginedes (kd II, lk 188; kohtuistungi helisalvestis 12:18:28). Kohtuistungil jäi kaebaja seisukohale, et kaitse-eeskirjaga rikutakse kaebaja ettevõtlusvabadust ning õigust kaevandamisloa taotluse õiguspärasele menetlemisele. Ettevõtlusvabaduse piiranguna käsitles kaebaja nii kaevandamise välistamist kui kaevandamisloa taotluse sisulise läbivaatamise välistamist. 7.1 Kohus ei nõustu kaebajaga põhiseaduse §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse rikkumise osas. Vaidlust ei ole, et kaebajale ei ole väljastatud kaevandamisluba, mis annaks talle subjektiivse õiguse kaitse-eeskirjaga hõlmatud alal kaevandada ning seeläbi ettevõtlusega tegeleda ja saada kaevandamisest tulu. Loataotluse esitamine ei tekita subjektiivset õigust luba saada, vaid annab üksnes menetlusliku subjektiivse õiguse loataotluse õiguspärasele menetlemisele. Kui kaevatav määrus on õigusvastane, võib olla ka sellele tuginev loataotluse kohta tehtav haldusorgani otsustus õigusvastane. Ettevõtluseks vajalike lubade taotlemist haldusorganilt võib pidada osaks ettevõtlusest, kuid ettevõtlusvabadust ei saa rikkuda olukord, kus riik õiguspäraselt eelistab talle kuuluva maavararessursi kasutamisele loodusväärtuste kaitset. Ettevõtlusvabadust riivaks olukord, kus avalik võim muudab ettevõtlusega tegelemise tingimusi ebasoodsamaks seni kehtinuga, kuid kaebaja ei saa eeldada, et kaitstavate loodusväärtuste olemasolu korral jätab riik looduskaitselised väärused tähelepanuta. Riigikohus on 16.12.2013 lahendis asjas nr 3-4-1-27-13 (p 44) toonud selgelt välja, et ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Antud juhul ei ole kaebaja olukorras, kus talle oleks kaevandamisluba väljastatud ning selle realiseerimine muutuks kaevatava määruse tagajärjel võimatuks. Kohtu arvates ei saa riiki süüdistada ka sõnamurdlikkuses, kui ta algatab kaevandamisest huvitatud isiku taotluse alusel kaevandamisloa andmise menetluse ning selle kestel selgub vajadus moodustada alal hoopis kaitseala. Arvestades ümberkaudseid juba kaitse alla olevaid alasid ja objekte, ei saanud loodusväärtuste esinemine piirkonnas tulla kaebajale üllatuslikuna. Kaitse alla võtmiseks tuleb seda õigustavate eelduste olemasolu kindlaks teha seaduses (

) ettenähtud menetluses. Kaevandamisloa menetlusega seotud kulude tekkimine ei ole käesolevas vaidluses tähtsust omav asjaolu. Samuti ei nõustu kohus sellega nagu tulnuks kaevandamisloa taotlus esmalt lõpuni menetleda. Sellisel väitel puudub õiguslik alus ning sisuline hinnang on sellele küsimusele kohtu poolt varasemalt antud kaevandamisloa taotluste menetlemise peatamise vaidluses. 7.2 Kaebaja ei ole Nõmmevälja mäeeraldise maa-ala omanikuks või valdajaks. Seega ei saa tõusetuda küsimust omandipõhiõiguse riivest ning kaebaja ei oma ka nendega sarnast õigust kaitse-eeskirja vaidlustada.

alusel loodusobjekti kaitse alla võtmise eesmärgiks on tagada, et üldistes huvides kaitse alla võtmist vääriv ja kaitset vajav loodusobjekt ei jääks kaitseta. Samuti on menetluse eesmärgiks tagada, et loodusobjekti ei võetaks kaitse alla kergekäeliselt ning et selliselt ei piirataks isikute 14 õigusi, iseäranis kinnistuomaniku õigust kasutada vabalt enda omandit (Riigikohtu 12.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-68-11, punkt 19). Loodusobjekti kaitse alla võtmine toimub avalikes huvides. Nagu ettevõtlusvabadus nii on ka looduvarade ja loodusressursside säästlik kasutamine ning looduskeskkonna säästmine põhiseaduslikud väärtused (PS § 5; § 53). 7.3 Kohus tunnistab kaebeõiguse olemasolu lähtuvalt kaebaja subjektiivsest õigusest – õigusest menetlusele (põhiseaduse § 14) ning leiab, et kaebajal on õiguspärane ootus tema esitatud kaevandamisloa taotluse õiguspärase menetlemise suhtes. Kaevatav määrus välistab kaevandamisloa taotluse sisulise menetlemise, kuivõrd kaitse-eeskiri välistab üheselt kaevandamise. Kaevatava määruse õigusvastasuse korral oleks kaebaja loataotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmine määrusele tuginevalt õigusvastane ning rikuks tema subjektiivset õigust õiguspärasele menetlusele. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus riigile kuuluva maavara kaevandamiseks, siis sellest väidetavast õigusest tulenevalt kaebeõigust ei teki. Kaebaja huvi, kaevandamisloa taotluse positiivse lahendamise korral saada kaevandamisõigus, haldusorgan selles menetluses arvestama ei pidanud, kuna huvi ei võrdu subjektiivse õigusega ning kohaldatud normid ei ole loodud seda huvi kaitsma. Kaitse-eeskirja õiguspärasus 8. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, mida haldusorgan pidi kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtma. Kohus leiab, et käesolevas asjas riigile kuuluva maavara kasutamise vajaduse hindamisel haldusorgani poolt ei oma olulist tähtsust see, kas keegi on loataotluse esitamise kaudu väljendanud huvi kaevandamise vastu. Kaevatava määruse andmisel kaalus riik mh Nõmmevälja mäeeraldist silmas pidades kahe avaliku huvi vahel (looduse kaitsmine või maavara kasutamine) ega pidanud kaaluma kaebaja huvi kaevandamisega tulu teenida. Kaebaja huvi ei saa olla tähtsust omav kui kavandataval kaitsealal on kaitse alla võtmise eeldused täidetud ja kaebaja ei ole maaomanik või valdaja. Kohus ei nõustu kaebajaga, et riik on jätnud maavara olemasolu Nõmmevälja mäeeraldisel arvestamata. Asjaolu, et maavara küsimust ei analüüsita määruse aluseks olevas Kalev Sepa ekspertiisis ei anna alust järelduseks, et seda ei kaalutud. K.Sepp pidi hindama

-s toodud looduskaitseliste eelduste täidetust ja seda, kas või millistes piirides ja režiimiga on vajalik kaitset kohaldada. Nabala uuringuala maavara kvaliteedi ja lubjakivi varustuskindluse kohta olid haldusorganil andmed olemas. Eksperdilt ei saa nõuda haldusorgani pädevusse kuuluva kaalutlusotsuse tegemist. Otsuse tegemine, millist väärtust eelistada, oli haldusorgani pädevuses. Seega kohus leiab, et käesolevas asjas on asjakohane hinnata, kas maavara olemasolu kaitsealal kui asjaolu arvestati ja selle kasutamise vajadust kaaluti ning kas langetatud otsus ei ole selles osas ilmselgelt meelevaldne. Kohus põhjendab allpool pikemalt, miks ta leiab, et kaalumine on toimunud. Kuna tegemist on otstarbekuse kaalutlusega siis saab kohtulik kontroll selles osas piirduda üksnes hinnanguga, kas otsustus ei ole ilmselgelt meelevaldne. Kohus haldusorgani eest otstarbekuse otsustust uuesti teha ei saa. Kohtu arvates meelevaldsust ei esine ning kokkuvõtvalt tuleb kaebus jätta rahuldamata peamiselt järgnevatel põhjustel: - kohtu arvates kinnitavad alusuuringud kaitstavate loodusväärtuste olemasolu alal, sh Nõmmevälja mäeeraldisel (

§ 7

nõuded on täidetud); - puudub spetsialistide erimeelsus selles, et kaevandamine allpool põhjavee piiri mõjutab veerežiimi ning alanduslehtri mõju on mitu kilomeetrit mäeeraldise piiridest; - kaitse-eeskirjaga kaitstavad liigid ja elupaigad (eriti madalsood) on veerežiimi muutusele tundlikud ning selles mõistlikku vaidlust asja materjalidele tuginevalt olla ei saa; 15 - veerežiimi muutused omavad negatiivset mõju ning nende piisavalt täpse prognoosimise võimalikkus on ebausutav ning kaebaja poolt tõendamata; Nõmmevälja mäeeraldis asub eelnevatele asjaoludele lisaks kaitseala keskel ning on oma asukohast tulenevalt ala terviklikkuse ja sidususe tagamiseks kaitseala koosseisus oluline; kaebajal puudub kaalukas subjektiivne õigus. Seega otsuse õiguspärasuse seisukohalt olulised küsimused on (eelkõige Nõmmevälja mäeeraldise sihtkaitsevööndi arvamise ja kaevandamise keelamise osas): kas muutuste prognoosimine piisavalt täpselt on antud alal võimalik; kui sellele küsimusele oleks võimalik vastata jaatavalt, siis tuleks vastata ka küsimusele, kas võib eeldada piisavate negatiivseid mõjusid leevendavate meetmete kättesaadavust. Kohtu arvates ei saa asjakohaste ja usaldusväärsete alusuuringute põhjal ning tunnistaja K.Sepa ütlust ning vastustaja seletusi arvestades väita, et on olemas piisavalt täpsed teaduslikel meetoditel põhinevad ja mõistlikult kättesaadavad võimalused selle asjaolu kindlaks tegemiseks. Vastustaja möönis istungil, et täiendavaid uuringuid saaks teha aga need ei tooks kaasa mingit kvalitatiivset hüpet teadmistes ning arvestada tuleb ka kulude mõistlikkust (kohtuistungi helisalvestis, 15:59:29). Seega tuleb kohtu arvates pidada põhjendatuks vastustaja tuginemist ettevaatusprintsiibile. Kaebaja ei ole tõendanud, et veealanduse mõju täpne tuvastamine oleks mõistlikult võimalik. LKA moodustamise menetluse käigus ei ole kaebaja selliseid tõendeid või põhjendatud väiteid esitanud ka haldusorganile. Kaevandajate tellitud Eesti Geoloogiakeskuse uuring (L.Savitski, V.Savva „Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“, 2008) on saanud kriitikat L.Vallneri poolt selle pealiskaudsuse tõttu ning tulemused ei kattu L.Vallneri poolt sama andmestiku alusel saadud tulemusega (kd II, lk 88). Lisaks jäetakse selles arvestamata alal esinevad karstinähtused. Ka AS Maves töö (M.Metsur „Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtu võimalik mõju Harju alamvesikonna vee seisundile“, 2007) kinnitab kaevandamisest tekkivat põhjavee taseme alanemist ning sellest tingitud ohtu liikide ja elupaikade säilimisele, mööndes koosluste hävimist karjäärialal ja selle vahetus ümbruses (kd II, lk 43). Kohus käsitleb mõju veerežiimile ka allpool. Lisaks oli otstarbekuse kaalutluseks vajadus looduse kaitsmisel vältida ala killustatust, arvestades tihedalt paiknevate loodusväärtuste hulka ning säilitada maakonna rohevõrgustiku tuumalal asuva ala sidusus nii LKA piires kui tuumalasid ühendava alana (vt Lõuna-Harjumaa ja Põhja-Raplamaa rohevõrgustiku kaart, Maa-ameti andmed, kd II, lk 48). Lisaks tuvastati

-i kohaldamise eeldusena ala ajaloolis-kultuuriline väärtus ja Tuhala nõiakaevu tõttu tekkinud ikooniline väärtus ning nähti potentsiaali Natura ala laiendamiseks. Lisaks viidati kohtumenetluses ka koostamisel olevale soode taastamise tegevuskavale, mis kinnitab kaevatava määrusega seatud eesmärkide tähtsust. Kohtule ei ole esitatud usutavaid väiteid (rääkimata tõenditest) selle kohta, et kahe vastassuunalise eesmärgi (kaevandamine ja loodusväärtuste kaitse ja nende olukorra parandamine) üheaegne saavutamine oleks antud juhul võimalik. Kaebaja on püüdnud näidata justkui oleks kaitseala moodustatud eelkõige karsti kaitseks ning väitnud, et seal karsti üldse ei esine või ei esine esinduslikke karstinähtusi ning karsti kaitseks on valitud ebaproportsionaalne meede – kaevandamise keelamine. Kohtu arvates ei ole kaebaja selline seisukoht põhjendatud ning asja materjalid selliseid järeldusi teha ei võimalda. Samuti ei ole õige rõhuda sellele justkui oleks Rahaaugu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk peamiselt mustatoonekure kaitse, keda Nõmmevälja piirkonnas leitud ei ole (vt kaitse-eeskirja § 9 lg 2, kaitseeesmärk). Järgnevalt käsitleb kohus täpsemalt vaidlusaluseid küsimusi, kas Nõmmevälja lubjakivikarjääri arvamine üldiselt kaitseala koosseisu või kitsamalt selle arvamine Rahaaugu sihtkaitsevööndisse 16 on põhjendatud ning kas kaitsealal kaevandamise välistamine on eesmärgipärane ja proportsionaalne.

1. Arvestades kohtumenetluses esitatud kirjalikke seisukohti ning kohtuistungil suuliselt esitatud seisukohti ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust järgmiste asjaolude üle: − Kaebaja esitas 13.06.2008 Keskkonnaministeeriumile taotluse maavara kaevandamiseks Nõmmevälja lubjakivikarjääris ning nimetatud taotluse menetlus on lõpetamata (kd I, lk 2; kd II, lk 11); − 04.02.2010 esitas MTÜ Tuhala Looduskeskus ettepaneku Nabala maastikukaitseala moodustamiseks kogupindalaga 8080 ha (kd II, lk 11); − Keskkonnaministeeriumi kantsleri 08.06.2011 käskkirjaga nr 825 peatati kaebaja kaevandamisloa taotluse menetlus seoses MTÜ Tuhala Looduskeskus kaitseala moodustamise ettepanekuga (kd I, lk 3; kd II, lk 11 pöördel); − 12.12.2013 käskkirjaga algatati Nabala looduskaitseala moodustamise ja kaitse-eeskirja kehtestamise menetlus (kd II, 11 pöördel); − Nõmmevälja lubjakivikarjäär jääb kaitse-eeskirjaga moodustatud kaitsealale Rahaaugu sihtkaitsevööndi (kd II, lk 188; kohtuistungi helisalvestis 12:36:34); − Nõmmevälja lubjakivikarjääri maa-aladel esineb looduskaitselisi väärtusi (vt vastustaja vastuse p 5.3 kokkuvõttev loetelu).
2. Loodusobjekti kaitse alla võtmisel ei oma tähendust, kas sellel alal on maavara aktiivne või passiivne varu.

§ 7

sätestab, et

alusel loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks on selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.

§-de 8 ja 9 kohaselt võib kaitseala moodustamise menetluse jagada tinglikult kahte etappi ehk n-ö eelmenetlus, mille raames kontrollitakse ala kaitse alla võitmise põhjendatust ja otstarbekust (

§ 8

lg-d 3 ja 4) ning kaitse alla võtmise menetlus (

§ 8lg 5 ja § 9).

Kohtu hinnangul on kaitseala moodustatud ja kaitse-eeskiri koostatud kooskõlas

§-dega 7 – 11 asjassepuutuvas osas.

1. Kohus ei nõustu kaebaja väidete ja järeldustega, et Eesti Maaülikooli professor Kalev Sepa
2. aasta oktoober – detsember koostatud ekspertiis „Nabala looduskaitseala moodustamise põhjendatusele ja kavandatavate piirangute otstarbekusele“ (kd I, lk 25 – 61 pöördel; edaspidi K. Sepp ekspertiis) on vastuolus alusuuringutega ning esitatud ei ole veenvaid põhjendusi selle kohta, et K.Sepa ekspertiis oleks vastuolus faktilise olukorraga looduses. Kohus möönab, et nn alusuuringutes esineb kohati ebaselgust ning pealiskaudsel lugemisel võib mõningal juhul tekkida küsimus tuvastatud asjaolude ja nende pinnalt tehtud järelduste omavahelises seoses ning selles, mida ekspert täpselt öelda on soovinud. Kohus samas nõustub vastustajaga, et kaebaja esitatud väited vastuolude kohta tuginevad pigem meelevaldselt alusuuringutest üksikute fragmentide väljatoomisele ning kaebaja ei ole arvestanud ekspertide erineva kvalifikatsiooniga ning lähteülesannete püstitusega. 14.01.2016 kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud Eesti Maaülikooli professor Kalev Sepp (kohtuistungi helisalvestis alates 13:10:40 – 14:54:24) on märkinud, et tema ekspertiisi eesmärgiks oli kogutud uuringute ja andmete alusel koostada terviklik hinnang ala kaitse alla võtmise eelduste olemasolu kohta. Sama nähtub ka K. Sepa ekspertiisi sissejuhatusest (kd I, lk 27,
3. lõik) ning on läbivalt nähtav ka selle tekstist. Seetõttu ei ole asjakohane kaebaja viide sellele, et K.Sepp ise vaatlusi ei teostanud. Sellest tulenevalt ei pidanud ega saanud ta anda hinnangut sellele, kas igas alusuuringus on faktilised asjaolud õigesti tuvastatud. Ka kohtul puudub selles osas põhjendatud kahtlus, kuivõrd alusuuringud on koostanud vastava valdkonna spetsialistid ning kohtule ei ole esitatud väiteid, mis põhjendatud kahtluse tekitaksid. 17 11.1 Kohus ei nõustu kaebajaga, et kaitseala moodustamise ja kaitse-eeskirja koostamise menetluses ei ole uuritud asjaolusid piisavalt või et kaitseala moodustamise menetlus oleks olnud nõuetele mittevastav. Kaebaja väidetest ei nähtu menetluslikke, sh uurimispõhimõtte, rikkumisi. Kohtule on usutav vastustaja ja kohtuistungil tunnistaja (kohtuistungi helisalvestis 13:48:14) esitatud arvamus, mille kohaselt täiendavad uuringud oleks üksnes täiendavalt toetanud kaitseala moodustamist, mitte välistanud seda. 11.2

§ 8

lg-s 3 sätestatud esmase invnetuuri teostas OÜ Tirts & Tigu „Nabala maastikukaitseala ettepaneku loodusväärtuste inventuur“ (kd I, lk 62 – 78 pöördel; edaspidi Tirts & Tigu invnetuur) ning selles kokkuvõttes (kd I, lk 78 pöördel) leitakse, et kuigi ala on suhteliselt tugeva majandusliku mõju all ja kohti elupaigaliselt suhteliselt killustunud ning ala tuleks täiendavalt uurida, siis püsib alal kõrge looduskaitseline potentsiaal, mistõttu on otstarbekas kaaluda ala riikliku kaitserežiimiga kaitse alla võitmist ning ühendamist alast idas ja kagus paiknevate kaitsealuste loodusobjektidega. Seega juba esmane inventuur tuvastas ala kõrge looduskaitselise potentsiaali ja andis indikatsiooni uurida ühtse tervikliku riikliku kaitserežiimiga ala moodustamise põhjendatust. 11.3 K. Sepa ekspertiis tugineb muu hulgas Tirts & Tigu inventuurile; Tallinna Linnuklubi poolt

1. aastal teostatud uuringule „Kaitstavate linnuliikide ja nende elupaikade väljaselgitamine planeeritaval Nabala maastikukaitsealal. Haudelinnustiku uuringu aruanne 2011.a.“ (kd I, lk 7985 pöördel; edaspidi
2. aasta haudelinnustiku uuring); Linnuekspert OÜ poolt
3. aastal teostatud uuringule „Kavandatava Nabala maastikukaitseala kaitsealuse haudelinnustiku täiendav uuring“ (kd II, lk 78-83 pöördel; edaspidi
4. aasta haudelinnustiku uuring); Tallinna Botaanikaaia ekspert Olav Abneri
5. aasta uuringule „Nabala maastikukaitseala taimestiku ja loodusväärtuste kordusinventuuri aruanne“ (kd I, lk 86-91; edaspidi O. Abneri kordusinventuur); Elusloodus OÜ
6. aasta tööle „Kurevere piirkonna loodusväärtused“ (kd I, lk 92-102; edaspidi Elusloodus OÜ töö); A. Kivistiku inventuurile „Nabala maastikukaitseala ettepaneku allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuur“ (kd I, lk 103-110 pöördel; edaspidi A. Kivistiku uuring). Lisaks tõi K. Sepp istungil välja, et arvesse võeti ka muid kättesaadavaid andmeid, nt keskkonnaregistri ja selle osa Eesti Looduse Infosüsteem kandeid. Ka mitmetes alusuuringutes on viidatud tuginemisele olemasolevatele andmetele (nt Tirts & Tigu invnetuur, lk 3 ja joonised), mis on iseenesestmõistetav. Kui avaliku andmekogu eesmärgiks on koguda ajakohast infot keskkonna kohta, siis oleks selle kasutamata jätmine põhjendamatu. Kaebaja ei ole väitnud, et näiteks keskkonnaregistris olev info ei oleks talle kättesaadav (sh avalikustamisele mittekuuluv info põhjendatud vajaduse korral). 11.4 Kaebaja väide, et K. Sepa ekspertiis ja Tirts & Tigu inventuur on omavahel vastuolus on ilmselgelt otsitud ning kaebaja viited on kontekstist pahatahtlikult välja tõstetud. Kohus ei hakka kordama Tirts & Tigu inventuuri punktis 1.7 ja 2 toodud seisukohti, kuid märgib, et ka Tirts & Tigu eksperdid on möönnud ala kaitsevajadust ainuüksi neil olnud teabe alusel. Asjaolu, et Tirts & Tigu eksperdid möönavad vajadust teostada täiendav inventuur käpaliste leviku ja teise õitsvate taimeliikide kohta, ei muuda ala kaitsevajaduse olemasolu. Tõendamata ja usutavalt põhistamata on kaebaja väide, et uuringuid viidi läbi keskendudes üksnes kaevandusaladele ning kaitsealast tegelikku pilti saamata. Kaebaja viitab Tirts & Tigu ekspertiisi joonisele nr 15 (kd I, lk 72), millelt nähtuvad III kategooria kaitsealuste liikide leiukohad. Kohus märgib, et Tirts & Tigu invnetuuri ei saa lugeda üksikute fragmentide kaupa ning teha nendest ülejäänud kontekstiga sobimatuid järeldusi. Kaitse-eeskirja seletuskirjast, samuti Tirts & Tigu ja K. Sepa ekspertiisist, nähtub, et kaitseala moodustati juba olemasolevate kehtivate looduskaitseliste piirangute n-ö laiendamise teel, mistõttu ei sisaldanud see ka juba olemasolevate 18 kaitsealade inventeerimist (kd I, lk 63). Tirts & Tigu invnetuuri välitöö ja olulised leiud on toodud invnetuuri punktis 1.4 – 1.6 (kd I, lk 73 pöördel – 77 pöördel). Kaebaja ei ole vaielnud vastu vastustaja väidetele, mille kohaselt jäävad Tirts & Tigu invnetuuri kohaselt Nõmmevälja karjääri alale ca 3 ha loodusdirektiivi elupaigatüüpe 7230 (madalsooelupaik) ning et sisuliselt on kogu karjääriala kaetud madalsoomuldadega. See tähendab, et kaitsekorralduskava ekspertiisi käigus võib selguda vajadus taastada alal madalsookooslusi. Lisaks ei ole kaebaja vaielnud vastu, et Nõmmevälja mäeeraldisel asuvad muu hulgas kaitsealused liigid kaunis kuldking, eesti soojumikas, laanepüü, väike-kärbsenäpp (kd II, lk 16). See ei ole aga takistanud kaebajal paljasõnaliselt väitmast, et madalsood on levinud ega vaja kaitset ning kaitsealused liigid saab ümber istutada. Kaevatavast määrusest (p 2.1) nähtub, et madalsood on kuivendusest kõige enam kahjustatud sootüüp. Praeguseks on säilinud ligi 10% möödunud sajandi alguse madalsoodest ning elupaigatüübi seisund on ebapiisav ja halvenev. Madal- ja ka allikasood on põhjaveetoitelised, st looduslik veetase on kõrge aastaringselt, ulatudes maapinnalähedale ka vegetatsiooniperioodil, mistõttu on ilmne, et see elupaigatüüp on veerežiimi muutusele eriti tundlik. Samuti on vastustaja märkinud, et orhideeliste ümberistutamine ei ole praktikas edukas. 11.5 Mis puudutab kaebaja väiteid vastuolude kohta K. Sepa ekspertiisi ja
7. aasta haudelinnustiku uuringu vahel, siis need on samuti tuginevad kontekstist välja tõestud seisukohtadele, millega on püütud vastuolu näidata. Seejuures on kaebaja viidates
8. a uuringule võtnud muu hulgas aluseks ka K. Sepa järeldused
9. aasta haudelinnustiku uuringust. Asjaolu, et
10. aasta haudelinnustiku uuringus on märgitud uuringu teostamine uuringualade kaudu ei tõenda kohtu hinnangul asjaolu, et uuringu tellimine oleks olnud suunatud kaevandamise vastu. Kui vaadata
11. aasta haudelinnustiku uuringu kaardimaterjali (kd I, lk 81, s.h pöördel), siis nähtub selgelt, et uuringuala moodustab ca 2/3 kaitsealast ning see mil viisil vaatluse piirkond määrati, ei oma kohtu hinnangul uuringu järeldusele sisulist tähendust. Nagu kohus eelnevalt märkis, oleks uuringuala laiendamine ka selle uuringu tulemustes kaitstavaid loodusväärtusi tõenäoliselt täiendavalt juurde toonud.
12. aasta haudelinnustiku uuringust nähtub, et 2153,5 ha suurusel maa-alal tehti kindlaks 21 kaitsealuse linnuliigi ja 16 Euroopa Nõukogu 02.04.1979 direktiivi nr 79/409/EMÜ, loodusliku linnustiku kaitse kohta (edaspidi linnudirektiiv) I linnuliigi pesitsusaegne esinemine ning väljaspool uuringuid lisandus veel 2 liiki (kd I, lk 82 – 84). Mis puudutab aga väiteid musta-toonekure (I kaitsekategooria linnuliik) kohta, siis on uuringus märgitud, et kuigi uuringu tegemisel teda ei nähtud, siis tema pesitsemine mitmes kohas on varasemast teada ja on tõenäoline, et ta võib alal pesitseda ka uuringu tegemise ajal (kd I, lk 82). Seejuures on oluline märkida, et K. Sepa ekspertiis ei väida musta-toonekure pesitsemist alal vaid loeb selle ala potentsiaalseks pesapaigaks kooskõlas
13. aasta haudelinnustiku uuringuga, mis toetab kaitseala moodustamist linnustiku kaitseks lähteülesandes toodud piirides (kd II, lk 83). Kaebaja viitab, et 2011.a haudelinnustiku uuringus on linnuteadlased pidanud raiet metsamassiivide fragmenteerumist kaasa toovaks. Kaebaja on sellest teinud endale sobiva aga eksliku järelduse. Kohus nõustub vastustajaga, et see teadlaste järeldus toetab kaitseala moodustamise vajadust. Seda teeb selgelt ka
14. aasta haudelinnustiku uuring, mis üheselt viitab vajadusele säilitada rohekoridor ning võimalikud elupaigad. 11.6 Kaebuses toob kaebaja välja, et K. Sepa ekspertiis on vastuolus O. Abneri kordusinventuuriga, kuivõrd ei sisalda kordusinventuuri järeldusi ja soovitusi. 19 Kohus selle väitega ei nõustu, kuivõrd K. Sepa ekspertiisis märgitakse selgelt kordusinventuurile viidates, et maastikukaitseala moodustamine vaid loodusdirektiivi metsaelupaikadest lähtuvalt ei ole otstarbekas. Kaitse-eeskirja § 1 lg 2 sätestab kaitseala eesmärgi ning sellest nähtub üheselt, et kaitseala ei ole moodustatud üksnes metsaelupaikadest lähtuvalt. Seega on kaitseala moodustamisel ja kaitse-eeskirja koostamisel O. Abneri järeldustega nõustutud. Kaitseala moodustamisel peeti vajalikuks ja võimalikuks metsaelupaikade kaitset ja metsaelupaikade võimalikku taastamist (kohtuistungi helisalvestis 13:34:11). K. Sepa ekspertiisi ei ole selles osas O. Abneri kodusinventuuriga vastuolus. Lisaks tuleb O. Abneri tööst täiendavalt välja tuua, et kuigi ala senine majandamine on sellele halvasti mõjunud, siis võib järeldada, et eksperdi arvates oleks nt kraavivõrgustiku likvideerimisega võimalik elupaiku taastada. Lisaks toob O. Abner välja, et kohtades, kus metsamajanduslikud tegevused on tegemata jäänud, on metsade olukord looduskaitse aspektist oluliselt parem. (kd I, lk 90) Seega nähtub O. Abneri uuringut tervikuna vaadates, et ala vajab kaitset selleks, et taastada selle looduskaitseline kõrgem väärtus tervikuna ning hindaja on seda võimalikuks pidanud. Lisaks, K.Sepp on hinnanud loodusväärtusi komplekselt, mitte üksnes metsaelupaiku, mis ilmselgelt muudab otstarbekuse hinnangut. Ka tänaseks kaitseala moodustamisega seoses kehtetuks tunnistatud Rahaaugu hoiuala kaitseeesmärgiks oli nt loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpide – jõgede ja ojade

-s toodud kaitse alla võtmise eelduste puudumise või tervikliku kaitseala otstarbetuse kohta, vaid selle mõtteks on, et võimalik võib olla loodusväärtuste kaitse ilma nii ulatuslikku kaitseala loomata tingimusel, et majanduslik surve alale puudub. On ilmne, et majandusliku surve (pidades siinkohal silmas ka kaevandamist) tõttu on väga väärtusliku osa kaitseks vajalik ka piisav puhvertsoon. A.Kivistiku ettepanekuga, ajada kinni püsivalt kõrge põhjaveetaseme säilitamiseks kuivenduskraavid, on vastuolus hoopis kaebaja väide, et kaevandamisel veerežiimile olulist negatiivset mõju ei kaasneks. 11.9 Lisaks eeltoodule peab kaebaja K. Sepa väiteid kaitseala tundlikust veerežiimist ja kaitset väärivatest karstiilmingutest samuti alusuuringutega vastuolus olevaks ning viitab seejuures MTÜ Geoeducation Center

1. aasta uuringule (kd I, lk 134-157), Rein Perens ekspertarvamusele (kd I, lk 159-164 pöördel) ning Tarmo All ekspertarvamusele (kd I, lk 111-113 pöördel). Kohus nõustub kaebajaga, et karstiilmingute osas on ekspertide arvamused lahknevad, kuid lahknevused ei ole tingitud mitte niivõrd asjaolust, kas karstiilmingud kaitsealal on või mitte, vaid vaidlusi on tekitanud pigem nende ulatus ning inimtegevuse mõju ala veerežiimile. Seda märgib ka vastustaja 15.06.2015 vastuses. Möönda saab ka seda, et karstijõgede olemasolu teaduslike meetoditega vähemalt Nõmmevälja mäeeraldise ja selle mõjualas kinnitatud ei ole, kuid see ei oma olulist tähtsust, kuna ei muuda olematuks muude loodusväärtuste leide ega lükka ümber valdavat seisukohta karstinähtuste esinemisest. Kohtu arvates ei oma veerežiimi muutuse tekkimise seisukohast tähtsust diskussioon selle üle, kas tegemist on esindusliku või üsna mannetu (A.Raukase hinnang) karstivormiga. Erimeelsus puudub täielikult selles, et kaitseala on keerukate hüdrogeoloogiliste tingimustega ning seda on nentinud nii Heikki Bauert MTÜ Geoeducation Center uuringu kokkuvõttes (kd I, lk 141), 21 Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse komisjon 09.02.2010 koosoleku seisukohtades (kd I, lk 145), Rein Perens ekspertarvamuses (kd I, lk 160 pöördel), Madis Metsur (AS Maves uuringus, kd II, lk 43 pöördel, 44, 45) ja L.Vallner („Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitselala“, kd II, lk 85-88). Samuti on eksperdid läbivalt seisukohal, et kaevandamisega tekkiv inimtegevuse mõju muudab piirkonna hüdrogeoloogilist režiimi ulatuslikult. Sisuliselt puudub vaidlus küsimuses, et veeärastusega kaasnev põhjaveetaseme muutus ulatub karjääri piirist keskmiselt 3 km kaugusele (vt ka joonised kd II, lk 53, 132, 143, 144). Arvestades karstinähtuste olemasoluga ning nende ulatusega seonduvaid vastuolusid, tellis Keskkonnaministeerium
2. aastal L. Vallnerilt uurimuse „Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal“ (kd II, lk 84-90), kus märgiti karstinähtuste olemasolu ning toetati kaitseala moodustamist. Selle uurimuse kohaselt ala intensiivset karstumist kinnitavad tööd alates aastast 1970 (kd II, lk 87). Kaevandamine ohustab karstiala veerežiimi. Sealjuures klassikalised mudelid alanduslehtri mõju hindamiseks ei pruugi toimida. Põhjendamata on Savitski, Savva 2008.a seisukoht, millele kaevandusettevõtted tuginevad, et põhjavee taseme alanemine ei mõjuta looduskaitseala taimkatet. (kd II, lk 87 pöördel). Nagu kohus eelnevalt märkis, on liigirikas madalsoo elupaigatüübina igal juhul mõjutatud ka juba vähesest veerežiimi muutusest ning sellega viimati märgitud hinnang arvestanud ei ole. Lisaks on pea kõik alusuuringud tehtud pärast Eesti Geoloogiakeskuse (Savitski, Savva) uuringut, mistõttu ei saanud see arvestada kõigi loodusväärtustega. Ka vastustaja viidatud MTÜ Pakri Looduskeskus
3. aastal läbi viidud uuring „Keskkonnauuringud Nabala lubjakivimaadla piirkonnas“ (kd II, lk 91-113) kinnitab punktis 6 võimaliku veerežiimi muutuse tagajärgi. M.Metsuri uuringust saab järeldada, et mõju allikasoodele ja liigniiskusest sõltuvatele elupaikadele esineb. Karjääride rajamisel osade elupaikade likvideerimine ja osade kahjustamine on tõenäoliselt vältimatu. (kd II, lk 45 pöördel) K.Sepp märkis kohtuistungil (kohtuistungi helisalvestis, alates 14:35:51), et veetaseme mõjutamine ka isegi 10 cm võrra (teised on pidanud oluliseks kuni 50 cm alanemist) võib olla hukatuslik ning ta ei näe võimalust nii täpseks modelleerimiseks. 11.10 Ka Eesti Teaduste Akadeemia juhatuse 19.05.2014 kollektiivne arvamus (kd I , lk 158) ei lahkne lõppjäreldustes K.Sepa ekspertarvamusest. Ette heidetakse maavara analüüsi osa puudumist töös ning laiemalt sotsiaalmajandusliku mõju analüüsi puudumist. Kohus leiab, et kuna selliste hinnangute andmine ei olnud eksperdi ülesandeks, siis ei ole põhjust seda K.Sepa ekspertarvamuse puuduseks pidada.
4. Tulenevalt eelnevast on kohus seisukohal, et ala tervikliku kaitse vajadus (sh Nõmmevälja mäeeraldise arvamine kaitseala koosseisu) on selgelt nähtav alusuuringutest ning nende põhjal koostatud K. Sepa ekspertiisist. Kohus nõustub vastustaja 15.06.2015 menetlusdokumendi punktis 2.
5. toodud Nõmmevälja mäeeraldist puudutavaga ning ei pea vajalikuks seda kogu ulatuses korrata, kuivõrd see on nähtav ka kaitse-eeskirja seletuskirja punktist 2.2 ning kaitse-eeskirja alusuuringutest. Kohus toob välja, et ala terviklikku kaitset toetavad muu hulgas: - Nõmmevälja karjääri alale jääv ca 3 ha suurune väärtuslik loodusdirektiivi elupaigatüüp 7230 (madalooselupaik) ning potentsiaalne võimalus madalooselupaiku karjääri alal taastada; - Nõmmevälja karjääri aladel ja selle vahetus läheduses asuvad mitmed kaitsealused liigid, kelle elupaikadele avaldab kaevandamine selgelt negatiivset mõju ning ala välja jätmisel ja kaevandamise lubamisel killustuks kaitsealuste liikide elupaigad veelgi ja isegi häviks (vt nt AS Maves töö nr 6040 „Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtu võimalik mõju Harju alamvesikonna vee seisundile“ ); - kaevandamisel tekkiv põhjaveetaseme alanemine mõjutaks oluliselt elupaiku; 22 - - Nõmmevälja karjääri alal asuvad II kaitsekategooria taimeliigi kuldkinga leiukohad, mis on osa laiemast kuldkinga populatsioonist Nabala piirkonnas ning mis on üks MandriEesti arvukamaid kuldkinga asurkondi. Kaevandusalal asuvate leiukohtade hävitamine nõrgendaks seda populatsiooni olulisel määral. Kuldking kuulub loodusdirektiivi teise lisasse (looma- ja taimeliigid, mille kaitse nõuab spetsiaalselt kaitstavate alade moodustamist), Berni konventsiooni (Euroopa looduslike looma- ja taimeliikide ning looduslike elupaikade kaitse konventsioon) I lisasse (rangelt kaitstavad taimeliigid) ja CITESi konventsiooni teise lisasse; tervikliku kaitseala moodustamist on toetanud uuringutes erinevad eksperdid; ala terviklik kaitse tagab rohevõrgustiku tervikliku säilimise ning AS Maves uuringust nähtuvalt on rohevõrgustiku terviklikkuse säilitamise seisukohast oluline säilitada metsamassiivi kaitseala kesksel (Tagadi ja Nõmmevälja mäeeraldise alad).
6. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-54-03, punktid 38–40, ja asjas nr 3-3-1-81-07, punkt 16). Lisaks on Riigikohus märkinud, et keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus ning oluline tähtsus on eelneval õiguspärasel, tõhusal ja õiglasel menetlusel (Riigikohtu 28.02.2007 lahend asjas nr 3-3-1-86-06, punkt 22). HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga (Riigikohtu 20.03.2014 otsus nr 3-3-1-87-13, punkt 19). 13.1 Kohtule ei nähtu, et kaitseala moodustamisel ja Nõmmevälja mäeeraldise maa-ala arvamisel kaitseala koosseisu oleks vastustaja lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Samuti ei nähtu kohtule, et kaitse-eeskirja andmise menetlus oleks olnud vastuolus

-ga. Nagu kohus eelnevalt märkis oli avalike huvide (loodusväärtuste ja maavara kasutamise) kaalumine haldusorgani pädevuses, mistõttu kitsenduste proportsionaalsust sellest aspektist K.Sepp hindama ei pidanud. Nõmmevälja mäeeraldis asub keset kaitseala, mistõttu ei saa olla küsimust, kas kaitseala piiride tõmbamisel oleks saanud osa mäeeraldisest välja arvata. Kohus ei nõustu kaebaja hinnanguga, et kaitse-eeskirja koostamisel ja kaitseala moodustamisel ei ole hinnatud või adekvaatselt hinnatud haldusakti sotsiaalmajanduslikke mõjusid, mõjusid maavarade kättesaadavusele ja nende kasutamise jätkusuutlikkusele ning samuti ka keskkonnamõju, mis saavad olema tingitud maavarade kaevandamisest ja transportimisest kaugemal asuvatest kaevandustest. Menetluse kestel on vastustaja vastanud Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidule seoses ehituslubjakivi varude kasutuselevõtuga (kd I, lk 186) ja kaevandajate ühispöördumisele samal teemal (kd I, lk 62-63). Nii alusuuringutest kui ka K. Sepa ekspertiisist ja seletuskirjast on selgelt 23 nähtav, et kaevandajate soov maavara kaevandada on olnud kogu aeg taustal, kuivõrd uuringutest ja ekspertiisist on läbivalt näha, et loodusväärtuste säilimise ja nende tingimuste parandamisel on hinnatud kaevandamise võimalikku mõju kaitse-eesmärkide saavutamisele. Kaebajale Keskkonnaministeerium poolt esitatud 07.07.2014 vastusest (kd II, lk 62-63) nähtub, et ehituskivi varu jätkub Tallinna piirkonnas veel 21 aastaks. Selle asjaolu kaalumist on vastustaja kohtumenetluses kinnitanud, kuigi on leidnud, et see ei ole käesolevas vaidluses hindamisele kuuluv tulenevalt kaebeõigusest tulenevatest kaebuse piiridest. Kohus juba eelnevalt leidis, et hinnang sellele, kas kaalumine viidi läbi ja kas tulemus ei ole ilmselgelt meelevaldne kuulub hindamisele. Kohtu arvates, ei saa olla mõistlikku kahtlust, et riik on otsuse tegemisel kaalunud riigile kuuluva maavara varu kasutamise vajalikkust (vt ka määruse seletuskirja p 2.5.5.3). Määruse seletuskirjas on toodud kaitstavad loodusväärtused, loodusobjekti tüübi valiku põhjendused, ühtse tervikliku ala loomise otstarbekus, vööndite piiride põhjendused. Kohalikud omavalitsused ja selle elanikud on valdavalt toetanud kaitseala loomist. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul kahtlus, et kõiki olulisi asjaolusid oli otsustamisel kaalutud ja ei nähtu, et haldusorgan oleks selles osas teinud ilmselgelt meelevaldse otsuse. 13.2 Kohtule esitatud andmete alusel saab asuda seisukohale, et kogutud on ulatuslik teave ala tervikuna kaitse alla võtmise vajalikkusest ning piirkonna elus ja eluta looduse säilimise tagamiseks.

§-dest 1, 2, 7 ja 27 tulenevalt võib pidada kaitseala moodustamist proportsionaalseks. Kohtule ei ole esitatud selliseid andmeid, mis välisaksid kaitseala moodustamise täielikult või põhjendaks kaitseala moodustamist viisil, et sellest oleks välistatud ala keskel asuv Nõmmevälja mäeeraldis. Nagu rõhutas vastustaja kohtuistungil, on tervikuna kaitstes võimalik taastada loodusväärtuste hea seisund alal ka seal, kus see praegu on väike. Määruse seletuskirja punktis 2.2 on tuginevalt alusuuringutest tulenevatele arvamustele märgitud, et ei ole otstarbekas luua arvukalt uusi üksteisega piirnevaid elupaiku, vaid mõistlikum on kogu kompleks võtta kaitse alla looduskaitsealana. Senised väiksemad eraldiseisvad kaitsealad ei ole suutnud vältida elupaikade seisundi halvenemist, mistõttu on vajalik tundliku veerežiimiga piirkonna kui terviku kaitse. Hüdroloogiliste tingimuste muutumise tagajärjed ilmnevad selgelt olemasoleva Tammiku looduskaitseala näitel. Põhjaveetaseme langetamine on kiirendanud allikasoode taimekoosluste teisenemist ja loodusväärtuste vähenemist. Vastustaja on kaitseala moodustamise vajadust põhjendanud ka kaebaja haldusmenetluses esitatud ettepanekule vastates (kd I, lk 130 pöördel). Asjaolu, et kaebaja vastustaja kaalutlusotsusega ei nõustu, ei anna alust väita, et kaitseala oleks moodustatud ja Nõmmevälja mäeeraldise maa-ala arvatud kaitseala koosseisu põhjendamatult või kõiki asjaolusid kaalumata. Nõmmevälja mäeeraldise maa-ala arvamine sihtkaitsevööndi koosseisu 14.

§ 27

sätestab, et looduskaitseala looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks moodustatud kaitseala, mille võimalikud vööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.

§ 30

lg 1 sätestab, et sihtkaitsevöönd on kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena.

1. K. Sepa ekspertiisis on sihtkaitsevööndite moodustamist selgitatud punktis 2.3 (kd I, lk 40 pöördel – 44 pöördel) ning Rahaaugu sihtkaitsevööndit punktis 2 (kd I, lk 41 pöördel). Kokkuvõte vööndipiiride täpsustamise kohta on esitatud ekspertiisi punktis 2.3.
2. Kaitse-eeskirja seletuskirjas on kaitsevööndite jagunemist selgitatud punktis 2.4 (kd I, lk 119 pöördel – 121 pöördel). 24
3. Haldusakti põhjendustes peab haldusorgan märkima akti andmise faktilise ja õigusliku aluse (HMS § 56 lg 2), samuti kaalutlused, millest ta akti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kõrvutades K. Sepa ekspertiisi ja seletuskirja, siis on ilmne, et Rahaaugu sihtkaitsevööndi moodustamisel arvestati K. Sepa ekspertiisis esitatud kaitseala tsoneerimise ettepanekutega, mille eesmärgiks oli hõlmata sihtkaitsevööndisse vaid olulisemad kaitset vajavad loodusväärtused. Seletuskirjas märgitakse täiendavalt, et sihtkaitsevööndite režiim on vajalik kaitsealuste liikide elu- ja kasvukohtade kaitseks ning Natura elupaikade ja metsakoosluste loodusliku arengu tagamiseks. Rahaaugu sihtkaitsevööndi kaitseväärtused on toodud seletuskirjas (kd I, lk 122 pöördel; samuti 123 pöördel) ning selles on täiendavalt märgitud, et Rahaaugu sihtkaitsevöönd asub valdavalt riigimaal (72,9% on riigiomand, 16,1% on eraomand ja 10,9% on reformimata maa). Vööndi piiritlemisel arvestati Natura elupaikade paiknemisega ja kaitsealuste liikide asukohtadega ning Nõmmevälja mäeeraldise sihtkaitsevööndi arvamisel ka ala sidususega (K.Sepa ütlus, kohtuistungi helisalvestis alates 14:27:48). Nõmmevälja mäeeraldis paikneb endise Rahaaugu hoiuala (Natura ala) vahetus läheduses ning Natura ala laiendamine on kavas sihtkaitsevööndi piires. Piiritlemisel kasutati valdavalt maaüksuste piire, metsasihte ja kraavikaldaid. See vastab ühtlasi kaebaja küsimusele, miks jäeti sihtkaitsevööndi Nõmmevälja mäeeraldisel üleval paiknev nn hamba kujuline tükk (I kd, lk 44 tsoneering, lk 165 mäeeraldise plaan). Inimtegevusest (raied) enim mõjutatud alad tsoneeriti Rahaaugu sihtkaitsevööndist välja Nabala piiranguvööndisse. Samuti on seletuskirjas välja toodud sihtkaitsevööndis lubatud tegevused. Kuigi kaitse-eeskirjas on Rahaaugu sihtkaitsevööndi kujunemise põhjendus napp, siis on sellest siiski võimalik aru saada sihtkaitsevööndi kujunemine ning see on põhimõtteliselt kooskõlas Riigikohtu 31.05.2011 kohtuotsuse nr 3-3-1-85-10 punktis 26 tooduga (haldusakti põhjendamise standard).

§ 7

kaitseala moodustamise eeldused on sisuliselt lahti kirjutatud seletuskirja punktis 2.1 ning kõrvutades kaitse-eeskirja seletuskirja, selle aluseks olevaid alusuuringuid ja K. Sepa ekspertiisi ning tunnistajana antud ütlusi, samuti vastustaja kohtumenetluses antud selgitusi on selgelt aru saada kaitseala moodustamise ning Rahaaugu sihtkaitsevööndi vajadus ning kohtul ei ole kahtlust, et kohtumenetluses täiendavalt välja toodud asjaolud (muu hulgas koosluste säilitamine või taastamine) on olnud Rahaaugu sihtkaitsevööndi moodustamise aluseks (vt Riigikohtu 29.11.2012 lahend 3-3-1-29-12, punktid 19-20, kohtumenetluses põhjenduste esitamine). 17. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et kuigi praegusel juhul on kohtul olnud võimalik kontrollida Nõmmevälja mäeeraldise sihtkaitsevööndisse arvamise põhjendusi, siis peaks olema need nähtavad kaitse-eeskirja seletuskirjast ning olema arusaadavad ka keskmisele inimesele ja maaomanikule. Kaitse-eeskirja seletuskirjale esitatavad nõuded on toodud

§ 11lg-s 4 ning neid nõudeid ei saa täita üksnes formalistlikult.

Riigikohus on näiteks 14.10.2003 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-54-03 märkinud, et HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Ülemäärane on motivatsioon, mis on ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleb haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. Seega ei ole kehtiva HMS ja väljakujunenud kohtupraktika alusel aktsepteeritav, et haldusakti põhjenduste mõistmiseks peaks isik omama spetsiifilisi eriteadmisi. See on vastuolus HMS § 56 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustuse olemusega.

1. Kuna kohus jätab rahuldamata kaebaja alternatiivse taotluse arvata Nõmmevälja mäeeraldise maa-ala Rahaaugu sihtkaitsevööndist välja, siis ei analüüsi kohus täiendavalt kaebaja taotlust 25 kaitse-eeskirja § 16 p 2 tühistamiseks, kuivõrd selles osas ei saa käskkiri enam puudutada kaebaja õigusi. Kohus üksnes märgib, et piiranguvööndis keelatud tegevuste lubamine kaitseala valitseja nõusolekul toimub erandina ning antud piiranguvööndis (kui see laieneks ka Nõmmevälja mäeeraldisele) ei ole lubatud isegi uute maaparandussüsteemide rajamine, mistõttu oleks kaevandamise piirangu puudumisel määruse § 16 p-s 2 kaevandamine igal juhul välistatud. Menetluskulud
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud summas 9 312 eurot (kd II, lk 170-182 ja 199-203) tema enda kanda.
3. Vastustaja taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 13 050 eurot. Menetluskulude taotlusele on lisatud õigusabi teenuse osutamise arved ning nende maksmist tõendavad dokumendid (kd II, lk 160-169). Kuigi Riigikohtu praktika kohaselt ei ole enamasti haldusorgani kasuks õigusabikulude väljamõistmine HKMS § 109 lg 6 alusel põhjendatud, siis on Riigikohus teatud juhtudel siiski möönnud ka haldusorgani kasuks menetluskulude välja mõistmise võimalikkust. Seda eeskätt juhul, kui kohtus arutatavad probleemid väljuvad haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt Riigikohtu 30.11.2010 otsus asjas nr 3-3-1-63-10, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti Riigikohtu 13.11.2015 otsus nr 3-3-1-34-15). Kohtu hinnangul ei välju käesolev vaidlus Vabariigi Valitsuse 10.12.2009 määrusega nr 186 kehtestatud Keskkonnaministeeriumi põhikirjalisest tegevusest ning seda on möönnud ka vastustaja 14.01.2015 menetlusdokumendi punktis 1.5 (kd I, lk 184). Vastustaja menetluskulud jäävad samuti tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann 26